Charles Lindberghi saavutus, mis seisnes üksi Longaylandi Pariisi lähistel asuvale lennuväljale jõudmises väärib pisut põhjalikumat käsitlemist. Vajadus pidevalt oma asukohta teada, kui aluseks on üksnes tuimad arvutused tähendab kogu aeg kompassi näitudel ja lennukiirusel silma peal hoidmist ning iga natukese aja tagant uute arvutuste tegemist eriti triivis tingitud kursist kõrvale kaldumistel. Seda, kui raske see oli, näitab teatud määral tõsiasi, et järgmisel kuul toimunud Richard pöördi ekspeditsioon vaatamata sellele, et neil olid kaasas üksnes kindlaid ülesandeid täitevnavigaator ja raadiooperaator ning lisaks piloot ja kaaspiloot pani kavandatud maandumiskohast enam kui 300 kilomeetriga mööda ja pidas Normandia rannikul asuvat majakat ekslikult Pariisi tuledeks. Lindbergh seevastu tabas kõiki oma sihtpunkte väga täpselt noova Scootja njuufaundlandi vingli poolsaar Iirimaal kämptola Aak Prantsusmaal lõbushee Pariisis. Ja sooritas seejuures kõik vajalikud arvutused ise, juhtides samal ajal ebastabiilset lennukit. Juba ainuüksi see lubab teda nimetada kõigi aegade parimaks piloodiks. Ta oli 1927. aastal ainus piloot, kes maandus seal, kuhu oli lubanud kõik ülejäänud sellesuvised lennud. Ja neid oli palju, kas ebaõnnestusid, lõppesid hädamaandumisega vette või maandusid teadmata, kus nad parasjagu viibivad. See mees aga näis arvavat, et otse lõburžeee lendamine on kõige normaalsem asi maailmas. Tema jaoks tegelikult oligi. Linsbergil ei olnud oma teekonna viimast lõiku tšerbuurist Pariisi läbides aimugi, et ta kogeb peagi kuulsust, mida ei saa ei ulatuselt ega intensiivsuselt tõenäoliselt võrrelda ühelegi inimesele enne teda osaks saanuga. Talle ei tulnud pähegi, et teda võiks oodata palju inimesi. Tema küsis endalt, kas lennuväljal on mõni inglise keelt kõnelev inimene ja ega tal prantsuse viisa puudumise pärast probleeme ei teki. Tema plaan nägi ette kõigepealt lennukile turvalise peatuskoha leidmise ja seejärel emale telegraafi teel saabumisuudiste edastamisel. Mees arvas, et ehk tuleb tal pressile paar intervjuud anda. Eeldusel muidugi, et reporterid Prantsusmaal nii hilja õhtul töötavad. Seejärel peab ta endale mõne hotelli otsima. Mingil hetkel tuleb tal endale osta natuke riideid ja isiklikke asju, kuna ta ei olnud mitte midagi kaasa pakkinud. Isegi hambaharja mitte. Kõige suuremaks probleemiks oli tema jaoks tõsiasi, et lumburužeel ei olnud kaardile märgitud. Linberg teadis vaid seda, et lennuväli asub linnast umbes 12 kilomeetrit kirde pool ja on suur. Pärast ümber Eiffeli torni ringi tegemist suundus Linberg arvatava lennuvälja suunas. Kuid ainus võimalik maandumisplats, mida ta nägi, oli eredatest tuledest ümbritsetud nagu mõni tööstuskompleks ning sellest väljusid igas suunas täiendavat pikad eredad tule. Kiired. Nähtu ei sarnanenud kaugeltki unise lennuväljaga, mida ta oli arvanud eest leidvat. Mehele ei tulnud pähegi, et kõik all toimuv oli temaga seotud. Väänlevad valgustatud kombitsad olid kümnete tuhandete spontaanselt lemburžeele suundunud ja nüüd Pariisi ajaloo suurimasse ummikusse sattunud autode esituled. Kõikide lennuväljale suunduvate teede ääres seisid hüljatud autod ja trammid. Kell 22 20 Pariisi aja järgi Ameerika riikliku Aeronautiku ühingu poolt vahetult enne lennuki õhkutõusmist selle pardale sokutatud paragrahvi kohaselt täpselt 33 tundi, 30 minutit ja 29,8 sekundit pärast õhkutõusmist puudutasid Spirit of Saint Louisi rattad avara lõburžee, lennuvälja murukatet. Sel hetkel tegi rõõmu impuls tiiru ümber terve maa. Kogu Ameerika teadis mõne minuti pärast, et mees jõudis turvaliselt Pariisi-le. Mošees vallandus sekundi pealt juubeldab põrgulärm. Kümned tuhanded inimesed sööstsid üle lennuvälja Lindberghi lennuki suunas. Pulbitsev hülgav inimmass sööstis igast ilmakaarest tema poole, nagu kirjeldas toimunut üks pealtvaatajatest väljakut piirav 2,5 meetri kõrgune võrkaed muljuti maatasa ja lisaks leidsid tormavate jalgade all otsa mitu jalgratast. Tormijooksus osalenute seas olid ka tantsijanna isa tor Taukal, kes suri neli kuud hiljem. Koletus õnnetuses. Naise kägistas surnuks tema enda pikk sall, mis keerdus ümber auto ratta. Jean purutra kes oli samal päeval Sand kloos koos Jacques Bruniooniga pill Sildenid ja Francis die altarit löönud. Lindberghi jaoks oli tegemist igati hirmutava olukorraga, kuna mees oli lennuki juures lõksus ja teda ähvardas reaalne oht saada tükkideks rebitud rahva murtilista kokpitist välja ja asus nagu auhinnaks saadud saaki minema tassima. Leidsin end järsku abitus asendis rahvamurru kohal lamamas, kes pimedusse kaduvate peade ookeani, mis ulatus nii kaugele, kui silm seletas, meenutas ta hiljem. Seda võis võrrelda inimmerre uppumisega. Keegi kiskus tal peast nahast lendurimütsi, teised hakkasid meest riietest tirima. Lindberghi selja taga hävitasid inimparved tema suureks meelehärmiks lennukile, ronides ta armastatud lennumasinat. Kuulsin selja taga puidu praksatust, mille põhjustas keegi liiga tugevasti vastu keret toetunud inimene. Siis prantsatas puruks teine tugi, seejärel kolmas ja seejärel kostis rebeneva kanga kärinat. Mees taipas, et tegu on hullunud suveniiriküttidega. Äkki avastas ta keskümbritsevat segadust, et seisab taas jalul ja rahvamass voogab temast mööda. Kehva valgustuse tõttu püüdis nende tähelepanu nüüd üks õnnetu Linbergiga põgusalt sarnanev ameeriklasest kõrvalseisja, kes rabelemisele ja ägedatele protestidele vaatamata minema tassiti. Mõned minutid hiljem kuulsid lennuvälja komandandi kabinetis viibivad ametiisikud jahmatusega puruneva klaasiklirinat ja olid tunnistajaks sellele, kuidas õnnetu ohver aknast neile üle anti. Õudust täis pilguga narmendab. Saabuja oli jäänud ilma kuuest lipsust püksirihmast, kingast ja umbes poolest särgist. Alles jäänud riided doltnesid tal räbalatena seljas. Mees nägi välja nagu kaevandusõnnetuse üle elanud. Ta ütles üllatunud ametnikele, et ta nimi on Harry Wyler ja Tom Bronxist pärit Köstner. Mees oli tulnud Pariisi küülikunahku ostma ja lasknud inimmassi lendleb orošeesse kanda. Nüüd ei tahtnud ta muudkui koju minna. Lindberghi päästjateks osutusid vahepeal kaks prantsuse lendurid kes ta ametliku vastuvõtu kohta toimetasid. Seal kohtus ta Mairon Hergiga Hergi poja kaameli ja minia Agnesega. Nad andsid Lindbergile mõne minuti hingetõmbeaega ja kinnitasid talle, et lennuk toimetatakse kindlasse kohta. Lindbergil ja Hergi seltskonnal kulus läbi ummistunud tänavate Pariisi kesklinnas asuvasse suursaadiku residentsi jõudmiseks mitu tundi. Seal keeldus Linberg arstlikus läbivaatusest, kuid võttis tänuga vastu klaasi piima ja pisut toitu, millele järgnes kuum vann. Nüüdseks oli Linberg olnud järjest ärkvel enam kui 60 tundi, kuid nõustus sellegipoolest kohtuma residentsi ette kogunenud ajakirjanikega. Paameli Herrit juhatas nad sisse, kuigi Lindbergh ilmselgelt väsinud ajast ajakirjanikega mõne minuti sõbralikult juttu. Ta ütles neile, et oli umbes 1000 miili jooksul kaela saanud lörtsi ja lund. Mõnikord oli ta lennanud vaid mõne meetri, siis jälle kolme kilomeetri kõrgusel. Seejärel roomas mees voodisse kaameli käest laenatud pidžaama seljas. Kell oli neli-viisteist hommikul. Maailma kõige kuulsam mees, pani silmad kinni ja magas 10 tundi järjest. Ameerikas oli parasjagu päev. Uudised Lindberghi päralejõudmisest levisid mõne minutiga kogu riigis. Tehaste sireenid, undasid autod, andsid signaali. Kirikukellad helisesid riigi ühest otsast teise, Lewis juubeldav kakofoonia, mida võis võrrelda sõja lõpu eufooriaga. Ajalehed pingutasid kõigest väest, et Lindberghi ülivõrdelised saavutuse kirjeldamiseks sobivaid sõnu leida. New York World nimetas seda ühe inimese suurimaks saavutuseks inimkonna ajaloo annaalidesse. Teine ajaleht kirjeldas seda kui suurimat sündmust pärast Kristuse ülestõusmist. American Review andmetel helises üle kogu maa inimkonna kauaoodatud rõõmujoovastus esimese maailmakodanikku esimese inimolendi üle, kel on tõepoolest õigus öelda oma aadressiks maa esimese maailma loomise saadikutulemise üle. Nii kõnekunsti kui emotsioonide poolest oli tegu justkui kristluse taassünniga. Vaatamata sellele, et lisaks infole mehe päralejõudmise kohta polnud suurt midagi öelda pühendas New York Times Lindberghi lennule koguni neli ajalehe esimest lehte. Järgmise nelja päeva jooksul avaldasid Ameerika ajalehed Lindberghi ja tema lennu kohta ligikaudu 250000 lugu milles oli kokku 36 miljonit sõna. Linberg, kes polnud osanud aimatagi, milline tähelepanu talle osaks saab oli tellinud ajaleheartiklite väljalõikamise teenuse lastes artiklit saata emale, kes sai nüüd oma õudluseks teada, et terve veoautopark valmistub talle esimese nädala lõpuks mitut tonni ajaleheartikleid kohale toimetama. Riigi valdas justkui maniakaalne seisund. Inimesed tegid ettepanekuid vabastada Linberg kogu eluks maksude maksmisest, anda tema nimi mõnele tähele või planeedile, anda talle eluks ajaks uue lennundusministeeriumi juhi ametikoht ja kuulutada 21. mai riigipühaks. Ta sai eluaegse pileti kõigile suur liiga suurematele Pesapallimängudele. Minnesota kaalus mõnda aega varianti nimetada osariik ümber. Lind Bergiaks. President kuulitš kuulutas 11. juuni Ameerikas Lindberghi päevaks. See on suurim au, mida riik on eraisikule iial osutanud. Postkontorid kiirustasid spetsiaalseid õhupostimarke trükkima. Esimest korda ajaloos austati sel moel elavat inimest. Lindberghi järgi said nimepargid ja lapsed, tänavad ja mäetipud, haiglate osakonnad ja loomaaia loomad, jõed, koolid ja sillad. Chicagos anti teada plaanist püstitada 400 meetri kõrgune Lindberghi mälestusmajakas mille valguspidi olema näha peaaegu 500 kilomeetri kaugusele. Lindbergh saadeti enam kui 3,5 miljonit kirja. Nende saatjateks olid ennekõike naisterahvad, nagu märgiti ja lisaks 15000 pakki kingituste ja mälestusesemetega. Paljud kirjasaatjad lisasid vastamiseks vajalikud margid kokku umbes 100000 dollari eest tehes seda täiesti ulmelised, lootuses, et mees leiab aega neile vastata. Weston juunior sai niivõrd palju telegramme, et pidi nendega tegelemiseks palkama 38 täistööajaga inimest. Üks mine jaapalisest lähetatud teade sisaldas 15000 sõna 17000 allkirja ja oli lahtikerimise järel peaaegu 160 meetri pikkune. Piiratud kujutlusvõimega inimestele pakub vestlen juunion, kahtekümmet, eeltäidetud õnnitluskirja malli, mille seast oli võimalik valida. Seda võimalust kasutasid tuhanded inimesed. Hollywoodis sai nooruke animaator nimega Walt Disney inspiratsiooni et luua lühike animafilm pealkirjaga hullumeelne plaan, mille tegelaseks oli hiirest piloot. Hiir sai algselt nimeks Oswald, kuid leidis peagi tee rahva südamesse, kui Miki Robert Tripli ajalehes avaldatava veeru usu või mitte. Autor sai pärast seda, kui oli ebaviisakalt juhtinud tähelepanu asjaolule, et enne Lindberghi oli ookeani läbi õhu ületanud 67 inimest vihaste lugejate käest 200000 kirja ja telegrammi. Enamasti kasutati ookeani ületamiseks viri saableid. Hiljem selgus statistikaga põhjalikuma tutvumise järel, et neid inimesi oli lausa 120 ringis. Lindberghi ja tema lennuauks kirjutati vähemalt 250 poplaulu. Neist kõige populaarsem kandis pealkirja laki lindi hüüdnimi, mida mees vihkas. Ja seda mängiti sageli õhtusöökidel, kus ta käis suuresti minu pahameeleks ja meelehärmiks, nagu ta ise hiljem meenutas. Lindberghi hopist sai populaarne tantsu. See oli jällegi võrdlemisi irooniline, kuna neitsile klindberg polnud iialgi ühegi tüdrukuga tantsinud. Samal ajal Pariisis valitsejal joovastus ei jäänud millegi poolest alla. Ameerika-omale-le mošees kogusid koristajad Lindberghi saabumisele järgnenud hommikul kokku enam kui tonni jagu kaotatud asju, nende seas kuus komplekti valehambaid. Lindbergh tegi Hergi heatahtlikke õpetussõnu järgides kõik õigesti. Ta astus oma esimesel Prantsusmaal veedetud täispikal päeval pärast ärkamist saatkonna rõdule et tervitada maja ette kogunenud rahvahulka. Lehvitas prantsuse lippu, kutsudes sellega tuhandete tänavale kogunenud inimeste seas esile pöörase rõõmutralli. Seejärel külastas mees koos Hergiga nõngesseeri lesestunud ema, kes elas Boulevard Tamplil kuuendal korrusel tibatillukeses korteris. Tema poja kaduma jäämisest oli möödunud kaks nädalat. Kuigi külaskäigust ametlikult teada ei antud, tungles Lindberghi saabumise ajal tänavail 10000 inimest. Selsamal õli toimekal esimesel päeval helistas Lindberghi ühtlasi uut Atlandi-ülest telefoniliini kasutades koju. Nii sai temast üks esimesi eraisikuid, kes oli teisele poole Atlandi lennanud ja helistanud. Lisaks külastas ta invaliidide haiglas sõdureid. Järgnevatel päevadel käis mees Elysee palees, et võtvad president Gaston Dmerge käest vastu auleegioni orden. Tegemist oli esimese korraga, mil Prantsusmaa president isiklikult riigi kõrgeima aumärgi ameeriklasele üle andis. Linberg esines ettekandega. Esindajatekojas osales pidusöögil Prantsusmaa aeroklubis enam kui miljoni pealtvaatajaga paraadil ja võttis hotell villis vastu linna võtme. Ta esines kõikjal tagasihoidlikult ja väärikalt, jätmata iialgi tunnustamata prantsuse lennunduse saavutusi ning prantslaste üldist lahkust. Ta tegi kõigile selgeks, et tema saavutus oli vaid väike panus suurde kollektiivsesse jõupingutuse. Prantsusmaa suurus Lindberghi pisaraid pühkides oma rinnale. Talle anti hüüdnimeks leboy. Mitte ühtki Prantsusmaa külalist polnud iialgi varem nii heldekäeliselt võõrustatud. Välisministeeriumi maja kohale heisati Ameerika lipp. See oli esimene kord, mil Ameerika Ühendriikide riigilipp tol pühal hoonel lehvis. Kogusel toimekal perioodil oli Lindberghi kõige rabamamaks tunnuseks tema väljanägemine. Kõik riided, mida Lindberg nende mõne päeva jooksul kandis, olid kokku laenatud ja polnud just palju inimesi, kelle riided oleksid niivõrd pikale ja kõhetu kehaehitusega mehele sobinud. Vaatamata sellele, et reporterid olid piisavalt taktitundelised või lugupidavad ega teinud märkusi, nägi igaüks, kel silmad peas. Et Linberg käis Pariisis ringi pintsakutes, mille varruka otsad ta randmeteni ei ulatunud ja kandis pükse, mis lõppesid kõrgel kingade kohal. Viis päeva pärast lendu palistasid inimmassid endiselt tänavaid kõikjal, kuhu mees läks. Ta naeratas neil päevil kogu aeg ja lehvitas pidevalt teda tervitavatele rahvahulkadele. Seda rõõmu ei jätkunud kauaks. Neljapäeval, 26. mail läks Linberg lõbursesse, et oma lennuk üle vaadata. See oli õnnelike hordide käes kõvasti kannatada saanud, kuid käimas oli lennumasina hoolikas remontimine. Lennuväljal viibides laenas Linberg prantslaste hävituslennukid New pood ja tõusis sellega paari tiiru tegemiseks õhku. Ta polnud küll kunagi varem New pooriga lennanud ega teadnud, mida lennukilt oodata, kuid tegi sellele vaatamata õhus paar silmust üle külje keeramist, korgitseri trikiga pööret ja muud õhuakrobaatikatrikki prantsuse ametnikud vaatasid juhmistunud pealt, kuidas kõige kõrgemalt hinnatud ja lugupeetud inimene terves maailmas nende kohal taevas keerleb ja pöörleb, võttes viimast lennukist, millest ta midagi ei teadnud. Nad andsid talle metsikute žestide ja hüpetega märku lõpetada ohtlikud manöövrid ja naasta lennuväljale. Seda heatahtlik Linberg lõpuks ka tegi. Tegemist oli meeliköitva demonstratsiooniga, mis kinnitas veelkord, et Linberg oli suure tõenäosusega nii parim kui ka kõige suurema vedamisega piloot, kes iial elanud. Linberg pidas plaani teha Euroopas ringreis. Ta soovis väga külastada oma esivanemate maad, Rootsit ja seejärel lennata tagasi Ameerikasse. Ta polnud veel otsustanud, kas riskida ja üritada vastu valitsevaid tuuli uuesti üle Atlandi lennata või pöörata hoopis ida poole. Naastes koju üle Aasia ja Vaikse ookeani põhjaosa. Nagu Herg talle teada andis, ei olnud tal võimalust kumbagi varianti kasutada. Soovides Lindberghi isiklikult ja stiilselt õnnitleda, oli saatnud kuulitš mehe koju toomiseks välja mereväe ristleja USS Memphis. President tahtis õnnitlustseremoonia kaelast ära saada, et seejärel alustada oma puhkusereisi Black Hills'is. Lõuna-Dakotas. Lindbergil lubati teha lühivisiidid Brüsselisse Londonisse, et varem antud lubadused täitmata ei jääks. Üllataval kombel sai ta loa ise lennata. Londoni lähistel croidoni lennuväljal ootas teda üle 100000 inimese niipalju, et politsei ei suutnud maandumisrada tühjaks saada. Lindbergh pidi kahel korral maandumiskatsest loobuma, kuna elevil rahvamassid trügisid murule. Vaatepilt, mis pidi piloodi, kel puudus võimalus eespool toimuvat näha, üksjagu ära hirmutama. Siis jooksis rahvas tormilind Bergi vedavale autole. Politsei suutis auto rahva hulgas liikuma saada alles pärast seda, kui oli lasknud Lindbergil pikali heita katmata mantliga ja öelnud inimestele, et autos veetakse tõsiselt viga saanud naist. Viimaks jõudis Lindbergh siiski Buckinghami paleesse, kus kuningas suutis teda tõsiselt jahmatada, küsides, kuidas ta lennu ajal pissinud oli. Lindberg selgitas pisukese kohmetusega, et ta oli selleks otstarbeks ämbri kaasa võtnud. George viies, kes oli otsustanud lennu selle aspekti kohta kõik välja uurida, küsis mitu korda Linberg ämbrit kasutas. Lindberghi perekondlikku tausta arvestades ei olnud ta ilmselt mitte kunagi varem oma ihuhädade rahuldamisega seonduvat avalikult arutanud. Ja nüüd pidi ta sellest aru andma Inglismaa kuningale. Kaks korda sosistas mees kähedalt nähes välja nii, nagu hakkaks kohe minestama. Ja kus see juhtus? Päris kuningas edasi. Ükskord njuufaundlandi ja teinekord avamere kohal. Rahulolev kuningas noogutas mõtlikult. Kolm päeva hiljem oli Linberg serbuuriselt, et kojusõiduks juuessess Memphise pardale astuda. Ta lehvitas teda saatma tulnud inimestele ja need omakorda tervitasid teda imetlushüüetega. Paljud loopisid lilli. Kõik prantsuse ajalehed avaldasid sooje tänuavaldusi ja soovisid noorukesele ameeriklasele Wombujaaž. Seejärel elas Prantsusmaa oma igapäevaelu, edasipäev või paar hiljem tabasid Ameerika reisibusse taaskivid ja Champs. Elysee kohvikute külastajad pidid hullult pingutama, et kelneri tähelepanu võita. Nagu selgus, oli see kõigest eelmäng. Veel enne, kui suvi läbi sai, vihkasid miljonid prantslased Ameerikat rohkem kui iial varem. Ja mingil hetkel muutus Prantsusmaa tänavatel viibimine ameeriklaste jaoks suisa ohtlikuks. Aasta 1927 polnud Ameerika jaoks mitte üksnes kõige rõõmuküllase vaid ka kõige ebameeldivam.