10 päeva enne seda, kui mees sai nii kuulsaks, et iga hooned, kus ta viibis, ümbritses rahvasumm ja kelnerid õhtusöögi taldrikule jäänud maisitõlviku pärast. Lahingut lõid. Polnud mitte keegi Charles Lindbergh kuulnud. New York Times oli teda seoses kavandatavate Atlandi lendudega korra maininud ja seejuures ta nime valesti kirjutanud. Ajal, mil 1927. aasta kevad läks üle suveks köitsid kogu riigi tähelepanu uudised, tagasihoidlikkus ühepereelamus aset leidnud võikast mõrvast. Maja asus täiesti juhuslikult üle Atlandi lendajate kogunemispaigaks saanud Ruusvelt fiilile võrdlemisi lähedal Long Ailandil juhtunust elevile. Ajalehed nimetasid sündimust lükanud akna fiksaatori mõrvajuhtumiks. Lugu ise oli järgmine. 1927. aasta 20. märtsi öösel magasid härra ja proua Snyder rahulikus ja vaikses keskklassi Queen's Willitši elurajoonis asuvas majas kõrvuti oma voodites. Proua Snyder kuulis ülemise korruse koridorist müra. Asja uurima minnes leidis naine otse oma magamistoa ukse tagant suurt kasvu mehe politseile antud kirjelduse kohaselt. Hiiglase mees rääkis teise mehega, keda naine ei näinud välismaise aktsendiga. Enne, kui proua Snyder suutis reageerida, krabas hiiglane naisest kinni ja globistada nii armutult, et naine kaotas kuueks tunniks teadvuse. Seejärel läks mees koos kaasosalisega härrassnaiperi voodi juurde, kägistas õnnetut ohvrit pildi seinale riputamiseks kasutatud traadiga ja lömastas seejärel ta kolba lükanud akna fikseerimiseks kasutatud raskusega. Just lükandaknafiksaator õhutas üldsuse kujutlusvõimet ja andis juhtumile nime. Seejärel pöörasid kaks kurjamid majas kõik sahtlid pahupidi ja tegid koos proua snaiperi ehetega minekut, kuid jätsid vihjena oma päritolu kohta alumise korruse lauale maha. Itaaliakeelse ajalehed. Järgmisel päeval ilmunud New York Times oli juhtunust ühe korraga vaimustatud ja segaduses. Esilehte täitev suur pealkiri, teatas kunstiline toimetaja. Tapeti oma voodis naine kinni seotud maja läbi otsitud motiiv on politsei jaoks mõistatus. Ajaleheloos mainiti, et doktor Minsanud Chaster Sant Mary imetleti haiglast olib roos naineri läbi vaadanud ega suutnud tuvastada ühtki vigastust, mis oleksid kuut teadvusetult veedetud tundi kuidagi põhjendanud. Tegelikult ei suutnud ta väidetavalt rängalt peksa saanud naisel ühtki vigastust tuvastada. Arst pakkus vihjamisi, et ehk polnud naise pikaajalise minestuse taga mitte reaalne vigastus, vaid hoopiski sündmusest tingitud psüühiline trauma. Politseiuurijad seevastu olid selleks ajaks pigem kahtlustavad kui segaduses. Kõigepealt leitud snainerite majas ühtki märki sissemurdmisest ja mõrtsuka like. Juveelivaraste seisukohast oli nii või teisiti tegemist kummaliselt tagasihoidliku sihtmärgiga. Ühtlasi tundus uurijate jaoks kummaline tõsiasi, et Albert Snyder polnud magamistoa ukse taga aset leidnud ägeda rüseluse peale ärganud. Snailerite üheksaaastane tütar Loreen polnud oma toas teisel pool koridori sammuti midagi kuulnud. Kummaline näis seegi, et murdvargad murravad majja sisse ja puhkavad siis hetkeks jalga, et ajalehte lugeda. Seejärel sätivad selle kenasti lauale ja suunduvad alles siis ülemisele korrusele. Mis kõige veidram proua snaineri voodi, seesama, millest ta koridorist kostma müra põhjuse uurimiseks tõusis, oli kenasti üles tehtud. Nagu poleks seal magatudki. Naine ei suutnud seda kuidagi põhjendada ja viitas pea põrutusele. Sellal kui uurijad nende ebakõlade üle pead murdsid, kergitas üks neist mööda minnes provoznoileri voodi madratsinurka ja avastas sealt naise sõnul varastatud ehted. Nüüd vaatasid kõik provoznoilerile otsa. Tema vahtis vaatajatele teatava ebakindlusega vastu, andis siis alla ja tunnistas kuriteo üles, kuid ajas kõik oma salaarmukese Chad Gray nimelise jõhkard kaela. Proua Snyder võeti vahi alla, saad greid, hakati otsima ja Ameerika ajalehelugejaid ootasid ees erakordselt põnevad ajad. 1900 kahekümnendad olid lugemise seisukohast väga head aastad ja võib koguni öelda, et Ameerikas oli tegemist lugemise kõrgajaga. Raadio kui passiivne aja viit ja võttis peagi ohjad üle. Kuid hetkeks kujunes lugemisest enamiku inimeste jaoks peamine jõudeaja veetmise viis. Ameerika kirjastused andsid igal aastal välja 110 miljonit raamatut enam kui 10000 erinevat nimetust, mida oli 10 aastat varasemaga võrreldes kaks korda rohkem. 1900 kahekümnendad olid ennekõike ajalehtede kuldajastu. Sel kümnendil kasvas ajalehtede läbimüük viiendiku võrra 36 miljoni eksemplarini ehk 1,4 ajaleheni iga leibkonna kohta päevas. Ainuüksi New York Citys ilmus 12 päevalehte ja igas vähegi asjalikumas linnas oli neid vähemasti kaks või kolm. Enamgi veel. Paljudes linnades tekkis lehelugejate jaoks võimalus hakata uudiseid lugema uutest murrangulistest väljaannetest mis muutsid täielikult inimeste ootusi igapäevaste uudiste suhtes. Nimelt kõmulehtedest. Kõmulehed keskendusid kuritegudele spordiuudistele ja levitasid kuulujutte kuulsuste kohta, andes sel moel kõigile kolmele valdkonnale suurema tähtsuse, kui neile oli iial omistatud. Inglismaal oli nii kõmulehtede formaat kui ka uudistest mahlase tuuma välja pigistamise kommet juba veerand sajandit vana. Ameerika ühendriikides. Seest polnud keegi millegi sellise katsetamise peale tulnud. Kuni kaks Chicagot tribüüni, kirjastajate perekonna noorimat liiget Robert Aarma Kormid ja tema nõbu Josep Patterson esimese maailmasõja ajal Inglismaal teenides leili Merrit nägid. Mehed otsustasid rahu saabudes kodus midagi samalaadset pakkuma hakata. Tulemuseks oli illus droidid Daily News mida hakati New Yorgis 1919. aastal välja andma hinnaga kaks senti tükk. Kontseptsioon ei kinnitanud kohe kanda. Mingil hetkel langes tiraaž 11000 eksemplarini. Kuid vähehaaval tekitas Daily News endale ustava lugejaskonna ja 20.-te aastate keskpaigaks oli tegemist kindlalt kõige paremini kaubaks minema ajalehega kogu riigis. Selle tiraaž oli miljon eksemplari ehk New York Timesist enam kui kaks korda rohkem. Selline edu innustas paratamatult matkijaid. Esimene oli 1924. aasta juunis William Randolph hõõrust New York Daily Mirror. Iga kolm kuud hiljem järgnes ime tabaselt jõletu Iiemm ning Traffic. Traffic oli ekstsentrilise ja turrisjuukselise Venaar Mäksadeni nime kandva ärimehe vaimusünnitis. Nathan oli tugevate ja eriliste uskumustega mees. Talle ei meeldinud arstid, advokaadid ega riideid kanda. Mees oli ihu ja hingega pühendunud kuldturismile taimetoitlusele sagedaste sõitjate õigusele nõuda toimivat raudteetransporditeenust ja alasti ringi patseerimisele. Veel kaheksakümnendates eluaastates nähti teda Manhattanil enda vormis hoidmiseks ringi kõndimas. 18 kilone liivakott kukil. Ta elas 87 aastaseks. Ärimehena näis ta oma elu pühendavat seisukohale, mille kohaselt ei saa ükski idee olla nii totter, et seda ei saaks avalikkusele maha müüa. Mees teenis oma elu jooksul terve varanduse kolmes erinevas tegevusvaldkonnas. Esiteks rajas ta kultusteaduse, millele andis nimeks Fish Kultopaatia ja mis keskendus taimetoitluse ja füüsist tugevdava kulturismi põhimõtete rangele järgimisele, pakkudes julgematele ühtlasi kergeid kõrvalepõikeid alastusse. Liikumise raames loodi terve rida edukaid sanatooriumi ja nendega seotud väljaandeid. 1919. aastal tulime Fathan lagedale veelgi lennukama leiutisega. See oli pihtimuste stiilis lugusid avaldama ajakiri truustori, mis saavutas peagi 2,2 miljoni eksemplari suuruse kuu tiraaži. Kõik ajakirjas truu stoori avaldatud lood olid äärmiselt avameelsed ja mahlakad ning ühe rahuloleva lugeja sõnul iseloomustas neid seksuaalse erutuse kihisev allhoovus. Mcthen kiitles ikka, et mitte ükski truus tooris avaldatud lugudest ei ole väljamõeldis. Kui kõmulehed moodi läksid, asutas Mc Fathan ajalehegraafik. Väljaande kõige silmapaistvamaks omaduseks oli tõe tegelikult igasuguse äratuntava reaalsuse peaaegu täielik eiramine. See sisaldas väljamõeldud intervjuusid inimestega, kellega poldud kunagi kohtutud ja lugusid, mille autoriteks olid inimesed, kes poleks saanud neid kuidagi kirjutada. Kui Rudolf Valentino 1926. aastal suri, avaldati rida artikleid, mille mees olevat pärast surma kirjutanud. New Yorker nimetas ajalehti graphic kohutavaks seen nakkuseks kuid see oli üks harukordselt edukas seeennakus. 1927.-ks aastaks lähenes ajalehe tiraaž 600-le 1000-le eksemplar-ile. Traditsiooniliste ajalehtede jaoks olid need näitajad tõsised ja murettekitavad. Paljud neist muutusid silmanähtavalt kõmulehtedega sarnasemaks kui mitte esitusviisi, siis vähemalt vaimsuse osas. Isegi New York Times, mis küll väliselt endiselt halliks ja tõsiseks jäi, leidis kogu kümnendi jooksul üksjagu ruumi mahlakate lugude tarvis ja andis neid edasi peaaegu samasugust üle pakutud sõnavalikut kasutades. Niisiis läksid kõik ajalehed Albert snaiperi mõrva järel sisuliselt pöördesse. Asjaolu, et kurikaelad olid erakordselt käpardlikud ja mitte eriti ligitõmbavad ega kujutlusvõime poolest silmapaistvad ei läinud mitte kellelegi korda. Sellest, et mängus olid iha, truudusetus, südametu naine ja aknafiksaator, piisas täiesti. Just sellised asjaolud, ajalehti müüsidki. Snyder Grey juhtum sai ajalehe veergudel kõigist teistest tol ajastul aset leidnud kuritegudest enam ruumi ja selle kajastamist ületas mahuliselt alles Charles Lindberghi pisipoja röövimise eest kohtu alla antud Bruno Hoffmanni protsess. 1935. aastal. Popkultuurile avaldatud mõju osas ei pääsenud isegi Lindberghi lapse röövimine sellele ligilähedalegi. 1900 kahekümnendatel aastatel kulgesid kohtuprotsessid Ameerikas hämmastava kiirusega. Napi kuu aja jooksul olid süüdistusmaterjalid kokku pandud Graylejas, nainerile esitati süüdistus ja nad saadeti vandekohtu ette. Longaylandi Citys asuvas suurejoonelisest klassikalises stiilis ehitatud Queensi maakonna kohtumajas toimuv oli nagu laadamelu 130 ajalehte kogu riigist ja koguni nii kaugelt kui Norrast saatsid oma reporterid kohale. Uuestani union paigaldas seni suurima infotabloo suurema koguni neist, mida oli kasutatud presidendivalimistega seotud üritustel või pesapalli maailmameistrivõistlustel. Kohtumaja ümbruses võtsid toidukärud kõnnitee servas kohad sisse ja suveniirimüüjad müüsid 10 sendi eest aknafiksaatorkujulisi lipsunõelu. Iga päev ilmus kohtusaalis koha saamise lootuses kohale terve rahvamurd. Need, kellel see ei õnnestunud, rahuldus võimalusega väljas seista ja hooned põrnitseda, teades, et seal sees otsustatakse nende nägemata või kuulmata olulisi asju. Neil õnnelikel, kel õnnestus endale istekoht saada, lubati iga päev kohtumenetluse lõppedes silmitseda lähemalt juhtumiga seotud asitõendeid. Kuriteo toimepanemisel kasutatud akna fiksaatorit, pildi riputamiseks, kasutatud traati ja kloroformi pudelit. Ajaleht News Mirror kirjutas kohtuprotsessil toimuva kohta ei rohkem ega vähem kui kaheksa artiklit päevas. Kui päeva jooksul said teatavaks mingid eriti paeluvad asjaolud. Näiteks fakt, et snaiper oli mõrvaööl Chad Gray saabudes veripunast Kimunud kandnud kiirustati trükkima eriväljaandeid. Just nagu olnuks tegu sõja väljakuulutamisega. Nende jaoks, kes sõnadele keskendumiseks liialt innukad või ärevil olid, avaldas Mirror kohtuprotsessile kulunud kolme nädala jooksul 160 fotot, diagrammi ja muud illustratsiooni. Daily News ligi 200 kolme nädala jooksul kuulasid vandekohtunikud, reporterid ja üldsus hardunud vaikuses, kuidas Albert snaiperi traagiline ja surmavalt lõppenud lennukaar nende ees välja joonistus. Lugu oli saanud alguse 10 aastat varem, mil üksildase ja kiilaneva snaiperi ajakirja moodsa põudsin. Kunstilise toimetaja pea ajas segi heatujuline ja madala intelligentsiga büroo sekretär Ruus Braun. Naine oli mehest 13 aastat noorem ja ei tundnud tolle suhtes erilist tõmmet. Aga kui mees talle pärast nende kolmandat või neljandat kohtumist pirakat kihlasõrmust pakkus, ei jäänud naise mõõdukast vastuseisust midagi järele. Ma lihtsalt ei suutnud sellest sõrmusest loobuda, selgitas ta abitult oma sõpradele. Neli kuud hiljem paar abiellus ja kolis mehe Queens Williczis asuvasse majja. Snyder igatses rahuliku ja vaikse koduse elu järele. Rushee vastu ihales tulede sära ja tralli. Kui mees keeldus oma varasema kallima fotosid ära koristamist, läks naine marru. Ta teatas mehele vaid kaks päeva pärast pulmi, et tegelikult mees ei meeldi talle. Ja nii sai alguse 10 aastat kestnud armastuseta abielu. Wolf hakkas üksi väljas käima. 1925. aastal kohtus naine ühes Manhattani kohvikus Chad Gray nimelise Joliigorset kompanii proovi reisijaga ja nad lõid suhte. Frey ei olnud mingi kurikaela etalon. Ta kandis öökulli prille, kaalus vaid 55 kilogrammi ja kutsus Vuffi emmeks. Kui mees parasjagu truudust murdes oma lihahimu ei rahuldanud, õpetas ta pühapäevakoolis ning laulis kirikukooris kogus Punase Risti jaoks raha ja oli õnnelikus abielus. Tal oli kümneaastane tütar. Ruus, kelle rahulolematus oma abieluga aina kasvas meelitas oma pahaaimamatu abikaasa allkirjastama Elukindlustuspoliisi, milles sisalduva Kahekordse hüvitise sätte kohaselt pidanuks naine mehe vägivaldse surma korral teenima 100000 dollarit. Pärast seda keskendus ta kangekaelselt selle tulemuse saavutamisele. Ta pani mehe õhtusesse miski klaasi mürki ja lisas seda ka tema ploomimehu le. Asjaolu, mille kallal reporterid pikalt närisid. Kui ükski neist vahenditest mehele mõju ei avaldanud, lisas naine segudele, peeneks tambitud unerohu tablette manustas mehele tervistava ravimi nime all elavhõbekloriidi tablette ja üritas teda kogunikaasiga tappa, kuid mitte midagi kahtlustav härrasnaider jäi kangekaelselt hävimatuks. Meeleheitele viidud Ruus pöördus Chadcrey poole. Üheskoos töötasid nad välja oma meelest täiusliku mõrvaplaani. Kree sõitis rongiga sira kiusi ja võttis endale toa onum taaga hotellis, korraldades seejuures asjad nii, et võimalikult paljud inimesed teda näeksid. Hiilis seejärel tagauksest välja ja naasis linna. Äraoleku ajal saatis ta hotellituppa oma sõbra, kes voodi segamini ajas ja jättis ka muus osas mulje, et toas elatakse. Ühtlasi jättis mees sõbra kätekirjad, mille too pidi pärast tema lahkumist posti panema. Olles oma alibi kindlustanud, sõitis Chad Gray Queen's Willidžisse ja saabus hilja õhtul snailerite majja. Ruus, kes istus köögis, seljas peagi kuulsust võitev punane kimono, lasi mehe sisse. Plaanide kohaselt pidi Grey hiilima abielupaari magamistuppa ja Snoideri kolba roofi poolt just selleks otstarbeks öökapile asetatud akna fiksaatoriga purustama. Asjad ei sujunud plaanipäraselt. Roy esimene löök oli arglik katsetus, mis äratas üksnes ohvri üles. Uimane, kuid enda kohale kummarduvad ja teda tömbi esemega kopsivat väikest kasvu võõrast meest nähes siiski oluliselt erksamaks muutunud. Snaiper karjatas valust ja haaras krai lipsust kinni, hakates ründajat kägistama. Me ehmehed taeva pärast tule appi. Kähises krai. Russ Haider krahmas oma siplema kallima käest akna fiksaatoreid ja virutas sellega täiest jõust abikaasale vastu pead. Nii et too jäi liikumatuks. Naine toppis seejärel koos Kreiga snaiperi nina sõrmetesse kloroformi ja Nad kädistasid meest koos pildi ülesriputamiseks mõeldud traadiga, mille naine oli samuti valmis pannud. Seejärel, üritades jätta muljet rüüstamisest, pöörasid nad majas pahupidi kõik kapid ja sahtlid. Tundub, et kumbki ei tulnud selle pealegi, et mõistlik oleks jätta mulje, et Garfi voodis magatud rei sidus Ruthi randmed ja pahkluud lõdvalt kinni ja sättis naise põrandale mugavasse asendisse. Oma kõige kavalamaks lükkeks pidas mees alumise korruse lauale jäetud itaaliakeelset ajalehte. Ta lootis, et politsei peab sissetungijaid samasugusteks riigikorda õõnestavateks välismaalastega nagu Massachusettsis. Hukkamist ootavad kurikuulsad anarhistid, Sakko Jabantseti. Kui kõik oli paigas, suudles krai Vuffi hüvastijätuks, sõitis seejärel taksoga linna ja rongiga tagasi sira kiusi. Õnnetuseks jäi Gray meelde Longaylandi taksojuhile, kellele ta kolme 50 dollari suurust arvet makstes viis senti jootraha andis. Isegi 1900 kahekümnendatel aastatel jäi viiest sendist oma tänulikkuse väljendamiseks väheseks. Tooli nüüd suure heameelega valmis mehe vastu tunnistama. Gray leiti on ta ka hotellist, kus ta politsei kahtlustest kuuldes suurt üllatust väljendas. No mida? Ma pole elu seeski isegi kiiruse ületamise eest trahvi saanud, teatas mees ja kinnitas enesekindlalt, et suudab kogu nädalavahetuse hotellis veetmist tõestada. Õnnetuseks, et mitte öelda kõigi hämmastuseks, oli ta oma rongipiletitoas prügikorvi visanud. Kui politseinik selle välja õngitses ja talle nina alla torkas, võttis krai kõik varmalt omaks. Saanud kuulda, et proua Snyder süüdistab kõiges teda, väitis mees ägedalt, et asja sepitsejaks oli naine, kes sundis teda koostööle ähvardades rääkida tema truudusetu, sest ta armastavale naisele oli selge, et tema ja proua snaiveri sõprus on läbi. Huvi kohtuistungi vastu oli niivõrd intensiivne, et mööda ei vaadatud selle ühestki aspektist, kui suvaline seega polnud. Lugejad said teada, et kohtu eesistuja Tounsens kadur läks igal õhtul koju Longaylandi asuvasse maavaldusesse, kus teda tervitasid ja arvatavasti sisuliselt matsid enda alla tema 125 koera, keda ta kõiki isiklikult toitis. Keegi pani omakorda tähele ja andis täie tõsidusega ka kõigile teistele teada, et vandekohtunike vanuste summa on täpselt 500. Ajakirjanik Sailas Bent mõõtis hoolega ära veergude pikkuse ning avastas, et Snyder Grey afääriga seonduv leidis rohkem kajastamist kui Titanicu uppumise lugu. Moraalse konteksti tagamiseks oli kampa võetud ka kolm jutlustajad. Pilsandei ei nii Sempolmeks ja Jon Rutš Stranton. Stranton oli kuulus tänu sellele, et vihkas sisuliselt kõike. Ühe kaasaegse, iseäranis põhjaliku ülevaate kohaselt kaardimänge, kokteilide joomist, puudleid, džässmuusikat, teatrit, sügava kaelusega kleite, lahutust, romaane, umbsaid, ruume, liigsöömist, loodusloomuuseumi evolutsioonifirma, Standard Oil poolt, papp kristlikule kirikule avaldatavat mõju poksivõistlusi, näitlejate eraelu, Actimaale, pritsimängu, modernismi ja Hurtade võidujookse. Nüüd lisas ta sellesse nimekirja suurima heameelega ka snaiperi ja Chad Gray nime. Tema meelest tuli nende puhul kõne alla üksnes kiire hukkamine. McPherson, kes oli veidi mõõdukam, palvetas ja lootis, et jumal õpetab noori mehi kogu riigis mõtlema. Tahan endale sellist naist nagu mu ema, mitte mõnda kuuma tibi. Kriitik Edmund Wilson arutles ühes kirjatöös selle üle, miks sedavõrd nüri ja igasuguse kujutlusvõimeta korda saadetud mõrv niivõrd suurt tähelepanu köidab mõtlemata hetkekski sellele, kas tema essee kohta võiks ehk sama küsida. Tema meelest oli tegemist järjekordse juhtumiga sarjast allaheitlikku meest kamandav jõhkralt ambitsioonikas naine. Peaaegu kõigi arvates oli Rush Snyder kõiges süüdi ja Chad Gray lihtsalt õnnetu lollike. Wray sai nii palju kirju, põhiliselt kaasatundvaid, et kaks tema kongi kõrval asuvat ruumi Queensi maakonnavanglas olid neid täis. Juba toona ei olnud lihtne põhjendada, mis snaiperi mõrva vastu sellist huvi tekitas. Ja praegu on seda täiesti võimatu öelda. Tol aastal sooritati ainuüksi New Yorgis hulganisti teisi oluliselt osavamalt toime pandud ja meelierutava maid mõrvasid. Üks neist oli Kressennbeeii kindlustusmõrv, nagu ajalehed seda nimetasid. Mees nimega Benny Goldstein otsustas lavastada oma bumise Brooklynis croissant peis et tema sõber Joe Levkowitz saaks seejärel mehe 75000 dollari suuruse kindlustuspoliisi rahaks teha ja summa temaga pooleks jagada. Levkowitz aga tegi plaanis ühe olulise muudatusena tai viinud Kolsteini New Jersey randa nagu kokku lepitud vaid viskas mehe paadist välja keset lahte. Kuna Goldstein ujuda ei osanud, oli ta surm sama hästi kui kindel. Elevkowitz sai kogu kindlustussumma endale. Kuigi kaua ta sellest siiski rõõmu tunda ei saanud, sest saadi kiiresti kätte ja mõisteti süüdi. Seda juhtunud 1920.-te Ameerikas, kuigi sageli. 1927. aastal registreeriti New Yorgis 372 mõrva. 115 juhtumi puhul ei vahistatud mitte kedagi. Ka vahistamise puhul jäi süüdimõistmise määr alla 20 protsendi. Vaid üks mõrv 100-st päädis süüdlase hukkamisega. Niisiis pidid Rush, Snyder ja Chad Gray süüpinki sattumiseks süüdi mõistetud saamiseks ja viimaks hukkamiseni jõudmiseks täiesti erakordset käpardid olema. Seda Nadka olid Üheksanda. Mai hilisel pärastlõunal esinesid advokaadid lõppsõnaga ja 12 vandekohtuniku. Kõik mehed. Kuna naistel ei olnud lubatud New Yorgist tollal mõrvaprotsesside arutamisel osaleda, saadeti otsust tegema tund ja 40 minutit hiljem olid vandekohtunikud otsusega tagasi. Mõlemad kohtualused mõisteti süüdi esimese astme mõrvas. Esimese astme mõrva eest oli ette nähtud elektritoolile saatmine. Täiesti juhuslikult ja nagu tellimise peale hakkas, sellal kui Snyder Grey kohtuasi oma möödapääsmatu lõpptulemuse poole kulges sealsamas lähedal tasapisi lahti hargnema. Järgmine veelgi suurem lugu. Kolm päeva pärast kohtuistungite lõppu vuhises lääne poolt Longaylandi suunas hõbedane spiritaks Saint Louisi nimeline lennuk ja maandus Ruusvelt Fildi kõrval asuvale Göttis Fildile. Lennukist astus välja laia naeratusega Minnesotast pärit noormees, kellest ei teatud peaaegu mitte midagi. Charles Lindbergh oli 25 aastat vana kuid nägi välja nagu 18 aastane. Mees oli 1,91 meetri pikkune ja kaalus 60 kilo ringis. Ta eluviisid olid peaaegu jaburalt tervislikud. Ta ei suitsetanud ega joonud isegi mitte kohvi ega kokakoolat ja polnud elus kordagi kohtamas käinud. Lisaks oli tal kummalise kiiksuga huumorimeel ja ta armastas mängida tempe, mis sageli olid ohtlikult julmad. Ühel kuumal päeval täitis ta sõbra veekannu lambiõliga ja vaatas lõbuga pealt, kuidas semu paraja punnsuutäie võttis. Sõber lõpetas haiglas. Kuulsusele sai ta pretendeerida ennekõike väitega, et on rohkem kui keegi teine alla kukkuvatest lennukitest langevarjuga välja hüpates ellu jäänud. Mees oli teinud neli hädaolukorrast tingitud langevarjuhüpet ühe vaid 105 meetri kõrguselt ja sooritanud viiendal lennukiga hädamaandumise Minnesota sohu kuid sealt elusana välja roninud tema esimesest soololennust oli möödas neli aastat. Longaylandi lendurite kogukonnas peeti tema võimalusi Atlandi ookeani edukaks ületamiseks sisuliselt nullilähedaseks. Nüüd, milles Terje Trei enam ajalehtede esikülgedel ei trooninud, oli tekkinud vajadus uue loo järele ja näis, et see enesekindel ja üsna salapärane keskläänest pärit noormees ajab asja ära. Kõik reporterid murdsid pead ühe ainsa küsimuse üle. Kes see poisinolk selline on?