1927. aastal esimest korda Ameerikasse sattunud väliskülalise jaoks oli kõige jahmatavam see, kui kohutavalt hästi sellel riigil läks. Ameeriklased olid maailma kõige mugavam, mõni elavad inimesed. Kaunites Ameerika kodudes püüdsid pilku läikivad kodumasinad, külmikud, raadiot, telefonid, elektrilised ventilaatorid. Elektri pardlid. Teistes riikides kuulus veel põlvkonna jagu aega, enne kui neist laiatarbekaubad said riigi 26. koma kaheksas miljonis majapidamises oli kasutusel 11 miljonit grammofoni. 10-l miljonil inimesel oli auto ja seitsmeteistkümnel koma viiel miljonil telefon. 42 protsenti kogu maailmas toodetavast kaubast. Valmis Ühendriikides Ameerikas vändati 80 protsenti maailmas näidatavatest filmidest ja ehitati 85 protsenti autodest. Ainuüksi Kansase osariigis oli autosid rohkem kui Prantsusmaal. Ajal, mil riigi rikkuse peamiseks näitajaks olid kullavarud kuulus pool maailma kullavarudest sama palju kui kogu ülejäänud maailma kullavarud kokku Ameerikale. Mitte ükski riik kogu maailma ajaloos polnud kunagi nii heal järjel olnud ja lisaks muutus USA iga päevaga täiesti pead pööritama paneva kiirusega jõukamaks. Loomulikult oli see ameerika, milles Charlindberg 1927. aasta maikuus üle lendas, tänasest vägagi erinev. See oli avaram ja mõistagi rohkem põllumajandusele keskendunud. Võrreldes praeguse ajaga, mil maapiirkondades elab vaid 15 protsenti elanikkonnast elas toona pool 120-st miljonist taludes või väikelinnades. Niisiis olid maapiirkonnad selles osas praegusega võrreldes paremas olukorras. Linnad olid üldiselt meeldivalt kompaktsed. Neid ei ümbritsenud veel tänased lööklainetena laiutavad äärelinnad. Samuti ei viinud neist välja nii palju erinevaid teid. 1927. aastal kasutasid inimesed reisimiseks ja kaubaveoks peaaegu eranditult raudteetransporti kõvakattega. Teed olid enamasti tõeliselt haruldased, isegi suur ja värskelt ehitatud Lincoln Hayway nimeline maantee, mida on uhkusega nimetatud maailma esimeseks kontinentidevaheliseks. Maanteeks oli kõva kattega kaetud üksnes New York ja ajova vahelisel lõigul. Inimesed ei unistanud tuleviku pikkama transpordist mõeldes mitte maanteedest vaid linnakeskuste vahel kursseerivatest, lennukitest ja hiiglaslikest tiri saablitest. Just seetõttu tähendaski orteedi auhinnale võistlemine epohhiloovat lendu ja mitte võiduajamist maanteel. Samal põhjusel hakati tollal ehitatud pilvelõhkujaid varustama terava tipuliste maskidega. Ikka selleks, et õhulaevu oleks võimalik nende külge kinni siduda. Tõsiasi, et selline käitumine oli igati ebasoovitav, kujutage endale ette leegitsevad hindemburgi Timescuerile prantsetamas ei paistnud ühelegi arhitektile pärale jõudvat. Reisijate linnadesse toimetamisel olid alternatiivina kõne all ka pilvelõhkujate katustele ehitatud lennuväljad mille lennurajad pidid konsoolidena kõrgustesse, pürgivaid katuseid kaunistama või hooneid ühendama. Üks visionäärist arhitekt käis välja võimaluse ehitada omamoodi hiiglaslik laud, mille jalgade ülesannet pidid täitma pilvelõhkujad. Nende peal laiutanuks 1,6 hektari suurune lennuväli. New York Times seevastu pakkus välja hoopis isiklikumat laadi lahenduse. Helikopter ja güroskoop annavad inimesele võimaluse maanduda ja õhku tõusta omaenda korteri akna taga asuvalt riiulilt, kirjeldas üks tulevikku, ennustab juhtkiri veenva lootus rikkusega ees ootavate olukorda. Tõsiasi, et ükski neist variantidest ei olnud mingil määral saavutatav, seda ei võimaldanud. Ei ehituslikud, arhitektuuriliselt Aeronautilised finantsalased ohutus ega ehitusalased ega üldse mingit tingimused ei paistnud kedagi loksutavat. Oli alanud ajastu, mil praktilistel kaalutlustel ei lubatud sedalaadi spekulatsioone takistada. Rodman, vana meikar Kaubamajamagnaat ja Richard pöördi lennurahastaja finantseeris New Yorgis näitust nimega titaanide linn mis kujutas tulevikumaailma, kus linnade uhked tornmajad on omavahel ühendatud helkivate õhku läbivate kiirteedega, mida mööda klaaskapslis kodanikud Neumaatilistes rongides ühest kohast teise tuhisevad või liikuvate teede abil kuninglikult sinna-tänna liuglema. Mida iganes tulevika tooma pidi. Ühes asjas olid kõik ühel meelel. Ees ootab kiire tehnoloogiline areng, mille tüüri hoiab Ameerika ja kõik saab olema lihtsalt imeline. Huvitaval kombel puudus inimestel kindlustunne just oleviku suhtes. Esimene maailmasõda oli endast maha jätnud maailma, mida peaaegu kõik lugesid pealiskaudseks, korrumpeerunud ja hullumeelseks. Ka need inimesed, kes toimuvad just neil põhjustel nautisid. Kuiv seadus kestis juba kaheksandat aastat ja kujutas endast ma ilmatut läbikukkumist. Tänu sellele oli maailm täis kantslereid ja ragisevad püstolkuulipildujaid ja tavakodanikest said kurjategijad. Moraalne allakäik torkas silma kõikjal, isegi tantsupõrandal. Tango šimmi ja Charleston olid kantud tungivatest rütmidest ja vehklevatest jäsemetest, millest aimus seksuaalset hullust, mis vanema põlvkonna ettevaatlikke esindajaid murelikuks muutis. Veel hullem oli populaarne tants nimega Black Pottom mis sisaldas ette ja tahapoole hüplemist ja tagumikule laksude jagamist. See oli täiesti skandaalne minnalaskmine ja tähelepanu pööramine kehaosale, mida poleks paljude meelest tohtinud olemaski olla. Koguni aeglane valss sisaldas väidetavalt elemente, mis lubasid seda muusikalise eelmänguga samastada. Kõige hullem oli siiski džäss, milles nähti narkootikumide tarbimise ja liiderlikkuse hüppelauda. Ajakirjas leilis hõmm Journal ilmunud artiklis esitati küsimus, kas jazzil on patutaktimõõt. Vastus oli mõistagi jaatav. Ajakirja New Yorki Mervitan juhtkirjas nimetati Jassi patoloogiliseks närve söövaks seksuaalset erutust tekitavaks muusikaks. Kõige rohkem muret tekitasid noored naised, kes näisid olevat langenud igat sorti kahtlaste harjumuste küüsi. Nad suitsetasid, tarvitasid alkoholi, määrisid oma puhastele näo, lappidele, põse, Ruusi lõikasid juuksed lühikeseks. Tollal oli moes ühtlase pikkusega lõuani ulatuv paaži soeng ja riietusid hingematvalt nappidesse siidkleidid kestesse. Arvutuste kohaselt kahanes ühe keskmise kleidi õmblemiseks vajaliku kangakogus pärast sõda sõjaeelselt 18-lt meetrilt kasinale kuuele meetrile. Filmid võtsid ajastule omase minnalaskmismeeleolu omaks ja õhutasid seda sageli omalt poolt veelgi. Ühes filmis pakuti publikule plakati andmetel kauneid džässi tüdrukuid šampanjavann, kesköiseid, Brassinguid, hellitusi, purpur, ses koidu lõõsas, mis viivad välja ahhetamapaneva lõpplahenduseni. Teises filmis võis publik nautida embusi, hellitusi, suudlusi, naudingu jahil, tütreid ja sensatsioonijanus emasid. Kogu riigis võeti vastu moraali tagamisele suunatud õigusakte ja peaaegu igal pool eirati neid täpselt samamoodi nagu kuiva seadust. Konservatiivse loomuga inimeste jaoks oli tegu meeleheitele ajava ajajärguga. Ja kui siis spirit of Saint Louis Longaylandi maandus ning lennukist astus välja noormees, kes näis esindavat kõike, mis oli tagasihoidlik, vooruslik ja hea tärkas väga suures osas rahvast lootuskiir ja teda pandi tähele. Clarence Chammerlini. Hilisemate meenutuste kohaselt oli Linberg kuni selle hetkeni olnud umbmäärane ja kauge rivaal. Suurem osa lennundus kaugetest inimestest polnud temast kunagi midagi kuulnud. Aga nüüd sai mehest kiiresti avalikkuse lemmik. New York Timesi reporter kirjeldas olukorda napp 24 tundi pärast tema saabumist järgmiste sõnadega. Linberg on oma häbeliku naeratuse, vankumatut, armu ja ootamatu lennuga Vaikse ookeani rannikult meie juurde New Yorgi elanike südamed võitnud. Tohutu rahvamass kogunes lennuväljale, et näha inimest, kelle ajalehed olid ristinud tema tohutuks pahameeleks laki lindiks. Tema saabumisele järgnenud pühapäeval ilmus käädis Fildile 30000 inimest. Sama palju nagu jänkisi pesapallimeeskonna mängule Lootuses noort mehaanikutega rääkivat ja oma lennuki kallal asjatavat Aviaatorit kas või kaugelt näha. Lennukis Pirita Sand Luis angaari kõrval asuva väikese värvimistööga katusele ronis nii palju inimesi, et hoone vajus nende raskuse all kokku. Õnneks ei olnud hoones sel hetkel ühtki inimest ja ükski kukkujatest ei saanud tõsiselt viga. Vaatamata Linbergile osaks saavale tähelepanule ei hinnanud teised lendurid ja nende meeskonnad teema võimalusi kuigi kõrgelt. Wordi projektiga võrreldes oli Lindberghi üritus tõepoolest silmatorkavalt tagasihoidlik. Richard pöördi meeskonda kuulus 40 inimest, mehhaanikud, telegrafistid, isegi köögitöölised, kes korraldasid tema toitlustamist. Lindberghi ei olnud New Yorgis ootamas ühtki abilist. Tema toetajad Saint Louisis saatsid talle appi George Stamfi nimelise noormehe, kellel puudusid igasugused varasemad kogemused. Vrait Corporation lähetas omalt poolt ettevalmistustöödele appi kaks mehaanikut ja lisaks avalike suhete korraldaja Richard Plifi kuid pidasid Lindberghi sedavõrd tundmatuks tegijaks, et kaks abilist pidi hotellis ühes toas magama. Muus osas pidi Linberg kõigega ise hakkama saama. Tagasihoidlike kalkulatsioonide kohaselt kujunes mördi ettevalmistustööde maksumuseks 500000 dollarit. Lindberghi kogukulude suuruseks, lennuk, kütus, toit, majutus ja kõik muu oli napp 13500 dollarit. Richard pöördoli küll liiga hästi kasvatatud, et oma mõtteid avaldada, kuid tõenäoliselt kohutas teda see, mida ta Lindberghi külastades nägi. Ilmselgelt oli tegemist poisikesega, tal puudusid vajalikud kogemused. Lennukil puudus raadio ja seal oli vaid üks mootor pöördoli nõudnud oma lennukile. Kolme. Lisaks oli selle ehitanud firma, millest keegi polnud varem midagi kuulnud. Lindbergh ei olnud plaanis kaasa võtta ei päästepaati ega mingeid olulisi lisavarusid. Ja ennekõike kavatses ta minna üksi, mis tähendas pooleteise päeva pikkust lendu läbi tormi ja pilvede ja pimeduse üritades samal ajal kütuse pealevoolu 14 klapiga varustatud viie kütusepaagi vahel tasakaalustada navigeerides ilma igasuguseid teetähiseid kasutamata läbi tühjuse. Kui tal tekkinuks vajadus oma asukohta kontrollida või lennulogisse mõnda märget teha, pidanuks ta materjalid süles laiali laotama samal ajal tüüri põlvede vahel hoides. Öisel ajal tuli lisaks ka taskulampi hammaste vahel hoida. Põhimõtteliselt oli tegu kolme meeskonnaliikme olemasolu eeldava ettevõtmisega. Igaüks, kes oli vähegi kunagi lennanud, teadis, et see kõik käis ühele inimesele üle jõu. See oli hullumeelsus. Õhkkond lennuväljadel oli vägagi pingeline. Davise ja muusteri surmaga lõppenud õnnetusest Virginias oli möödas vaid kaks nädalat ja Nungesseerija koli kaotsijäämisest nädal. Mairon Harrik, Ameerika suursaadik Pariisis oli avalikult teada andnud, et hetkel ei oleks ühelgi Ameerika lenduril kuigi mõistlik Prantsusmaale lendama hakata. Ja pealegi olid kõik sunnitud halva ilma tõttu maas püsima. See kõik sõi tohutult närve. Lindberghi isiklikke pingeid suurendas ebamugavuspressiga suhtlemisel. Reporterid esitasid talle jonnakalt isiklikke küsimusi, mis kuskilt otsast lendamisega seotud ei olnud. Kas tal kallim on, kas talle meeldib tantsida? See oli tema jaoks piinlikkust tekitav ja pealetükkiv. Fotograafid ei saanud kuidagi aru, miks ta ei lubanud end lõdestumis hetkel või teiste lendurite ja mehaanikutega nalja visates pildistada. Lõpuks püüdsid nad ju üksnes temast normaalset muljet jätta. 14. mail saabus Detroidist Chalsiema, et pojale head reisi soovida. Nad poseerisid vastumeelsed fotode jaoks seistes jäigalt teineteise kõrval nagu kaks inimest, keda on värskelt tutvustatud. Proua Linberg vastas eitavalt kõigile palvetele poega suudelda või emata, selgitades, et nad on pärit põhjarahva hulgast, kes ei pane oma tundeid väljanäitusele mis tema puhul absoluutselt paika ei pidanud. Selle asemel patsutas ta poega seljale ja ütles. Õnn kaasa, Charles, lisades hetk hiljem pahaendeliselt ja hüvasti. Kõik kolm ameeriklasest konkurenti, Linberg ja spiritab saanud Louis pöördAmeerikaga ja Chamberlain ja Costa del Lanka, Kolumbia aga olid väidetavalt valmis teele asuma. Niisiis valitses üldine veendumus, et nad lahkuvad koos niipea, kui ilma on piisavalt ära klaarinud. Atlandi ületamisest pidi nüüd kujunema põnev kolme meeskonna vaheline võiduajamine. Tegelikult olid asjalood nii, et kuigi Linberg ja ülejäänud maailm ei teadnud seda ei kulgenud ettevalmistused teises, kahes leeris sugugi kõige sujuvamalt. Möörn näis Pariisi lendamise osas veidralt tõrges olevat. Ta testis oma meeskonna hämminguks iga süsteemi üha uuesti ja uuesti, ajades lennuki ägedaloomulise konstruktori toni Fokkeri lausa juukseid kitkuma. Kolumbia leeris olid asjad veel rohkem käest ära ja see oli põhjustatud Charles levini veidrast ja tüli norivad iseloomust. Vanametalliärimehe pojana oli leviin pärast esimest maailmasõda ka ise kenakese varanduse kokku ajanud, ostes ja müües mürsukesti, mida Messingi kättesaamiseks töödeldi. Pärast seda, kui mehel tekkis huvi lennunduse vastu sai ta paratamatult tuntuks kui lendav vanakraamikaupmees. 1927. aastal küündis ta varandus väidetavalt viie miljoni dollarini. Kuigi paljud, kes olid näinud ta veel Harbori Roque piirkonnas asuvat tagasihoidlikku puumaja, kahtlustasid, et selle numbriga on pisut liialdatud. Laviin oli kiilakas, riiakas, jässaka kehaehitusega ja umbes 168 sentimeetri pikkune. Ka riietus pikitriibulise kahe realisse ülikonda ja kandis laia servaga kaabusid nagu gängster. Ta oli kiire taibuga ja ärksa meelega ta pilk villas pidevalt ringi nagu mehel, kes ei taha ühtegi tekkinud võimalust käest lasta. Ta naeratus meenutas grimassi. Levin oli hiljuti oma kolmekümnendat sünnipäeva tähistanud mehe kaheks suurimaks veaks olid patoloogiline suutmatus kellelegi vastu aus ja otsekohene olla. Vahel tundus, et Levin valetab valetamise pärast ja samavõrra suured probleemid seaduslikke ja seadusvastaste tegevuste lahus hoidmisel. Lisaks oli tal hävitav kalduvus oma äripartnereid enda vastu üles keerata ja neid sageli petta. Selle tagajärjel pidi ta pidevalt kohut käima. Ka nüüd osutusid tema hukatuseks juriidilised probleemid. Levini esmaseks probleemiks oli tõsiasi, et ta ei sallinud silmaotsaski oma põhilist pilooti, läärans Tšanrlini. See oli võrdlemisi veider, kuna Chamberlain oli igati kena ja sõbralik inimene ja lisaks esmaklassiline lendur. Tal lihtsalt ei olnud sädet. Kõige särtsaka moment oli tema juures ta riietumisstiil. Mees armastas silmatorkavaid, kikilipse ja kärtsu mustriga aar Kaili sokke, mille juurde ta kandis lohvakaid põlvpükse, aga muus osas oli ta peaaegu valusalt silma torkamata. Chamberlain uimasusest meeleheitele viidud laviin hakkas avalikult tegutsema tema piloodi kohalt väljavahetamiseks. Ta valis põhipiloodiks loid verto. Turske ja elava loomuga mehe. Berto oli kahtlemata hea lendur ja seejuures täiesti kartmatu poisipõlves. Californias elades oli ta endale ise deltaplaani ehitanud ja seda katsetanud edukalt kuigi mitte kõige läbimõeldumalt, nimelt kõrgelt kaljult merre hüpates. Lisaks armastas mees kohutavalt avalikkuse tähelepanu. Tema kõige meeldejäävamaks trikiks oli abiellumine lennuki juhtimise ajal kirikuõpetaja kükitamas mehe ja kuuleka pruudi vahel. Sedalaadi lood muutsite mõistagi levini jaoks meelepäraseks valikuks. Niisiis ühines Berto nüüd Kolumbia meeskonnaga. Kuna meeskonda kuulus ka Bert akosta, tähendas see, et leviinil oli piloote rohkem kui lennukis kohti. Levin kutsus akostaja Chamberlain enda juurde ja teatas neile, et pole veel otsustanud, kumb neist Perthi kaaspiloodina Pariisi lendab. Ta teeb oma otsuse vahetult enne lendu kulli ja kirja visates. Akosta vahtis mehele pika hetke jooksul uskumatust täis pilguga otsa, kõndis siis lennuvälja teise otsa ja ühines pöördi meeskonnaga. Seejärel teatas Berdo, et tema igatahes Chamberlini kaasa võtta ei taha ja nõudis võimalust endale ise kaaspiloot valida. Belanca ütles, et tema lennukil ilmunud Chammer liita õhku tõusta ei luba. Seppedel Lanka oli 1927. aastal 41 aastat vana peaaegu kõigist teistest Atlandi ületamises osaleda soovijatest oluliselt vanem. Väikest kasvu, vaid 152 sentimeetrit, vaoshoitud ja heatahtlik mees oli üles kasvanud Sitsiilias möldri pojana ning õppinud Milano Tehnikaülikoolis inseneriks. Seal tekkis tal ühtlasi huvi lennunduse vastu. 1911. aastal emigreerus Vellanca koos oma suure perekonnaga vanemad ja kaheksa õde-venda Brooklyni. Nende uue maja keldris ehitas ta valmis lennuki. Ta ema õmbles linast kangast kokku. Isa aitas Puuseppatööga. Seejärel viis Belanca lennuki lagedale väljale ja õppis iseseisvalt lendama, tehes kõigepealt lühikesi ettevaatlikke hüppeid ning hakates siis vahekaugusi ja lendude pikkust vähehaaval suurendama, kuni püsis korralikult õhus. Lange oli geniaalne ja uuendusmeelne konstruktor. Tema lennukid olid esimesed maailmas, millel kasutati õhkjahutusega mootoreid suletud kokpiti aerodünaamiliste omaduste parandamiseks, mitte lendajate mugavust silmas pidades ja üritati kõiki lennuki väliselemente võimalikult voolujooneliseks teha. Belanca lennuki puhul ei hoidnud kaldtugi üksnes tiiba paigas. See andis tõstejõudu juurde või aitas vähemalt õhutakistust vähendada. Kõige selle tulemusel olime Lanka lennuk suurust arvestades arvatavasti maailma parim. Õnnetuseks oli veel Anka ärimehena lootusetu ja alalõpmata rahahädas. Mõnda aega projekteeris ta lennukeid firmale Vrait Corporation kuid siis otsustas Vrait lennukite ehitamise lõpetada ja mootoritele keskenduda ning müüs Bel Lanka tohutuks õuduseks tema armastatud lennuki Charles levinile. Kuna lennuk oli ühtlasi Lanka ainus olemasolev, tema mudel ei olnud inimesest Belancal muud valikut kui lennukist Belancaga kaasa minna. Nii sai alguse tema lühiajaline ja ebaõnnestunud Suhe Charles leviniga. Nüüd levini meeskonna liikmed aina kraaklesid omavahel. Levin nõudis lennuki varustamist raadioga mitte turvalisuse tagamiseks, vaid selleks, et lendurid saaksid edastada ettekandeid laevadele, millest nad üle lendavad. See andnuks talle võimaluse teated hea vaheltkasuga ajalehtedele maha müüa. Selleks, et ühendus laevadega parem oleks, pidid Kolumbia levini tahtel püsima suuremate mereteede läheduses mitte järgima kõige lühemat ja otsemat marsruuti. See muutis vahemaa suuremaks ja seadis seega ettevõtmise tervikuna ohtu. Reeglina pehmeloomuline Lanka reageeris sellele nõudmisele väga ägedalt. Ta väitis, et raadio lisab kaalu, mida nad endale lubada ei saa, on tuleohtlik ja võib hakata lennuki kompasside tööd häirima. Veidi aega enne plaanitud teele asumise päeva tegi leviin asjad veel hullemaks. Andres Bert soola ja Chamberlinile allkirjastamiseks lepingud. Ta oli nädalate kaupa lubanud maksta neile poole lennuga seotud tuludest ning sõlmida neile kallid elukindlustuslepingud, mis taganuks abikaasale mehe hukkumise korral rahalise kindlustunde. Kui dokumendis, mida mehed nüüd nägid, polnud sellest kõigest juttugi. Selle asemel oli lepingus kirjas, et leviin saab kogu teenitud raha endale ja mehel lubavad lennule järgneva aasta jooksul tal täielikult oma elu korraldada. Et laviin otsustab ainuisikuliselt kõikide kokkulepete, filmirollide, ringsõitude ja muude professionaalsete kohustuste üle saadud tulu arvelt, maksab Levin kummalegi iga nädal 150 dollarit millele lisanduvad aeg-ajalt tema enda äranägemisel määratlemata lisatasud. Kui mehed kindlustusest juttu tegid, teatas leviin, et kaalub asja pärast seda, kui Bert hoovia Chamberlain on lepingut allkirjastanud. Laviin, kes oli just neile öelnud, et võtab kogu teenitud raha endale kuulutas sealsamas reporteritele, et iga viimane kui penn auhinnarahast läheb Kolumbia pilootidele. Levini lõputust kahekeelsuses täiesti tüdinenud. Berdo leidis endale advokaadi, kes saavutas kohtuliku tõkendi, mis ei lubanud leviinil enne, kui asjad kindlustuse ja õiglaste lepingutega klaariks saavad, lennukit kuskile saata. Demonstreerides kõigile, et tema käitumine on täiesti ettearvamatu, lubas leviin nüüd maksta Lindbergile 25000 dollarit, kui too ta endaga Pariisi kaasa võtab. Lindberghi juhtis mehe tähelepanu viisakalt asjaolule, et tema lennukis pole reisija jaoks ruumi. Eeltoodu tulemusel olid ohjad järsku Lindberghi käes. Vähemalt nädalavahetuseks ja eeldusel, et ilmneda soosib. Viimaks hakkas temalegi poolehoidjaid tekkima. Kui Edward malligan üks talle appi saadetud mehaanikutest oli koos Linbergiga nädalakese tööd teinud tõttas ta oma kolleegi juurde ja hüüatas hämmastusest ja erutusest pulbitsedes. Ma ütlen sulle, Joe, see poiss teeb selle asja ära. Tõesti teeb.