Teekonnad sünnivad nii, nagu kunstnikud plaanimata. Oma panuse annavad 1000 väikest pisiasja vaid väheseid oskame oodata või soovida, kuidas me ise ka ei mõtleks. Teekonnad saavad sundimatult alguse meie loomuvajadustest ning parimat pole need, mis viivad meid kuhugi mujale vaid need, mis pööravad sissepoole. Reisimine on ehk üks tõhusamaid viise sisekaemust loomiseks. Need mõtted on pärit koidu valgest Veneetsiast, mida imetlesin mind läbi saarestiku Küprose koole kandva laevatekilt. Veneetsia väreles karge vee 1000. helgis jahe nagu tarretis. Paistis, et keegi suur kunstnik on dementsus hoo sõitnud värvi karbi vastu taevast, et lüüa sili taeva silm pimedaks. Pilved ja vesi sulasid teineteise sisse. Värvid tilkusid, segunesid, voolasid, lainetasid, kirikutornid, rõdud ja katused ujusid otsekui läbi tosina riisipaberilehe kumavad vitraažid, killud. Ajaloofragmente kirgestasid veini, tõrva, ookriv, vere, tulemöllu, Opaali ja küpseva viljatoonid. Samal ajal kummub üle kõige tuvimuna sinine koidutaevas. Hoidsin seda pilti enda peas ettevaatlikult nagu abstraktset maali mõtetes kiigutades katedraali diapaleed, küllus sügavalt keskendunud näoga stendaal, kes võiks kloriaani juurde tugeva seljatoega toolile jäädagi istuma ja vein rüüpama. Või korvu, kes sööstis hiiglaslikku nahkhiirele pikki lummavalt valgustatud alleesid kellatornid, kihasid huvidest või siin üle vee kuulda nende tiivalööke, mis meenutasid lehviku sahinat avaras suvises ballisaalis. Samuti tuksus õrnade pulsilöökide na suure kanali vaporretto iga maabumisega kaasnenud viivituse järel taas vappudes ning õõtsudes liikuma hakates. Vikerkaare värvid, toonisid, tootšide kristall mürdiga tambitud klaas paleesid. Küprosel ei jää Veneetsia minust mitte kunagi kaugele. Püha Markuse lõvi hõljub endiselt Fama Kuusta niiske taeva all ja kireenia lähedal. See on sobiv lähtekoht ränduri jaoks, kes asub Teelele maantee idaserva poole. Kuid heldeke, ilm oli külm. Halli longu vajunud kai lõpus märkasin kohviputkat, mis müüs sooja piima ja croissant. Putka seisis kohe maabumistrepi vastas. Nii polnud muret, et võiksin oma laeva silmist lasta väikest kasvu tõmmu linnusilmne mees teenindas mind sõnatult haigutas mulle silma vaadates. Nii tuli mul sümpaatiast tema suhtes tehasama. Andsin talle oma viimased Liirid. Istuda polnud kuhugi, toetasin endaga kummuli keeratud voodi najale, pudistasid saia kuuma piima sisse ja vajusin ebaharilikus poosis sadamat silmitsedes Veneetsia jõule unisesse. Mõtisklus. Puksiiri laev ohkas ja purskas madalate pilvede poole piimja aurujoa kajuti peremees ühines minuga üheks klaasiks piimaks. Ta oli sümpaatne mees, ümmargune ja priske, arvukate põse lohukestega, mis raamisid tema naeratust, justkui hinnalised mansetinööbid puhtal särgil. Kaunis oli ta nõus Veneetsiat vaadates kaunis. Kuid see nõusolek ei tulnud kergelt, sest mees oli tarilt Moloniast ning võõra linna ilu oli raske tunnistada. Siis võttis ta välja lõhnavat tubakat täis piibu. Olete teel Küprosele päris mees viimaks viisakalt, kuid tema hääles kõlas õhkõrn kaastunde, nood. Tundus ebaviisakas lisada, et plaanisin Küprosele elama jääda ja kui võimalik, osta maja pärast viit Serbias veedetud aastat oli hakanud mulle tunduma, et ainuüksi soov Vahemere ääres elada on märk sellest, et mind painab meeltesegadus. Tõepoolest, see seiklus tundus juba alguses uskumatu. Vaat andis mulle meelekindlust. See pole suurem asi koht, ütles ta. Nii, mulle tundub. Bouane ja vett seal pole, kohalikud joovad palju. Mulle jättis see pigem hea mulje. Olen alati valmis loputama suud veiniga, seal, kus vett jääb väheks. Kuidas kohalik vein on? Küsisin. Kange ja magus. See ei tõotanud head. Volonialase arvamust veini suhtes tasub tähele panna. Vahet pole. Peaksin endale ostma väikese maamaja jääma saarele neljaks, viieks aastaks. Kõige kuivem ja põuasem saar oleks pärast Serbia tolmuseid tasandike vahelduseks. Aga miks mitte Ateena, uuris mees vaikselt, peegeldades minu enda mõtteid. Raha napib. Te lähete siis Küprosele pikemaks ajaks. Mu saladus oli paljastatud mehe hoiak ning koos sellega ka pilt Küproselt dusid. Viisakus ei luba Itaallasel teise plaane kahtluse alla seada või kodumaad pilgata. Küpros pidi saama minu teiseks koduks. Seepärast pidas ta nüüd vajalikuks vaadata saart läbi minu silmade kohe muutusse maa viljakaks täisjumalanna Sid ja mineraalveeallikaid, iidseid kindluseid ja kloostreid, puuvilju, teravilja ning haljendavaid rohumaid, preestreid, mustlasi ja teeröövleid. Mees andis pildile Sitsiilia reisi plakati läike heakskiitvalt noogutades. Ja tüdrukud pärisin viimaks. Nüüd tardus, vaadeldes hetkeks viisakuse ja meheliku uhkuse vahel tuli tõtt rääkida, sest seal võiksin teda ikkagi Polonialast süüdistada selles, et mees ei oska naiselikku ilu hinnata. Väga koledad, ütles ta viimaks siira kahetsustundega. Ikka väga koledad. See oli heidutav. Jäime mõneks ajaks sõnatult istuma, kuni meie kohal kõrguv aurik tegi ebamääraselt. Pahmides samal ajal välja sireeni summutavaid helmekujulisi aurupilvi kätte jõudis aeg Euroopaga jumalaga jätta. Väljusime puksiirlaevade eeslikisa saatel sadamast Veneetsia taustal kõrgematel küngastel värelus, hommikune udu. Kuidas ma saaksingi nende seoste valgel unustada katteriinakurnaaro Küprose viimase kuninganna, kes 20 eksiilis veedetud aasta jooksul oli tõenäoliselt juba unustanud oma valitsemise rahutu aja leides õukondlaste keskel Aasolo rohelises lehtlas hoopis meeldivama elu. Kuninganna suri aastal 1510 50 kuueaastaselt ning tema keha kanti perekonnale kuuluvast paleest välja üle suure kanali. Varahommikusel kirka, taeva ja mere taustal on raske pubisevaid tõrvikuid. Välgu valget kanalit rüüsid laperdama panevat tuult ning pikkades paatides teele asuvaid uhketes rõivastes hauganud heidet kujutada. Kes mäletab Kata Liinat, Tiits Berliini maalisid teda tempo, kirjutas kuninganna õukondlaste lõbustamiseks. Armastuse filosoofilise teose ainsal temast maalitud portree on Katariina silmad sünged, kuid ilusad. Neis pulbitseb elu. Need on rohkelt ülistatud naise silmad, kes on palju reisinud ja armastanud naise silmad, kes polnud küllalt kitsarinnaline ega egoistlik, et poliitikas võitjaks tulla. Tõelise naise mitte viirastuse silmad. Päikeseloojangul haihtus hall hävitaja, mis oli meiega tummalt tervet pärast lõunat peitust mänginud. Järsku rohetavasse läänekaarde. Läksime reelingu äärest ohkega ära ning märkasime tasapisi, vajub päev samasuguse harjumuspäraga pimedusse nagu laeva korstnast tõusvat auru pahlakud. Õhtuga saabus ka üksindus ning aeg hakkas venima kaks kaaslast, kellelt ta ei saa läbi ükski teekond. Nüüd oli aeg kas või kaudsete vahenditega luua side ülejäänud maailmaga, kirjutada kirju, sorteerida dokumente, kraamida pagasit. Laevatekil oli veel soe ning hakkasin salongist hoovava valguse paistel lugema proual juuvise raamatut, kes võttis 1893. aastal ette samasuguse reisi, millest valmis reisikiri ühe daami muljet Küproselt. Ta kirjeldas vaimukalt ning suure tähelepanelikkusega elu saarel sel ajal, mil Briti valitsus oli seal kestnud kõigest paar aastat. Proual juhis jõudis Küprosele veidi pärast olin Po viimast visiiti prantsuse luuletaja oli endale omase kirega käinud otsimas ekstreemsusi ning leidnud need Larnaca kivimurru päikese lõõsas küpsedes troodose mägedes äärepealt ära külmudes ning kuus paari muulaja töömeestesalgaga kubernerile suvemaja ehitades. Mida ta Küprasest arvas, selle kohta ajalugu vaikib. Küpros oli lihtsalt koht, kus brittide võimu all leidus vaid mõni hästitasustatud töökoht. Rinboogahe lühikese visiidi tõenditena, jäidvaid vingumine palavuse ja külma üle. See on kõik. Samal ajal pidas üks nooremleitnant saarel Kaitseministeeriumiga kurnavat võitlust, mille tulemusel valmis esimene täpne Küprose atlas. Need sarvetaolised vuntsid ning karmid, ehkki häbelikud silmad kuulusid mehele, kellest hiljem sai terve põlvkonna jaoks rahvusvaheline sümbol. Herbert kitšener tegelikult alistusid luuletaja ja sõjaväelase teed mitu korda. Saared ongi sellised kohad, kus erinevad elusaatused kohtuvad ning omavahel põimuvad luuletaja, kes kannab ühes ähkivate muuladega maja tarbeks ülesmäge ehitusmaterjale. Jõgitsener välilaagris koos kahe adju tandiga kusagil oliivipuude vahel püstitatud kulunud telgis keset deodoliite markerite ja laudade segapundart. Neil pole midagi ühist peale saatuse, mis nad kokku viis. Samas oli mõlemal üks vaevumärgatav sarnasus. Meeste käekirjades ilmnes erakordne tahtejõud, millega nad oma tavapärasest tundlikumalt loomust vaos hoidsid. Kitseneri oma oli jõulisem ning vähem tundlik, kuid ta oli armeesse põgenenud, peitnud end korporatiivsed, traditsioonid ja vuntside taha ning valinud eriala, mis on sama nõudlik nagu vaimuliku oma. Kitsendav leidis sellest jõudu, millest Reinbok keeldus. Prantsuse luuletaja oli teisel moel vapper. Rembo põgenes nimelt taevase koera eest. Nägin Küprosel palju selliseid ajahõlma vajunud minevikuvarje, mis kujundasid Küprose palet. Väepealikud harun arrožiid, Aleksander Suur, Richard Lõvisüda, naised Katerina Kornaaro ja Helena Balioloogina. Omavahel põimuvad saatused, kujundasid Vahemere idaosas ühe väikese saare ajalugu, andsid sellele tähtsuse ja sügavuse. Vallutajad kurnasid ja kulutasid saart kuhjasid monumendi monumendi otsa. Monarhia ning impeeriumide vaidlused määrisid Küprose verega muutsid ja täiendasid siinset maastikku mošeede katedraali kindlustega. Aja jooksul oli Küpros olnud ikka jälle kohaks, kus põrkusid kokku eri kultuurid ning omavahel kohtusid surmava embuses aarialased semiidid, kristlased ja moslemid Püha Paulus Paaposlastelt nüpeldada. Antonius kinkis aga saare Kleopatra-le Aphrodite. Proual juhise raamatu leidsin triestest segi pööratud raamatupoest. Pommiplahvatuse järel tekkis segadus ning parasjagu kiirustasin haiglasse tagasi oma hotelli. Purustatud puuvilja, lettide putkade ja purunenud akendega. Poe tänav illustreerib täielikult minu hingeseisundit. Ühe daami muljet Küproselt vaatas mulle otsa puuviljade, raamatute ning kasutatud vinüülplaatide segapudrust. Ümberringi polnud mitte kedagi, kuigi kuulsin, kuidas rahvamass mürinal sadama poole tormab. Siinsamas lähedal tiirutasid sõjaväepatrullid. Vein voolas kahetsusväärselt rentslis ning määris musta asfaldi nagu verega. Kogu mänguasjapoe sisu oli tänavale paisatud ning tõi meelde karnevali. Jäin süüdlaslikud seisma kartlased žanreerimisest, trahvi peaks vaid politsei kohale jõudma ning korjasin proual juhis raamatu üles. Tumeroheline taimornamendiga kaunistatud kaastõotas Viktoriaanliku reisikirja, mis tutvustaks mulle Küprost kuningliku, Briti Cologuljana kõige sobivamal moel. See polnud siiski kõik. Raamat oli kui märk sellisest kohast ning sellisel ajal üles korjatud raamat pidi olema midagi rohkemat kui mõne tundliku kuvernant. Segane jutt. Piilusin sisse ning veendusin selles jalamaid. Esimese klassi pilet Londonist mürnasse maksis proual juhise väitel 1893. aastal täpselt 17 naela, kaks šillingit ja kolm penni. Pikemalt viivitamata libistasin raamatu taskusse, kus oli ka minu pass, 47 naela maks pileti Yestest limassooli. Seal pidi raamat ootama oma õiget aega, kuni mul mahti seda lugeda. Kõrvaltänavast kihutas välja patrull ning ma pidasin targemaks teha oma saagiga sääred. Raamat pakkus mulle läbi uduste inimtühjade tänavate kiirustades absurdselt kombel tuge. Just nagu oleksid nad mõne usaldusväärse teejuhi hoolde usaldanud. Vaist ei vedanud mind alt. Proual juuvis lõi küplasest võrratu pildi, millega võrdlesin oma kogemusi ning muljeid. Koidikul sõitsime oma mornil ning ilmetul retkel ankrusse linnas, mille kõle siluett meenutas kusagil andidest tina kaevanduse ümber kerkinud küla. Räpase rannaveerel seisis armetu kobar, lipitud lapitud kauba ja tolliladusid. Siin-seal tasasele ranna prügisel soolavälju meenutaval kaldal. Ma ei eksinud. Limassool asub madala järve äärest tabas silm üksikut villat võililleaeda. Kuid isegi sel varasel tunnil kerkis päikesevalgusest tihevine, samas kui tillukese sadama niiske õhk puus meile üle rahuliku mere vastu. Väikese paadiga jõudsime rannale, kus meilt küsiti kummalisel kombel tasud pakki kandmisteenuse eest, mida meil vaja ei läinud. Igerikus tollihoones aeti asju täiesti asjalikult, kuid Levanti sadamatele nii tüüpilise kõrvulukustav müür kamise, žestikuleerimise kauplemise ja vandumise asemel valitses arusaamatul moel hauavaikus. Ametnikud töötasid kui kuutõbised. Üllataval kombel suutsid nad end piisavalt koguda, et küsimustele vastata. Rääkisin kreeka, mulle vastati, aga inglise keeles jätkasin jonni ning taaskord pöörduti me võib-olla inglise keeles. Alles tüki aja pärast sain aru, miks ma ei seisnud mitte türklase ees, nagu esialgu arvasin. Kes kas ei osanud kreeka keelt või ei laskuks nii madalale, et selles keeles kõnelda? Ei, ta oli vabu kohalikust ametnik, kes valdab vabalt inglise keelt. Rääkida kreeka keeles ükskõik kellega, kes polnud, talupoeg, poleks väärikas. Sellest oli kahju. Kinnituseks küsisin tolliametnike käest, kellega ma asju ajasin, mis nende nimi on. Nad olid kergelt üllatunud, kuid ütlesid viisakalt oma kreeka nimed. Sel hetkel soovisin, et oskaksin ka türgi keelt veendumaks, kas selline sisemine tõrge oma keele suhtes valitses ka türgi ametnike seas. Tollihoone ees ootas hulk kalli välimusega taksosid, mida juhtisid mind sõbralike häältega kutsuvad noored küproslased. Ei saaks, aga öeldi, et üldine atmosfäär oleks olnud elav. Meie kohal rippus laialivalguv ning hingetu letargia. Hakkasin juba arvama, et lõputud okupatsiooni tulid jõudnud viimasedki riismed kreeka vaimust välja juurida kuni nägin maja seina najal küljeli vajunud tagumistel ratasteta bussi ning see vaatepilt kergendust. Siin oli täpselt nagu kodus. Kolm mutikest kiskusid konduktorit, juht esitas taas kord Ta hirmnaljakat ja segadusse ajavad näitemängu, mis hullutas reisijad ülekogule. Maanteekülahull pumpas rehvimajas, mille najal buss seisis, kõõrusid omanikud nördinult oma külalistetoa aknal, pistsid pea bussi ning olid iiveldama ajavalt ropu suuga. Samal ajal istus häälte suminat pisut kõrgemalt ähvardavalt längus bussi katusel kõvera näo ja mütsi Tatuga isik. Ning paistis, et ta saeb bussi halastamatult pooleks. Alustades sealt ülevalt. Oli see mingisugune kättemaks või siiras, püüa kaasa aidata. Ma ei saa seda mitte kunagi teada. Rahvasumma serval seisis sünge näoga preester ning pomises endamisi Bubba õrnalt kaastundlikult. Temaleebest olekust võis järeldada, et tal pole plaanis selle bussiga sõita. Preester oli lihtsalt kõrvalseisja, kes uurib enda ümber kulgevat tragikoomilist elu. Aeg-ajalt kohendas ta kaelas rippuvat tumedat karva krunn ja pomises Popp bow. Nagu oleks draamas toimunud mingisugune areng või nagu jõuaksid maja elanikud oma solvangutes uuele vaimukõrgusele. Kas te teate, kui palju maksab siit pilet kireeniasse? Küsisin temalt kreeka keeles ning seepeale vaatasid mulle otsa kaks silmanähtavalt üllatunud pruuni silma. Te olete inglane, ütles ta pärast mõttepausi. Jah. Näis, et preester on rabatud. Aga te räägite kreeka keelt? Olin nõus, see üllatas teda veelgi rohkem. Ta koolduse vibunöörina tahapoole ning naeratas lugupidamisest nii kirkalt, mis ajas mindki hämmingusse. Järgnesid viisakad küsimused ja mulle pakkus suurt rõõmu, et suutsin endiselt pärast nelja aastat talutava kergusega kreeka keeles juttu ajada. Minu vestluspartner rõõmustas selle üle isegi rohkem. Ta vedas mind kohvikusse ning ostis mulle kanget punast veini. Preester läks öösel teele Inglismaale ning tundis, et vastutab selle imetabase inglase eest, kes rääkis veidrat, kuid täiesti arusaadavat kreeka keelt. Enne lahkuminekut võttis ta taskust tüki pruuni paberit, silus seda kohmetu käega ning kirjutas oma vennale Nikoosias kirja, kes võiks, nagu ta väitis, minu eest hoolitseda, kuni ta ise tagasi tuleb. Sulle hakkab Küprosel meeldima, kordas ta. Lõpuks viis preester mind taksorivi juurde ja kutsus oma näo ülbe näoga noore mehe mulle autojuhiks, kes mind kireenesse viib. Jätsime ülevoolavalt emotsionaalselt teineteisega hüvasti ning ta lehvitas peatänaval vihmavarjuga, kuni keerasime ümber nurga. Isa Pasi leius. Nõbu oli teisest puust. Temast õhkus loidust ning ülbust, mis tekitasid isu anda talle obaduse minu viisakatele pöördumistele vastas noormers. Ulatustega põrnitses mind aeg-ajalt salakavalalt beelist. Kõige hullem oli tema sõiduoskus. Tahtmatult osutas ta mulle ka teene sellega, et tal sai kütus otsa kohas, kus tee pöörab mere äärest sisemaale ning hakkab küngaste vahel looklema. Noormehel oli pagasiruumis varukanister kaasas ja paanikaks polnud põhjust. Tulin pausi ajal autost välja, et süüdata sigaret ning avastasin, et olime peatunud. Täpselt selle järsaku algus asuvad iidse maatuse varemed. Proual juhis sõi seal ürt-allik Kressiga võileiba ning mõtiskles paiga iidse ajaloo üle. Mis koht see on, päris autojuhid ning oma jämedat inetut peade vaevu pöörata suvatses kõlas apaatne ülbe vastus. Amatus. Jätsin ta ebamääraselt vilet laskma ja ronisin järsakust pisut üles templi poole. Akropoli ase on valitud imetlusväärse osavusega. See seisab täpselt seal, kus tee pöörab sisemaalt mere äärde. Nii preestrid kui ka sõdurid oleksid rahul. Kõrgemalt tipult jookseb silm piki ranniku rohelust, mis on peibutatud viinapuuaedadesse ning kaob kasside neeme ja kooriumi suunas. Siin-seal kerkivad jaanikaunapuude laiad karedad, võrad mulle võõras vaatepilt. Panin tähele, et mõned puud on istutatud odra või maisipõldude keskele. Tõenäoliselt pakkusid nad halastamatu augusti leitsaku eest varjukariloomadele. Jaanikaunapuu puit on veidralt punane. Kui murda oksi, jäävad puule inimlihakarva haavad. Autojuht istus trööstitu teepervel, kogu tema olek oli aga muutunud. Ma ei saanud aru, miks ta nii lõbusas tujus on, kuni märkasin, et noormees oli avastanud ajalehe Pakist tagaistmel. Minu väikese kogumiku kreeka rahvalaule, mille oli sinna jätnud meeleolu muutus, oli küllalt tähelepanuväärne. Ootamatult sai temast hea hariduse ning mitte väga ilmetu välimusega noormees, kes oli täis imetlusväärset viisakust. Vajadusel oli ta valmis jääma sinna terveks ööks. Kas ma tahaksin varemeid põhjalikumalt uurida? Seal oli palju, mida tundma õppida, tõesti, just siinsamas randus Richard Lõvisüda. Ta eksis. Lend rääkis seda mulle, ta töötab muuseumis, kinnitas ta. Mis puutub amaatusesse just seal üleval edaspigmaaljon. Noormees küünitas veel kord pagasiruumi, tõmbas välja pudeli Uusot ning pika kollase vooliku. Selgus, et see on kuivatatud kaheksajala kombits. Istusime kerge kevadpäikesel teepervele maha ning jagasime joogikannujameelset. Samal ajal rääkis ta mulle mitte ainult kõike, mida maatuse kohta teadis vaid jutustas äärmise põhjalikkusega enda ning oma pere lugu. See kõik polekski olnud nii kurnav, kui oleksin plaaninud romaani kirjutada. Ainus intrigeeriv koht oli see, kui taas kord kerkis esile tema südamepuudulikkuse all kannatav tädi kes jutu järgi elas trooduse mäestikus. Suurepärane uuso ning noormehe lahkusega muutsid reisiärritus lahtus. Ning ma vaatasin teda värske pilguga. Sõitsime nüüd tasapisi sisema poole piki maanteed, mis tegi läbi viinapuude maa järske käänakuid mööda tillukesest heledapalgalistest, küladest, mis olid pikitud täis Küprose kreeklaste vabadusvõitlejate liidu loosungeid. Tundsin, et oma võõrustaja rahvuslikke tundeid on liiga vara proovile panna ning hoidusin seepärast seda igalt poolt vastu vaatavat ilu kommenteerimast. Aeg-ajalt kohtasime veoautosid väikseid sedaani ja polnud ühtegi, mida minu autojuht poleks tervitanud. Paistab, et sa tunned kõiki, ütlesin hindavalt ning ta nõustus minu komplimendiga ennastsalgava naeratusega. Küpros on väike saar. Ma arvan, et mul on kõigis 600. külastutavaid vähemalt 600 tasuta napsi, lisas ta mõtlikult. Paistab, et ma tulin õigesse kohta. Me oleme hullud veini järele Rõõm kuulda. Ja priiuse üle meie priiuse. Kuna viimane mõte võis mind riivata, võttis ta mul käest kinni ja surus seda sõbralikult kaastundlikult mulle samas naeratades silma vaadates priiuse kordast õrnemalt. Siis kõneleb rittidesse kiindunud. Kuidas saakski kreeklastel teisiti olla? Kas asjad on siis halvad, et britid teevad teid nii õnnetuks? Noormees ohkas raskelt ja see ohe paisus eix. Tundus nagu oleks minu küsimus lootusetult võhiklik küsimus poole arvuliselt või lapselt. Me ei taha, et britid ära läheksid. Me tahame, et nad jääksid, kuid sõprade, mitte isandatena. Võtsime suuresema Uusot ja lõpetasime kaheksajalariismed. Mu sõber, ütles ta kasutades kreeka keele relvituks tegevat haruldast, pigem ametlikku vokatiivi. Me ei pea teile õpetama, mida tähendab riius Te ise tõite selle Kreekasse seitsmele Saarele. Miks me kutsume teid priiuse armastajateks iga kreeklase südames. Tema hoogne kõne on tuttav igaühele, kes kunagi Kreekas on käinud. Olen pidanud seda mitmeid tuhandeid kordi kannatama. See on puhas ahastus, kuid mitte grammigi ebasiiras. Küprosel olin aga kahekordselt õnnelik, kahekordselt rahul, et pidin seda veelkord taluma, sest see tõestas, et ammune tunnetuslik side veel püsid. Puina, administratsioon ega halvad kombed pole suutnud seda katkestada. Niikaua kuni püsisse side habras ja tunneteküllane, nagu see oli, ei muutu Küpros iialgi sõjakoldeks. Või vähemalt nii ma arvasin kogu sellest intellektuaalsest mängust tuleneva stressi või siis puhtalt usu mõjul hakkasime ilmselgelt kiirustama huilates ümber nurkade ja pöörata selle künka harjade. Nüüd hakkas paistma nii koos ja suure mošee purskkaevude õrnad tipud ning keskaegsete bastionide udused piirjooned pidi põuasid pruune välju ülespoole tõustes imetlesime kõrgete kiriinia mägede nobeduste kergust. Õhk oli vihmajärgselt karge, sõitsime arutult lagedale madalikul, mis kannab nime mees suurija ning mille keskel asub pealinn son tolmune ning jätab näruse esmamulje. Sõidame siit vasakule, ütles noormees. Läheme sinna üles ja sealt veel edasi kiriiniasse. Ta näitas käega linnulennult meie sõidusuunda ning spidomeeter jõudis juba 70 miilini. Uus pudel oli tühi ja peene hoolimatusega mööduvate napsisõprade suhtes viskas ta selle kraavi tunni jooksul, ütles ta. Jõuame toomi kärmelt ning väljendusrikkalt maalis ta käega välja hulga kellatorne ning kupleid, torne ja tornikesi. Ilmselt oli hotell kajastus kooldrichilt.