Esimesi avastusi tehes ja tasapisi kohanema hakates peatusin kooli õpetaja sõbrabanuse pool kahes kitsas helges toas kust avanes vaade kireenija sadamale, ainsale sadamale Küprosel, millel tillukese kilka ning kaunina on ehe tüklaadide lumm. Sadam asub kireenija kõrgendikel merepoolsel nõlval vastu Türgisakilist rannajoont, kus mäed veest kerkivad ning jälle upuvad nii nagu kõrbes väreleb. Peibutav miraaž. Panus elas koos naise ja kahe väikese pojaga peaingel Miikaeli kirikule kuulunud majas kivist sisehoovi, kus ilmselt asus linna iidne akropoli viis umbes 40 päikesepaistes kiiskavat lubjatud trepiastet. Meie pea kohal kõrgus kirikutorn, kus kell andis jõuliselt teada igast teenistusest ning loid sinivalge Kreeka lipp püüdis tasakesi sadama poolt tuult. Õpetaja nägi välja tüüpilise Küprose kreeklase moodi ümara kujuga käharpea jässakas kere koos tugevate käte-jalgadega. Unised heasoovlikult, silmad tema läbi. Sain esimest korda tuttavaks saarele iseloomuliku tundelaadiga, mis erineb märgatavalt metropoli kreeklaste valdavalt ekstra värdsest loomusest. Panin tähele, et viisakusväljendid on oma stiililt formaalsemat isegi Küproslaste vahel kõnetamise viisid on mõneti vanamoeliselt ning spontaansust neis ei leia. Vestlused mõtlikult vaoshoitud mõõdutundelised. Külalislahkust osutatakse peale tükkimata ja häbelikult otsekui kardaks võõrustaja keeldumist. Kõneldakse tasasemaltoonil ning naeran, vaoshoitum. Panus rääkis aga selges kreeka keeles, kasutades siin-seal mõnda tundmatut murdekeelset sõna. Jõime õhtuti Paanuse väikesel terrassil klaasikese magusat kanget komandöri Riiat ning jalutasime seejärel pikki kitsaid tänavaid sadamasse, päikeseloojangut imetlema. Siin lainetava mere ääres tutvustas ta ametlikult mind oma sõpradele sadamaülemale, raamatukaupmehele ja poodnikule, kes istusid loksuma vee ääres ja rümpasid Uusot ning vaatasid, kuidas valgus kireemia kindluse Bastionidel ja mošee teravatel tippudel tasapisi hääbub. Leidsin linnakeses nädalaga tosina ustavat sõpra ning hakkasin taipama, mida ühe ainsasse sõnasse kokku võetud Küprose külalislahkust tegelikult tähendab. Nimelt tähendab kopi aaste jämedalt öeldes tule ja istu ja ühine meiega. Võimatu on mööda kohvikust või tervitada kedagi, kes parasjagu sööb või joob ilma, et see sõna ei paiskuks suult nagu püssikuul. Isegi hõigata, head isu, nagu see Kreekas on kombeks pundile teetöölistele, kes peavad oliiva lõunapausi, võiks saada saatuslikuks. Jalamaid kõlaks tosin häält ning käte hulk lehvitaks leivapätside ning veini kruusidega. Pärast kümmet sellist päeva tundsin end nagu Strasbury Hani. Õhtul mere ääres muutusid aga sellegipoolest pöördumatult oluliseks. Et sain selge ülevaate saare elatustasemest ning mis veelgi tähtsam kinnisvara hindadest. Sadamaülem oli pärit pahvusest raamatukaupmees, mägikülast, poodnikaga, kosmopoliitse Limasooli kandist. Kõik kolm jagasid oma teadmisi heldekäeliselt, kuigi minu väikeseks pettumuseks polnud keegi neist napsisõber. Ainult boonus teadis, et ma pole juhuslik mööduja, et mul on plaanis saarele jääda ning ta hoidis seda saladust kiivalt, kuigi nägi palju vaeva, et hankida lähikonnast informatsiooni umbkaudsete hindade ja võimaluste kohta. Mere ääres jalutades ning kahel väikesel poisil käest kinni hoides arutles ta innukalt minu võimaliku tulevase maja ning viinapuude üle, mis ta mulle niipea istutakse, kui olen ostu sooritanud. Kireenia piirkonnast paremat sa ei leia, kinnitas mees. Kallis sõber, ma ei ütle seda isekusest, kuigi mulle meeldiks, kui oled siinsamas lähedal. Ei, see on saare kõige rohelisem ja kaunim kant. Samuti leiad keskuses asuvatest poodidest ning kinodest poole tunni kauguselt kõrvalisi külasid. Ükski kooliõpetaja ei saa läbi ilmatahvlitel ja kuna Paanus kibelest tegema mulle pilti saare kohta võimalikult selgeks, hüppas ta viivitamata kindluse kõrval asuvasse liivaauku ning selgitas. Vaata, ma teen asja lihtsaks. Paanuse pojad jälgisid kommi lutsides seda sagedast näitemängu ülima uhkusega. Pikal kogemusel põhineva enesekindlusega. Panos andis Küprose ajalootunde vedas ta märjale liivale veidra koonu taolise ja ilmetuks jääva saare piirjoone viirutades sinna sisse kaks mäeahelikku ning jätkas hooletult kuival toonil, mida kahtlemata kasutas oma tundideski. Saarel on kummaline nimi, mõned ütlevad, et see tuleb siin kaevandatud vasemaagist. Teised jällegi, et nime andis. Saare kujumis meenutab soolamise järel laudauksele kinnitatud härja nahka. Kes teab. Michael Philip Oz nügisid teineteist imetlevate pilkudega ja uurisid, kas ma olen ikka piisavalt lummatud. Mina olin, sest Paanus esines alati arusaadavalt ning kuulajat säästes. Ilmselgelt kõneles selja taga pikk kogemus oma mõtete lihtsustamisele, et need jõuaks ka külalastele kohale. Kunagi oli ühe saare asemel kaks, seletas ta õrnalt kahele mäeaheliku loosutades. Siis tõusis merest neid ühendav madalik mezzo orjasile nagu piljardilaud. Merelt puhuvad tuuled leiavad ilma takistuseta tee saare keskossa. Nüüd on need kaks saart, kaks mäeaheliku suur troodose ahelik ning Väike-kireenia vajalik. Paanus jätkas magusamal häälel, suunates jutu tasahilju oma väikestele poegadele. Hakkasin neid ahelik üsna selgelt eristama kaks mägist piirkonda, mida ühendab karm, kuid kaunis Messouria. Trooduse ahelik oli inetu kalju, rünkade ja suurte Kivilaamakate pundar korrapäratu ja suurustlev ning piiras kardinana Messaurja serva. Trooduse Ilu seisis tema varjulistes mäestiku jalamile ja orgudesse sopistunud külades, kus leidus külluslikult õunu ja veini. Mõned külad uppusidega, kõrgemale mändidesse ja sõnajalgadesse. Ammune jumalate ning jumalannad lopsakas eluase oli nüüd jäänud mitmel pool silmatorkavalt paljaks. Aheliku laiad õlad ja käsivarred olid valusalt lagedaks raiutud aladelt just nagu kitsaks jäänud ülikonnast välja turritamas. Aasta jooksul osaliselt lumega kaetud, tuletab see sünge kotkaste võõrandumatu elupaik meelde meretaguseid Tauruse mägesid, kinnitades, et geoloogiliselt jätkab saart Anatoolia kiltmaad, millest end mõnda aega tagasi lahti murdes ning triivima läks. Kireeni ahelik on pärit teistsugusest maailmast, nimelt 16. sajandi trükikunstimaailmast. Kuigi ahelik on 100 miili pikk, ulatub selle kõrgeim tipp vaid natuke üle 3000 jala merepinnast. Piki rannikut kulgedes on aheliku elegantne ja mitmekesine jalam koduks paljudele jõgedele ning rohelistele küladele. Tegu on sõna tõsises mõttes gooti stiilis ahelikuga. Peadpööritav mägimaastik on kirjatud ristirüütlite kindlustegamise valitsevad nende vahel looklevad teede üle. Ka nimed kannavad gootiaegse Euroopa hõngu. Vufaweento Hillary on Wella pais, apelsinid ja mooruspuud, jaanikaunapuud ja pressid. Selle maastikuasukad ei talu rohelisi sissetungijaid araabia maadest ei palmide kirkaid, laiu lehti ega Haralisi banaani lehestike. Hakkasin saart võõrustajaga peetud vestluse põhjal juba tervikuna ette kujutama. Veetsin temaga troodosel lumevangis kolm talve ja andsin tunde külakoolis, kus oli nii külm, et laste hambad lagunesid. Õppetükke tehes. Maalisin, higistasin tasandike halastamatus. Augusti palavuses. Põdesin lar nakas mallaariat, puhkasin Paphose ümbruses laiuvates viinamarjaistandustes viina puistlikuid otsides naasin siiski alati nagu Paanovski reeni ahelikku, et rõõmustada oma meelt ja südant sealse roheluse, Ülase, vaipade, kindluste ja kloostritega. See oli nagu tagasitulek tühermaalt viljakale saarele. Gefalloonialt, Korfule. Polnud tähtis, kus ma oma kodu leian. Olin veendunud, et see on siin selle vaimustava aheliku jalamil. Aga kuidas ma selle üles leian? Mitte kunagi ei tohi kiirustada, see oleks Küprose vaimu suhtes vaenulik. Taipasin, et Küpros kuulub rohkem itta, kui selle maastik lubaks eeldada. Pidin nagu hea Levantiinlane vaatama ja ootama. Paar nädalat hiljem muutus kireenijat tüütuks hoolimata oma lummava sadama silmapaistvast ilust, kitsastest tänavatest ning granaatõunapuudega kirjatud varjulistest aedadest. Keeruline öelda, miks lõppude lõpuks oli käes kevad ning küla ümber laiusid rohelised aasad tipitud õõtsuvate kollaste apelsini ja mandariini puudega täis sellist metsalillede ilu, mida ei kohta isegi kevadisel Roodosel. Peale tungisid aga teised mured, mis muutsid üldist meeleolu. Müüriäärse tagulikus iidsete hauakambrite kivimurdude way karjääride jäljed olid ikka veel nähtavad. Hakkasid kihama väikestest odavatest villadest ning kattusid asfaltteedevõrguga täpselt nagu Wimbledonis. Hooned krantsid siin-seal hoiatavaid nimesilte, mis tervitasid möödujaid mereäärsete painsionite väraval. Mon Repo chowring ši Keymblus. Väike koht hakkas ilmselgelt kujunema üheks nendest haledatest ning ilmetutest provintsikeskuste eeslinnadest Inglismaal. Äärelinn ilma keskuseta, mille külge saaks klammerduda kinnisvaraturg, elavnes kogu maa, elavnes iga-aastane supelsakste hooaeg, mis tõi kireemiasse elevust. Tekitas ebameeldivate pisikeste restoranide, kohvikute lööbe. Linn nautis tõepoolest samasuguseid moonutusi ja mugavusi, mis kuuluvad äärelinnade juurde meie omal maal. Tavapärane elule maantee, Kreeka, Türgi sadamakohane oli hääbumas või nii vähemalt tundus. Keset kõike seda võis märgata midagi, mis helistas Küprost, ülejäänud Vahemere piirkonnast. Põllumajanduslik saar, linnastus kiiremini, kui selle elanikud jõudsid otsustada, mis nende kommetest ja keskkonnast väärib alalhoidmist. Häirivaid anomaaliaid kohtas igal pool. Näiteks popsutas auto omanik Küproselt piipu ja poleeris samal ajal hoolikalt autot. Minor rahvarõivastes talupojad ostsid kohalikust ühistu poest purgitoitu ja külmutatud liha. Jäätisekohvikutes ei müüdud maiustusi Lemaati tõelisi hõrgutisi, mis muudavad linnad Lähis-Idas meeldejäävaks nagu 1000 ja ühe öö muinasjutud. Peaaegu kusagil polnud saada kvaliteetset kala ja kalatooteid. Minu kogemuse põhjal vastab linnaelaniku elustandard jämedalt Manchesteri äärelinnaelanike omale. Maal oli elu täis vastuolusid. Talupojas said kummaline mälestus ammu möödunud aegadest. Valge leib ja valge krae külg külje kõrval selle toore ja kombetu maailmaga hingitses ka tõeline Vahemere-elulaad. Need kaks paistsid olevat teineteisest täielikult lahus. Pilgeni täis bussid tõid endiselt linna musta saapalisi, veidrate kommetega talupoegi ühes abikaasa, tead tütardega, kellest paljudel olid kunstlikud lokid ja poisipea. Seal olid mustlased. Seal olid libud ja tõelised luuletajad. Tõtt-öelda paistis siiski, et nad on mööduv nähtus, õrn illusioon. Ma ei saanud aru, kust need möödunud päevade kirjandusest välja astunud kujud tulevad või kus nad elavad. Kuidas nad olid pääsenud sonidest ja saabastest, odavatest, mantlitest ning portfellidest, mis peale nälja ja meeleheit olid ainsateks tunnistajateks Jugoslaavia ülestõusust. Ei tea. Siiski olid nad ehedalt ning jutukalt siinsamas kasvatasid endiselt melonid ning jõid nagu loomad kandsid külaelu ja kommete Rusket hõngu, mida kohtab Sardiinia Kreeta vahel igal pool. Ometi jätsid nad kuidagi ebamaise mulje. Otsustasin, et kusagil peab olema ilma punaste postkastide ning paindumatu Suurbritannia liputa. Küpros, kus veider Vahemererahva enklaav elab kuidagiviisi toime tulles oma endise aegset lõbusalt ja lärmakalt elu. Lülitasin aeg-ajalt inimesi küsimustega, kust tulevad saabastes ja padrunivööga jäägrid, kes jõid bussi oodates brändit, mornid preestrid või turbanites Hodžad mähkmetest tittesid hoidvad kottpükstes patriarhid värviliste pearättidega naised. Teadsin hiljem täpselt, kust leida kudumeid ja siidi või nikerdatud seinakapiriiuleid. Kireeni oli piirkonna ostukeskus. Samal ajal elasid briti kolonistid süüdimatult üks luist elu. Sõitsid väikeste autodega ringi, käisid kohalikus jahtklubis joomas, purjetasid pisut, käisid kirikus ning kannatasid halvast eelaimdustest kasvavat agooniat, muretsedes, et meid pole kuninganna sünnipäeva puhul kuberneri poole kutsutud. Nende vestlusi kuulates kangastub mulle tahtmatult sünge õhtutaevas Brixtoni kohal. Kahtlemata Maltale Gibraltar sarnased kolooniad. Kui sageli nendest räägiti ja kui tüütu see oli. Minu kaasmaalased olid siiski kombekas viisakas rahvas, saabudes Küprosele, mitte soovist värskendada oma kaubandusmurede ning töö põlgusega vaevatud elu vaid täiesti tunnustust vääriva kirega, päikesepaiste ja madalate maksude järele. Kui kurb, et nii paljusid meie rahvusele omaseid jooni mõistetakse valesti. Meie Uiedusi ja fantaasiavaesus jätavad välismaalastele matsliku mulje. Meie sõna ahtrus mõjub misantroop sealt. Kuid kas lämmatav ääre Lindlus, millest välismaal paistame olevat läbi imbunud, on kübetki hullem Vahemeremaade elulaadile omasest raugematest, eestlusest või ebasiirusest? Kahtlen selles. Siiski kääris kohalik apteeker Manooli pidevalt meelepahast briti kommete, briti tõrjuva hoiaku ja muude asjade üle. Tema eriliseks vihavaenlaseks sai kindral MI. Apteeke võis iga kord raevust tantsima hakata, kui nägi eakat sõjameest lonkimas piki linna peatänavat halvustades oma tubaka plekiliste vurrud, enesekindla joonega tühisuseni mitte üksnes vaeseid küproslased vaid rikkudes kogu hommikumeeleolu. Vaadake teda, oleks ta öelnud, ma võiksin teda tomatiga visata. Siis ühel päeval küsis kindral, kuidas hääldatakse kreeka keeles sõna kartul. Nii näitas Manoolile häbelikult poenimekirja, mis oli laitmatult kreekakeelne. Peale seda punastas Manooli alati pahameelest, kui keegi tema semu kohta ainsagi halva sõna ütles. Vähemalt Manooli jaoks sai kindralist pühak. Samas nõustuvad kõik, kes kindralit mäletavad, et ta oli üks nurjatu vana tüütus, kellel jagus ümbritseva maailma jaoks vähe kombekust ja veel vähem taktitunnet. Nii tore, nii lahke härra, kiitis Manooli pärast kindrali pühakuks kuulutamist pööritades oma tumedaid silmi noogutades. Nii väärikas ja lugupeetud härra. Sedasi juhtus alati, kui omavahel kohtusid britt ja Küpros lane. Isegi kui vahetati ainult nappe tervitusi. Tõtt-öelda pakkusid nii Briti kui ka Küprose maailm hulga nalju, mida oskasid nautida vaid need, kes ei kuulunud kummalegi poole. Nii nagu mina. Mitte keegi pole näinud nii eriskummalisi tegelasi kui need, kes elasid hotellis toom. Just nagu oleksid kõikides diktoriaanlikest pansioonitest, folkinstoniaskorboroo vahel saabunud esindajat pikaealisuse konverentsile. Need, kogud need näod, need mütsid kuulusid kuhugi kimbatuses maailma, kus elasid üksnes pronksikarikad, turistide tegelaskujud. Mitte miski ei suudaks kedagi hõlpsamalt veenda, et Inglismaa vaagub hinge kui pilk sellele karkude, songavööde, käsikärude, rippsidemete ja püks poida hulgale, mis lubasid kummalistel hinge vaakuvatel oma magamistubadest välja tulla ning kireene rannal kevadpäikest võtta. Hämara ja kulunud sulestikuga muserdatud kanad ning varesed lohistasid end läbisteriiliselt valgete koridoride terrasside poole, kus ootasid lauakesed siltidega kellaviietee. Võid kummaliselt kohmakad kujud, kes pidasid mesinädalaid lonkides käsikäes vana kindluse varjus justkui abielueelsest lobotoomia staastujad. Kahjuks ei saanud küproslased aru, kui naljakad nad on. Oma vanuse kohta lihtsalt rabavad. Möödunud ajakaja pina tanud, nõnda ilmekalt esindasid. Britid nägid küproslased omakorda ühe mõõtmelistena. Nad ei näinud, kui rikkalikult oli see maastik täidetud igasugu sarnaste tegelastega, kes nautisid väikeses alevis Inglismaa mugavusi. Hulgus joodik, laulja eluheidik. Siin-seal paistis neid, mõni üksik väärikas patriarhaalne saabastega kuju hetkeks rabavat saabus otse võid, põgus selgushetk, et tõesti see tegelane just siia. Kuid selgus Hoodiaid puhangulisteks said sildi omapärane ning hajusid. Võib-olla oli asi keeleoskuses? Mai tea. Olin muidugi üllatunud, et inglise keelde valdasid ainult üksikud küproslased ning inglastest oli vaid väike hulk õppinud ära tosinkond kreekakeelset sõna, mis panid aluse sõprusele ning kergendasid igapäevaelu koormat. Kummalgi pool oli loomulikult mitu lugupeetavat erandi, kes nihutasid kaalukausipaigast. Metsalillede uurijad ning veenist ja folkloorist huvitatud tudengid jagasid midagi, mille abil ületasid vähestest teadmistest tekkinud lõhesid. Lahusolek oli aga väikeste eranditega kõikehõlmavalt meie hulgast kujutasid liiga paljud ette, et nad on džentelhamis, kuigi mõned olid kohapeal elanud juba viis aastat, tundmata vajadust õppida selgeks, kuidas öelda Kreeka või türgi keeles tere hommikust. Muidugi on need kõrvalised asjad, kuid lõikavad väikeses kogukonnas sügavale. Revolutsioonilises õhkkonnas võib neist saada kõige kaalukam poliitiline tegur. Mina ise hoidsin teistsugust joont jahtides omadusi, mis muudaksid elu saarel meeldivaks ning isoleeriksid mind kaasmaalastest. Olin selles suhtes isekas, kuigi püüdsin taastada tasakaalu, millele vaid kohtasin eelarvamusi oma rahvuse suhtes või kuulsin mõnda tahtmatult sõna rahustades ägestatud tundeid, kui see oli võimalik või selgitades mingit vääriti mõistetud tegu Levantis, vaid kõrkus saada saatuslikuks. See kõrvalepõige on nendega peateemast eemale juhtinud. Ühel päeval külasklito veinikeldrist flöödimuusika, mis kinnitas minu usku, et napsisõbrad on Küprosel tõesti ka tegelikult olemas. Rahulolematus alkoholivabu jooke serveerivate paaride ja Bobidega oli mind juba mõnda aega närinud, sundides otsima tagasihoidlikku kõrtsi, mille kunded vastaksid paremini ettekujutusele inimestest, kelle sekka tulin elama. Leidsin Paanose juures häid ja lahkeid kaaslaseid, samas ka kesklassi, mõõdukust ning tasakaalukust, mis lõppkokkuvõttes mõjusid rusuvalt. Tema sõbrad elasid mulle tuttava mustri järgi. Prantsusmaal või Inglismaal elasid keskklassi linnaelanikud täpselt samamoodi viksilt ja viisakalt inimeste kombel, kellel on maine, mida kaotada ja positsioonid, mida hoida. Paanusega veetis külasema päevi vaikse õpetlase moel. Tahtsin Küprose elu natukenegi sügavamalt näha uurida selle väärtusi pisut tagasihoidlikumal tasandil.