Plaani põgenik. Plaanid? Plaadipõgenik asutab jälle teele, loksub üheskoos väga muusikaarmastaja inimesega ja muusika suurepärase loojaga. Sel korral on plaadi Ludenicus kahe tunni vältel külas Olav Ehala saatejuhiks Maian Kärmas, tere tulemast saatesse. No kui me ennist kokku leppisime seda kohtumist, et, et sind siia saatesse kutsuda, siis sa ütlesid, et tänapäeval üldse sul ei olegi aega muusikat väga kuulata, see selle võrra siis loodetavasti järgnevad kaks tundi aitavad, et tagasi teha seda aega. Miks sa ei jaksa enam, ei jõua enam kuulata, nii palju tööd on sisend. No muusikat kuulan küll, aga, aga mitte mitte nii palju plaate koduses atmosfääris. Kontserditel käin ja pikemate autosõitude ajal kuulan meelsasti uuemaid plaate, mis mul on kogunenud. Aga tõesti, kui see päev näiteks on selja taga, ütleme muusikaakadeemias õpetamise päev. Ja, ja ka sellel vahepealsel kojusõidul on modaalselt raadio klassikaraadio peal sealt ju kindlasti kuuleb midagi huvitavat ja, ja siis nagu puudub vajadus kodus panna plaatide peale õhtuti enne magamaminekut tihtipeale panen veel klassikaraadio peale, aga tõesti nüüdsel ajal, kus, kus on võimalik seda muusikat kuulda ju ka raadioeetri kaudu igasugust muusikat igale maitsele. Ja on saadaval igasugused noh, kõikvõimalike plaate ei ole veel, ei ole enam sellist sellist tungi nagu alis siis sel ajal kui ma esimesi oma vinüüle hakkasin koguma eriti need lääne omad, mida siis ikkagi väga näpuotsaga sai ja mida mõni välismaal käinud inimene siis 50 rublaga ära müügis. Mis oli suur suur raha jah, aga mõned sai ka siis kuidagi teistmoodi hangitud. Suur asi oli juba see, kui meie plaadi poodidesse hakkasid ilmuma meloodia firmamärgi, plaatide kõrvale teiste sotsmaade plaadid seal Ida-Saksa Pärna ja tšehhi Suprafon ja need andsid välja väga-väga head muusikat. Mida, mida siin selleaegsetel Nõukogude plaatidel veel ei olnud võimalik saada? Niisiis klassikalist kui, kui ka mäletan muusikakooli ajal tavakaudu, kellel oli tutvus plaadipoes sai selline seeria plaate hangitud, mille pealkiri oli Polish jääks. See oli üksnes aseid, esmaseid lähemaid kokkupuuteid üldse džässmuusikaga ära, sest ega seda siis sel ajal mingi 60.-te aastate keskpaigas siin väga-väga palju. Kuulda ei olnud? No ongi tänases saates kuuleme päris palju ka vinüüli krõbinat, sellepärast et valdav osa nendest plaatidest, mis sa oled endaga ühes toonud, on, ongi just vinüülplaadid. Kõige ülemine plaat, mis sinu ees on, ongi nagu sa eetriväliselt juba mainisid mulle selline kõige varasem plaat, mis sul vist üldse olnud vinüülplaatidest selline välismaine. Ta ei olnud esimene välismaine, sest mainitud sotsialistlike riikide plaate mul siis juba oli kogunenud mingeid kogus, aga, aga see oli esimene Lääne-plaat täiesti ja ihaldasin seda südamest sellepärast et olin ise kohal 1967. aasta Tallinna džässifestivalil, kus esines Charlslaid oma kvartetiga ja noh, mille tagajärjeks oli ju see, kuna see oli Moskva võimudega kõlastamata, pärast seda keelati need Tallinna džässifestivalide ära ja, ja see otseülekanne, kes televisioonile katkestati ka. Ja muidugi see muusika mulle väga meeldis või nüüd läks väga peale. Ja siis siis mul tekkis tohutu soov saada endale cha, slaidiplaati ja juhuse tõttu. Ühel tuttaval oli tuttav soomlane, kes käis aeg-ajalt Tallinnas, siis. Aga meie tolleaegses Nõukogude liidus Kaukaasias toodetud konjak küll, aga ega seda igal pool vabalt saada ei olnud. Teise tuttava kaudu sain mingi konjaki, millega siis tahtsin juba tellitud slaidi plaadi vastu. Ja aastaid hiljem avastasin asjaolu, et selle tookordses kvartetis mängis klaverit. Kena klaverimängija, aga noh, peatähelepanu oli Loidil. Aga Charretist on mul siin ka duubelplaat kaasas, seal, et on ju nüüd väga, väga kuulus ja väga hea pianist aga kuumaimesid Loidi plaadilt võtta äkki siis sellise loo, mida ma üritasin ka ise järele mängida. Ja ma ei tea, kuidas mul see õnnestus, aga aga, aga isegi ma mäletan, ma käisin Tallinna varietees sealset pianisti asendamas ja siis bändimehed vaatasid huviga hohoo, mis lugu see on ja ja sain kiitva hinnangu, olin siis mingi kaheksateistaastane 17 aasta. Sellist muusikat kuulates tulebki meelde tegelikult see, et ega Olav Ehala ei ole ju kõigest helilooja. Me oleme vist kõige rohkem harjunudki sellega, et sinu sulest on pärit nii paljude armastatud viisid. Aga, aga sa oled olnud ka pianist ise ja, ja väga palju pidanud vist ka tegelikult niimoodi läänest laenu. Üks asi on see, mida õpitakse koolis, aga, aga seda nii-öelda kõrval ulakust tuleb ju ka teha ja laenata, et et kuidas, kuidas sellele koolile, kui sa klaverit õppisid, vaadati, et et laenab poiss džässi, hakkab vaikselt mängima juba. No laste muusikakoolis lalin, õppisin klaverit ja, aga kuna ma läksin sinna suhteliselt hilja, ma olin üldhariduskoolis juba neljandas klassis, tõsi ma tegin siis seal kaks aastat kohe esimese raksuga korraga. Kaheksaklassiline kool sai läbi ja ja pidi minema edasi ja edasi läksin muusikakooli ja seal keegi õpetajatest arvas, et noh, et kui laste muusikakoolis ei ole veel täisvärk lõpetatud, et võib-olla siis ei maksa proovida klaverit ja nii ma läksin sinna muusikat, teooriat õppima hoopiski, aga siis oli mingisugune talvine suusalaager ja siis ta midagi mees juba, noh, mida nad ise suitsetasid. Ega koolis oli ju normaalne õhkkonna ja keegi pahaks pannud, kui tehti teistmoodi muusikat ka ja siis üks väga kõva klaveriõpetaja tuli, küsis et miks sa klaverist ei astunud, mõtlesin, arvati, et, et ei ole mõtet nii, lõpeta ära astu kohe päris jäta see teooria, kus see ja teine sattusin natuke segadusse küll hiljem, noh, ma ikkagi eriala ei vahetanud ja mul on väga hea meel, et ma sinna jäin, sest seal ma sain ikka nii kõva harmoonia kursuse Leosemineki juures. Nüüd, see on Holland edaspidiseks vägagi kasulik, aga siis jah, muusikakooli ajal sattusin mängima, sest kohe juba esimese kursusele ansamblisse kristallid, kelle selle juht oli olev kena tipi, poiss, õõnes, paar aastat vanem. Aga tema, tal oli enne juba mingisugune kitarribänd siis ja, ja siis tal tekkis mõtet laiendaks koosseisu ja siis võttis mind sinna nüüd mängima, siis omakorda kutsusin oma sõbra Matti Tibari saksofoni mängima, tema jälle omakorda Jaak Joala oma kursusekaaslase esialgu flööti mängima, aga siis hakkaks kohe bassi mängima ja laulma ka. Ja nii siis kujunes sellest niimoodi vähemalt nagu me ütlesime kahe kahe või kolme toru välde ja hakkasime tegema niisugust noh, midagi rütmibluusi sarnast moosiga, mustade inimeste muusikat või lausa souli, soolikat muusikat natukene. Kuidas poisikestel välja tuli, aga, aga saaksime omi lugusid tegema, et midagi on sellest ajast isegi jäänud. Alles tänu sellele, et telekonkursi võitsime, anti meile tavatu võimalus teha pooletunnine telesaade ikkagi niisugusest nii-öelda elektrikitarride bändis sel ajal just asju väga ei tehtud. Ja muidugi videot siis ei olnud, saade läks otse aga või isegi oli, aga noh, võeti maha ja kohe uut saadet jalad. Aga need audiosalvestused on alles mingid ka minu esimesed loomingukatsetused, sealhulgas. Aga kust siis need esimesed sellised laulu ülesehituse ideed ja ja kuivõrd palju siis sai laenatud tõesti nendelt välismaistelt ansamblitele ja kui palju oli seda kooli, mis, mis ikkagi dikteeris selle laulude raamistiku? No ma, ma ei õppinud muusikakoolis kompositsiooni üks vähestest teoreetikutestist, kes seda, seda loomingut Ta ei õppinud seal fakultatiivselt oli see võimalus, aga aga hiljem on ainukene selleaegsetest, kes seda edasi läks õppima konservatooriumisse. Tänu sellele ka muidugi Uno Naissoo, kes oli õppejõud seal muusikakoolis. Väga soovitus seda minna edasi siis ma õun, aga me saime juba kooli ajal väga headeks sõpradeks, tall ei olnudki õpetaja õpilase suhet õigupoolest, sest ainega, mida ta andis, oli mingi kõrvalise tähtsusega. Aga ühesõnaga ei see, see, mida sai õpitud koolis, tuli ma arvan kasuks kõvasti ja laiendas silmaringi. Sest siis ikkagi siis oli kohustus, literatuuri tunnid olid, pidid kuulama klassikalist muusikat ja muidu poisikesena mingi kuuenda, viienda, kuuenda klassi poisikesena, eks ole, mida me kuulasime välismaalt kuskilt tragi seast raadiojaamast ümber võetud biitlid ja asju, see oli biitlite pildil oli näiteks üks niisugune kõva valuutakoolis nende vastu said vahetada, kõike vahetada ja siis. Ära, et see oli üks asin, teine asi muidugi kuulamiskogemus ja mingi mängimine ei saa siis juba bändis. Aga ma ise tagantjärele arvan, et segunesid need asjad, et mul oleks seda ka imponeerima. Näiteks Viini klassikalise koolkonna Mingid Mozart ja Haydn näiteks ja jaga. Barokkmuusika Endel leidis, et ma ei ütleks, et ma oleks otseselt võtnud kuskilt Või rokk või biitloost mingit mingit malli ja üritanud ise selle järgi lugu teha. Need nüüd sündisid kuidagi spontaanselt ja nagu noh, kui ma siin rääkisin, et meile anti võimalus seda telesaadet teha siis ega see ei tulnud ka minu enda, mõtlen, et ma hakkan nüüd oponeerime vaid bändi pealik olev keelab, ütlesin, et aga teeme omad lood ka, mis me neist välismaa lugudest mängime seal saates paar välismaa lugu vist oli ka. Aga mõeldud, tehtud. Pooled bändiliikmed tegid, tegid siis lugusid, mina tegin lausa kolm tükki, mis kõik sinna läksid ja nendest üks nüüd on üles soojenenud niimoodi, et seda kuuleb küllalt tihti suures koori seadis, ta käis laulupeol säärases vana harjutus. Ainukene lugu, millele ma ise tegin tekstiga, kuna aega ei olnud, telesaade oli tulemas. Aga jumal, teadur sai kohe aru, et tekstide tegemiseks on niisugused inimesed, keda nimetatakse pojettideks. Ja see niukene natukene naine, tekstid on ära, on andeks antav, ikkagi. Tuhanded-tuhanded, noored ja lapsed ei nurisenud, te olete väga. Aga jah, jätkamegi siinkohal muusikaga jällegi, mis sulle meeltmööda on. No aga kuna siin kooli aga mainisin ja biitlid, kui, kui valuuta siis kuulasime oma klassiõhtutel ja pidudel ikkagi, kui, kui kõlas näiteks Michel tekkisid siis ikka kohe väga romantilised tunded. Aga hiljem mulle just eriti hakkasin Koneerima, võib-olla nagu komplitseeritumaks biitlite lood nagu foolande hiil või Helene Ollepi ja siin mul parasjagu see eelnõu läbi käepärast olnud võime, võime selle ära kuulata. Biitlite esitluses Elena Ringbi saatekülaliseks plaadi põgenikud ikka Olav Ehala nooruspõlv mööduski, siis tuleb välja muusika saatel, juba sai käidud kooli kõrval salvestamas ja nagu siin eetriväliselt jutustasid meile, et see oli üsna sellisel keerulisel kellaajal tavaliselt. Aegne Eesti televisiooni noortestuudio, aga kas siis tegemine eeldasite noortepärasemaid saateid ja sinna oli siis vaja ka nagu uuemat muusikat ja välismaist muusikat võiks ju siis vabalt võtta ja teha need autorikaitsjad, värgid, ei, ei, ei olnud kohustuslikud selles riigis. Ja Tõnis Kõrvits enamasti siis tegi need seaded ja kutsus mind ka salvestama, siis mina mängisin väga paljudesse aegsetesse salvestustes klaverit, et noh, need ei ole märgistatud. Paraku need karbid, seal lauljat ja ma ise tunnen ära, kus ma mängin Joalaga näiteks viltkübar või leili madonna ja Ivo Linnaga seal sõidame maale, kus ma laulan, isegi. Pillimehed pandi Päkiga laulma. Sest nii oli lihtsam, nad olid nagunii kohale, aga salvestasime öösiti, sellepärast et tol ajal olid otse telesaateid ja ja salvestama sai hakata siis, kui saatepäev oli lõppenud. Tavaliselt nii pool 12 12 õhtul. Ja siis mürata seal kella kolme-neljani vahel. Ja kõige trastilisem juhus ma mäletan, oli, kui me ühe Marju kuudiga salvestust samal ajal õhtul alustasime ja, ja hommikul kell kuus tõdesime, täna ei tulnud välja. Teine päev uuesti, siis tuli välja, aga see on nii tavaline noored inimesed, aga vahepeal pidi ju koolis ka käima, nii et. Ega seal nagu vahel öelnud oma oma noormehele, et sinu vanusest. Ma magasin üle. Sest me ja Tantsuks mängimas tõsiselt siis sel ajal juba see, see jäi ära, nagu ainult lagunes laiali. Siis kohe tihedamalt hakkasime siin telemajas salvestama. See oli siis juba siis muusikakooli lõpu lõpuajaloos, kes 68, üheksa niimoodi selle, aga samal ajal muidugi süvenes mul seene džässihuvi ja sain aimu niisugusest mehest naga Oscarpytherson. Ja tema ju käis suisa ka Tallinnas, andis ühe kontserdi, see on lõbus seik. Mina olin just võetud sõjaväkke Riiga, aga ma suutsin ennast seal, kuna oli teada, et ma pean ohvitserid majas bändi hakkama tegema, siis suutsin ülemustele selgeks teha, et ma pean noodid Tallinnast ära tooma ja tabatraaži kolmandat päeva sõjalisi, ma sain tagasi Tallinnasse nii-öelda nootide järele tulla. Treileri põhjus oli muidugi see, et ma tahtsin Oscar Petersoni kontserdi kuulata. See oli Estonia kontsertsaalis. Ta pidi ju nõukogude liidus tegema teatava turnee, aga Tallinna kontsert jäigi ainukeseks, kuna Moskvas tekkis tal kontsertsaalis sõnelus ühe koristaja, aga nagu ma olen kuulnud isakest et mingi mingi neegiasin, klaveriga kolistab ma korralikult koristada ja Hedsama turnee pooleli, läks minema. Aga see Tallinna kontsert, et see ju salvestati Heino Primmelsele aegne ehk kõige kõvem helimees, nagu siis öeldi, salvestas selle ja hiljem antide läänes lausa plaadina välja, aga mul oli muidugi Petersonile plaadid juba varasemast ajast ja siin ma olen paar tükki kaasas. Ei teagi, millist, millist neist nüüd on, võib-olla mõnes mõttes on, on see plaat ainulaadne, muidu ta on oma trio ka teinud, aga väga palju salvestusi. Aga see üks plaat, et kus ta mängib ka trio aga ilma trummita? Ta mängib kahe passi. Kuna annatatsiooni seal ei saa öelda, et ei raatsinud kummastki loobuda. Bassimängijad on siis Ray Brown ja nelsoni Pedersen mõlemad väga-väga virtuoosse bassimängijad. Et äkki võiks siis siit kuulata mõne mõne oskabiitersoni mängitud loo koos kahe passiga? Lähme siis mon tööfestivalil musitseeris koos oske lihtessen ja, või ei pea, on ja, ja siis on ka nyyd Pedersen kaks bassimängijat mahtusid ka veel selle suurepärase pianisti taha ära, ausõna, me ei mänginud 40 viiese kiirusega. Halijaid aus 33, kiiruseks plaadimängijal. Tegelikult üks küsimus, mis Mul on meeles mõlkunud. Kust on tulnud see armastatud hüüdnimi olku sulle, sest mida armastatum inimene, seda lühemad nimed tavaliselt tulevad ja lähevad rahva sekka ja Olco on väga rahva sekka läinud, et kes see sulle selle paningas vanemad juba kutsusid. Ei, vanemad ei kutsunud ja ma tean, et pärast emale isegi väga ei meeldinud, miks nad sind kõik kutsuvad, oskaks Annale endale, jäi see kuidagi iseenesest külge ja mul ei ole midagi selle vastu, aga sellel jah, lõhendil on konkreetne autor olemas seal vana sõber Lauri Nebel, kellega me õppisime juba Nõmme laste muusikakoolis koos kellega me siis sattusime kokku ka Tallinna muusikaga kooli, noh, see, mis nüüd on otsa nime. Ja kui me selle lõpetasime, Lauri õppis seal oboed siis mina sidusin konservatooriumisse, aga Lauri tahtis lavakunsti ja sel aastal lavakunsti ei võetud. Selleks, et mitte sõjaväkke minna, siis Lauri läks Pedasse. Oli ühe aasta seal vedas ja järgmisel aastal tegi katsed ja saigi lava, kas see sisse ja kuna muusikud õppisid viis aastat ja lavakat neli aastat, siis me olime jälle nagu ühel kursusel ja meie sõpruse tõttu vast ka mingil määral. Tekkis meil jube tihe lärimine tolleaegsete siis lavakunstitudengite ja muusikute tudengite vahel. Pidasime ühiseid pidusid ja läbisime väga tihedalt. Aga teater on ka kindlasti olnud sulle väga, väga kuidagi selline võluv maailm, sellepärast et et sa oled sellele ikkagi mitte ainult oma väikse sõrme, vaid ka kohe ikka käe ja kõik muu andnud ja, ja sinna nii palju loomingut maha jätnud. No sellest ma olen isegi Paarisetendusel üles astunud. Teatajale tuli võib-olla kuidagi orgaanilisel teel, minu mõlemad vanemad läksid siis vastloodud noorsooteatrisse tööle. Mu isa oli seal siis mõnda aega lavastusala juhataja vist ema oli, oli koordineerija. Ja noh, see oli siis siis ma olengi 16 Lauri oli laureerinudki vanem poolteist aastat vahel. Ja mäletan mis muusikakoolis, aga sellel noorsooteatritrupile oli suvine ringreis. Ja me meil oli nagunii plaan minna Kundama meest mööda Eestit autost topiga ja siis me saime nendega nagu koos ja nägime lähedalt, et selleaegseid, kuulsaid näitlejaid ja neid nooremaid, need, kes siis lavakunstikoolist tulid ja aluse panid sellele teatrile. Ja eks siis loomulikult, et see, see atmosfäär kuidagi mõjus ja ja tean ise, noh, mitte ainult sellepärast seal Salme tänava teatrimajas oli tööl, aga, aga ma käisin mõnda etendust, käisin kümmekond korda vaatamas ja ja, ja sest sõbrunesime nende, nende selle, selle lennu näitlejatega, kes noh, kes selle alus panid seal see põhitrump ja, ja siis ka muidugi nendega vanematega ja tekkis jah, mingi tõmme, väetame kuskil muusikakooli teisel kursusel ikkagi vaatasin lavakategooliga, et vot see on see põhiline inselts on ja tekkis niisugune materjale, tohib, peaks sinna minema, sest tahaks sinna minna, mis me jamame selle muusikaga, Nalauri hiljem läkski, mina õnneks ikka läksin oma rada pidi edasi, aga see seadus teatriga jah, jäi kuidagi iseenesest sidemed olid juba tugevad ja juba konsi ajal ma tegin ju mõne etenduse muusika, selleaegsele noorsooteatrile nahvast tuntumaid sellest ajast Oliver ja Jennifer, mis oli rohkem muusikaga juba peaaegu muusikal. Ja siis oligi kuidagi loogiline, et pärast käisin oma sõjaväeteenistuse ära, siis läksin tööle noorsooteatris muusikaala juhatajana, enne olin seal siis juba olnud tööl nagu orkestrantide, sest mõnede mõningate etenduste puhul kasutati seal lausa elavat bändi. No näiteks Mary Poppins siis oli, neil ei mäletagi, kui mingi kuueliikmeline vähemalt kaks klahvpilli oli, teist mängis Peeter Lilje. Flööti mängis Jaan Õun, minu ka kallid kadunud kursusekaaslased. Et sealt Jastesse tead, teatripisik oli küljes kuni siis selleni, et Kaarin Raid hakkas lavastama Šankokto mononäidendit hoolimatu armuke. Mida siis pidi Silvia hakkama mängima, sest on originaalis ongi naisnäitleja, üks tumm mees on seal ka, kes korra tuleb ja lähedalegi. Ja siis Kalju Komissarov oli vist. Full mõtte tunud ütles, ah, võta võta veel midagi seal nende kahe ka midagi. No ja siis tekkiski niisugune tants, mida me mängisime näiteks üle 130 korra. Nii seal noorsooteatri väikses saalis kui ka käisime Eestis mujal külalisetendusi andmas ja jaga teatrifestivalil Leedus, kui ma mäletan, et ka seal ja Lätis ka sealgi seal äratas huvi. Et mul on nii-öelda lava kogemus, kogemus ka mitte seal küll suurem osa minu osa oli, oli ka muusikaline ütleme siis keha plastiline, aga oli ka tekstiilist, sest kus me vahetasime rollis ära, aga see oli väga huvitav kogemus, mõnest sündis tõelise, sellise kollektiivi loominguna improviseerida proovides, sest me olime seal siis nagu viiekesi sillu Laidla ja, ja siis karidaid lavastaja Elmi Tohver. Ma arvan, kui liikumise korrastaja ja Aime Unt kunstnikuna. Sest kui tema meie kuskile maale jõudnud tööproovisaali tööd proovisaalis nägi, siis temal tekkis ideed, tehase poksiring sinna. No ja see andis omakorda inspiratsiooni kõikidel teistel, mis seal poksiringis õiguslik soovimatut kahju teatritest ei saa, sellist asja kindlasti ümber jutustada polegi vajadust. Oli siis ka sel ajal oli seda videot ju nii vähe, tehti, et see võetakse üles, aga, aga jäi üles võtmata. Paraku õnneks on sellest olemas vähemalt audiosalvestis raadio raadioarhiivis. Siis fantaasianojah. Kõik mu toimingut tuleb, tuleb juurde mõelda, aga vähemalt kõikjal kuulda, mis selle etenduse ajal. Kuulame meie siis jälle sinu meelismuusikat, jätkame džässilainel, ma arvan. Ma arvan ka, et midagi noh, ma ei lähe päris ajalooliselt kronoloogiliselt aga sattus kätte üks väga-väga huvitav plaat. Nimelt. Ma arvan, et paljud on näinud klientist ruudi filmitööd, mis siis ta Charlie pageri kuulsa saksofonistiga elust ja selle filmi soundtrack on, on muidugi omas ajas täielik tehniline saavutus nimelt puhastati välja vanadest Chanibakeri salvestistest, kõik muu jäi alles ainult tema saksofoni mäng ja sinna mängisid siis juba noh, võib-olla järgmise põlvkonna muusikud mängisid oma uue kuue sinna juurde. Ja, ja nii võib siis sellel plaadil kuulda koos mängimise inimesi, kes tegelikus elus polegi kunagi koos mänginud. Et selles mõttes unikaalne salvestis. Mäletan seda aastaarvu täpselt, seda kuskil kuskil kuskil plaadi peal peaks olema ka jah, 1988, need Koscos filmiga tuli välja ka sisse vinüülplaat, väga-väga huvitav kogemus kuulata siis koos mängimas Charlie Parkerit. Oleneb nüüd, mis asja me võtame siin? Põhiliselt siin on siis ka jällegi räibrahun näiteks passil ja Monthy Aleksander klaveril ja võtame siit. Nõnda siis ühest väga heast klindiinstituudi filmist pealkirjaga pööd kõlas meile muusikat, mis on muusika ime ja tehnika ime koostöö läbi siis saanud sedavõrd eetriküpseks. Jätkame Olav Ehala ka juttu muusikast, elust ja muust. Üsna legendaarne juba on sinu puhul see, et sa oled ikka öelnud, et sa oled natukene laisk ka ja kui tellitakse, siis kirjutad, et, et kuivõrd palju sel puhul ikkagi on see eluline, mis, mis mõjutab sinu muusikat, et ikkagi see ei ole ainult matemaatiline teostus ju tegelikult, et miski peab ju nii-öelda poeetiliselt hingekeelega värisema panema. Tellimuste puhul sa pead silmas kasvõi tellimustega puhuja? Ei no eks, eks ikka. Ja kui seda ma olen korduvalt rääkinud, kui. Puudutada siis tekstiga loomingut, laule siis seal, et väga õigesti ütles, et see poeetiline puhul ongi see, mis aitab ühelt poolt poeesia sisu. Ja teiselt poolt ka nii eesti keele rütm mis võimaldab tegelikult palju rohkemat. Ka eesti keele eestikeelsete tekstide puhul midagi põnevat ka Prütmikas. Aga noh, muidugi asi ennast huvida, muidu ei asuks selle kallale, aga seda olen öelnud, et ma olen selle raisk, ma muidu ei võta loo tegemist ette, kui ei ole tellimust. Tänapäeval tegelikult ju kõik ka ütleme siis nüüdismuusika heli lõõtsaga Tänapäevase klassikalise poole heliloojate ega nad ju kirjutavad ka tellimuste peale, see on päris päris loogiline. Nõukogude ajal oli niimoodi, et kui olid heliloojate liidu liige sa võisidki kirjutada, vabandust nüüd ka mingi käki kokku, eks ole. Käis korra heliloojate liidu töökoosolekut läbi, kui ta seal oli protokollitud, siis oli selge. Ta saab Kultuuriministeeriumi rahadega ära ostetud ka ja noh, nii, nii võis ju toota ka sellist, sellist muusikat, mis kedagi ei liigutanud. Ei kasutatud, tema ainsaks esituseks jäigi võib-olla seekord seal heliloojate liidus. Mis ei tähenda muidugi seda, et seal kõrval ei oleks väga-väga palju ikkagi väga head muusikat. Aga seal jah, ei olnud seda muret, et et sul peaks olema tingimata mingi mingi kindel töökoht ka selle tegevuse kõrval. Sellepärast ma noorena õieti ei saanudki aru, kui juba käisin ka välismaal ja kohtusin sealsete heliloojatega, et mis, mis pagana pärast neil veel mingisugune see koht on? Miks nad, kui nad on heliloojad, miks nad sellest ei ela, aga see on ju normaalne tänapäeva maailmas ka igal pool väga, väga vähesed saavad endale lubada seda vabakutselise elu ka siin Eesti heliloojate hulgas on üksikud, kes, kes seda saavad lubada endale, et. Aga samas on paljud muusikud ja heliloojad ikka rääkinud, et kui on mõningaid selliseid pöördelised hetked olnud elus, et kas nad on kohtunud oma tulevase kaasaga või on neil sündinud lapsed või, või midagi sellist on juhtunud, siis on tavaliselt nii-öelda loomekanalid kõik valla läinud ja, ja midagi on sündinud. Sinul on midagi sarnast, ei ole. No eks isiklikud sündmused mõjutavad seda emotsionaalset poolt kindlasti, aga ma ei saa öelda, et ma oleks, sest siis selle puhul mul esimene laps näiteks endised, et oleks siis kohe haaranud sulepea järele hakanud komplaneeriva. Pigem siis õppisin mähkimist ja muid kasulikke tegevusi. Aga loomulikult see emotsionaalne pool mõjutab. Ja, ja ei saa ka öelda, et ma nüüd ainult tellimise peale oleks asja teinud ja ma olen ikka ikka muidu ka teinud, aga noh nüüd praegusel ajal. Mul on nii palju igasuguseid kohustusi ja, ja üks asi toob teise kaasas ja heliloojate liiduamet on toonud kaasa selle, et ma just on nii paljudes komisjonides ja nõukogudes. Et seda aega lihtsalt jääb vähemaks, et peab olema mingi torge, noh tõesti mingi tellimus, et siis siis selgub, et ei, on võimalik seda aega ikkagi leida küll. Aga leiame praegu aega, siis vähemalt selleks toredaks tegevuseks, kuulame jälle sinule. Kuid nagu ma ütlesin, et suur osa neist plaatidest enamus ongi üle paarikümne aasta seal seisnud seal kapis, mu poeg on hakanud neid sealt välja tooma. Käelt, aga kuna vaja ise siis konservatooriumi õpingute ajal tegin ka bändi selleaegse nimega Eesti filharmoonia juures selle bändiga siis sinised kõik tolleaegsed noored solistid Jaak Joala, Tõnis Mägi, Ivo Linna, Marju Kuut, ansambel möll ja ja, ja ka vanemaid tegime. Ja mitmete teistega, aga siis bänd iseenesest paisus vahepeal nagu me siis ütlesime lausa viie toru käändiks. See siis kust see inspiratsioon selliseid seadeid, noh, mina tegin need seaded, kõik kust see tuli, eks see tuli ikkagi sellest, et hakkasin kuulma selliseid Nende nagu laadsvetenteers ja hiljem ka Chicago. Ja mõned selle bändi bändi salvestused on ka alles seal mängisid puhkpille näiteks Lembit Saarsalu, kellega ma tänaseni koos koos mänginud üks parimaid sõpru Eiki kalaus, trombooni ja trompetimängijaid vahetus seal väga palju. Üks inspiratsiooni allikas kindlasti nende seadete tegemisel oli, oli platsi ainult ühes ja esimene plats vetenteersi plaat, mille ma sain omandada, seda ma mäletan. On ka 50 rubla eest Tõnu Aare käest, kes selle ma ei tea, kus kohast Faifelised valt seal platsil tsenteri, neljas plaat. Et. Sellepärast ma arvan, et mul on neid nüüd kõige õige, palju neid plased plaati, aga ma arvan, et kuna see oli esimene, siis on endalgi huvitav kuulata jällegi siit. Mõnda luuplaat cheesy, jätame ka esimest plaadi põgeniku saatetundi lõpetama. Järgmises saatetunnis aga räägime edasi juttu Olav Ehalaga ja kuulame tema.