Õrn karjuse flöödihääl kutsus mind ühel kaunil kollakas teoletsel päikeseloojangul mil meri neelas neid värve ning viimased kirjud purjed olid hakanud üle sadamakõrtsid lehvima nagu koju igatsevad liblikad. Kliit Tokitsukesse veinipoodi oli olnud esimene tõeliselt soe kevadpäev. Vesi oli jahe ning karastav sool muutis naha ning juuksed mõnusaks. Sooja tolmu segu kõditas skandaalis varvaste vahel. Lampide süttimiseni oli jäänud veel tund ning promenaadil oli rohkelt rahvast, kes jõid oma õhtuseid Aperatiive. Olin parasjagu teel poodi taskulambipatareide ning filmilindi järele, kui mind eksitas flöödimäng. Ilmselgelt ei vallanud muusik seda pilli täielikult. Karjuse flööt, Bjuuksus ja kiunuste käes jäi Voked uuesti. Kiun oma hakata. Muusikasse põimus rida sellisel müürgaval bassihäälel kõlavaid vahele hõikeid, mis panid vaskkatlad kusagil kliito veinikeldrisügavustes südantsoojendavat helisema. Oma osa mängisid vahelduva eduga ka nõrgad naerupuhangud ning äge sõnelus. Astusin ettevaatlikult veinikeldrisse ja tervitasin kliitot, keda on varem juba näinud. Kliitor seisis oma baarileti taga kitsale näole naelutatud õrn sügav, lahkus ja vahtis suhkruveest, joobunud kärbse abitu kiindumusega moosekant suu käega varjatud naeru tagasi hoida. Muusika oli suurt kasvu, turske talupoeg, uhke oma kõrgetes, mustades saabastes ja lotendavates rooste mustades türgi pükstes. Seljas oli tal higi, plekiline, kaela ümbert avatud sars sörk, mille alt paistis kord valge villane vest. Talupojal oli kena pea ning tihedad, pügamata vurrud sinised, kuid natuke ähmased silmad ja tema vööl rippus kauniks veepudeliga nikerdatud pudelkõrvits. Peas oli mehel mingisugune lambavillaribadest valmistatud müts. Mees oli toredasti purjus. Tema kummalgi käel seisis laialt, muigab haudvaikne türgi politseinik, oodates abivalmilt, kuni etteaste läbi saab. Aeg-ajalt ütlesid nad halvustavalt toonil, jää nüüd vait ning aitab küll. Ja nii edasi. Seda aga ilma erilise särtsakuseta. Tõsiasi, et kummagi ees ootas suur klaas konjakit, paistis viitavat asjaolule, et seaduserikkuja polnud selline troll nagu paistis ning see oli muuseas regulaarselt korduv etteaste. Nad olid sellega harjunud. Vaevalt olin ma sellele järeldusele jõudnud, kui kliitor ruttas mulle seda kinnitama. Iga kord, kui kellelgi tema perekonnas on nimepäev, hakkab ta jooma. Tan veidrik. Veidrus tähendab kreeka keeles iseloomu. Žestina viidatakse sellele kokkupigistatud sõrmi oimukohta asetades ja neid ringiratast keerutades, nagu keeraks ukselinki liitodingi salamahti selle žesti ning saatis lainena teele tooli suunas, kus ma istudes seda lõbu jälgisin. Tema nimi on frangus, selgitas Klito mehena, kes ei tee pikka juttu. Kes ütleb, et ma olen purjus möirgas Folangus vahelist üheksandat korda puhudes sama hingetõmbega oma kaunist messingperioodist välja piuksu või kaks? Taas kõlas naerulagin. Siis alustas rangus suurepärast iraadi kõige metsikamas salakeeles neetud inglaste nende vastu, kes neid visalt kannatasid. Seepeale muutusid kordnikud ärevamaks ning liituja, kas rutakalt selgitusi, kui ta läheb liiga kaugele, bow võtavad ta kinni ning viivad ära? Ta tegi liigutuse nagu keriks kahe sõrme vahel filmiriba. Frangusest jäi mulje, et tema kinnivõtmine pole lihtne. Mäel olid härja õlad, üks politseinikest patsutas teda kohmakalt ning ta pühiti eemale nagu kärbes. Miks röökis rangus, kas te sunnite nende vakka, kui räägin seda, mida kõik niigi teavad siis tuututest oma pilli sellise jõuga nagu oleks keegi ukse kinni virutanud. Mis puutub inglastesse, siis mina nendega karda. Las nad panevad mind trellide taha. Frangus panin rusikat dramaatiliselt. Kaksujaidat inglise vanatüdrukud piilusid veinikeldrist möödudes sisse. Las nad annavad minu pihta tuld. Frangus rebis oma särgi lahti ja paljastas tiheda lokkis karvaga kaetud võimsad rinnalihased karva tehnikusse oli kuldne rist omale pesa teinud. Frangus ootas tervelt pool sekundit. Inglased annaksid tuld. Nad ei andnud siis naeratus, mees uuesti vastu, kriuksuvad baarileti ja möirgas sabaga vehkides edasi Reenus väikest kasvu saapapuhastaja, kes istus minu kõrval vappus naerust. Aga kuna mina oleksin võinud seda ebaviisakaks pidada, jagas ta hingetult naerukrampide vahel selgitusi. Ta ei mõtle seda tõsiselt, söör ei mõtle. Frangus võttis veel ühe üüratu sõõmu valget konjakit ja suunas oma lõvi pilgu minu poole. Menud vahide inglane, küsis ta sündsusetu põlgusega. Vain sind, vastasin lustakalt, võttes ühe lonksu. Saad sa aru, mis ma räägin. Vastasin franguse mõningaseks üllatuseks iga sõna meesnajatust A poole ning ohkan raskelt oma vurrudesse painutades suuri käsi igatahes rinna kummi nagu raskekaalu võitlejad maadluse algust või et tema saab aru, mis ma räägin, teatas ta võiduka karuse häälega kogu ülejäänud maailmale. Inglane, ta saab tõesti aru. Kõigi nägudelt võis lugeda, et see samm läks liiga kaugele üle piiri. Mitte ainult sellepärast, et ma olen inglane. Väidet ebaviisakust ükskõik millise võõra suhtes ei sallita. Kordnikud tõusid püsti ja valmistusid eelseisvaks võitluseks. Kliito vangutas kurvalt pead ja pomises vabandavalt, popp. Ilmselgelt saabus hetk, kus meie sõpra koheldi nagu filmirulli kordnikud. Siiski viivitasin ilmselgest vastumeelsusest tegutseda ning tekkinud vaikuses leidis frangus aega heita minu pihta veel üks pilk, nool. Ja millega sa mulle vastad, inglane, mis sa seal istudes häbi tundes mõtled? Mõtlen oma venna peale, vastasin rahulikult. Oma venna küsis ta minu kõrvalekaldest kergelt rabatud. Oma venna peale. Ta suri termopüülide lähedal, võitles koos kreeklastega. See oli loomulikult lausvale, sest minu parimate teadmiste põhjal viibis mu vend kusagil Aafrika mädasoos ja püüdis Euroopa loomaaedadele loomi. Mängisin üllatusmomendi peale, see oli täielik ning veenist raskesse õhku kerkis jahmunud vaikus isegi kliitoli nõnda rabatud, et unustas punase veinivaadi kraani lahti ja räpasele tolmu, selle põrandale voolas loik. Frangus nägi välja nii, nagu oleks keegi talle solgipange kaela valanud ja mul hakkas oma väikese nalja pärast häbi. Sinu vend Tomisest aeglaselt neelatades teadmata täpselt kuhu pöörata. Ning tahtmata siiski nii kiiresti ebasoosingusse langeda. Küproslased unustavad kergelt, vastasin süüdistavalt, meie mitte. Minu venna laip ei unusta, ega ka paljud teised inglased, kelle verikastis lahinguvälja. Postitasin neid selle kõnega ajaleheribalt, mida olin kunagi kreeka keele tunniks valmistudes lugenud ning just sellisteks puhkudeks meeles pidanud. Frangus nägi välja nagu murelik pull ja vangutas lamba kombel oma suurt pead. Sinna-tänna sai selgeks, et ta polnud isegi purjus, vaid kergelt svipsis. Frangus oli etendanud vaid rolli, mida temalt nimepäeva puhul oodati. Mehe näkku tõusis õrn häbipuna selline, nagu oleks ta kõva häälega öelnud. Sinust on neetult ebaõiglane oma venda just siis tutvustada, kui ma hakkasin hoogu minema. Reeturlik inglane. Tuleb tunnistada, et tundsin talle kaasa oma eelistma, aga kaotada ei tahtnud. Oli selge, et kui olen kordama kujuteldava venna välja võlunud ei lähe enam kaua kuiv rangus nagu märg kalts kuivaks, väänatakse. Sinu vend mõmmisest ta uuesti, mõistmata, mida edasi teha. Päästsin ta välja tellides uue joogiaeg-ajalt, heitis temaga mulle lämmatavalt vaikse ruumi teisest otsast kurjebil. Ilmselgelt mõtles mees pingsalt millegi üle järele. Inglane ütles frangus viimaks, olles rahulolevalt kõik läbi mõelnud. Tule istu minu juurde ja joome kõikide rahvaste palikaride vabadusvõitlejate terviseks. Toost oli tõesti kena ning ma ei viivitanud hetkekski, et seda oma brändiga austada. Ei läinud kaua, kui me kõik, kaasa arvatud kliitoya kordnikud, olime kaunikesti vintis. Frangos istus traditsiooniliselt küproslased moodi, viie toolidel korraga üks tagumikku ning ülejäänud käte jalgade jaoks. Pannes kliitor tegema paar ebakindlat tantsusammu. Olin nõus esitama neljakümmet palikarit, mis leidis sooja vastuvõtu. Kordnikud kihistasid naerda. Õhtu sai läbi, kui saabus erakordselt elegantne kreeklasest politseiinspektor, kes rääkis hiilgavalt inglise keelt ja palu sul läbitungivalt viisakalt otsad kokku tõmmata. Me võiksime, selgitas ta lahkelt fikseerida rahu rikkumise. Kuigi see kõlas ahvatleva ideena, otsustasime franguse heaolu arvestades seadusele alluda ning astusime sõbralikult, vaieldes ja needes kuuvalgele, kus frangus pärast seda, kui oleks äärepealt aknasse lennanud leidis viimaks tee kitsukese hoovi. Päästis seal akaatsiapuu küljest lahti võimatult väikese hobuse ja taarus flöödivilede saatel. Järeldasin, et ta ei ela kaugel. Klito, kes oli meie istumisega ühinenud näiliselt sellepärast, et muretses meie ohutuse pärast tegelikult aga suutmatusest taluda mõtet, et võib ka kõige leebema franguse teravmeelsetest ütlustest kõrvust mööda lasta haaras mind kaastundlikult käest. Sa pead minuga veel ühe joogi võtma, nõudis ta. Targem olnuks keelduda, tund oli juba hiline, kuid ta anus mind väikese poisi kombel, kes kardab üksinda pimedasse jääda. Sinu venna nimel ütles ta viimaks veendunult, et vähemalt sellele Isama vastu panna. Ning juhtis mu venivad sammud tagasi veinikeldrisse. Mitu kraani olid kas täiesti või poolenisti lahti ning ussidest puretud põrand ujus vallatult veenist. Kliitu süütas tõrkuva elektrivalguse üle vandudes küünla. Kiriini oli sel õhtul pime. Uurisin selles hämaras valguses ümbritsevat ruumi. Seal valitses kirjeldamatu segadus, igas nurgas seisid piki seina üles ronivad tühjade karpide pudelite ja vaatide hunnikud. Klitu äri polnud mitte niivõrd lokaal kui veini hulgimüügipood paari tooliga klientide jaoks, kes muutusid lahkumiseks liiga riiakaks või joomahimuliseks. Nimelt tuli neil enesestmõistetavalt õigus enne liitri veini ostmist proovida keelekastet igast viimasest kui anumast veinikeldri tagumise müüri ääres. Mõistagi muutusite kosteeriad lokaali Kundadeks, sest kiirustades on keeruline otsuseid langetada. Ning mõnikord läheb vaadist vaja kolme, nelja toopi, enne kui saab kindel olla. Sellepärast ka need mõned lauad, toolid arupidajatele. Kriito keeras kraanid kinni, tõstis lauale pudelit konjakit ja kaks klaasi ning istus kergendusohkega maha. Tänu jumalale, et langus on läinud, ütles ta. Nüüd me saame sinu venna auks, võta. Elagu sinu vend. Tunnused kliitoi mõista selles toostist peituvat vastuolu. Vastasin talle siiski pühalikult samaga ja tõstsin klaasi veinipoe. Uks meie selja taga sai kindlalt lukku ning kulus jupp aega, enne kui vastu puu planke kõlas. Koputus arutlesime sel hetkel innukalt seente kasvatamise üle. Ma ei saanud jumala pärast aru, miks neid Küprosel nii vähe on. Pliito selgitas, miks ning lõi tõtt-öelda käega isegi vastu lauda, et oma mõtet kinnitada. Siis aga kõlas tänavalt tema naise hääl. Klito tardus. Mis on, kullake, küsistab peenikesel auru saanud sääsehäälel. Naine vastas kõlavalt, mis sa teed seal, ma tahan sisse tulla kliit Ozurus sõrme suule ning teatas teene inventuuri. Marm. Järgnes pahaendeline paus, mille kestel tühjendasin oma klaasid ning pilgutasid teineteisele silma. See täide polnud tõtt-öelda veened. Eksimatult vihjete põhjal kuulus kogu kelder koos omanikuga loomulikult ideaalses maailma, kus maksudest ega inventuurist pole keegi midagi kuulnud. Minu üllatuseks kõkutas naine lõbusalt naerda. Sinust on saanud suurärimees, kas pole, küsis ta ning kriito vastas. Jah, kallis, alandlikult ning haavatud uhkusega. Miks ma sisse tulla, päris naine suurelt veinikaupmehelt sõbralikult, kuid järeleandmatult, sest selgitas kliito pisut karmimalt, kuna selle väitega oli ta kindlamalt pinnal. Pood on pisut sassis. Pehmelt öeldes küll. Baarileti kohal rippus Viktoriaanlik pilt. Bütsantsi ikoonile omaselt oli jagatud kaheks paneeliks. Ühel pool istus oma elu parimates aastates maitsekad anking pükstes ning suurejooneliselt laia ketiga kuldkellaga härrasmees. Tema välimust ehtisid lokkis juuksed, kena põskhabe ja laitmatult puhtad mansetid. Mees istus reipalt kirjutuslaua taga igast sahtlist voolusega välja viie naelaseid rahatähti, mis laperdasid mehe pahkluude ümber. Ta naeratas, hoides ühte pöialt viidist vesti hõlma taga. Mehe all seisis gooti tähtedega. Ma müüsin vaid sularaha eest. Teisel poolistust, teistsugune mees, nii kollane ja kaame, nagu oleks jõudnud elu lõpaatusesse. Tema koidest puretud ülikond ja kortsus rinnaesine vihjasid erakordselt hirmuäratavad vaesusele. Narmendavad mansetid ja kollased hambad. Kiilaspea ja lillakassilm näitasid, kui kaugele võib viia tõrkumine lihtsate, kõigile kättesaadavate äritõdede vastu. Kas see mees istus kirjutuslaua taga? Igast sahtlist voolusid aga välja kohutavad võlakirjad, millest ei pidanud keegi kinni. Mäe all seisis Leigitsevate tähtedega. Ma andsin krediiti. Uurisin neid kahte pilti ajal, kui kriito jagas oma heatahtlikule naisele põhjalikke selgitusi, millest ükski ei kõlanud mulle väga usutavalt. Naine oli aga ilmselgelt hea südamega, jättis Klito mõne aja pärast omapäi pinnidest alt välja lubaduse, et mees tuleb varsti koju. Ta on tõesti väga hea naine, tunnistas võõrustaja mulle vastumeelselt. Kuid matš, tüli, matš, sekeldusi ning ajufiniš. Aeg-ajalt poetas ta nagu komplimendina sõnu telegraafilises, inglise keeles. Ta jätkas kreeka keeles. Me kannatame peaaegu puuduse käes, kujutad ette. Poele lähe endiselt hästi ja samuti nõuab see palju tööd. Konjakipudel oli otsakorral ning tundsin nüüd konjakit hoolimata värvitus süütusest ära. Hirmuäratav vabastase. Kui võtta seda liiga kerge realiselt, lööks mu täiesti pikali. Arvatavasti võiks järgmine pudel meid vabalt haiglasse viia, niisiis haarasin võõrustaja randmest, kui ta oli parasjagu järgmisel pudelil kaela väänamas ja pakkusin, et lähenev veini peale üle Veini vastaskiitu hääl täis asjatundlikku õrnust. Sellist veini nagu kliitol pole mitte kusagil Küprosel sellist veini. Ta hüppas üles nagu faun Laksas käega vastu vaati ning see vastas kõmisedes otsekui kusagil kaugel oliivisalu taga röhitsev rangus. Paphose vein, kõmm, Levka vein, kõmm, Limasooli vein, kõmm. Kliito kõndis vaadirivi ees edasi-tagasi, otsekui mängiks ksülofoni Arpeediot. Ja kogu värske kodu vei minu perekonnalt Willimata kemikaalivaba. Ta istus maha ja lisas tasakesi, kurnatud häälel. Samuti väga odav, aga seda ei osta keegi. Minus tärkas huvi, lasksin endale prooviks tosin klaasi valada, mis valati kuigi pisut ebakindlalt kraanber rivial täis. Kokku oli kliitor umbes kaheksa veini ja konjakisorti ning neid rahulikult degusteerida, siis oli meil aega pidada aru igaühe maitseomaduste üle. Kliito jutustas pikalt ja kirglikult viinamarjasortidest istanduste pinnasest ja maastikust ning veini iseloomust. Tema jutt oli nii luuleline, muutis prooviks kallatu mõnikord tegelikult tunduvalt maitsvamaks. Ma polnud aga norimise tujus. Kliitor valmistas samuti marineeritud Pekkafiikosid, millest olin paremaid lugenud ning Me krõmpsutasime väikseid linde, samal ajal Küprose veini mekkides ning neid asjatundlikult hinnates. Ei tea, kui kaua see väljendusrikas ning segane vestlus oleks jätkunud kui meid poleks taas eksitatud. Seekord oli see üks kliit tot tütardest, kes pani suu ukseprao juurde. Hüüdis ema, ütles, et kui sa kohe koju ei tule, lähed, kutsub ta. Vanaema. Ähvardus mõjus mu sõbrale hirmutava jõuga. Kliitor tegi kärmelt kraanides tiiru, puhus küünlad surnuks ning võttis välja võtmekimbu. Tuleb minna, ütles ta kahetsusega. Tegin paar katset maksta, aga ta lükkas mu raha kõrvale selgitusega, mida kuulsin veel palju kordi. Võõras ei maksa Küprosel. Arvasin, et märkasin kahe Viktoriaanlase silmis süüdistavat pilku. Kusjuures, jätkas kliito. Ükski mu sõpradest ei maksa mitte kunagi ja pärast kõike seda, mida me oleme täna õhtul üle elanud, oled minu sõber. Tunnuseta puhkeb kohe nutma. Kartsin, et ta mõtleb minu venna peale. Ütle mulle, vastasin tema tähelepanu hajutamiseks, kuidas sa siiakanti maja leiaksid? Kliito vajus mõttesse. Läheksin kireenia suurima röövli juurde. Ilmselgelt on kireenias röövlid kõik peale minu. Kuid ma läheksin Tutluses saabri jutule, tan ehtne kelm ning maju on tal palju. Kliitor laiutas Sabri kelmuse mõõtes käsi. Oli kummaline, et kreeklane soovitab türklast. Siis aga meenus mulle, kui vähed oma kaasmaalasi usaldab. Sabri kordas kliitor vankumatult, läheksin kindlasti tema juurde. Ole siiski ettevaatlik. Hoiatus hajus kuupaistel sisinal hinge vaakudes. Nägin, kuidas tütar võttis pliitor väriseva käe alt kinni ning talutas teda kodu poole. Kireenia türgi kvartalis kirjeldas päikesest pleekinud silt kontori seinal saabritaksiirid kui kinnisvaraekspert ja maaklerit. Mehe ampluaa oli tahvli paigutamise ajast siiski oluliselt laienenud ning ta tegeles paljude muude asjadega. Saabri võrgustiku keskuseks oli strateegiliselt ristteele rajatud hämar jaheladu. Üle tee asus väike pühamu ammu unustatud türgi pühakule või sõjamehele, kelle haua sammas on siiski endiselt sügava austuse ning palveränduri objekt. Samas seisis tolmunud kuivetu piprapuu all, millel alati rippus uni. Ohvri aind. Emale avanes paari hütiga ilmetu nõgese põld täis masina juppe ning jaanikauna ja õlipuutüvesid segamini raudtee liipri kuhilateni, pussi karkassidega, mis ilmusid alati säärastesse kohtadesse, nagu oleksin elevantide surnuaed. Saabri impeerium oli alles lapsekingades. Päris selgelt oli aga tegemist kavala sahkerdajaga. Ühes hütis undas ja Kihnus päev läbi kreissaag mille taga töötasid kaks nägusat rohelise pearätiga kulunud riietes türgi noorukit. Tsemendiplokkide masin töötas aeganõudvalt, kuid täpselt saatjaks võrgutav krudin. Zabeli jälgis seda toredustama äri hämarates tubadest, kus ta istus suurema osa päevast liikumatult ja ükskõik sealt, kuid kõike märgates türgi kohvi juues. Mees oli ehk 40 aastane, tugeva kehaehitusega, kaunis peanud põlgade kohal. Tal oli unine kena ilme, haruldane naeratus, mis tõi nähtavale tema ilusad hambad. Mõtlikud pruunid silmad, mida mõnikord võib näha Türgi reisiplakatitel. Eht türklaslik oli Aga Sabri kehahoiak, millega ta maailma tervitas. Ükski kreeklane ei suuda ilma nihelemata paigal istuda. Ikka koputab ta kas jala või pliiatsiga kõigutab jalga või teeb keelega Blumpsatusi. Seevastu türklane on monoliitne, temast õhkub eratiivsed, keskendumisjõudu ja rahu. Just nõnda. Tund tunni järel istub põõsastikus kameeleon ja vahib silmi pilgutamata enda ümber ringi, olles alati valmis tegutsema. Araablased kirjeldavad sellist olekut sõnaga kaif. Olen näinud, kuidas saabli tõstab palke, karjub talupoegade peale, isegi tormab tänaval. Mitte kunagi pole temast ka näha, et selleks kuluks kübetki energiat tema sõnadest ja tegudest kirgas vältimatut leebust. Need voolasid nagu mesilusikalt. Sel hommikul, kui astusin saabri varjulisse ärisse tema impeeriumi peakorterisse parandas ta unistavalt laua taga istudes tulemasinat. Tema, tere hommikust, tuli viisakas, kuigi kõlas ükskõikselt, teiste toimetuste kõrvalt. Minu lähemale astudes tegi ta korraks pausi, lõi sõrmenipsu ning ta selja tagant ilmus hämarusest tool. Istusin Sabri jättis oma töö pooleli ja istus minu vastas vaikselt silmagi pilgutamata. Härra Sabri, alustasin. Mul on teie abi vaja. Kirjenias ütlevad kõik, et olete siinkandis kõige rikkalikum ärimees, kõige suurem kelm. Ausalt öeldes. See mõte ei tundunud talle mitte niivõrd ründav kui huvitavat sahvris salakaval pilk muutus siiski väheke teravamaks ning ta kummardas pea pisut ette, polenbin paremini uurida. Jätkasin Levantis, nii nagu mina seda tunnen, tähendab kelmikuulsus tõesti ainult ühte asja. Seda, et keegi on teistest kavalam lisasin ka asjakohase viipe. Kavalust tähistatakse parema käe nimetissõrmega, mis tõstetakse aeglaselt ning paljutähenduslikult oimukohale ning koputatakse vastu oimukohta nii kergelt nagu hommikusöögiks mõeldud munakoort. Kavalam kui teised, kordasin. Nii kaval, et rumalamad kadestavad teda. Lihtsalt istus ning juurdles, nagu oleksin mingi masina osa, mida kohe ei oska kuhugi sobitada. Tema silmadega vihjasid vaevumärgatav ole äärmiselt tagasihoidlikule imetlusele. Tulin siia, jätkasin, veendudes selleks hetkeks, et oskas inglise keelt hästi, kuna oli mind kannatlikult kuulanud. Tulin siia nagu võrdlemisi vaene mees, kes palub teilt teenet. Mitte selleks, et teha äriline ettepanek. Minu peolt pole võimalik kasu teenida. Vajan aga teie tarkust ning kogemusi. Otsin nimelt odavat villat, kuhu aastaks või paariks elama jääda. Võib-olla ka päriseks. Kui mulle siin meeldima hakkab. Näen, et ma ei eksinud, olete kaugelt rohkem türgi härrasmees kui kelm ning ma tunnen, et võin end täielikult teie hoolde usaldada. Kui olete sellega päri. Ma ei saa pakkuda midagi peale tänu ja sõpruse. Ootan teie aitaksite mind kui türgi härrasmees. Selle sõna volingu jooksul oli Sabriume tasapisi muutunud ning kui ma lõpetasin, olid ta põsed soojalt punased. Minu diplomaatiline võidukäik end Levandile nii omase külalislahkuse raudsesse embusse andes oli silmanähtav. Veelgi enam arvan, et asjad pööras minu kasuks võlusõna härrasmees kuna see oli Savrile kindlasti meele järele ning andis talle minu kui võõras harjumatu rolli, mida edaspidi suheldes tuli tõestada. Leidsin endale ühe taktitundelise kõnega tõelise sõbra Sabrina juhatus laual nüüd juba naeratades ettepoole ja patsutas kergelt usaldavalt mu kätt. Loomulikult, kulla sõber, ütles ta loomulikult. Seejärel tõstis Sabri ootamatult lõua ning haugetas käskluse. Varjudest ilmus paljasjalgne nooruk, kes tõi kandikul kokakoolat. Nähtamatu viipega oli see ilmselt juba veidi varem tellitud. Joo, ütles ta vaikselt. Ja räägi mulle, millist maja sa otsid. Maamaja, mitte modernset villat. Kui kaugel siin lähedal nende küngaste vahel? Vanu maju tuleb kõpitseda. Kui odava leian, siis teen selle korda. Kui palju sa kulutada saad? 400 naela. Zabeli vaatas mind seepeale tõsise pilguga, mis oli ka arusaadav sest maa hind oli tõusnud pärast sõda ning jätkas ilmselgelt kerkimist minu lahkumiseni saarelt. Kui ehituskrunt ning koos ja keskuses maksis jämedas laastus sama palju kui Washingtonis. Kuule sõber ütles, mõtlik saab Remo vuntse näppides. Kulla sõber. Õues sätendas jahedate mandariinide kaetud Puurades kevadpäike. Külm tuul kiigutas palmipuudelaiu lehti ning tõi meretaguselt Tauruse ägedalt lume lõhna. Kulla sõber, kordas saabri mõtlikult, et loomulikult kui elaksid kusagil väga kaugel, siis annaks seda korraldada, kuid sa tahtsid jaheda pealinna lähedale. Noogutasin. Kui mul raha lõpeb, tuleb tööle minna ning mujal kunniku seas pole midagi loota. Saaberi noogutas. Soovid kusagil kireenia lähedal nägusat maja. See võttis asja imehästi kokku. Sabril kulus paar hetke järelemõtlemiseks ning ta tõmbas siis karbis sigaretti. Ausalt öeldes, kulla sõber, jätkas ta, on see õnneasi? Olen küll asjadega kursis, seal on aga õnneasi ja kedagi konkreetset, kellega kaupa teha on väga keeruline leida. Satud ühtäkki keset kuramuse perekonda, kulla sõber. Ma ei teadnud toona, mida see tähendab. Peagi sain aga teada ära pettu, kui sai kuule minust mõnda aega midagi. See pole kerge küsimus, kuid ma usun, et saan hakkama. Töötan isegi siis, kui me endast märku ei anna. Mõistad, kulla sõber. Käepigistus oli tal soe.