Olin vaevalt teel tagasi Paanuse poole, kui kõrvaltänavalt astus välja saapapuhastaja Reenus ning haaras mul käsivarrest kinni. Reinas oli tibatilluke mehe tuustakas selliste silmadega nagu tavaliselt õmmeldakse kaltsunukkudele. Mu sõber, lausus ta. Sa käisid saabrivool väsimatu sõprade ja tuttavate järele. Luuramine on Vahemereäärne lemmik ajaviide ning tuntud ka kõikides teistes kirjaoskamatutes kogukondades, kus elu põhineb suulisel taraditsioonil ning keelepeksul. Jah, olin nõus. Greenos hakkas tegema pantomiimi just nagu kõrvetaks tuliste sütega sõrmi ning puus nende peale. See tähendab sa saateta. Kehitasin õlgu. Mis teha? Kostsin lõbusalt. Ai vastase veenus, võttes põsest ühe käega kinni ning vangutades kaastundlikult pead otsa, kui valutaks tal hammas. Rohkem, ei öelnud ta ka midagi. Selleks ajaks, kui koju jõudsin, oli Paanus minu käigust juba kuulnud kahtlemata võsa telegraafi teel. Sa käisid saabri pool, teatas ta, kui jalutasin üle kiriku kiiskava sisehoovi tühiga temaga nõiduslikud sinisele, kevad merele avaneva terrassil. Kas maja pärast? Noogutasin? Hästi tegid, nõustus panus, oleksin seda isegi soovitanud. Loora ta on minuga alati ausat äri ajanud. Saabrion küllaltki kaval ärimees loomulikult. Mis pole türklaste hulgas sugugi tavaline, sest nad on alati poolunes. Saabri pole aga sugugi suurem kelm kui ükskõik kes teine tegelikult Clinton ise kelm, kui see juba jutuks tuli. Selle pudeli komanda Riia teest tühistanud liiga palju. Kas sa ütlesid saablile juhtumisi, kui palju seal raha on? Ei, ütlesin, et mul on vähem kui tegelikult. Paanus Pugistas imeliselt naerda. Näen, et sa taipad, kuidas siinkandis äri aetakse. Keelt pekstakse kõige kohta, vahet pole, mis hinda sa oled valmis maksma, varsti teavad sellest kõik. Tegid hästi, kui seadsid lati madalale. Võtsin klaasi magusat komandöri Riiad ning näppasin kirevalt taldrikult oliivivürtsi pipraga. Kaks last lahendasid päikesepaistel mõistatusi. Kirikuteener lõi ootamatult sihitus hullusepuhangus kella edasi, seejärel kajada tiiva sahinat täis vaikusel. Kuulsin jätkaspanus, kui vibratsioon oli meie ümber hajunud. Et su vend sai sõja ajal termopüülide kandis hukka. Täiesti ausaks jäädes vastasin, mõtlesime kogu loo välja, et frangust õrritada. Jah. Kartsin, et läheb kakluseks. Hiilgaav viimase peal. Minu peenetundeline fantaasialend lõbustas Paanust talaksas heldinult vastu põlve ning läbistas naerda viimase peal, kordas ta. Mis puutub kelmidesse, siis oled selgelt sama paheline kui ükskõik kes meie seast. Sel viisil kireenija kelmide sekka astuda oli meelitav. Õhtul oli minu kord geograafia tundi pidada. Panus seisis mu selja taga ning noogutas nõusolevalt, kui osutasin nimetissõrmega kireeni aheliku esileulatuvate osade poole, liikudes kergelt üle siniste mäe selgade, alates häguste talude ja viinapuuaedade vahel nähtamatust toost ning liikudes kollakasroheliste odrapõldude ääres uinuma. Akaan tuli, mis oli samuti nähtamatu. Tõtt-öelda oli õppetükk mul nii hästi peas, et nimed tõid mulle silme ette kirkad pildid isegi nendest kohtadest, kuhu ma polnud veel sattunud. Nägin lapiituse sidrunipuu, salusid ja haistsin õunaaedade tihket jahedat hõngu. Kuulsin mäe tipult orgu paiskuva joakõminat. Peaaegu meie selja taga seisis suur Hillaariuni kaheharuline tipp. Sealsed linnuse müürid neelasid viimaseid lõvi kuldseid õhtuseid päikesekiiri üle. Mäekuru suundus nii koos ja poole tähtis tee lõhestades aheliku kaheks ida pool nägime ähmaselt teisi tippe oma tusases suursuguses üksteisele vastu kajamas seguneda justkui akordid. Bufadento tuulte droon, mille jalamil ootas tasane graatsiline gooti stiilis Vellapaiici klooster. Benton taktilos, mille viie sõrmiline tipp meenutas kangelane, digeenese sõrmejälgi. Kõik hägustumas ning ida poole uttu vajumas nagu Veneetsia kaubalaeva. Uhked purjed seal, kus Andrease laht uinus Karpassi poolsaare pikka kivi käis. Tuiskliivas. Kohanimed kõlasid kellamänguna Kreeka pabiilas, Kemirto, Türgika safaani, ristisõdijate templos. See oli peadpööritav segu. Väga hea, tunnustas panus viimaks siirast naudingust sündiva ohkega. Sa tõesti tunned seda kanti, aga nüüd peavad ka ise vaatama minema. Kavatsesin seda varsti teha. Ettevalmistused maja asjus hoidsid mind kinni nagu ka sekeldused kirjavahetuse pagasiveoraha ja teiste küsimustega, mis ajasid mu, mõtled lootusetult sassi. Jätsin muud plaanid sinnapaika, nii-öelda mõtetesse jõudu koguma. Kuni olin valmis minema. Välja arvatud mõni lühikene huvired kireenia ümber kevadlilli või seeni otsides polnud õieti kuhugi jõudnud. Ilmselt polnud ma teinud midagi peale vannis käimisele kirjade kirjutamise elu saarel, kuigi rikkalik on piiritletud ja parem oleks kogemused ära jagada, sest varem või hiljem jõutakse punkti, kus kõik on tuttav ja kulunud. Võtsin asja rahulikult, nii nagu Küprosele väidetavat aega arvestades leidsin, et kulub üks minimaalselt kaks aastat seni, kuni kõik on veel uus. Varusin kannatust, et see kestaks kuni 10 aastat. Seepärast tahtsin saart kogeda pigem läbi inimeste kui maastiku nautimaks tunnet, mis tuleb kohalike tagasihoidlike külaelanikega igapäevase elujagamisest hiljem aga laiendada oma huvide ringi ajaloo kaudu. Selleks, et anda oma tuttavatele subjektidele raamistik, mille põhjal neid vaadelda. Kahjuks ei jätkunud mul selleks aega. Umbes kuu kestnud kevadilm, mis tõotas, et peagi saabub suvi, osutus pätlikuks. Ühel hommikul rippusid taevas inetud sünged pilved ja me nägime, kuidas valang-valang järel paiskas hõbenaelu otsekui vibunooli kireemia kindlusemüüridele. Kõu kärgatas veeres meist üle ning viinamarjasinine hämaravõitu meri, välkus magneesiumi heledalt. Samal ajal kui äike sirutas end Türgist meie poole nagu parv lohesid. Kivipõrandad muutusid märjaks jahedaks. Rentsel ajas terve päev üle ning valas kamalutäie viisi vihma tänavale. Meie Albeksid üüratud merelained vastu randa, sealsamas, kus istusime vähem kui nädala eest lühikeste pükste ja skandaalide väel rüübates kohvi ja Uusot ning tehes suveks plaane. Muutus oli hirmutav. Oli isegi tunda, kuidas rohi kägardus õlipuude all vastu maad ning kevadlilled puistasid oma haprad õielehed Ülase rohketele nõlvakutele Klepini jalamil. Vaevalt oli see hetk heldessabrile, kes saabus ühel hämaral pärastlõunal, ainsaks kaitseks raju eest pea kohal täpiline taskurätt. Välgusähvatust vahel tuiskas talvi panuse eesukse, nagu mõni olend teispoolsusest hingeldades. Kulla sõber. Saabri ülerõivad olid vihmast läbimärjad. Ma tahan sulle midagi näidata, aga palun äärepealt ahastuses. Ära mind süüdista, kui sa pole meele järgi. Ma pole seal ise veel käinud, võib-olla siiski sobib. Saveli võttis külmunud sõrmedega vastu klaasi veini. Tuleb minna Bellat paisi külla, tee pealt aga liiga kaugel. Igatahes, kas tuled kaasa? Mul on taksojuht on muidugi kelm. Ma ei saa midagi garanteerida. Ta närveeris mõistagi kõige rohkem sellepärast et otsustaksin tema ametioskuste üle võimaliku eksituse põhjal. Üheskoos kihutasime läbi vihmast, kaeva hoovi ja pikast trepist kiriku juures alla, kus ootasid meid jamal ja tema iidvana takso. Ühelgi uksel polnud käepidet ning järgnes põgus Türgi varjuteatri muukimis stseen, mis päädis viimaks masinasse sisse tungimusega ühe nõrga koha kaudu. Nimelt selleks, et meid sisse lasta pidi jamal ronime autosse läbi pagasiruumi ning pooleldi läbi tagaistme algas ilma kojameesteta sõit mööda vihmast ähmast maastiku. Jamal pistis ohutuse mõttes pea aknast välja. Väljas sädelesid välgu valgel vihmast mustaks tõmbunud mäed. Kireeniast väljudes keeras tee paremale ning viis meid läbi haljendava õlija Jaaniga õunapuude tukka kõrgendikel, kus vihma ja udumeelevallas asus Vellapaiis. Siiski sõnast Sabri mõtlikult. On see sea pääsest õues pole mitte kedagi. Samuti on kohviktry. Meie kohta ei hakata keelt peksma, kulla sõber. Ma eeldan, et ta mõtles selle peale, kuidas külatarkpead mõjutavad hinna üle kauplemisel oluliselt majaomaniku arvamust. Tehing vajas privaatsust. Keegi ei tea, mis võiks juhtuda, kui küla kohvipoes algaks üldine debatt tehingu üle. Valmistusin millekski ilusaks ning teadsin jubedat Bellapaiici kloostri varemed on üks kaunimatest gootiaegsetest mälestistest Levandist mäejalamil kloostri ja seda embova küla hingetuks võtvaks. Ühte sulavuseks polnud ma siiski valmis. Enne viimast tõusu hakkas tee looklema üle happese ning sidrunipuudest tiheda maastiku ja läbitormava vee. Mandli ja virsiku õied palistasid Teed sarnanedes võimatult palju jaapani diaatri dekooriga. Külahallid vanamoeliselt võlvkeldrite nikerdatud uste ja vanamoodsate garaniisidega. Majad saadavad teed vahest viimased mõnisada jardi. Seejärel pöörab see ootamatult kaare alt 150 kraadi ning jõuab laiskuse puu juures peaväljakul kloostri varju. Taeva ja tuule meelevallas paindusid nooretki, pressid laiad lillepeenrad mandlipuude all olid täis suursuguseid roose. Siiski jättis see kõik vihma käes hüljatud mulje. Majaomanik, kott pea kohale, ootas meid uksel. Ta oli pigem masendava välimusega mees, olin teda näinudki, Reenija tänavatel sihitult uitavad ringi kõndimas. Ametilt kingsepp. Väga jutukas mees ei tundunud võib-olla ilma tõttu. Ta juhatas meid märgadel, kividel, libisedes, koperdades peaaegu sõnatult pikki rahtadest laotud teed ülesmäge. Äravoolukraavid ajasid kõikjal üle ning saabri vahtis ikka veel oma taskuräti varjus süngelt ringi otsides Sibylivate kanadega kompostihunnikute vahel teed. See ei tõota head, kulla sõber, ütles ta, kui olime majani, jõudmata umbes 100 jardi edasi läinud. Võib-olla jõuame kunagi sinna üles. Teejuht aga läks edasi ning uudishimu ajas meid talle järele. Küla oli küllaltki paeluv, sealne arhitektuur ehedam näide talupojatraditsioonidest kupliga kaetud käimlat lehvikutaoliselt suurte võlvustega hoonete ümber, mis endiselt kandsid vaevumärgatavaid Veneetsia mõjusid. Õhutuseks vanad türgi võrre aknad. Tunda oli Kreeta maamajade puhtust ja ehedust. Ja igal pool kasvasid roosid rõdudel kahvatud mandli ja virsikuõite pilved aknasimsilaga vanades petrooli purkides maitsetaimed aedades laiusid saadikutena India lapsepõlvest luksuslikud banaanilehtede rohelised lehvikud, mis Bladisesid pärgamendi, tuule käes kõrtsi kinnise ukse tagant külase mandoliini hele pinin. Nõlvaku tipus, kus küla haihtus ja andis teed selja taga kõrguva mäe karedatele. Nõlvadele seisis vana veepaak. Siin aga kadus meie teejuht nurga taha, võttes põuetaskust välja käsivarre pikkuse raudvõtme. Rüüselesime tema selja taga ning jõudsime pärale suure karbi taolise tohutute nikerdatud ustega Türgi Küprose stiilis hooneni mille olid ehitanud ajahõlma vajunud hiidlased ühes oma härgadega. Väga kunstipärane, kulla sõber, ütles saabrit, osutades nikerdatud võredega kenade, kulunud akende poole. Aga milline koht. Ja siis lõi ta asjatundlikult vastu seina, nii et krohvi pudenes ja tema treenitud pilgu ees tulid lagedale ehituses salapärad, toortellis, õled ja savi. See oli loomulikult täiesti vastuvõetamatu. Vahet pole, ütlesime, piiludes ärevalt ähmasesse sisemusse, eel aimusega, mida ma ei oska täpselt sõnastada. Vahet pole. Lähme vaatame, kui juba siia tulime. Omanik oleks peaaegu pikali lennanud, püüdes keerata suure võtmega lahti ühte nendest kulunud iidsetest lukudest, mida kohtab mõnikord keskaegsetel inglise majadel. Rippusime ta õlgade küljes ning aitasime kogu jõust, kuni lukk riigisades avanes ja tohutu uks lahti vajus. Astusime sisse. Samal ajal tegi omanik lahti riivid, mis hoidsid teist osa uksest kinni, lükkas sellelgi robinal lahti. Siis kaotas ta huvi ning seisis paatuslikult uksel. Osutamata meile vähimatki tähelepanu. Eeskoda oli morning vaikne, seda arvestades päeva aga märkimisväärselt kuiv. Kuulasin mõnda aega oma südamelööke ja vahtisin enda ümberringi. Nelja kõrge topeltuksepaneelid olid imeliselt vanamoodsad ja kaks akent, mis ruumi valgustasid, olid kaunistatud kergelt türgipäraste puitornamentidega. Nii proportsioonid kui ka mulje, mis mulle jäi, olid närni kõditavalt paljutõotavad. Isegi saabri imetles ilmselt uhket ja hästi säilinud puutööd. Muldpõrand oli nõnda kuiv, nagu oleks plaatidest laotud. Loomulikult pakkusid maja seinad head isolatsiooni nagu toortellised ikka, kui neid piisavalt tihedalt laduda. Tuul, ulgus, banaani tehnikus. Endiselt kõlas hoovuti mandoliini nuuksumine. Saabli, kes oli nüüd hinge tõmmanud, hakkas maja hoolikamalt uurima minaga endiselt jahmunud tuttavlikku, sest mida ma ei oska põhjendada. Kõndisin koridori lõppu, et vaadata, kuidas vihma ladistab granaatõunapuudes. Aed oli vaevalt 20 ruut jardi suurune täis pikitud kõrvuti kasvavaid puid, mis olid nii üksteise lähedal, et nende võrad moodustasid peaaegu katkematu varjualuse. Neid oli liiga palju, mõned tuleb kindlasti maha raiuda, tabasin end mõttelt majaomanikuna käituma hakkamiseks oli siiski veel vara. Kummalisel kombel lugesin puud üle kuus mandariini, neli sidruni, kaks granaatõuna ja kaks mooruspuud ning üks kõrge längus pähklipuu. Kuigi mõlemas küljes seisid hooned, varjas neid täielikult rohelus. See osa külast järsakule oli ehitatud tõusva reana. Rõdu rõdu kohal, puud nende vahel ronimas. Siin-seal helkis keset rohelust meri või kõrgus taustal kloostri siluett. Mind äratas mõtistusest Hoie ning ma hakkasin hetkeks kartma, et Saabi on mõnes toas puutöö kohta midagi hirmutavat avastades ägestunud, kuid ei, lärmi tegi mullikas. Loom seisis toas, oheliku pidi seina küljes rippuva rõnga küljes mäletades midagi nukralt. Sabri laksatas vastumeelsusest keelt ja pani ukse kinni. Kuradi lehm, kulla sõber, määratles ta ehtsa linnamehe sallivusega talupoegade veidruste suhtes. Elumajas. Majas oli veel paar viisaka poolset tuba koos mõne nikerdatud kapiga. Tube ühendas vanameistritööna valminud. Kas siis kõlas tormihoiatus? Ärge tehke seda lahti, karjatas majaomanik ning tuiskas appi vaprale saablile, kes maades uksega, mille taga rabeles arvatavasti mingi suur loom, kaamel või elevant. Unustasin seda öelda, ähkis omanik, kui panime kolmekesi, elad vastu ust. Tuba oli rinna kõrguselt täis vilja, mis oleks välja voolanud. Kui uks oleks avatud. Saime selle ühise jõupingutusega kinni, kuid enne märkassavri viljon hoidlas kuiv see koht, teatet, lõõtsutas ta vastu tahtmist. Niipalju võin ma öelda. Lugu sellega veel ei lõppenud. Olime just lahkumas kui omanikule. Miinused vaatamisväärset on veel ning osutas väriseva sõrmega lakke, nagu Püha Johannese ikoonidel. Üks tuba veel, pakkus ta. Ja nüüd ronisime piki kitsast välistreppi üles rõdule, kus jäime sõnatult seisma. Tibas veel vihma. Vaade oli kirjeldamatu. Meie algaardus küla vähehaaval rohelisele kõrgendikule, kus ootas klooster väsinud torn siluetti Nat auruse aheliku taustal. Suurte võlvkaarte alt kumasid hallikaskuldset kirsi apelsinipõllud ning Kazafaanymuschi õrn katusehari. Vaatasime sealt kõrgelt, tegelikult Vellapaiisile ülevalt alla ning selle taga viis miili kõrgemal kireenija peale, mille kindlused paistsid meile justkui mänguasjad. Pisut lummatud oli sellest vaatestesse Kissabril koha meie taga kerkis mägi sinitaevasse kroonitud ufo, Ventosakiliste sopistuste ja murrenevate tornidega. Oh jumal, sosistasin, milline vaade. Rõdu ise oli lihtne, tasane, ilma rinnatiivseta platvorm. Siin üleval asus ühes nurgas uhke ja maitsekas, täiesti tühi tuba. Kui välja arvata paar kingi ja kui mandariine. Tulime tagasi võrratu vaatega rõdule. Torm hakkas lõppema ja päike kippus tasakesi pilvede tagant välja. Kogu idapoolne prospekt oli üle ujutatud valgusest, mis hõljub El Greco Toledo vaate kohal. Kuid rõdu selgitas saabli hääles siiras kahetsusnoot. Kulla sõber vajab betooni. Miks Zabeli muigas, räägin sulle, kuidas ehitatakse talupojamaju katust. Lähme alla. Laskusime piki kitsast välitreppi alla. Savri võttis välja märkmiku ja pliiatsi. Esiteks laotakse palgid, ütles ta, viidates pikkadele võimsatele, taladele ja kritseldudes samal ajal märkmikku, seejärel roomatid. Seejärel täidetakse tühikud pajuvitsaga või mõnikord ka kuivanud Adruga seejärel karmi savi ja kruus. Lõpuks hakkab kõik lekkima ja te veedate terve talvelekkeid parandades. See maja ju ei leki, vastasin. Valed hakkavad varem kui teised. Osutasin pea aust kaunistavad raudkivil kiviraidur signatuurile. Sellel oli traditsiooniline õigeusu rist kõrgreljeef dist tähtedega. XR n Jeesus Kristus, võitja ja aastanumber 1897. Tahvli alumises osas kohas, mis oli jäetud järgmiste hoonete ümber ehitiste märkimiseks seisis vaid üks kuupäev. Üheksas september 1940, kui eeldatavasti tehti restaureerimistöid. Ja ma näen, kulla sõber, vastas saabri kannatlikult. Aga kui sa ostad selle maja, pead rõdu ümber ehitama. Sa oled mu sõber ning ma nõuan seda sinu enda huvides. Teel allamäge pidasime tasasel häälel aru. Kuigi vihm oli raugenud, oli külatänav tühi, välja arvatud mõni nurga ja toidupood, kus istus keset kartulikotipaketti pake Üksik kannatlikkust, praktiseeriv paksuke noormees. Ta hõikas tere päevast. Peatänaval istus laiskuse puu all vihmavarjuga rahutu ja mallio, rüüpas kohvi. Alustasin majaomanikuga just vestlust hinna üle, mis ta sellise kena vana reliikvia kohta küsida plaanib, kui saablininud vaigistas. Rahvas hakkas tasapisi kohvimajja tulema ning Uudishimulikud näod uurisid meid. Sul on vaja aega järelemõtlemiseks pakkussavri ja ma ütlesin talle, et sa ei tahagi seda osta. Vahet pole, mis sind on see rusutada piisavalt, kulla sõber. Aga ma tahaksin hinnast mingit aimu saada, kulla sõber, tal pole endal aimugi, vahest 500 naela, võib-olla 20 10 shillingit. Tan hinnaküsimustes täiesti nõutu, kõik selgub kaubeldes. Peana ootama. Küprosel sõltub kõik õigest hetkest. Sõitsin kahetsedes piki käänulisi rohelisi teid tagasi kireenasse. Juureldes sügavalt maja ülemis paistis tagasivaates tunduvalt ihaldusväärsem, kui see tegelikult oli. Samal ajal rääkis saabri mulle asjatundlikul moel tagasilöökidest. Sa pole lihtsalt mõelnud selliste murede peale, Krista, nagu näiteks vesi või oled? Ma polnud ja tundsin sellepärast siirast läbi. Anna mulle kaks päeva aega, ütles saab ja ma uurin selle kinnistu maa ja v õiguste kohta. Seejärel kutsume mehe ühes naisega minu kontorisse tähtsale hinna vestlusele. Oh jumal, sa näed, kui salakavalad me siin Küprosel oleme. Ja kui sa selle maja ostad, saadan ma sulle ümberehitustöödeks appi. Oma sõbra, tan kelm loomulikult, kuid õiglane mees. Ainult eeltööd on vaja teha. Anna mulle aega. Ütlesin sel õhtul panusele, et käisin vaatamas maja, millest võib saada sobiv kodu. Vello paisis. Ta rõõmustas, sest elas seal mitu aastat kohalikus koolis õpetades. Nad on maailma kõige laisemad inimesed, ütles ta ja Küprosel kõige parema iseloomuga. Ja seal on mett ning sinu maja tagaorus laulavad ööbikud mu sõber tai maininud siidimandleid ega aprikoosi apelsine, granaatõunu küdooniaid. Võib-olla ei tahtnud ta mind liiga palju mõjutada. Saabrist polnud peaaegu nädal kippu ega kõppu. Ta kuulas maad ning ma kujutasin ette, kuidas ta valmistub tulevasteks läbirääkimisteks pikkade vaiksete paastudega mille katkestab aeg-ajalt võib-olla klaasikese šerbetiga või isegi pikalevenivat palvetega. Taevas lõi taas siniseks kirkaks ning apelsinipuud avasid piiskopi aias oma kumavad päikesed. Saabuvat suveaega oli tunda. Päevad algasid aeglasemalt, videvik jäi kauemaks. Taas kord täitus väikesadam nääklevate kaluritega, kes parandasid oma võrke ja logelevate purjetajatega, kes kinnitasid õmblusi ja lisasid viimaseid värvikihte. Viimaks saabus kutse. Pidin Sabri kontorisse ilmuma järgmisel hommikul kella kaheksaks. Teate andis mulle edasi Paanus, kes muigas minu silmanähtavat elevust märgates. Öeldised saabri oli pigem löödud, sest praeguseks on selge, et maja kuulub kingsepa naisele. See oli osa tema kaasavarast ning müüki korraldas tema. Naistega, ütles mu sõber, on alati piinarikas vaielda. Rist ja viletsus. Sellegipoolest oli saabri otsustanud tehinguga edasi minna. Vahepealne paus oli siiski vajalik, sest ta sai teada midagi üliolulist veevarustuse kohta. Küprosel on nii vähe vett, et selle kasutusõigusi müüakse. Ostad tunnikese ühelt allika omanikult teise teiselt pole vaja lisada, et mahupiirangutest ei maksa rääkida. Probleem on selles, et õigused veele kuuluvad iga maatüki juurde ning need jagatakse omaniku surma korral tema pärijate vahel. See kehtib ka maa ning loomulikult puude kohta. Perekonnad on, nagu nad on. Üks allikas võib kuuluda kuni tosinale pereliikmele. Kogu asja tuum on selles, kuidas jõuda ühisele otsusele. Tavaliselt tuleb lepinguni jõudmiseks maksta 30 allkirja eest. Teisiti võiks üks eriarvamusele õe või venna laps panna kogu tehingule veto peale. Näiteks kuulub mõne puu puhul ühele saak teisele maatükk ja kolmandale ehituspuit. Nagu võib ettegi kujutada, saab ka kõige lihtsam kohtuprotsess tohutu suureks paisuda, mis selgitab, miks on Küprosel nii palju juriste. Zabeli oli nüüd kusagilt kuulnud, et valitsus planeerib rajada külla veejuhtme, mida oli juba pikka aega lubatud. Enamgi veel, plaan oli juba paberile pandud, inseneri juhtus olema tema sõber. Niisiis põikas saabri juhuslikult insenerikontorist läbi ja küsis, kuhu hakatakse veepunkte rajama. See oli geniaalne samm, kuna saabli nägi oma rõõmuks, et avalikku veepunkti kavandatakse kohe meid huvitava maja välisukse ette. See asjaolu muutis olukorda kardinaalselt kuna varem hangitud info kohaselt oli kingsepal õigus saada vett tunni aja jooksul kuus Küla peaallikast. Nõnda sai ehk 60 gallonit. Perekonna keskmine veevajadus on samas 40 gallonit päevas. See oli trump, kuna kingsepa vesi kuulus võrdselt kogu tema naise perekonnale. Selle 18-le liikmele, kaasa arvatud loll poiss Pipi, kelle allkirja saamine seaduslikule dokumendile oli alati keeruline.