Leidsin oma värskelt aetud habemega ja korralikes rõivastes sõbra täiesti liikumatult kontorihämarusest vahel istumas. Tema ees kaustikul lebas suur maja võti, mida ta aeg-ajalt pahakspanevalt müksas. Saabri asetas vande Seltslaslikud sõrme suule ning juhatas mind istuma. Nad on kõik siin, kulla sõber, siis tõsta sätivad end valmis. Ta osutas üle tee kohvikule, kuhu kingsepp oli oma perekonna kokku ajanud. Nad paistsid pigem sekundantide moodi. Istusid poolkaares toolides, rüüpasid kohvi ja vaidlesid madalal häälel habemed rappumas, arvukad pead noogutamas. Nii paistsid nad välja nagu jalgpallimeeskond Ameerika filmis, kes saab oma treenerilt viimaseid juhiseid. Peagi vajuvad nad meile peale nagu tonn telliskive jäi, näevad meid tühjaks. Minus kasvas ärevus. Nüüd, mis vaid käijuhtuks, ütles Zabeli tasa, emotsioonidest värisevad häälel ära üllatu. Sa ei tohi mitte kordagi üllatuda. Ja sa ei taha seda maja üldse, saad aru? Kordasin neid sõnu katekismuse, ma ei taha seda maja, ma kohe üldse ei taha seda maja. Oma vaimusilmas nägin aga neid hiidlaslikke uksi. Jumal oli Sabri öelnud, see on hea puit, anatooliast vanasti parvetati laevade sabas palk üle veel. See on Anatoolia puit, see kestab igavesti. Jah, ma nägin neid sileda sinise värvikihi all olevaid uksi. Ma ei taha seda maja, kordasin omaette püüdiselt palavikuliselt õigetesse raamidesse häälestada. Ütle neile, et oleme valmis, käskis saabri ning paljasjalgne nooruk lippas hämaruses üle tee, kuhu olid kogunenud meie vastased. Nad sumisesid nagu mesilased ja kingsepa naine astus ringist välja või proovis, kuna mitmed käed haarasid tal kleidisabast ja pidasid teda kinni viimase hetke kaalutlusteks, mida sosistasid naisele salaja perekonna vanemad liikmed. Viimaks murdis ta end vabaks ja kõndis vapralt üle tänava astudes saabrid pühamusse ning ütles valjult ja väga enesekindlalt. Tere hommikust. Naine oli muljetavaldav, vana tõuk, kena, süüdimatu näo ja suure koguka kehaga. Tal oli valge peakate ja tumekülanaise seelik ning tema rinnad olid traditsioonilises lotendavas piikus, mida hoidis ümber peanöör. See kõik jättis mulje, nagu oleks tegu lõdvalt rullitud purjega. Ta seisis seal meid tervitades ja paistis, et on end kogunud. Sohvri puhastas kurku, korjas ettevaatlikult nimetissõrme ja pöidla vahel üles suure võtme, just nagu oleks väga õrn ja paisele trikke tegeva mustkunstnikuna naisepoolsele laua servale. Räägime sinu majast, ütles Sabri kergelt häält varjutamas ähvardav noot. Kas sa tead, et kogu puit on saabri, purskas ootamatult viimase sõna välja sellise jõuga, et oleks äärepealt tooli pealt maha kukkunud. Bee kiinud. Ta korjas võtme üles ning virutas selle lauale, et oma mõtet rõhutada. Naine heitis põlgusest pea selga, tõstis võtme üles ning lõi selle samuti vastu. Lauda vastates ei ole. On küll pastassabri võtit vastu lauda virutades ei ole, sõnas naine. Virutas võtme vastu lauda. On küll, põmm, ei ole põmm. See asi ei hiilanud just intellektuaalse taseme poolest ja mõjus mulle üpris halvasti. Kartsin ka, et võti pekstakse vormituks ning nii ei pääse keegi meist enam majja. See oli aga vaid avaakord. Eelmäng. Naine võttis nüüd võtme pihku ja hoidis seda nagu vannet andes. See on hea maja, ütles ta. Siis pani ta võtme tagasi lauale. Savri korjas võtme mõtlikult üles. Puhus selle, nagu oleks tegu kuuel asulise püstoliga, sihtis võtmega ja piilus üle kujuteldava püstolitoru. Siis pani ta võtme lauale ning hakkas üldistama. Ja eeldame, et me tahame seda maja, mida me ei taha, ütles ta. Kui palju ta selle eest küsite? 800 naela? Pikalt ja teatraalselt, pühkides kujuteldavat pisaraid, kordas, saab rikkaks, eks 100 naela just nagu oleks see maailma parim nali. Ta naeris mulle otsa vaadates ja ma naersin jubedat teeseldud naeru kaasa. Saabli laksu vastu põlve, väänasin toolil, nagu oleks mulle ootamatult kõht valutama hakanud. Naersime kurnatuseni. Siis muutusime taastasiseks. Märkasin, et saabrion endiselt puhanud nagu õieke. Ta oli kannatlikku keskendunud malemängija meeleseisundis. Vaata see võti ja hakka minema näevast äkki ja andis võtmenaisele keerates enduma pöördtoolil ringi. Siis tegi ta sama ootamatult tagasi võrdamess küüdis Sabri üllatult. Sa polegi läinud? Tõtt-öelda jäänud naisele aegagi minna. Ta oli aga natuke rumalavõitu, kuigi jonnakas nagu muul. See oli selge. Õige, ütles naine nüüd kõlava häälega, korjas võtme üles, pani selle põue ja pöördus minekule. Ta kõndis lavalt natuke venival moel ära. Ära pane tähele, sosistas Sabriad. Toimetas paberite kallal. Naine jäi äri Seva kindlalt seisma ning seal liitus temaga mees, kes hakkas madalal alandlikult häälel teda paluma. Mees võttis tal varrukast kinni ja juhatas naise vastu tahtmist tagasi sisse, kus meie tähelepanelikult lugeda. Sistusime. Aa, sa oled sina, ütles saavri peenelt, teeseldud üllatusega. Ta soovib veel pisut aru pidada, selgitas kingsepp nõrgal lepitaval toonil. Saabli ohkas. Mida siin enam arutada on? Ta arvab, et ma olen loll. Siis pöördus saabli ootamatult naise poole ja röögatas 200 naela ja mitte piastritki rohkem. Nüüd oli naise kord pursata ebaloomulikult naerma, kuid ta abikaasa takistas teda sikutades naist varrukast juskui korrale kutsudes. Saabury märkas seda kohe, ütle talle, käskis ta meest, sa oled mees ja saad asjast aru. Tema on kõigest naine ega taipa midagi. Ütle talle, mis maja väärt on. Kingsepp, kellel silmanähtavalt polnud julgust, pöördus veel kord oma naise poole ja hakkas midagi ütlema, kuid äkilise sööstuga võttis naine võtme, tõstis selle oma pea kohale, nagu kavatseks mehele vastu karvutud kuplit virutada. Mees astus kibekiirelt tagasi. Soljakas urises, naine, kas sa ei näe, et nad teevad sind lolliks? Las ma ajan asjad korda. Ta tegi mehe poole veel ühe sööstu ning viimane kõndis kikivarvul täiesti löödud üle tee kohvipoodi, kus teda ootasid sugulased. Nüüd pöördus naine minu poole, sirutas käe keelitavalt välja ja meelitas kreeka keeles. Olge nüüd, te olete inglane ja kauplete niimodi naisterahvaga. Ma polnud andnud ega mingit vihjet, et oskan kreeka keelt. Nii oli lihtne teeselda, et ma ei saa temast aru. Naine pöördus jälle saabri poole, vahtis hädiselt ja virutas võtme veel kord lauale, karjudes 600. Samal ajal röögatas, saavad 200. Lärm oli kõrvulukustav. Nad hingeldasin, jõllitasid ühe pika hetke jooksul teineteist sõnatult nagu poksijat, kes ootavad, et kohtunik nad haardest lahutaks. See oli Saarile õige hetk anda kiire löök allapoole vööd. Igatahes sinu maja on hüpoteegi all, sihistas ta, naine tõmbus löögist kõveraks. Saabri jätkas kähku. Ma pakun sulle 200 naela ja laenusumma, maksame ise. Naine röögatas ei, mitte kunagi ja virutas võtme lauale. Jah, ütlen mina nõrgas Sabri ja panin võtme oma taskusse. Naine hakkas seepeale lõugama ja kärkis. Anna mu võti tagasi ja ma jätan sind kõikide pühakute nimel vandudes rahule. Saabli tõusis püsti nagu õhtujuht ja hoidis võtit kõrgel pea kohal naise haardeulatusest väljas, korrates järeleandmatult 200 200 200. Naine püüdis võtit ja siputas nagu kala konksu otsas kogu aeg karjudes. Püha Katariina kaitse mind ei. Seejärel peatusid ootamatult mõlemad saabribani võtme lauale istus maa, samal ajal, kui naine rahunes maha justkui tule pealt ära tõstetud piin. Maden aru, ütles ta kähku teistsuguse häälega, jättis võtme sinnapaika ja läks üle tee, kus teised teda käterättide ja käsnadega ootasid. Esimene ring lõppes viigiga. Kuigi saabri oli öelnud paar olulist argumenti. Mis nüüd saab, pärisin ja ta kihistlas naerda. Aeg kohvi juua? Ma arvan, et sa saad aru, kulla sõber, lisas ta, et me peame 100 lisaks maksma. Ma tunnen seda. Sabri oli nagu maamees, kes oskab ilma ennustada väikeste märkide põhjal, mis tavalisel linnainimesel jäävad märkamata. See oli kütkestav vaatemäng, see pikaks venitatud pantomiim ning ma olin nüüd valmis, et läbirääkimised kestavad kuni nädala. Nad ei tea vee kohta, ütles saabli. Nad annavad maja meile odavalt ära ja püüavad siis nõelata õigustega vee peale. Peame tegema näo, et oleme vee unustanud ja ostame maja odavama hinna eest ära, saad aru. Mõistsin tema hiilgavat plaani, nii nagu see meie ees lahti rullus, kuid ütles ta, meil tuleb asjaga täna ühele poole saada, sest kui ta läheb külla ja hakkab keelt peksma, ei tule sellest midagi välja. Mulle tundus, et ta juba peksab üle tee kohvipoes keelt, sest seal puhkes lärmakas riid. Naine süüdistas meest ja too vastas talle herilase kombel kätega vehkides. Mõne aja pärast sosistas saabri, sealt ta siis tuleb. Ja sealt ta tuligi täis purjedes ja laeva lastitäie õnnetusega. Naine oli kurssi muutnud. Nüüd lugesin ette pika nimekirja oma peremuredest, lootes, et see soojendab meid üles. Kuid paraku ma tundsin, kuidas mu hambad on muutunud nuga teravaks. Sai selgeks, et ta jääb alla. Oli vaid aja küsimus, millal me teda painutama hakkame. Tõtt-öelda saabus psühholoogiliselt õige hetk anda järele ja seda saablitachirgategi, pakkudes juurde 100, tervelt 100 korda seda mahlakalt, mesimagusa häälega. Kui ta võtab pakkumise siin ja praegu vastu. Sinu abikaasa on tobulisesta ja perekond hoolimatu. Sa ei leia mitte kunagi ostjat, kui sa selle härrasmehe pakkumist vastu ei võta, vaata teda, ta on juba alla andmas, ta lähed mujale, lihtsalt vaata talle otsa. Proovisin ette manada sobiva ilmed, mängida oma osa pantomiimis. Naine vahtisime näljase talupoja näoga, kes himustab kaalikad ja istus äkki esimest korda maa, hakates südantlõhestavalt nuuksuma. Saab riiuli võlutud ning pilgutas mulle silma. Naine tõmbas pearätiku ümber näo ja hakkas kramplikult nuuksuma aina korrutades. Oh jeesus, mida nad minuga teevad. Minu kodu ja perekonda on tabanud häving, minu lapsed on tapetud, minu aus nimi mutta tambitud. Saabri oli selleks ajaks väga heas tujus. Tan ajatus ettepoole, hakkas naisega Meffistoffelise häälel rääkima, täites pausid teise lausete vaheliselt rosinatega. Kuulsin teda sumisemas hüpoteegi all 200 mees, tolvan, sellist võimalust ei tule enam kunagi. Samal ajal kiigutas ta ennast ja oigas araablase kombel, ise seda nautides. Aeg-ajalt heitis naine meie poole vargliku pilgu, et näha, kuidas me käitume. Ta ei leidnud saabrilt palju lohutust, sest viimane oli nüüdseks võidukalt keskendunud ähvardavate varjude taustal, meenutas saabli mulle tapjahaid. Valge kõhualune välkumas, kuid ainult selja peal ümber keeras, et naine kinni. Ta veeõigustest pole me jõudnud rääkida, ütles zhanri ning nõrgemaks jäävate nuuksatuste vahel suutis naine õhku ahmides öelda. See on veel 100. Me räägime ainult majast, nõudis Sabri ning ta ilme muutus seepeale kavalaks. Pärast seda räägime v õigusest. Viis, kuidas ta seda ütles, andis selgelt märku, et saari läks nüüd naise poole üle. Välismaalane, kes ei rääkinud kreeka keelt, ei saaks aru, et ilma v õiguseta oli maja kasutu. Naine heitis pilgu mulle, vaatas siis jälle saablit. Ta pilk oli muutunud aimatava võidu ootuses kavalaks. Kas saab röövlid tõesti poolt vahetanud? Võib-olla plaanis ta samuti suurt tulu ja kui maja oli kord ostetud. Naine naeratas, jättis nuuksumise järele. Kõike seda annab kohe korraldada, selgitas Sabri vaikselt. Vaata, me läheme lese juurde ning võtame hüpoteegilepingud, tasume sinu eest maa-ametis laenu. Seejärel maksame sulle tunnistajate juuresolekul maja eest. Siis lisas Sabri vaikselt, seejärel arutame härraga vee üle. Kas sul on paberid kaasas? Liikusime naise jaoks liiga ruttu, temast käisid üle vastuolulised tunded. Teadmatuse kahtlus vilksutasid naise näos juhuslik, tahtmatu nuuks raputas teda justkui süüde ülekuumenenud mootorid, mis on juba välja lülitatud. Kinnistu leping on minu vanaisa käes. Too sära, ütles Sabri pikema jututa. Naine tõusis endiselt sügavalt mõttes ja sammus tagasi üle tee, kus tema toetajate vahel puhkes äge vaidlus. Valge habemega vanamees viibutas kepiga ja pidas pika jutu. Naise abikaasa tõstis käed üles, raputas neid. Saveli vaatas seda kõike kriitilise pilguga. Siin on ainult üks oht, ta ei tohi külla tagasi minna. Sahver oli muidugi õigus, sest kui naise lähedased suutsid müügitehingu üle sellist lärmi lüüa, mida siis külakommipood veel suudaks. Sellegi vähese keskendumisvõime, mida naine suutis koonduda, lööksid vastuolulised nõuandjad täiesti laiali. Kogu asi lõpeks tõenäoliselt mässuga, millele järgneksid saart haaravad rahutused. Vaatasin oma sõpru tunnustavalt. Mis õnne, diplomaat temast võiks saada? Sealt siis tuled, ütles Zabeli vaikselt ja sealt tuli, et panna maja paberite rull võtme kõrvale laua peale. Saber ei vaadanud nende poolegi. Kas pidasid nõu, küsis ta karmilt. Ei näegi, sest mu vanaisa ei luba seda teha. Ta ütles, et teeb mind lolliks. Zabeli mühatas ägedalt. Kas maja on sinu oma? Jah, härra. Kas sa tahad raha? Ja kas sa tahad seda täna? Ja mu sõber naeratus toolil tahapoole ja vahtis ämblikuvõrke lae all. Mõtle selle peale, vastas ta hääles kauplemise lüürika. See härra kirjutab sulle Chietikese, sa lähed panka, seal, vaata, võtad seda lugupidamisega, sest selle peal on härranini. Nad teevad seisi lahti. Savri hääl värises ja naine vaatab teda januselt. Pea Sabri muinasjutuvestja häälessegi. Nad võtavad sealt rahatähti. Kas Raadähti, nii pakse nagu meekärg, nii paks nagu salaami? Siinkohal limpsisid nad mõlemad tahtmatult huuli ja mul hakkas kõht mõttes sellisele maitsva rahale korisema. Eks. Kol luges saabris hüpnootilise häälel Taizanimaalset külgetõmbejõudu 20 60 saada, lausus ta tasakesi, minnes valjemaks ja valjemaks ja lõpetas. Saada. Loendamise vältel käitus naine nagu kana õrrel. Kui saabri lõpetas, ohkas naine õnnetundest ja päristas end otsekui tahaks loitsust lahti saada. Hüpoteek saab makstud, CD lesk antile suurt rõõmu ja ta hakkab sinust sellest lugu pidama. Saate abikaasaga 300 naela saabli, hingas sügavalt välja ja pühkis punase taskurätikuga pead. Sa pead kõigest nõus olema. Või siis võtame võti. Ta andis naisele veel kord võtme tagasi ja pööras end tooliga ringi, et vaadata tervelt 10 sekundit seina, enne kui pöördus jälle naise poole. Küsis Sauni. Naine oli taas pisarate piiril ja minu vanaisa pärista väriseva häälega. Saari laiutas käsi. Sinu vanaisaga peale hakkan, kas matan maha? Uuriste nördinult. Otsusta ruttu. Sest härra hakkab minema. Selle märguande peale tõusin püsti ja ütlesin. Hüva, ma arvan, et kiiresti-kiiresti räägi või ta on läinud, nõudis saabli. Naise näkku, tõusis terav agoonia. Oh püha Matteuse Püha Luukas, seletas ta valjult. Kahtluste poolt viimseni ära piinatud. Sel hetkel tundus veider otsida religioonist Avi, kuid ilmselt rusus otsustada väga. Oh Luukas, Ohmarcus kiunusta. Üks käsi minu poole sirutatud, et ma ei saaks ära minna. Nüüd oli Sabri nagu kuulus psühholoog, kes aimab ette, et kätte nõudnud hõõrdepunkt. Ta ütleb jah, sosistas ta mulle ja surus sõrmed suule tuues kuuldavale kimeda. Vilemis pani asjad liikuma. Selle müra peale saabus tolmupilves ukse peale jamal, kes oli ilmselt kõrvaltänaval oma autos passinud. Võta temast kinni, ütles saabli, haarates samal ajal naise vasakust õlast kinni. Kuulasin käsku ja võtsin teisest käest. Vastu ta tegelikult ei pannud, ta oli lihtsalt alla andnud ning tuli pingutada, et naine üle põranda taksosse lohistada. Ilmselgelt oli kiirus selles kuptomaanis oluline, sest saabri käratas lükkele sisse ja surus õla vastu naise selgem, samal ajal kui me lükkasime ta tagumisele istmele ise üle tema sisse ronides. Nüüd hakkas ta kaeblema ja kisama, just nagu oleks röövitud ja saatma läbi akna tobedaid appikutseid. Tema toetajad valgusid tee peal, et juhituna üheksakümneaastasest taldrikuga, vehkivast, vanaisast ja naise abikaasast, kes paistis samuti pisarais olevat. Seis ei tohi nii teha, karjusid nad, ajades terve tänava ärevile. Kaks last kisasid, nad viivad emme ära ja puhkesid nutma. Ära pane üldse tähele, ütles nüüd saabri ja paistis välja nagu Napolion Vagraami lahingu eelõhtul. Sõida jamal, sõida. Läksime müürgega teele, paisates kahte lehte jalakäijaid, kes olid sellel dramaatiliselt Tseenil teel ees võib olla veendununa, et sõlmitakse sunnitud abielu. Kuhu me läheme, pärisin lapiltusesse lesk kanti juurde, vastas saabri pikema jututa. Sõida jamal sõida. Kui pöörasime ümber nurga, avastasin õudusega, et saapaparandaja ning ta pere olid võtnud takso ja trügisid sellesse, tahtes meile järele tulla. Ära muretse, jahustassavrin selle taksoga sõidab ja maalivend ja ta hoiab neid kinni. Ma olen kõige peale mõelnud. Tormasime imelises päikesepaistes pikki teed lapiituse poole. Naine vaatas enda ümber huviga ringi, osutades suurepärase huumoriga tuttavatele maamärkidele. Ta oli praeguseks enesevalitsuse täielikult tagasi saanud ja naeratas meile mõlemale. Ilmselt polnud ta mõnda aega saanud autoga sõita ja nautis sellest iga hetke. Tuiskasime lesk Anti juurde sisse, nõudsime hüpoteegi pabereid, lesk oli aga välja läinud ning paberid olid kapis luku taga. Veel rohkem draamat. Lõpuks vurtsu saabria saapaparandaja naine kapiukse raudkangiga lahti ning valgusime tagasi päikesepaistesse, kus ronisime autosse. Kui alustasime lõhnavate sidrunipuutehnikute vahel sõitu kireenija poole, polnud taksost märki. Arstiga kohtasin oma jälitajat kobaras üksiku katkise auto ümber. Meid märgates kõlas vali, hüüa ning meile pütid ette joosta, asjas vaimustunud ja maldastisega kiirust ning me kihutasime jälitajatest mööda. Kartsin vanaisa elu pärast, sest ta seisis kuni viimase hetkeni keset teed ja vehkis kepiga. Arvasin, et ta ei jõuagi õigel hetkel eest ära hüpata. Panin silmad kinni ja hingasin sügavalt. Kassari tegi nii ja mahl oli aga vaid üks silm ja ta polnud harjunud sõitma kiiremini kui 20 miili tunnis. Kõik läks siiski hästi. Vanamees pidi olema küllaltki vilgas, sest kui pöörasin auto tagaaknast välja vaatama, nägin teda uhkeldavalt kraavis, kuid hääle järgi arvestades küllaltki kombes olevat. Ametnikud olid meie ilmumisest pisut häiritud, sest selleks ajaks otsustas saapaparandaja naine jälle nutma hakata. Ma ei saa elu sees aru, miks enam polnud kellelegi midagi tõestada. Võib-olla tahtis ta sellest pingelises situatsioonist kõikvõimalikku välja pigistada. Seejärel saime teada, et ta ei oska kirjutada. Vanaisa oli ainus, kes oskas. Pidime tema ära ootama. Jumal, kui ta tuleb, on kõikjale kadunud, kulla sõber, kaebassaabri. Pidime jõuga saama naise sõrmejälje müügidokumendile, mis kõlab lihtsalt. Tegelikult aga lõppes nõnda, et olime kõik üleni tindised. Naine rahunes alles siis, kui ametlikult kinnitatud paberid anti saablile üle. Kui ma kirjutasin välja tšeki kirgas naisest heakskiitu ja ta tahtis minu üllatuseks kätt suruda, öeldes täpselt nii. Te olete hea inimene. Olge õnnistatud selles majas. Astusime nüüd kolmekesi sõbralikult välja päikese kätte piprapuude all. Peateele oli ilmunud tolmunud takso, mis sülitas rahulikult hävitatud armee halva tõhulise riismeid välja. Naist märgates kärkisid nad lärmakalt ning astusid läbi isegi kepiga vehkides ja šestikuleerides lähemale. Saapaparandaja naine karjatas, langes oma vanaisa käte vahele nuuksudes, nagu oleks teda haaranud paratamatu tragöödia. Vanamees retkest pisut räsitud rohutuustid kulmude vahel urises tema peale hoolivalt ja käratas. Kas sa tegid seda? Naine hakkas valjemalt, nuuksume, noogutas otsekui sellest kergendust leides. Õhk oli kirumisest paks, saabrite liigutanud seal ka kuigivõrd. Kõik oli vaid asjatu draama ja seda tuli niiga võtta. Väljendusrikka žestiga tellis ta kõigile Coca-Colat, mida väike poiss meile kärus tõi. See mõjus neile ühtaegu rahustavalt ning tehingut lõpetava sümboolse joogina nutikalt välja arvestatud, nii nagu kõik saabli käigud. Nad needsid meid vaikselt pudeleid vastu võttes jõid siiski januselt. Teela piitusesse on tõesti tolmune. Igatahes ütles saapaparandaja viimaks, kui nad olid veidi maha jahtunud. Veeõigused on veel meie käest. Me pole jõudnud nendest härraga rääkida. Härra tundis endaga nüüd pisut väsinult ja oli tüdinenud kõikidest nendest maja omanikuks saamisega kaasnevatest pingetest. Mul on maja. Saabri, noogutas vaikselt. Hiljem ütles ta lehvitades väljendusrikkalt ja maalile, kes jäi piprapuu all samuti väljateenitud Coca-Colat. Me läheme nüüd puhkama. Perekond vaatas meid suurima rõõmuga, just nagu oleksin peigmees kummardades taksosse minu kätt suruma ja pominal õnnitlusi saatma. See oli õiglane hind, ütles vana hall habe lahkumineku õnnistusena. Keegi poleks saanud temast ausamalt seda öelda. Ja nüüd ütles Sabrima viisu ühte oma salapaika et maitsta Meilt teemi. Tourt, mis kell on? Poole tunni pärast? Kõrgel kireenija kindluse bastionite vahel oli kitsas rõdu, mida politseinikud kasutasid sööklana. Sabri, nagu hiljem teada sain, oli eriseersant seal, kus avanes üle särava sadama baarivaade garamani mägede poole istusime maha uhkes üksinduses nagu Intaraatorite paar. Samal ajal kanti laudlinaga kaetud lauale hämmastav kogus külma õlut koos maitsvaid Küprose suupisteid täis alus tassidega. Ja siis saabus kella pealt saabri lubatud tuul. Kõige õrnem jahe hoog, mis hõljus paikades üle sadama. Kas sa näed, ütles ta vaikselt, tõstis põse nagu purje tuule vastu. Teda oli tõesti õnnistatud selle imelise moslemitele omase joonega, mida kutsutakse kai. Sundimatu ja vaikne vaatlussee pole meditatsiooniga unistamine, mis eeldavad, et rahutu meel puhkaks seal midagi sügavamat mõistetamatu paus, millel isegi küsita, olen ma õnnelik või õnnetu. Ta tõstis üles paberilipiku ning ulatas selle mulle sõnadega. Nüüd sinu mured alles algavad, pead maja eest hoolt kandma. Näed, ma olen sinu eest arvutusi teinud. Vannituba läheb sulle nii palju maksma. See kuukialane rõdu läheb nii palju maksma, kui sa prussid, vaha müüd, nende eest saab kolm naela tükk ja seal oli neid 80. Peaksid nii palju raha saama. See info on ainult sulle mõeldud kontrollimiseks, kulla sõber. Saabury süütas sigareti ja naeratas õrnalt. See mees, keda ehitama kutsuda, on Andreas, kallergistan aus ja korralik, kuid loomulikult. Minusugune kelm teeb siiski ausat tööd, sest paljutki võib valesti minna, nagu sa tead. Tsementaliste hinnale ja siit antud kuupmeetri kohta. Püüdsin teda tänada, kuid saabri tibutas kätt. Mu kallis tarrel, ütles ta. Kui keegi on minuga lahke, olen mina ka tema vastu lahke. Sa oled nüüd minu sõber ja see ei muutu mitte kunagi. Isegi kui sina muutud. Jõime vaikselt ja palju. Mind juhatas sinu juurde kreeklane, ütlesin ja türklane saadab mind kreeklase juurde tagasi. Saabury puhkes laginal naerma. Küpros on väike, ütles ta ja me oleme kõik sõbrad, kuigi väga erinevad. See on Küpros, kulla sõber. Seal soojal mesi kuldsel pärastlõunal näis, et mul tuleb veeta mõned eluaastad sellel naudingulisel saarel.