Meie tänane saade on aastast 1975. See on jäänud kultuurilukku kui päris mitme raske kaotuse aasta. Suri NSV Liidu rahvakunstnik Georg Ots. Meie teenekas folklorist Herbert Tampere, Dmitri Šostakovitši ja Paul Keres olid kaotuseks rohkem kui ühele rahvusele. Teisalt oli aga see aasta juubeldav. Möödus 30 aastat võidust fašistliku Saksamaa üle. Toimus Eesti NSV üldlaulu ja tantsupidu. Laulupidu nagu alati, aktiliseeris ka seekord kooride tegevust. Üsna aasta alguses toimus Tallinnas kooride võistlus, kus selgitati välja osavõtjad laulupeo aegu peetavast koorifestivalist kolme võiduka hulgas. Esimene oli lastekoori Hellerein Kammerkoor Tõnu Kaljuste juhatusel. Selle praeguse kõikjal suure tunnustuse võitnud filharmoonia kammerkoori eelkäija Veljo Tormis ütles võistlusjärgses intervjuus et selle aktiivselt tegutseva koori dirigent Tõnu Kaljuste ei arene mitte üksnes aastate ja kuudega, vaid iga nädalaga. Ta tunnetab muusikat väga peenelt ning suutis võistluseks valitud kava realiseerida kõige omanäolisemalt ja nüansirikkamalt. Jah, jah. Jah, jah. Jah. Jah, jah. Jah. Onu. Sel aastal toimus vabariiklik keelpillimängijate konkurss. Osavõtjaid olid tagasihoidlikult 18, viiuldaja hulgas esikoha väärilist ei leitud. Teise preemia sai Mari Tampere ja Urmas vulk, kolmanda Mati Kärmas ja Ülo Kaadu kolme Alt. Viiuli hulgas anti kolmas preemia Andrus Järvile. Kaheksast finalistist tunnistati parimaks Peeter Paemurru esimene preemia, teine preemia Allar gaasikule ja kolmas Teet Järvile. Kolme kontrabassimängija hulgast. Esimene preemia läks Aare sussile. Tartus peeti teine Üleliiduline kammermuusika festival. Festival kestis 10 päeva. Esinesid tuntud solistid ja ansamblid nõukogu tema erinevatest linnadest. Pidulikku lõppkontserdi andis Leedu kammerorkester Saulius sondetskise juhatusel. Leedu muusikast kõlasid ženderovase ja Felix Pajorose teosed. Eesti heliloojate selle aasta loomingut mõjutas suuresti võidu 30. aastapäev ja sellega kaasnenud tellimustööd. Nimelt korraldati vokaalsümfoonilise suurvormide konkurss, millest võtsid osa peaaegu kõik meie aktiivsemad ja võimekamad heliloojad. Esimese preemia sai Eino Tambergi kantaat võidu fanfaari Uno lahe tekstile. Teise preemia Heino Jüri salu noorte kantaat Valmar Adamsi tekstile. Kolmandat preemiat jagasid eliidi austeri, rahuhommik ja Jaan koha igavese tule juures otto rootsi sõnadele. Meenutame võiduteost. Olge valmis Tähtsamatest kohalikest Loomingu võistlustest toimus veel segakoorilaulude konkurss. Eesti televisiooni ja raadio segakoori 30. aastapäeva tähistamiseks. Esimest preemiat välja ei antud. Teise preemia saanud Veljo Tormise isuri eepos küll täna enam ei küsigi, millisel kohal ta tookord žürii arvates oli. Isuri eepos oli heliloojal kolmas tsükkel läänemeresoome rahvaste folkloorist. Sellele oli eelnenud liivlaste pärandus ja Vadja pulmalaulud. Järgnesid aga Ingerimaa õhtud ja Vepsa rajad. Need tsüklid on kui omamoodi mälestusmärgid hääbunud kultuuridele. Kõik need läänemeresoome ainesid kooritsüklid on filharmoonia kammerkoori repertuaaris. Isuri eeposest on valminud nüüd ka telefonil. Kuulame isuri eeposest osa suu laulab, süda muretseb. Sega koorilt, suomen laulu juhatab Enski Pohjola. Tallinna kammerkoor esines 1975. aastal kaasaegse muusikafestivalil Varssavi sügis kus üks kadapool koosnes ainuüksi eesti muusikast. Veljo Tormise lauldi tol korral osi Vadja pulmalauludest tale mustritest käsikivi mängu ja rauaniitmist mis eriti elavat vastukaja leidis. Eesti muusika kõlas sel aastal mitmes teiseski maas. Anti Marguste Eesti raps sood ja oli esiettekandel Saksa demokraatlikus vabariigis. Nimelt alustas Potsdami Hans Otto-nimelise teatri orkester selle teosega oma uut hooaega. Teatavasti tuginevad nii Tormis kui Marguste oma loomingus vanimale rahvalaulule regi värsilisele rahvalaulule. Ometi on nende loomingu printsiip täiesti erinev ja tänu sellele ongi nad mõlemad täiesti omanäolised Loomingu isiksused. Folklorist Jaan Sarv märgib. Kui tormis otsib rahvamuusikast ürg-seid esteetilisi väärtusi, siis marguste püüab Eesti rahvamuusikas peituvaid väärtusi laiendada globaalseteks kõigile rahvastele mõistete vaiks ja omasteks. Nii mõneski mõtteavalduses on Anti Marguste öelnud et ei ole olemas mingit kindlat laadilist süsteemi eesti, vene või mõne muu rahvamuusikast vaid on olemas üks ja üldine ülemaailmne helide organiseerimise printsiip mille eri aspektid on kas lõunamere, saarte polürütmiliselt tantsud või eesti runolaulu suge. Stiilne monotoonsus. Eesti Raxoodias jätkab Anti Marguste oma endist liini regivärsside lekkimist ja nende viiside omavahelist kokkusulatamist. Aluseks on niisiis kaheksa üksteisega kontrastsed Eesti vanimat tantsuviisi domineerib lineaarses. Liinid on iseseisvad, esineb rohkesti soolopillide lõike. Tugevasti on muudetud rahvaviisi rütmi, mille abil helilooja püüab veelgi eredamalt esile tuua. Rahvaviiside algse karakteri. Kui eelmisel, 1974. aastal olid muusikateatris debüteerinud kolm noort eesti heliloojat siis sellel, 1975. aastal tõi vanameister Eugen Kapp välja kaks uut lavateost lastemuusikali rukkilillesuvi haapsalu, kooli diaatris pöialpoiss ja ooperi Rembrandt riiklikus akadeemilises teatris Vanemuine. Nüüd on sellest möödas 11 aasta ringi. Palusime stuudiosse helilooja Eugen Kapi et üht-teist meenutada selle ooperi saamis ja loomisloost. Kirjutada ooperit, kuulsat Hollandi kunstnikust Rembrandist tekkis mul päris ammu. Ma ei mäleta hästi, kas 60.-te aastate lõpul või seitsmekümnendatel aastatel köitis mind selle suure kunstniku mitte ainult tema suur isiksus kunstnikuna vaid ka tema väga traagiline elu. Päris noorena ta kaotas oma armastatud abikaasa Saskijad. Tema kunstnikutee ei olnud päris sile. Esimene idee tekkis mul juba ammu, ma olin tol ajal mind komandeerite Norrasse, kui ma sattusin Oslosse, siis nägin, et igale kaupluses oli tema pilt ja tema, nii nagu Tassubirees munad. Miks sai alusta oma ooperit kirjutama minust nomena? Kuidagi vastasin ka sellele, et kindlasti massada hakkan, varsti tegijana palusin, et pretud kirjutaks mulle Moskvalanna Elisabet pessina eestikeelset varianti, ma palusin, et kirjutaks Kullotsevale kes suure huviga asus selle tööle kõigepealt muidugi tõlkimisele, kuid tema tõlkimine ei olnud mitte päris nii Tõlge töö, vaid see oli ka teatavas mõttes, ütleme nii. Ta tõi ka midagi päris huvitavat ja uud sellesse Librätusse. Ja ühel päeval Kaarel Ird olime ühel koosolekul koos istunud, küsis, kas ma ei annaks mitte ooperit lavastada. Vanemuise teatrile. Olingi nõus, sest Vanemuises on minu ooperites on mitmed teosed lavastanud ja mõned neist ka esiettekandena. No siin võib eriti meeles, on minul lasteooper Talvemuinasjutt ja on kateesi, kalibergaa lavastati omal ajal samas teatris. Drembrandi lavastusest olid määratud tol ajal tuntud teatri lauljad. Rämbrati laulis bariton Tõnu Bachmann Saskia sopran, Westman ja ind riikiat Õie veerev. Need on peaosalised Vanemuise lavastusest. Mida te meenutate tööst lauljatega Vanemuises sel ooperi lavastamises? Ja ma pean, ütleme niiviisi, et selles ooperis minu ütleme nii partiid ei olnud need enam nii võib olla siledad ja selles mõttes, mida ma olen kirjutanud, ütleme nii siukses ooperis nagu tasuleegid ja võib-olla vabaduslaulik, kuna seal oli minul muidugi kõigepealt rahvuslikkuse ja rahvuslik niisugune muusikaline keel oli mitte ainult määratud, vaid ka kindlasti ma sellega arvestasin. Kuid Rembrandti muusikaline teostus oli midagi muud. Ja mäletan kaatet lavastuses. Tähendab Kaarel Ird võttis seda väga südamel lähedased kuidagi tal see meeldis, CD ja lauljad olid ka väga huvitatud mitmeid kordi mehel oli seal loomulikult ka niisugused väiksed konfliktid oma vaenlaste Hirtoli väga, teinekord on väga printsipiaalne ja tema printsiibid olid vahed vahest võib-olla väga õiged. Kuid mõnikord mina avastasin ka selle vahel, et lootes, et siin võib ka teisiti korraldada. Kuid mis väga hästi mõjus. See on Rembrandti piltide reproduktsiooni, repredulutsioonide näited suurendatud piltide näol, eriti ma mäletan, kui peale rämbradi kodust toimetanud oksiooni Rembrandt ütles Saskele. Tähendab, nüüd oleme päris vaeseks jäänud. Kuid lavale tekkisid seal samal ajal ta annab tema surematut maalid reproduktsiooni suurendatud kujul ja nad mõjusid väga efektselt. Igal juhul annab koos muusikaga, see andis kuidagi mingisuguse niisuguse väga efektse mõju. Jäätis. Ma ei saa ütelda, et etendused tol ajal võeti nii entusiastlikult, nagu seda on olnud näiteks minu teiste ooperite balletiga tasuleerida ja Kalevipoeg kuid teosson Vanemuine näidanud ka Moskvas ühel sügisel ja. Mõnedki Moskvale väljapaistvad muusikategelased, eriti heliloojad, olid sellest väga huvitatud. Iga mõni aasta tagasi on ilmunud ka selle ooperi Klaiir. Ja, ja mul on niisugune tunne, et selle ooperipotentsiaal tõepoolest on veel olemas, selleks, et selle ooperi edasine käekäik vastu on veel ees leiduks ainult muidugi entusiasti, kes võtaks selle teose realiseerida. Milliseid partiid selles ooperis teie arvates on kõige nõudlikum? Esietendusejärgses jutuajamises ütles Eino Tamberg sirbile ja vasarale, et Eugen Kapp on ooperi Rembrandt näol loonud oma kõige parema stiili ühtsema ja sisukama suurteose. Rembrandan läbinisti psühholoogiline ooper. Ooperi jagune üksikuteks numbriteks. Vaid üks stseen kasvab välja, teisest on järgmisele aluseks. Kulmineeruvad piltide finaalid. Dramaatiline pinge on väljapeetud sissejuhatuse esimestest aktidest kuni finaalini. Kogu ooperis valitseb tume koloriit, milles nagu päikesekiired tungivad, heledad värvilaigud. Mõneti võib siin paralleele leida Rembrandti enda maalidega. Kuuleme Eugen Kapi ooperist Rembrandt avamängu Saskia harioosot esimesest pildist Henrik aariat kolmandast pildist Henrike ja pastori duetti kolmandast pildist Saskia osas Marju Lomp, Henrike hõiela verrew pastor Aavo Hinno. Tee ujus orjanema, otsin oma lambaid. Assad kirikus. Jumala. Antud sinu vastu. Ja koguni veel enam, kui ma ei eksi. Sa? O oled maitsnud? Sa õnnistuse nimel, kas nad on, kui me? Siis vastust annad mooduse. Kes? Mu hõrgudule anud omakohus. Sind ootab, eksin. Ja aru oma ja on siin aru adunud oma. Aristuselt. Vaid koorus. Orkestrile sündisid sel aastal kaks sümfooniat. Need olid Anatoli karnegi kolmas ja Heino Jürise lutt teine sümfoonia. Viimane on salvestatud ka Heino Jüri Salu. Äsja ilmunud autoriplaadile. Heino Jüri seal on nii mõnigi kord rõhutanud oma poolehoidu instrumentaalmuusikale. Kuigi ka mitmed tema laulud on tuntuks saanud. Suure sümfooniaorkestri võlu sai helilooja tunda üsna loomedy alguses. 1959. aastal toimus liinis seitsmes ülemaailmne noorsoo- ja üliõpilasfestival ja selle eelhelitööde konkurss. Võisteldi mitmes alagrupis. Tantsuliste teoste alale anti välja kuldmedal Murad kaslajevile ja hõbemedal Heino Jüri salule kolme Eesti tantsu eest. Sealtpeale hakkas kolm eesti tantsu kõlama nii kodu- kui ka välismaa kontserdilavadel. Autor oli siis 28 aastane. Tema orkestriloomingusse lisandusid 1957. aastal sümfonietta 1960. orkestri kontsert, 1961. kolm serenaadi kammerorkestrile. 1969. aastal kontsert flöödiliia kammerorkestrile, 1970. aastal esimene sümfoonia ja 1975. teine sümfoonia. Kuigi sümfooniaid lahutab viis aastat, on nad intonatsiooni selt seotud kujutades otsekui samade probleemide vaatlusi erinevatel ajaetappidel. Esimene sümfoonia kannab alapealkirja pastoraalid. Teose lähtepunktiks on rahvuslikud intonatsioonide viisikäänud mis üldistavad meie minevikku. Muusika kõla tüüpi kaasajas. Teisigi sümfoonia lähtepunktiks on rahvuslikud viisikäänud ja nende tänapäevane tõlgendus. Teisest sümfooniast kajavad vastu kauge barokiajastu kõlamudelid. Teine sümfoonia on kolmeosaline. Rahvuslikud intonatsioonid on enam koondatud keskmisse hõredama faktuuriga osasse sümfoonia äärmised, osad on arendatud Polifooniliselt. Kuuleme sümfoonia finaali, mis oma struktuurilt on lähedane tootelt huugale.