Tere õhtust, täna kuulame luulet vanadelt vinüülplaatidelt kunagi ilmunud sari eesti noort luulet 1000 962972 ootab ülekuulamist. Seda enam, et 35 aastat esimeste plaatide ilmumisest on möödas. Tänase saate autorid Paul-Eerik Rummo, Arvisiigja, Viivi Luik ja plaadisarja eel mõtiskleb ning meenutab oma kuulamiskogemust kirjandusteadlane Aare pilv. Tere teile, kes te kuulate siin keskeprogrammi. See, mida nüüd siinses päikeses kolme saatelises sarjakeses ette mängima hakkame, on üks plaadisari, kus oma tekste loevad niinimetatud kassetipõlvkonna luuletajad. Plaadisarja nimeks on eesti noort luulet 1962 kuni 72 ja need aastaarvud märgivad ajavahemik kui esimesest luulekassetist 62. aastal kus ilmusid Paul-Eerik Rummo, Jaan Kaplinski, Mats Traadi Arvisiiadebüüdid. Kuni Jüri Üdi luulesse tuleb kuni kella debüüt oli küll juba 71. aastal. Ma olen näinud nende plaatide ümbristena tavalisi plaadi ümbrikke, mille keskel on auk, et saaks vaadata, mis on plaadi keskele kirjutatud. Kuid see komplekt, mida mina kunagi kuulasin, oli selline, millel olid korralikult kujundatud kaaneta iga plaadi ümbrise peal autori foto tagaküljel luuletuste pealkirjad eesti, vene, inglise keeles samuti Mart mägra poolt kirjutatud lühitutvustused. Nendes kolmes keeles. Plaadid on salvestatud Tallinna heliplaadistuudio ilmselt 72. aastal ning välja antud meloodia poolt ilmselt mitte varem kui 1973. Kõikide plaatide helirežissöör on Enn Tomson. Võib-olla ajastu kontekstis oleks huvitav veel mainida, et üks plaat maksis tollal 60 kopikat mis teeb kogu sarja hinnaks viis rubla ja 40 kopikat. Üks korralik luulekogu maksis tollal samuti umbes pool rubla ja kui veel mõelda, siis ühe luulekogu eest võis süüa siis umbes kolm-neli jäätist. Nõukogude ajal ilmus selliseid kirjanduslikke plaate omajagu, põhiliselt olid need aga näitlejate poolt loetud klassikute teosed või mingid temaatilised luulevolinikud. On näiteks Eesti loodus, lüürikat, kevade luuletused ja sügise luuletused on Tammsaare ja Vilde plaate ilmus ka suuri autoriplaat, seda natukene hiljem kaheksakümnendatel juba näiteks Juhan Viidingu või Paul-Eerik Rummo luuleõhtute salvestused. Aga hiljem vinüülplaadi kui laiatarbekaubaaeg sai läbi niikuinii. Mina mäletan neid plaate oma lapsepõlve vaieldamatu osana kirjandusõpetajast, ema oli neid oma tundides ette mängimiseks ostnud. Ning ühel hetkel avastasin, et mina see, et luuletusi lugesid autorid ise, mitte näitlejad oli asjaolu, mis luuletused eriliselt võluvaks tegi. Lugemise ilmekus laad oli näitlejad Ta lugemisest hoopis teistsugune õigupoolest kohati ehk isegi tuim või monotoonne või raiuv. Või kuidagi jõuetu kui mõõta näitlejameisterlikkuse mõõdupuudega ometi ilmekas mingis sisulises mõttes, sest niisugusel moel tuli kuuldavale riskimist trükitud tekstis vaikib võib-olla needsamad kõrisõlmed ja huuled olid tuumalt samamoodi liikunud, kui sõnad paberile said ja nõnda ilmnes nendes lugemistes mingi ähmane autori mälu neist hetkedest mil luuletus ise ei olnud veel valmis, aga luuletaja oli juba teda kandmas. Ma kuulsin siis neis luuletustes mingit luuletuste eelajakaja, mis omakorda Ta riimus sellega, et need luuletused siis, kui ma neid lapsena kuulasin, olid pärit tollest ajast, mida ma tajusin iseenda kui olemasoleva inimese eelajana. See oli aeg, mille kohta ma ise võiksin ütelda, et mind veel polnud olemas rõhuga mitte olematusel vaid sõnal veel. Ja kui ma nüüd mõtlen, milline on minu ettekujutus kuuekümnendatel, sest siis võib-olla need plaadid on üks väga oluline osa sellest pildist. Õigemini see siis polegi pilt, vaid mingi kõla, mingi lugemise viis, mille kaudu see 60.-te õhustik minuni jõuab. Üldse oli kaunis imelik tunne liikumatult istuda helikindlate seintega putkas ning nähtamatult kuulajale hääldada varem valmis kirjutatud sõnu vältides köha ja aevastust. Niimoodi kirjutas oma plaadiümbrisel Paul-Eerik Rummo. Kuigi seda võiksin öelda, kui mina siin. Ruma lugemine on omaette kuulamisväärsus peaaegu hüpnootiline lugemisviis, mis võib-olla isegi sisust rohkem rõhutab tekstide rütmilist mustrit. Lisaks veel Rummo enda omapärane kume, tämber mis sellist mõjusat unenäolisust sisendab. Võib-olla ei olnud selline lugemisviis tollal harjumuspärane, ega ilmselt ei ole eriti tänagi, kui me mõtleksime tänaste luuletajate peale, kes sellisel moel oma luuletusi võiks lugeda, siis mul praegu küll kedagi meelde ei tule. Igatahes Madis kõivul olemuseks novell pealkirjaga Õun kus ta on keeldunud olukorda, kus üks seltskond vaatab televiisorit ja televiisorist tuleb parajasti mingi luulesaade. Seal loetakse ette luuletust, kus õun hoiab kinni puust. Ning see seltskond vaatab seda ja, ja ta heidab ettelugeja autori ja luuletuse enda üle nalja, see tundub talle kummaline. Ja ilmselgelt on selles kõivu novellis tegu Rummo luuletuses kinni hoidmas mida ka siin kuulda saab. Plaat algab legendaarse Me hoiame nõnda ühte luuletusega mis isegi paarkümmend aastat hiljem laulva revolutsiooni alguses oli inimesi ühendava jõuga. Ning nüüd on ta jäädvustatud isegi selles uues ID-kaardis. Siin on võimalus kuulda, kuidas see luuletus nagu algselt kõlab, kuidas autor on mõelnud teda kõlama oma kuulamisest, mäletama seda, et miskipärast seostus see eriline hüpnootiline intensiivsus mida siin võib näiteks eriti kuulda luuletustes kinni hoidmas või pilvede liikumist, kuulan. Minul seostus see lapsepõlves mingi suure valge heleda lumega. Ja võib-olla on seal taga veel see, et ma kujutlesin samamoodi etteloetavat, et veel üht luuletust, mida siin plaadi peal ei ole uued sädemeid killuks, mu hing, samamoodi väga intensiivne ja rütmiline luuletus, kus on juttu lund mööda kõndimisest mööda ääretut, heledust üksteise poole suundumisest ja ma mäletan Palju lund ja selle valguses on eriti intensiivne tuli mulle ikka meelde see rummu lugemisviis, mis võiks siis nagu häälestada seda lumekogemust. Me hoiame nõnda ühte kui tunud mesilaspere. Me hoiame nõnda ühte ja läheme läbi mere ja läheme läbi mere, mis tõuseb me vastu, tige ja läheme läbi mere ja muud me ei vaja tuge ja muud, me ei vaja tuge, kui üksteise selged õlad ja muud me ei vaja tuge kui ühised rõõmsad võlad, kui ühised rõõmsad võlad, vaat mis üheskoos tuleb meil kesta, need ühised rõõmsad võlad. Neid meri ei saa meilt pesta. Ma tahan su rinna kaudu ka tuult, mis sind riivab mõista ja tahan su kanna kaudu sealmaal, millel seisad, seista seal maal, millel seisad, seista ja mõelda kõigile maile see maa, millel seisame, seista on antud armastajaile. Sa armasta siis minu silmi, kui nendes on maailma taevast ja laula vaid seda mu salmi, mis sõlmub mu südame vaevastmis, sõlmub mu südamevaevast, kui aiman tundmatuid ohte, see salm on mu südamevaevast. Kas oskame hoida kõik ühte, kas oskab, Me hoida ühte kui heitunud mesilaspere, kas oskame hoida ühte ja minna nii läbi mere? Pilvede liikumist kuulan kinnisilmi, siin lamades niiskes tumedas rohus, sinu süda, mu rinnus, keskpäevakivina rusk kohub tundmatu armastus, tema nimi on kohus. Tema nimi on kohustus. 1000 astmine, tusk, pilvede liikumist kuulan, võrasid aeglaselt, vangutab kahinal, hingab Vahtrik. Mesilassummana mähkub ta ümber kohisev rünk. Nüüd kohe algab see, mis täidab kõik vabad lahtrid kinni, kasvad ja armistub viimne kui sädelev lünk. Pilvede liikumist. Kuulan, kuulan, kuis veretuid haage lõikab lindude kiivitus vöökideks tuulde, mustadeks korraks päikese prees nikkel kiledalt läigatab, taandub viimane viivitus, keerleb veri kui kärestik kuskil mu enese sees. Enne õuna kinni hoidmas puust õhuakrobaat, teise suust külma kartjat, jahtuvastki Leest hapuarga lahtuvastki meest enne seda naist ja seda meest nelja käega hoidmas kuust, aga kuu on auke täis, kui juust varju peitu pakk, kui mille eest jälle algan, mõtlemata muust enne õuna kinni hoidmas. Puust hobune ei taha vallareest metsnik metsast pargi vahtalleest eksaksooja viinast, teine teest, mõni lapsest, mõni koerast truustaga koer on pulstunud kirbutuust varju peitu pakku mille eest pintslisse kantslist püssist käsipuust, tuules taevast, kurgede Kluk, luust alpinistid, köiest, helmed keest, pimekepist kepi kaudu teest, kes saab marksist tuge kesku eest. Näe, kuis rõõmu tundes rändevoost hoiab liha kinni valgest luust varju peitu back, kui mille eest. Ei ma enam saagi mõelda muust enne õuna kinni hoidmas puust ujujat, kes haarab kinni veest põgenedes uppumise eest. Maailm, mille lõpp on mõeldav, on alati lõpukorral ja suures soojas lootusetuses asuvad piimklaasist näod. Kord, kui hakkame läbi paistma, saame näha, kas meie sees ja meie taga on midagi olnud. Tihti olen minagi kilki laulmas kuulnud tihtimalt, ise kilk peas, laulnud kõik need kõrbenud sisemaad läbi, mina jooksin, kõik need piimakarjad nüüd ahtraks, ma jooksin, lehm mu kohal leegitseks nagu eha päikene, mina kinni, udarast suures janus, väikene, tihti olen minagi kilki laulmas kuulnud, tihtimalt, ise kilk peas laulnud. Andke aga lüpsisooja Evel, hakka pähe ahminud nagu ilmajääja minema, tema ei lähe. Kõik need kõrbenud sisenema, saad läbi, mina jooksin, kõik need kaevud kuradid tühjaks, nüüd jooksin pahupidi, pööraksin tilgatuks, pigistaks ka veel hingehimus hambaid, Gregistaksin tihti olen minagi kilki laulmas kuulnud, tihtimalt, ise kilk peas laulnud, andke aga põhjavett enne, ma ei lähe ahminud nagu uppuja, kuni hääl on kähe, kõik need lõppenud, sisemaad läbi, mina jooksin, kõik need õllekeldrid nüüd kuivaks, ma jooksin. Ah, kuidas armastaksin paati, palju mahutavat, igast vitsa, vahest valgust välja vahutavat, tihti olen minagi kilki laulmas kuulnud, tihtimalt ise kilk peas laulnud, andke aga humaliku ikka veel on vähe ahminud teda jumaliku, kuni meel on kähe. Läbi peo mul voolab puu ega aja pinde nõtkunile halja, jõe jõe, mis tulvil linde. Nõtkun üle halja jõe maarjaheina kõrreke tuksumas, mul hambus einet. Linnud pelga mind üks vaid lendu ehk mus vastu oime tahvas mul tema raske pehmus. Astu, oime, pahvas mul meenumuset olen too, kes neid ükspäev hambus vibud, ammu nurka jäänud, lõtvunud, nende sooled aga üksu meeles peab ja uppunud nooled. Aga üksmeeles peak, tiivasuled täis, kui su jooksu kuuleb. Nõtkun üle halja jõe taga sulgi sajab läbi peo, mul voolab puuaia pinde, ajab läbi peo, mul voolab puu, maarjaheina kõrreke lõdised, mu huulel. Jäki ilmus järv keset heinputke padrikut punavalge ristiku välja kõrvale punavalge loojaku, välipartide paatide uinak, eikellegimaal. Udu tuleb üle vee, udu tuleb üle v? Puu, see kasvab ja kahaneb. Kestahes kus tahes praegu mis tahes, öelgu kõik, kuuldub siiani. Kõik kuulub siiagi. Maailm mu hinge ei tunginud, vaid imbus südamesse sisse, ei murdnud, vaid sööbis pikad ärkvel ööd mu toanurga seebis pea ümber halo kui pühaku nimbus. Kas tema tahtis mind piinata või lohutada ainiti kärpides mu unelambitahti hällitada, ärritada, rahustada, kohutada, kohustada millekski, ah, kas ta tahtis üldse midagi lihtsalt ehk niisama tunnil Mil silmatera mõõtmetuks, pisenes, mööduva teelisena tuulevarju sisenes, oli ja tundes, et hakkab piisama, öö sidus vööle jälle ja lahkus petta, nii nagu ennist tuli, jäi mulle hingata, ta laeguseta lahkus, karmuseta, kargus, ühtlane tuli, tuli, mis ei hävita, värviline kainus, hääl, mis on igal poolvenna eest tõepoolest kirgas ükskõiksus, kõiksus on tõepoolest üks üksainus ainus. Veel ükskord silmad, avad, kõrguvad kuhjal, avad, uni, heinad, neilt veetud päike, põlet, kui paberteed on Teetud Trannatus jalase roopas kilkab arvuke Peber sula lookas. Arvi Siig, nüüdseks juba meie hulgast lahkunud luuletaja, esindab 60.-te niinimetatud linna luulet põhiliselt mingit linna töölisnoorte hoiakud, nii nagu tollal seda nähti. Plaadiümbrisel vaatab vastu enesekindel triibulise särgi rinnal ristatud kätega noormees, kes oma luulet Duste oma lugemismaneeriga esindab mingit kujuteldavat, vähemasti mina kujutlen seda niimoodi kuuekümnendatel omast naiivset puhtust, mingit linliku romantikat milles ei ole erilisi väliseid paineid, kus põhilised painet tulevad noorte inimeste enda hingest. Ja on samas ka väga ilusad ja ehtsad. Arvisiiga on uuemal ajal huvitaval kombel seostatud punkluulega. Näiteks vennaskond on laulnud Arvisiia tekste ning Jürgen Rooste, kuid oma punkluule antoloogia tegi, võttis ka Arvi siia-sinna sisse. Siia lugemiseks kuuleme mingit nukrapoolse tooniga reipust. Selles samas on mingi hillitsetud deklamaatorlikus ja sellisena oma mingis naiivses lugeja puhul. Pööratuses on ta tegelikult väga sümpaatne. Kuulumine. Siig esindab kuuekümnendaid ka selles mõttes, et tema kaudu jõuavad Eestisse Venemaa sulaaegse luule intonatsioonide tõusid tollal esile sellised poeedid Venemaal nagu Jefftušenkoja koosnessenski, keda Žigonga tõlkinud. Nad olid niinimetatud staadioni poeedid, kelle toon oli võrdlemisi sarnane siiale ja kes saavutasid väga suure populaarsuse just avalike esinejatele. Ma ei tea kindlalt, kuid ma kaldun uskuma Tseegoli oma aja noorte hulgas päris popp. Isiklikult mäletan ma, et nii nagu rummu puhul rääkisin ma seosest lumega siin see luuletus, kus kõneldakse noortest käimas vihmasest linnas on jällegi minusse niimoodi olnud, et kui ma olen kunagi teismelisena kuskil vihmases linnas käinud, siis ma olen mõelnud, et see on just see meeleolu, mida siig siin nüüd ütleb. Ütleb kuidagi niimoodi. Nukralt ütle, mindi, sajab. Me tuleme ühiselamust võtta vastu meid õhtune tänav uksel, selja taga komandant, meie minekut pominal tänab. Sajab iga kohviku uksel on silt, vabu kohti ei ole. Solenio laulab taskus transistor. Eks ole, soole sajab. Vastutulijad neile annavad teel vihmavarjud kaares, mööduvad, nad kardavad, et me neid Lõõne, meie tunneme endid lööduna. Sajab pesukaupluse aknal fotol. Ilus naine on kombinees meeleoludest käime läbi nagu lombiveest. 100 keda armastame, keda vihkame, kes armastab meid, kes vihkab roheline foto ja punane juuksur meid jälgivad läbi vihma, sajab, jäävad tänavad tühjaks, märg külm. Kaua kestavad sellised ilmad enda ehitatud majal ühte akent näen nagu siniseks löödud silm. Kulub saksofon jälle kui toona, millal olin ma 17? Millal rääkisin kangema Soona tütarlastest, kui eitadest nemad tollal mind pidasid, nolgiks polnud pügatud stiilseks mu kolp. Ja ma viilet ei pidanud solgiks ja muidugi olin ma nolk, aga saksofon ulgus ja äkki ma ei tea, kust küll julguse sain, ent tantsule kutsuma läksin klubi kiirust ja au osta maid. Oli tipse seal geni ja vabu, aga mind järsku uimastas seik võtta kaenlasse just sett tabu, kopli, hertsogit, põrgumust, eit et oli tantse ja puha. Uksel tuli end õiget etet. Aga kraani all peldiku Suhas Kahertsokumalarfile vett. Pärast üksi, kui tuikusin koju, oli äkki mu kõrval taas May. Ütles ainult nägitama poju, võttis käe alt ja naeris, davai kuskil toas justkui haiglas voodil lahti, nööpusta sõrmis Movest suudles mind, kuid tilgutaks joodi surus end vastu mind kui kompress. Mida kõike ei rääkinud ta mulle. Aga meelde jäi sellest vaid fraas. Elus, nii on, kui võta, sa julged, küllap siis sulle antakse ka endamisi, ma muigasin, õigus, sain ka hertsagilt julguse eest. Aga siiski ta jutus, ses kõiges oli tundmatud tõetera sees. Riided lebasid Kubilas toolil, raadio peal seisis piileski pool. Läksin hommikul otse sealt kooli aga see polnud enam mulle. Kool. Milline häire küll, milline häire nooruses kaikus võib-olla endis, meis oli see imelik häire, aga storia otsekui varjendi trepist alla. Me läksime aastateks istuma, jäime. Linn, kust me tulime, oli nii hääletult lumine, oli ta taevas, kid põhjama, rahulik, helge. Mida me tahtsime. Võib-olla just seda suminat, milles, kuid trompet üks vastus teeb kõik meile selgeks. Mida me saime sealt noored ja päranisilmsed. Pilgu, mis torgivad naisi, kui kahvliga praadi. Saime sealt tarkuse vändata elude filmile ikka ja jälle vaid enest välist fassaadi. Jäin rahule. Paljud ja paljud jäid rahule. Võib-olla sajand neid vajabki, ikavaid uimas, kainestunud uimast, me tuleme need, kes ei, rahunenud, arvestav kainus, nüüd hakkab meid tegema tuimaks. Teadmata seda, kas häirele lõpp üldse antud, püüan ma mõista, mis häire küll dollasin, kaikus. Vaikuses lähen ja ikka kui pikki õhtu planku. Võib-olla häirel seal nimeks on vaikus. Enesemõistmises kuskil kui muuseumis on meie algus otsekui muuseas, püsib seal pärastlõunane valgus längunud tare, kui läppunud kääpa peatsis madalaks põlenud küünlaid. Need, kes teele meid seadsid ootavad tagasi. Kas me siis olime ära? Valutan Harjumaamullas kui lõhkemata granaat. Argipäevasel ajaloovankri päral Teetuses unustus logistab tark nagu taat. Ruta mu rooste pöörab pilvede Rahka sügisel kevadel kurgede kolm hõlmne ader. Noorust ei taasta, kuid teiseks Janika end tahtma. Harjumaal maailma minale olen ma kade. Temal on kergem tal aastaid vaid 27, rahvuslik mina, ent vanem kui 701 teab kübarasema, teine rätikus eite mälu jaoks rohtu ei kasvata. Tee lehis rada. Sooga see maal juba loomult on tulevik möödunut põdev. Testima eideke lõgises püssilukk käest kukkus külimit, selle maa tõdede tõde. Tõeteri jäi nokkima, südamed näljane, kukk. Väikene rahvus, see tunne, kui vähktõve äng. Võib-olla ravides kiiritanud neid šovinism kestab globaalseis, võpsik, kuis kivikuningamäng. Lapseeast väljunud inimkond leetris velsoni frist. Hüvasti. Kaevuveesilma on varisenud rakis sulgenud kaugenen mina või sina Sumultki, ent ringleb mu veres. Tänane hüvasti. See on homne. Tere Senima. Elan kuni seda, mida õigeks pean, julgen, avardub silmapiirkaares, kui niidetakse heina. Hilja, kui homme. Korb näeksime enestest üle. Maailm on niivõrd suur, et tõde võib kaduda, leinamaailm end niivõrd väike, et valetase leidma peab üles. Pole maailm, vaid suur tühi väli igaühe jaoks, jäljed on seal mulle määratud jälgede jälil ära ajama, ennastest pean, jooksen, jooksen, hall lont hakkas penirivid väljas ja vesti peal keel jäljed, kaotan taas, leian ja seni veel ei usu, et tühja viib see. Aga sina oled siiski mu armas, kuigi kausini kuudis suretk, kui sa meenud ja andesta, harva punub seegi, et kaelas sul kett üle väljade kuupaiste sinas, justkui süütundes otsenebdee võõralt talul küll nuhid mu nina sisend helpida, lubad oma leent. Kui ma söön, vaatad kõrvalt nii õrnalt, et mul hellusest saba on, Sorb Jevale õmpsin, et liiguvad kõrvad, mina tõekütt, hull ja orb. Siis näib mõistvat, et seal minu retkel sellest paremat eal polnud mul Hambaid näitasin mõnelgi hetkel kahe raudsetest vastu, sain tuld. Oled hulkur, siis oled kavermeis, aga vermed on valusalt väärt. Ja kui ükskord jäägima terveks oma jälile ikkagi jään, kaob Suleen nagu kuumaga, vesi sitkub mõnusalt iga mu soon. See on mu kõrval, kui valvaja lesid, käpil saledail külm, hea koon. Unes mõtlengi juba jään siia, jään siia, sest sina ju, et aga Batum samas ei iial unne kõlksatas list, sinu kett. Südahüppega ehmub mul kõrvu silmad kuupaistes pära nisul ja neis pisar baraiks pisara yks nõrgub kurku tummunud naiselik kulg. Su pilk on ahvatlevalt ahnelt pilukil kaketseid, põski raamib soeng raske lühike. Sa oled tõesti kuratlikult ilus, nii. Ja sama kuratlikult mitte tühine. Nii miskit keelates ja miskit pakkudes ei mängisa, vaid töötad iidses rollis. Uus mees on järjekordseks igaveseks lakmuseks, kus naine oma võluvust kontrollib. Näed juba hämmeldunud, kuid kainus käisest sakutab mind üles, äratab su mõjusast hüpnoosist kui käsiplikatirts Sauma ripsmeid plaksutab mällu püsima kauaks jäätses poosis. Ja ma ei taha metsalõhnaks sibulast ning tuulaks toas käsivarrel mähkmed. Sest paljud mehed ilu näevad libuna kui noorus, arm neil osakil, kui lähker. Sa minu mällu tüdruk jäägi nõnda nimetatult on ilu tühigi mu mõistes eluterve. Ei ole elu kerge naistel inetuid, kuid ilusaim ei ole sellest kergem. Nii meeste ilmas, kus ei tunta vabandust, kus naised liigitatud üksnes kahte leeri Zahoya naeratades oma uhket vabadust. Tee silma, naera ela, kaketeeri. Veel kord hulkuda raaguvas tuules pikki tänavaid polstuvaid veel kord tunda üks naeratus suule veel kord tundlikuks jultuda. Veel kord olla kaardiograafiks sellel maa selle päikese all tunda sõõrmeid, kui stardi eel traavlid tunda tõmblust, kui siduri jalg. Veel kord niivõrd vaeseks end tunda, et Soomandan kõik ja kõik veel kord niivõrd rikkaks end tunda, et on mõtetud võim ja võit veel kord auto või hipodroomil ennast kajada, publikuks veel kord üürata maailma loomist keset maailma tubliduse. Veel kord lahkuda, pidulauas, silmis tuulist taevaste hõik veel kord käia enda rohtunud haual sinna viimata ainsatki õit. Viivi Luik oli kassetipõlvkonna nii-öelda imelaps, kes avalikkuse ette ilmus juba 15 aastasena ning debüütraamatu ilmutas üheksateistaastaselt. Tollal ei olnud see ehk nii harjumuspärane kui meie ajal, kui me oleme näinud Karl Martin Sinijärve ja eluvee varaseid tulekuid Luige lugemist kuulates. Mina vähemasti küll ei kuule seal sellist esinduslikkust, mida Rummo või siia puhul siin on kuulda sellist luuletaja häält, mis tõesti loeb neid omaette, et siin tuleb välja see, miks luuletaja lugemine erineb näitleja lugemisest, näitleja ikkagi esitab neid. Ta loeb meid kujuteldavale publikule. Aga luuletaja kui pomiseks neid luuletusi endale kuskil toanurgas, neid üle lugedes. Ometi lausub siinsamas plaadiümbrisel Viivi Luik, et luuletaja hääl iseenesest on midagi, mille omanikuks tasub saada. Oma lapsepõlvekuulamisest mäletan ma et ma tegelikult ei uskunud, et Viivi Luik on olemas see hääl ja see fotoplaadiümbrisel tundusid liiga õhulised ja endassetõmbunud. Nii et ma ei osanud teda õigupoolest konkreetseks inimeseks kujutleda. Mis ei tähenda, et need luuletused ette loetuna oma salapärast mõju ei avaldanud. Mäletan ennast uurimas, kaanefotolt võeti siis ilma, mis oli poolenisti ripsmete alla kadunud ning tundmas et see silm ei vaata mitte kuhugi. Ja õigupoolest Viivi Luige häält oma lapsepõlvest ei mäletagi. Igal pool on see lõhn v aastate hõng. See on jõe mindi, kin. Need on lõikeheinasaad. Sinu näol on see hõng. See on aastate hõng, kui ma surengi kord see su elust ei kao, kasvab lagedal maal. Metsik sinine hein. Sinna vajuvad näod, sinna valguvad veed läbi lõõmusse, puu nagu mesi või vein. Nagu mesivein, nõnda valguvad veed seal kord põlvitas vihm, kui ta luhtadel käis sellest maastikust, seal astub välja mu hing, kaelas punased keed, raskeid maasikaid, täisrinnal magusat, keed hambus, viinapuu ling. Ihualasti kaob. Ning sa rohkem ei tea. Sa ei tea, kus ta käis, keda püüdmas ta käis. Seal kord põlvitas vihm. Mina rohkem ei tea, aga keed? Keed on rasked, kõik maasikaid täis. Nagu kollane sirp, nagu kõrkjane nool, on sul meeles mu hääl, sest see puudutas sind hambus maasikakimp, seal ta hiilib kui loom. Igal pool on see hääl. Hääl, mis hoiatab sind. Kes on sündinud majas, majast välja ei saa. Igal majal on võim, igamajand, talv, majad vihkavad sind. Kes sa mäletad maad, kuhu eales ei astu, mitte kellelegi, jalg. Armastust, mõnikord meenutab taevas mõnikord May vihma hääl. Oleme väsinud verest sõjast, mis läks ja mis on ja mis tuleb. Hookaupa tugevneb tuul, verd kuulen vihmadest läbi. Veri on raske murrang neis peres Win kaasa, su näo. Meenuvad kustunud kirjad, kaugele jäänud. Mõnikord taevas, mõnikord May vihma hääl, kus kohas, kelle seas Elulood köideti kokku. Nõnda kui Haagusid seotakse Sügise tulles. Aga mahe ja mõru on hommik. Iga kord, kui ma lahkun pane silmad kinni ja siruta käed piiride vastu. Jah. Ja ütle, kui võid. Mina olen laps nagu sina, nagu sina, nagu sina. Veres on kulda ja soola. Oh, miks ma pean rääkima verest taevasse pööratud näoga. Tuhmi siniseid oksi mullani kooldumas näen kusagil kreegitsaid, valmis. Hilised, kusagil kreegid. Lokkava nädalal aineil, kaugenes, sügisepäev puudes ja rohus on rahu. Rahu on puudes rohus otsa kui salude varju. Aastate piirjooni vaks. Kõrguses lehestik läigib õõtsudes taevas kaob. Jõe ääres roosteta prahi teravam metsõunte maik. Kusagil kreegitsaid valmis. Viimased kreegi don valmis. Laugudel lamab oktoober. Kamalus valguselaik. Heinputkad õisi on loonud kalmus, kasvanud taeva avalis silmi, sa joonud maailma kummalist vaeva oodates ennast veel jaga, kuni ei suudeta saada. Siis oled vaikuse taga koos oma laulude maaga. Päikene peidab end merre päevale ihates surma. Kusagilt nõrgub su verre mõttetult mõrudat hurmav heinputkad, õisin loonud kevadet kasvatanud vaeva. Luules oled vaid toonud lunastus sinise taeva. Otsekui sõda otsekui sündimine, kõik läheb mööda. Sina ise oled igavene ise väljamõeldis, ise armastus, inimeste hääl, mis peegeldub unes, on suur tuul. Tuleb tõsiste taevast aeg üleviljadest Ruske mäe tuleb tõsiste taevaste aeg. Markjas valmissaamise päev. Öödes kunise Baskele kõrs ootab kogujat iga pea öödes kumise Baskele kõrs. Ööd veel sügis on nime ei tea. Siis üks särav ja tuuli täis ilm, pihu, köitjate kärmed, käed, naerab hommiku ärganud pilv kohal viljadest Ruskemäe. Mäleta, päikesesadu pöördumatu maailma kohal. Hõbedast päeva, mis taandus oktoobrikuu poole. Tammenool läbi taeva ja lumenõnda lähebki kurbus kaugesse May rahusse vaata. Tuul taevaste tuul, tule alla, üks liblikas koju, vii tuul taevaste tuul tule alla ja argutanud, kuni Sa suudleda arglikke silmi ja nendesse valgus, vii Sa suudleda tõsiseid silmi. Järgutanud kuni. Ent ära sa iial siia jää, üks liblikas koju vii. Ent ära sa iial siia jää järgutanud kuni. Läbi vee läbi surnute häälte tuleb märts iga päev. Tuleta meelde iga päev värvita siniseks oma laud. Naine, kes elab, olgu tal mis tahes nimi. Iga päev paneb näo vastu akent ja räägib. Tuleta meelde, rutt tuleks lapsepõlve mööda. Vaata et see on kogu su elu, mis tuleb. Värvib siniseks oma laud iga päev. Ja siis, kui sa ärkad, on kõik juba möödas. Te kuulsite Eesti noort luulet 1000 962972. Need olid vanad vinüülplaadid, mida täna mängisime ja oma häälega omi tekste lugesid Paul-Eerik Rummo, Arvi Siig ning Viivi Luik kommenteeris kirjandusteadlane Aare pilv. Kaks saadet luuleplaatide sarjast on veel ootamas ees kuulmiseni toimetaja maris Johannes.