See oli nii haige näoga. On sul? Midagi viga või ära parem räägigi. Vean vaevu jalgu järel. Kui saaks lonksukese õlut, siis võiks veel kuidagi elada. No mis siis ikka, paarimees kummalegi kannutäis hästi. Nii tähelepanu kohe lülitame sisse oma mikrofonid Sydneys õllebaaris annaks jumal, et mitte viimane. Täna in just kõige parem välja, vean vaevu jalgu järel. Justkui kodutu peni. Isegi haiguselehe võtsin. Mis sul siis vallutab, seljas, tõmbab a vana nõks, et tööst vabaks saada, palkamine jookseb edasi. Istu, joome veidi õlut. Nana sõbrake võiksid veidi viisakamalt. Millele siis tööinimesel veel loota on, kui tema meeleheaks haiguslehel puhata Kaisa? Õigust öelda, valutab mu selg hirmsasti, ainult doktor nagu sinagi, usu mind. Kuid tema ütleb mulle selle peale täis sellist artisti nagu teie mõlemad Jon, päri Muri aegadest saadik näinud igavene lugu, just siis, kui sa ei valeta, ei usu sind ükski hing, rääkimata doktoritest, kes haiguslehti välja kirjutavad. Vaata, eks arstid, pea alluma, kutse-eetikale jätta sellova vintsasele kähaneksiv ja niisugused arstid ainult selle jaoks ongi, et haigeid tööle saata ja sellega peremeeste ja kindlustus kompaniidele raha kokku hoida. No aga sa võid ju siis teise arsti poole pöörduda. Kuule vennas, sa oled ju sündinud kapitalismi kaitseks. Ma olen nõus. Viimasel ajal on olukord mõnevõrra muutunud, aga milleni asi läks? Arstil on ükskõik, isegi kui sa autojuht oled seda ma nüüd küll ei usu, ma räägin seda, mis on. Ma tean ühte arsti, kes kuulutas töövõimeliseks kaevuri, kui seal plahvatuse tagajärjel kaelaluu murdunud oli. Et mitte tema juurde minna. Arvad sa siis tõemeeli, et ükski kindlustuskompanii arst ei kõlba kuskile, müüd kõik kunagi siis, kui ma veel laevastikus teenisin? Ühe korra ametiühingu koosolekul Me laulsime internatsionaali ja mu hääl kadus ära. Siis andis ta mulle kaheks nädalaks haiguslehe. Ei tahaks seal kuus, ma räägin, sul õigus, tal oli raudne miinimum, politsei haige või terve, ikka ühtemoodi kaks nädalat. Mis teda siis nii kaugele võis viia, seda räägitakse mitut moodi. Ühed ütlevad, et ta olevat kunagi ühe madruse pimesoole ka laeva tagasi saatnud see aga võttis kätte ja heitis hinge 100 miili kaugusel Niu käslist. Igal juhul sellest ajast alates annab seals kõigile korraliku vabastuse, kujutan ette, milline populaarsus tal kompaniis või kuidas veel. Tali neile salaja meelepärane, kui kuradile viiruk seest oleksitega merre mehed ja tokkerid tema eest kasvõi hinge on, ei kahtle. Ja tallis üks lehe igale silma pilgutamata. Juhtub, et tuled haiglasse, Nalja, kui palju kuus hästi, aga kõik, kellel haiguslehte vaja, seisavad Hopkinsi ukse taga rasedad naised, veel pensionärid, kes nohu, kes kõhuvaluga need muidugi läksid teiste arstide juurde haiguslehe tahtidega, nagu üks mees ootavad järjekorras Hopkinsi. No vaevalt et see peremeeste suhtes aus oli, vana. Kuid kõik nad pidasid kinni siiski haigusraha maksmise seadusest haigeid tööle ei sunnitud ja meil ei tulnud kordagi nuputada, kuidas seadusest kõrvale hiilida. Polnud vaja löövet endale harjadega hõõruda ega haava hullemaks teha. Ja õpin selle, oleks tulnud juba eluajal mälestussammas püstitada. Arvasime kõik kõige. Eriti kohalike niukastil laevade kaptenite hulgas, millega seda sisse lülitada väga lihtsalt. Vaevalt jõuab laev niuke Astli koosa meeskonda lippab Hopkinsi juurde haiguslehte saama. Teine tüürimehaanik aga peavad hiljem tööjõu värbamise büroost täitma. Puuduvad mehed. Mulle see ka poleks meeldinud. Oli seal ükski tore ühelt vanalt kaubalaevalt raudne jõgi maid Päärtul hüüdnimega metsik. Tema tõotas Harbintsiga arved klaarida, ükskõik mis talle maksma ei läheks. Metsik Barton oli terve nagu härg, tal ei tulnud täägi, kellelgi võiks midagi viga olla. Ma olles õpetan seda Hopkinsi, ühtlasi hoian kompaniile ka meeletu summa raha kokku, armastas ta rääkida omast kohast, oli tal õiguski lühidalt öeldes ühel ilusal päeval vastu jõulujuhtused, niukasti jõudis, laevake raudne jõgi. Loomulikult võttis pool meeskonnast jalad selga ja ookeansi juurde. Kõik said haiguslehed. Metsik päev. Märatseb vanem abi ja mehaanik käivad iga päev tööjõubörsil, kuid pühade aeg, kes siis tööd teha tahaks? Päästmelgatkes lõpuks kannatus, kamandab mehed, laevalalejad teatab. Nüüd ma lähen ja teen igaveseks lõpu sellele Hopkinsi loole. Kohe hakkan minema, küll ma talle ütlen, paar sooja sõna, no ja millega see lugu lõppes siis kuula edasi. Tähendab mõtlesin, asus viivitamata keele meeskond, jääbumatuid, bariton, tema esimene abi räägib. Parv võtab selle doktori nüüd kõvasti läbi. Lõpuks tõesti saab kord laeval jalule seatud. Peamehaanikat arvab, et loodan, et ta siiski jõuga asja selgitama. Isata möödus tund, teine mehed tammuvad laevalael ootavad Kipparitud lõpuks näevad, mõtlesid partnud sammupidki, sadama kant. Vaevu jõudis jalad trepile tõsta, kui kõik talle vastu. No kuidas, kas doktor Haavistik, Kanegite. Noomis teda läbi nagu kord ja kohus. Vaadake, tuleb välja, et ma olen haige, vastab väärtum. Neerud on külma saanud suurt tänu doktorfookinsile terveks kuuks, andis haiguslehe. Nii et vaadake ise, kuidas ilma minuta siin hakkama saate. Aga kuidas siis Hopkinsi käsi edasi käis? Kõigele heale saabub siin ilmas kord lõpp tulija äka Hopkins, surra kõige uhkemad matused, kogu niukasti ajaloo vältel korraldati temale, Prafast oli murruna. Ja teist sellist doktorit annab üle terve lõunapoolkera otsida. Mis sa arvad, pill, missugune sinu lugudest on kõigi edeni siin arvata. Kõigennahhaalsem austraallane, nagu ütles mõisa rüüpas õlut ja jutusta. Hüüti seda Nurnest. Tuglas Franksiks Osarssell oli, sellist pole veel nähtud. Elas siin kaubitses salakaubaga. Ühel õhtul läks ta raha peale mängima iga ring täispangale ja võitis ei vähem ega rohkem kui 500 naela. Ja siis otsustas Tuglas astuja peterselli klubi liikmeks ilmus ta sinna nagu alati, lahtise kaelusega džempris, jalas seemisnahksed kingad, peas kitsarandiga kaabu, millel ilutses kollane sulg. Ukse juures seisis võltsas, kes vaatas tuulast kahtlustavalt ja ütles. Täike kõigepealt see ankeet kommitte vaatab ja teatab teile tavalises korras. Varsti tulebki komitee kokku ja otsustab see Tuglas, Frankson šoki. Temasugusele meie klubis ruumi ei ole. Komitee liikmed on sellise hoolsusega loomulikult nõus, sest vaata, enamusel neist on see amet juba seljataga. Sellel Tuglas, Franzil pole ju sentigi hinge taga, arutavad nad. Piisab, kui nimetada sisseastumise palus 100 naela ja asi ants. Ja niisuguse kirja natuuglasele Saalavadki. Ülejärgmisel päeval aga ilmub Tuglas uuesti klubi ukse taha ja laob šveitsele vinna ette pakki kümnelisi. Siis olles oliikumitelvis Jahjus, sekretär räägib, ütleme, et talt on vaja kolm soovitust tuntud inimestelt seejuures mitte austraallast delt. See tüüpi pole jalgagi vähemalt dist väljast tõstnud, kui, siis ainult kembelgrentsi hipodroomile. Ja sellega loevad nad Tuglas Franksi asja lõpetatuks. Kui šveitsev Tuglasele selle edasi ütleb, vastab Tuglas. Noh, seda oleks pidanud kohe ütlema. Nii palju aega ja vaeva läks nüüd kaotsi. Palun väga. President Eisenhower, nõukogude peaminister ja Rooma paavst. Öelge neile, et Tuglas, Franksile mõra matist on vaja soovitust. No loomulikult ta naljatas Tuulas, kannatareilise ver, ära riku kõige kenamat austraalia lugudest. No muidugi tõusis klubis uus segadus, kuid sekretär on kõva poiss. Nii kergesti alla ei vannu. No kuulge, see pole ju ometi võimalik kitse Tuglas, Franks tunneks Eisenhoweri Nõukogude peaministrit ja rooma paavsti. Me teeme nii. Ütleme talle, et las sõidab isiklikult Washingtoni, Moskvasse ja rooma inimvanduda. Et Tuglas, Flanksist ei kuule me enam sõnagi. Nii tehtigi. Öeldi Tuglas Franksile. Kuid tema avastab. Ega ma vastu pole. Odavam oleks muidugi kirjad lennupostis saata noaga. Kui te just nõuate sekretär räägib. Nüüd mu härrad, olime pigis, tule kõigil rahad kokku panna ja ma sõidan temaga kaasa. Selle ees teemiaga, sele, Tuglas, Franksi terve ilma naerualuseks. Jõuavad nad lennukil Washingtoni ja otse valgesse majja. Päeva kolm luusivad seal mööda koridori ja lõpuks saavad presidendi ametniku jutule. Ma olen peterselli klubist Sydneyst, alustab sekretär. Jänki satub segadusse Sydneyst kordata, kus see asub? Ei saa ju niisama lihtsalt tulla ja presidendiga rääkida. Esmalt peab saama nõusoleku vastuvõtuks. Tuglas, Franksi on see õiendamine juba ära tüüdanud. Ta ütleb, kuule, sõber, sa ainult ütle äikile teda ta näha, Tuglas, Franks, sedasama austraallane, kes tema jaoks kuus bensiini nõudsisse virutas, siis kui kindral autoga poolel teel Pariisi toppama jäi. Ametnik läks ja tulid kohe tagasi. Mister Franks. Ütleb ta. Miks te siis kohe seda ei rääkinud? President Eisenhower võtab teid nüüdsamavastu. Kas ma võin kaasa tulla? Valud peterselli, klubi sekretär. See kõlab kahtlaselt pill. Ta ei võinud ju ometi Eisenhoweri tuttav olla, no kuule edasi. Tuglas ilmus tagasi kuue tunni pärast ja ülimalt lõbusas meeleolus. Vabandage, et ma panin teid ootama, ütleb ta oma kaaslasele. Hüppasime veidi ja meenutasime haigiga vanu aegu. Lohja ei pannud kella tähelegi. Pärast Washingtoni suunduvad nad Moskvasse. No kuule, no see on ju lausa absurdne. Sul Jakoos tõlgiga otsejoones kremli väravate ette. Lugu juhtus õhtul. Paukus kõva pakane, külm oli 38 kraadi alla nulli. Sekretär ladistab midagi oma klubist, kuid Tuglas, Franks räägib juba valvurile. Öelge palun peaministrile edasi. Teda tahab Tuglas Franks määramatist näha seesama, kes sõja ajal vastutas Venemaal lambaliha hankimise eest ja teenis aega Põhjamerel konvoi laeval. Pärast seda aga müssini sadamas vene ajakirju. Lühidalt öeldes kordub sama lugu. Klubi sekretär aga jäetakse punasele väljakule külmetama. Aeg lendab. Lõpuks ilmub Tuglas tagasi ja nad võtavad kursi roomale. Sekretär arutleb endamisi, mis ma küll räägin neile seal Sydneys, nad ei usu mind raasugi. No hea küll, kui ta pääseb ka paavsti vastuvõtule, lähen ma igal juhul temaga kaasa. Ja kuidas, kas õnnistuste talle kuidagimoodi pääsesid ühe kardinali jutule, kuid see teatab, paavsti audientsile on vaja luba. Selle peale, lausub Tuglas töölge paavstile, Tuglas, Franks väramatist on siin seesama, kes poisikesena Püha Patricku kirikus altari teenis. Ärge unustage lisamast, mu vend on vaimulik ja õde. Null. Kardinal tuleb tagasi paavsti juurest ja tead kui sa mind tõesti ei usu, küsi Tuglas flantsi enda käest. Ta ütleb. Paavst kutsub mister Franksi eraaudientsile sekretär paluma, et keda samuti lastaks. Ma pean neid koos nägema, räägita. Tema pühadus soovib rääkida ainult mister Frankiga. Kui te peate neid tingimata koos nägema, võite hiljem väljakule tulla. Täpselt kell üks päeval ilmub tema pühadus rõdule ja ma korraldan asja nii, et mister. Franks tema kõrval seisaks. Sekretär on meeleheitel, mismoodi küll klubile aru anda, kuid teha pole midagi. Kella üheks päeval on väljak tulvil rahvast täis, nii umbes 50000 inimese ümber. Oma kohalt ei küündi sekretär rõdu nägemagi. Rahva hulgas kostavad tervitushüüded. Läheduses seisab üks jänki, tulist väli binokkel käes. Sekretär sööstab selle juurde. Öelge palun, mida te näete? Näen kaht kogu rõdul. Sekretär haarab jänki käest, kas te tunnete neid? Kas nad, kes nad sellised on? Yankee uurib kaua binokliga ja lausub siis sa aru, sõber? Üks neist on vanake naljaka mütsiga. Tema kohta ei oska midagi öelda. Kuid teine on noormees, see on surmkindlalt Tuglas, Franks, määramatist. Ja su jutud tuleks õige üles kirjutada, mille jaoks? Kõik, mis kirja pannakse, on lollus algusest lõpuni välja mõeldud. Minu lood, aga vaat need on puhas tõde. Kui sa villad kirja paneksid, võiksid kuulsaks Keeaa meheks saada. Ees rääki. Sellele küll ei maksa loota. Vanasõnagi ütleb, et ükski prohvet pole kuulus omal maal. Mis puutub juttudesse, siis üks päev meenus mulle üks kõige murelikum inimene maailmas. Nii oli selle nimi. No kindlasti siis ka huvitama rippa märjukest ja lase tulla. Vaat niisiis tähendab see noormees, kellest jutt tuleb, ei saanud ilmas rahulikult elada, alalõpmata hoida, millegi üle, mures, just nagu maksaks keegi talle muretsemise eest. Dali ametnik, tähtsuselt kõige väiksem nina ühes suures asutuses. Ja see väike olin nii mures, kui tal ei klappinud arved. Kui Aga klappisid hakkas kartma, äkki taik, siis kokkulöömisel hirmsas närveeris, et teda ehk vallandatakse töölt. Kuid ühel kohal kaua istuda, kartis ka. Algul ei andnud talle rahu, see tal polnud televiisorit. Hiljem ostis järelmaksuga televiisori ja uus mure tuli lisaks. Järelmaksu tasumiseks lapsi tal ei olnud ja see tegi talle väga muret. Kuid samas haaras ta peast, mis saab siis, kui tulevad lapsed ja tema ei oska neid hästi kasvatada. Kartis, kui äkki naine teda petab. Kui aga keegi naisest väljagi ei teinud, oli jälle mures. Nähtavast teid pole sellist puusliku kellelegi vaja. Siis äkki näis talle, et inimesed mõistavad tule kohut ja see mõte ei andnud talle kaua rahu. Aga siis jälle piinlaste ilusasti, et keegi tema vastu huvi ei tundnud ja see oli palju hullem. Saab tõepoolest oli kõva muretseja iseendastmõistetavalt. Ma ütlesin sulle köige suurem muretseja maailmas. Seda nimetatakse vist mure kompleksiks, nii et poisil oli see kindlasti. Aga kõige rohkem piinles noormees siis, kui talle millegipärast muretseda polnud. Asi läks nii kaugele, ta naine hakkas tema pärast muret tundma. Tema jälle ei leidnud kuskil rahu, sest naine oli murest. Hiljem tuli uus suur mure vesinikupommi pärast ja see kurnas vaesekese lõplikult väljaturi pöörduda psühhiaatri poole. Hingelised mured ei ole kaasajal enam haruldus, kogu asi seisab pommis ja, ja selles meeletus raha jahis kõik ju lolliks läinud. Ainult sina ja mina oleme veel jäänud. Muide, ausalt öeldes, viimasel ajal on ka sinuga midagi kummalist lahti. Aitäh hea sõna eest. Kas psühhiaater Aitestada, kuidas siis kannata veidi, veel hullemaks läks, uus mure lisandus, kust võtta rahapsühhiaatrile tasumiseks. Ühesõnaga asi läks järjest hullemaks. Lõpuks oli ta omadega nii läbi, et arst otsustas vaesekese hullumajja saata. Ja nüüd juhtus naljakas lugu. Koos kolleegidega mängis ta loteriil. Küll oli mures, arvestas, et sellist luksust ei võida endale lubada kuid ära öelda ka ei julenud, teab mis halba, siis ta kohtu oleks räägitud. Niiet sulgumas ja samas ma valetan, tema number võitis. Ja ta sai 10000 naela puhast. Mitte sinnapoolegi, uus mure kaelas. Mis rahaga peale hakata? Poissi saanud öösitena mund kartis, röövitakse paljaks või küsitakse laenu. Ja kord üks tema kolleegidest suur naljahammas räägib talle. Kuule, miks sa niiviisi piinad? Raha sul joon? Miks ei võiks endale kedagi palgata, kes sinu eest muretseks. Too võttis nõu kuulda ja pani ajalehte kuulutuse. Vajatakse inimest murelikule tööle. Võetakse ainult kogenuid. Suurepärane teenimisvõimalus. Vabanda see häbi valjali. Sulatõsi, sõbrake, kuulaga tuli üks inimene kuulutuse peale, kõhetu, niisugune väikest kasvu kortse täisnäo ja äravaevatud pilguga kohed ebameeldivuste eest pole tal puudu olnud. Muuseas olid tal ka head soovitused. Kaks korda viimse penni laostunud, kaks korda abielus olnud ja mõlemad naised jalga lasknud. See kurvastas teda pööraselt, nii et oma tulevasele peremehele andis Ta silmad isegi ette, kui ainult midagi niisugust oleks võimalik olnud. Iseendastmõistetavalt pidime nurmes ise veenduma, kandidaadi sobivuses eksida ei tohtinud. Kavatses ta ju suurt raha maksta küll proovis, nii ja teisiti, kuid kinni haarata polnud millestki lõpuks küsita. Mina närin küüsi, aga kuidas teil sellega lood on? See kohe vastu loomulikult närin ja mitte ainult omi, juhtub, et ka teistel närinud. See loomulikult otsustas asja inimene Asusamad kohustusi täita. Meie noormehel polnud enam mitte millegi üle muret tunda. Loodetavasti hakkasid nad naisega nüüd õnnelikult elama, sõitsid kohe lõunasse puhkema, tema naine oli nüüd kõige õnnelikum inimene Austraalias, kui nii võib öelda. Mehel ei mingeid muresid. Isegi küünte närimise jättis maha. Kohe hea oli vaadata, kui lõbusaks ja terveks muutus. Nii kui juhtub mingi ebameeldivus, kohe annab asetäitjale muretseda, ise, aga mingid muretega häda täis, sellist õnneseent annab otsida. Nii et see lugu lõppeb hästi, just nimelt. Ära jagasid. Ükskord ütleb naine talle. Ma ei tahaks sind sugugi häirida, kallis ainult tead, sa. Sa oled liiga palju raha sellele inimesele, kes invest muretseb, maksnud ja nüüd on kõik raha läbi. Me oleme võlgades. Mis ta siis selle peale vastas saab, pöördud vale mehe poole, kallis räägita, kõik ebameeldivused, see on juba tema mure. Ma ju rääkisin sulle, et isa käest nagu sinu isal on hea fantaasia, fantaasia kõik puha elust võetud. Silmaotsaski ei salli ma väljamõeldud lugusid, eriti neid, mida raamatutes kirjutataks ja televiisoris võid kuulda. Seda juttu olen ma ennegi sinu suust kuulnud. Ütlege missugune Austraalia lugu, sinu arust kõige etemat? Vahest ehk see ei kõige tüütum viriseja maailmas. Tõepärasemalt lugu juba ei kuule. Ja kõige murelikum inimene maailmas seda ei räägi. Mitte kõige murelikum inimene maailmas, vaid kõige tüütum viriseja täitsa ise lugu. Vahel nimetan ma seda lugu ka nii. Kas see on kellegi elu? Sinul õlu, rippa, loosungid ja jutustab selle vastu, pole mul midagi, seda noormeest, seda kõige tüütumaid virisejad maailmas, kohtasin ma esimest korda Queenslandis lammaste pügamise juures. No läksin ta juurde muide, ilma igasuguse tagamõtteta ja küsisin, et kuidas käsi käib, vennas. Oi, kuidas käsi käib, köhi, xon kellelegi jõelu. Salv vaata mind üleni lambasõnnikuga koos õhku hingata, jätku ränus, tolm ees ja taga. Lambad juhtuvad ka siuksed küll ammu tapamajja rännata. Peremudel on ka paras lurjus, teist sellist ei leia, terves Austraalias ära minna ka ei julge, sest. Kui mitu nädalat pole enam õlut luu saanud ja muide, viimane kord ei lastud mind õludki korralikult maitsta. Üks käpal ajas ümber. Ja see alles oli viriseja, mis õige õige. Haju räägin sulle kõige tüütum maailmas. Teinekord kohtasin teda möllvoonis, tema, saad aru, oli armeesse jalaväkke läinud. Kuidas käsi käib? Suurus, üheksa ja pool. Aga mul on isegi kuus ja pool suurevõitu. Kuidas sulle meeldivad? Terve veohobune mahub nendesse ja mina veel pealekaubasaapaid proovida tahad, Neist saaks terve Ratsarügemendi rakmeid valmistada. Ja muideks kretiin staabist väitis veel, nagu oleks see munder normaalse inimese jaoks. Kas see on kellegi elu ja seda nimetatakse eluks? Kiiver vajunud üles silmakoni paremas suunurgas püssi põlvede vahele, täägiotsaga puhastab küüsi. Geel ei seisa mul hammaste taga. Nii kui nägin kohe küsima, et kuidas käsi käib sõdurpoiss. Kõigepealt neelas ta koni alla. Äärepealt oleks ära lämbunud. Mind aga valib niisuguste silmadega, nagu oleksin mina kõigis tema hädades süüdlane. Kuidas käsi käib, küsi kas see on siis kellelegi elu. Köik fritsud Aafrikas on nagu kokku leppinud, ainult mind lasevadki toitu liivaga pooleks. Kärbsed hammustavad, magama jääda ei julge. Iga minut muidugi ootagi sind sellest jumala mahajäetud kolkas maha notitakse. Ja sina veel küsinud, kuidas käsi käib. Arvatavasti oled sa teda veel kunagi kohanud? Ei ole, ta sai sealsamas Oblokis surma. Vähemalt ei pidanud vaeseke enam kaebama. Kas sa tead? Eile nägin ma teda unes. Mis räägid, seda, mida kuuled. Nägin, nagu oleksin ise surnud olnud ja paradiisi sattunud ja näen nii selgesti nägu televiisoriekraanilt ja paradiisist muidugi unes, tähendab, näen ma toda virisejad ja küsin, kuidas käsi käib. Jõliks mind muud ja räägi. Kas kellegi elu sa vaadanud seda pöörlpi sammu astuda kaisa sammu astud, nii takerdub sellesse lendad uperkuuti. Kui ta näiteks põlve kratsida, siis keri särisaba 10 minutit, enne kui põlveni jõuad. Nii kui liigutan, suled lendavad, kuid aupaiste, vaata, milline aupaiste mulle ümber peant. On hea, et mul kõrva tsipa suured on. Muidu lohiks aupaiste ninale ja veel harfilon viis geen puudub. Seda väärt lugu, mis peamine, võid terve austraalia läbi käia, tõepärasemat lugu juba ei kuule. Kas ma rääkisin sulle juba kõige sündimas pessimistist maailmas? Minu arust mitte kõige murelikum inimesesse. Noh, see on lugu hoopis ise ooperist pessimist ja murelik inimene, need on inimtõugaks vastandit. Kummaline lugu, sõber Meie austraallased, nagu üldiselt teada, pole ju norutaja rahvas. Ja kust meil seda pessimismi võtta ongi. Aga kui juhtud kokku ühe austraallasest pessimist iga, siis annab ta küll 100 silme ette ükskõik millise maa pessimistile. Selleks peale võib kindel olla. Hiljaaegu kohtasin ma traavivõistlustel kõige süngemad pessimist maailmas. Me hüüdsime teda viriseks haka peale jutustama piri seast. Minagi olin vahepeal õlut, siis ikke riivata võib. Elu on siin hea ja ka seltskond on sobiv madrused, piitnikud, sadamatöölised, võib isegi öelda, et kaasa ja viimased tõelised mässajad maailmas. Nonii. Kuule siis lugu, virise järsk, kõige süngemas pessimist ist maailmas. See lugu on tõestisündinud, selles ei maksa kahelda. Läheb ükskord viriseja autobussipeatusest mööda ja seisab seal üks plaanitud moega nooruk. Palun, kas te võiksite mulle öelda, mis kell on? Tähendab sind huvitab palju, õige kell on. Kuid noormees, kas sa tead, millega see asi lõpeb, kui ma sulle vastane? Vestleme sinuga ja sa jääd maha viimasest poisist? Kuulge, ma tahtsin ainult õiget kella diale. Mul omal kella ei ole, vahet pole kella. Aga mispärast sul siis kella ei ole riides, oled sa kümneshikilt? Arvatavasti teenid päris korralikult või kuidas? No ma olen oma tööga rahul ja meil teiega pole üldse millestki rääkida. No võib-olla et ei ole, kuid nagu sa märkad, juba vestleme. Noh, näed, buss sõitis minema. Mis ma sulle rääkisin? Sa jäidki maha viimasest bussist? Mina loomulikult olen lihtne inimene ja seejuures külalislahke. Ega ma ei või ju lubada, et sa tänaval ööbiksid või, või hoopis jalgsi kodu poole astuksid? Muud üle ei jää, mul tuleb sind enda poole kutsuda, kuhu sa ikka jääd ja sina iseendast mõista, peab nõustuma. Tuled meile tutvud minu naisega, ta on mul hea naine ja teeb sulle aseme võõrastetuppa ja sa ööbid meile, hommikusöögil näed minu tütart, ta on kõigest 18 aastane, päris süütu lapsiku hääles. Nojah, selge, kaetasinud vaatama jääb, tean küll teid vendi kohe näha, seelikuid, kitsad püksid, terava ninaga kingad ja kõigele lisaks paken, pardid kaka kasvatanud. Kas suudab siis vaene tütarlaps vastu panna, lugulge Raco minuga vaidlema? Tunnen tõitke ilme. Noh ja mina, aga mina usaldan inimest mullu Njaa süda. Mina muidugi ei taipa algul, kuhu sa sihid. Ja nii sa eladki meil kostilisena mitte üks ega kaks päeva, vaid kolm kuud. Hakad tütrega kuraneerima ja meil laisega ei jää muud üle, kui öösiti muretseda, millega see lugu lõpeb. Aga siis ühel ilusal päeval teed sina sääred, meie kallis tütreke ilmub aga meie tuuleni pisarais, tunnistab, et sa oled teda lapsega õnnistanud. Kuulge, mister, ma pole ju milleski süüdi, kui ma kella ainult küsisin. Aga kas sa said nüüd aru, millega sa kella küsimine võib lõppeda? Kas sa tead ka, mis ma sinuga teen, kui sa jätad mu vaese, mitte milleski süüdi oleva tütrekese lapsega tükis maha? Ma leian sinu sõber kas või maailma lõpust üles. Hangin endale revolvri ja lasen su maha, ükskõik, mis see mulle ka ei maksaks. Ja tead, mis minuga sellest tehakse, pannakse eluks ajaks. Vaat mis minuga tehakse. Johni istub oma elupäevade lõpuni trellide taga ja ja kõik seepärast, et ühel Kalitud päeva vargal kahju rahastajad endale kella osta. No päris kena lugu pill. Kuidas sa ütlesidki, kõige süngem pessimist maailmas või? Täpipealt kõige süngem pessimist maailmasse viriseja. Kuule Pill, joo vilis klaas ja, ja vasta ühele küsimusele. Politsei tõesti tuttav selle viltzee, aga on ta siis ikka olemas, see sinu kõige süngem pessimist maailmas, kes. Virise või on ja kuidas veel, ma ju rääkisin sulle, et me temaga möödunud laupäeval kipudromil koos olime. Muide ehk sa ütleksid isse õige kell on. Mul ei ole samuti kella. Kell on tõesti. Siin võiks öö läbi kuulata. Käsul lugudest puudus ei, tulekahju, küll ma pean mind ära minema. Ehk kohtume veel, mis siis ikke, ole tänatud õlle eest. Kõlbeid. Iga Celsi baarist leida nägemist. Kuulsite saadet, minuga ei hakka teil kunagi igav.