Kui 1925. aasta oktoobri lõpus liini Johann Strauss teatris esietendus Franz Lehari järjekordne operett paganiini ei kaasnenud sellega eriline edu. Täpsemalt öeldes. Teos kukkus lihtsalt läbi. Kuid heliloojat see heidutanud. Ta oli veendunud, et kui tal õnnestub leida igati sobiv nimiosaline, kes täpselt vastaks sellistele avateoste laadile siis oleks paga niini edu tulevikus kindlustatud. Opereti paganiini elluäratamise teine katse võeti ette juba Berliinis Deutsche küntsler teatris. Ja selleks puhuks oligi Lehar leidnud oma tenori. Esilavastus Berliinis kujunes ootuspäraselt kõlavaks trioosiks ja laulja, tänu kellele see ime sündis, oli Richard Tau per tenor, kes suutis Lehari operetti maitselt küllaltki pretentsioonitu, muusika ja mõttetuvõitu tegevustiku muuta kunstiliseks elamuseks. Richard Tauber suurimaid saksa lauljaid sõjaeelsel perioodil sündis 1891. aastal Lintsis opereti, Subreti ja näitleja pojale. Poisi musikaalsus avaldus varakult. Sellele pöörasid tähelepanu ka gümnaasiumi õpetajad. Nooruk soovis kaljukindlalt lauljaks hakata. Pärast seda, kui mitmed nimekad laulupedagoogid, kelle õpilaseks Tauber püüdis saada, olid talle otsustavalt ära öelnud. De hääl on lihtsalt võimatu. Lauljatest üldse ei saa, otsustas noormees alustada karjääri kompunistina ja dirigendina. Tema stuudium Frankfurdis Maini ääres katkes aga ootamatult ühe noorus viperuste tõttu ning isa saatis tulevase ooperi ja operetilaulja kompositsiooniõpinguid jätkama Freiburgi. Juhuse läbi sai seal Richard Daugeris tõepoolest lauluõpilane ja hämmastavalt lühikese ajaga ka küps laulja. Üks tunnustatud vokaalpedagoog märkas siiski temas peituvaid eeldusi. Mõni aasta hiljem siis, kui ta isa oli saanud Kemnitsi teatri intendandiks, laulis Richard Dauger. Sealehte. Saalis viibisid pooljuhuslikult ka Dresdeni õukonnaooperi generaal. Intendant ja peadirigent. Selle juhuse läbi ei saanudki Tauberist, nagu esialgu kavatsetud kemmitsi teatri näitlejat Dresden lased, olid nii vaimustunud noore laulja prooviesinemisest, et juba mõne päeva pärast pidi ta veelkordseks ettelaulmiseks sõitma. Dresdeni. See oli 1913. aastal. Et Dresdeni ooperiteatri juhtkonna esimene tutvumine provintsist pärit oleva noore lauljaga jättis hea mulje, sellest annab tunnistust laulja edasine elukäik. 10 järgnevat aastat oli ta Dresdeni ooperis solist, kes eriti silmapaistvalt esines Mozarti interpreedina. Ta oleks sellest toredast teatrist tegutsenud kauemgi. Kuid pärast juhuslikku külalisesinemist Viini rahvusooperis sõna tõsises mõttes ei lastud teda enam Austria pealinnast ära. Järgneva 15 aasta vältel laulis Richard Dauger Viini riigiooperilaval kõiki põhilisi tenoripartiisid. Nüüd ta enam ei määranud. Me nii. Nii nagu no. Richard Daugeri laulja täht üha tõusis. Kuigi ta seni oli tegutsenud eelkõige ikkagi tõsise ooperi tenorina, märgati peatselt asjatundjate ringkondades seda kordumatut lavalise sarmi külge sündinud ja mitte õpitavat eeldust, mis peab väiksemal või suuremal määral olema igal opereti tenoris. Nagu edasine näitas, oli Richard Dauger selle sõnulseletamatu fluidumiga eriti rohkel määral varustatud. Tauberist sai opereti tenor järgmiselt. 1900-ga 10 neljandal aastal hakkas Viini operetiteater järsku kiratsema senised tõmbenumbrid, Lehari opereti olid kaotanud publiku soosingu. Kui nimetatud helilooja varasemad teosed veel kuidagi täitsid kassat ja saali siis uudisteostega oli lugu sootuks paha. Operetiteatriteater Anderviin kogenud direktor hakkas otsima sensatsiooni, tõmbejõudu, mis oleks suuteline publikut taas pooltühja saali miili. Tema läks ju isegi selline meloodiarikas ja kurbmagus operett nagu fraskita peaaegu tühjale saalile ja seda liinis kuulsaimas operetilinnas. 1000 kroonise kuupalgaga riigiooperis organiseeritud Tauber nõudis iga külalise esinemise eest operetis 500 ja talle kindlustati see nende aegade ja olude kohta ennekuulmatu honorar. Pikema kõhkluseta. Selle laulja väärtust ei saadud hinnata. Tühiste 100 kroonistega. Niiviisi sai Richard Daugerist 20.-te ja 30.-te aastate ühest suurimast saksa lauljast leehari tenor. Taukar muutus nii populaarseks, et Berliini operetiteatri direktor sõlmis temaga kinnisilmi lepingu 50-le külalisesinemisele ühes operetis veel enne selle teosega tutvumist. Lehari pada niinist sai enneolematut triumf lauljale ja Daugeri edule toetudes. Ka heliloojale polnuks Daugelit oleksi operett Leharile tookord jäänudki kindlaks fiaskoks. Kõik oli välja pandud ühele kaardile. Ja eelnenud arvestused ei petnud. Kaart osutus võimsaks trumbiks. Richard Dauger laulis. Publiku ovatsioonid polnud piire. Ikka ja jälle tuli avatallis riie. Lihar mõistis, mida ta võlgneb Daugelile ja ütles talle pisarsilmil, samal ajal kui saal, aplaus ist mürises. Kas teatri sealt praegusel hetkel oleneb kunstnikuna? Teistkordselt ilmale tulnud? Edasiseks muutusid Tau, Beria, Lehar, liharia, Tauber lahutamatuteks mõistet. Eks iga uus aasta tõi liharilt publiku ette uue tau peri, operetti Sariivitš Fride riike, naeratuste maa nisutita. Maailmavalgust nägi ka üks ehmet au, peri operett. Aastate eest oli ta ju dirigeerimist ja kompositsiooni õppinud laulev unelm. Muide, hiljem lisandusid sellele veel Richard Daugeri sulest kaks operetti rida laule ja võrdlemisi rohkesti filmimuusikat. Huvitav on siinkohal märkida, et auperi suureks täitmata jäänud elu unistuseks oli siiski saada dirigendiks. Hiljem juba oma lennuka ooperi- ja operetilauljakarjääri tipul olles oli tema armastab tuimaks huvialategevuseks leida muidugi ainuüksi kuulmise vahendusel teatrites kasutusel olevatest orkestri nootidest, nende ümberkirjutamisel sinna sattunud vigu. Sellest detaugeri muusikaline kuulmine ja mälu olid tõepoolest erakordsed, annab tunnistust kasvõi see, et ta kõigi asjaosaliste üllatuseks nii mõnigi kord avastas pisivigu isegi aastakümneid tarvitusel olnud nootidest, mida korduvalt olid kasutanud oma aja suurimad ooperi dirigendid. Kergema muusa teenimise kõrval jätkus Rizartauberil alati aega esinemisteks ooperilaval tõsisemaks kontserditegevuseks mängimiseks, filmides ja heli plaadistamiseks. Kuulus ooperi- ja operetitenor oli väga hinnatud kammerlauljale, eeskätt Schuberti laululoomingu interpreteerida ala. Pärast Austria annekteerimist Hitleri poolt 1938. aastal võis Richard Dauger esineda veel vaid välismaal. Tasus püsivamalt Londonisse, omandas nii kodakondsuse ja laulis kõigis viies maailmajaos veel kümnekonna aasta vältel. Endise eduga. Richard Daugeri ilmus lavale 22 aastasena ja püsis seal pidevalt kolmandiksajandi pakkudes paljudele tuhandetele kuulajatele kas vahetult või siis heliplaadi ja filmi kaudu kaunist laulu, elamusliku sügavat interpretatsiooni. Ta polnud ainult ideaalne laulja või heatasemeline laulja, näitleja. Temas peitus tõeline muusikuhing. Daugeri esinemisi pidevalt jälginud spetsialistide ja kriitikute arvates laulis 50.-tesse ja 60.-tesse eluaastatesse jõudnud tenor Velni sama värskelt kui oma nooruses. Kuid 1947. aasta alguses ilmusid Dauperyl kopsuvähi esimesed ärevust tekitavat sümptomid. Ränka haigust trotsides jätkas laulja esinemisi. Veel viis päeva enne ettenähtud operatsiooni laulis Richard Dauger Viini riigiooperi külalisetendustel Covenikaadeni ooperiteatris Londonis Otaaviat Mozarti Don Joahelis. See etendus jäigi suur lauljale viimaseks Triulgiks. Ta edu oli nagu alati väga suur. Ehkki hingata sai Dauger vil tegelikult ainult ühe kopsupoolega ja sedagi suurte valude saatel. Mõne päeva pärast selgus, et operatsioon oli hilinenud. Haigus oli jõudnud juba hõivatega teise kopsu poole ja viinud paranemislootuse miinimumini. Varsti polnud Richard tabelit enam nende hulgas, kes pikki aastakümneid olid tema kordumatut kunsti imetlenud. Lahkunud oli üks sajandi suurimatest lauljatest. Hea inimene ja kolleeg ning Franz Lehari helilooja, päästja.