Labürindi sissekäigu ees istus väike metallhiir talihallikas pikka saba ja Puntsidele silmade asemel olid tal mustad pärlid. Üldiselt sarnanes ta väga tõelise elusa hiirega. Labürint ei olnud joonistatud, need olid tõelised koridorid tõeliste seintega ning pööretega kord ühele, kord teisele poole. Seal oli väga palju ummikteid, Eurkaid ainult lage polnud ja üleval võis näha, mis sünnib koridorides, jaurgastes. Kuid seal ei juhtunud midagi. Oli vaikne. Metallpiir istus vaikselt, kuukiir valgustas teda. Kuukiir vaatas aknast sisse, sest oli juba kõik inimesed, kes töötasid päeval Instituudi laborant tooriumis olid läinud koju puhkama. Keegi ei tülitanud metallhiirt. Kuid järsku sahises toanurgas miski tasakesi. Paberikorvi alt ronis välja teine hiir. Tal olid ümmargused läbipaistvad kõrvad ja pikk saba. Samasugused vuntsid ja pärlitaolised silmad nagu metallhiirel. Kuid see oli kõige tavalisem elus. Hiir. Ta oli väga uudishimulik, pistis kõikjale oma ninakese ning aina nuusutas, kas ei lõhna kuskil millegi maitsva järele. Hirgi jooksis siia-sinna, ronis tooli jalga pidi toolile ja leidmata midagi huvitavat pidi juba ära jooksma. Kuid siis märkas ta metallhiirt. Tere, ütles hiireke. Mida sina siin teed? Metallhiiri ehmunud põrmugi ja vastast. Praegu ei teema midagi. Mis sa varem tegid? Ma jooksin mööda labürinti, otsisin pekki pekki ja sa leidsid seda muidugi veel mitu korda. Ja sõid ära. Rumaluke, ütlesin metallkiirüleolevalt. Seda ei saa ära süüa. Pekk tinglikult. Miks sa siis seda otsisid? Sellepärast et mind saatsid otsima minu sõbrad, insenerid, ma olen ebatavaline hiir. Üleskeeratav mänguasi, ma pole sugugi mänguasi. Tule siia ja vajuta, näe sellele nupule. Elus hiir jooksis metallhiire juurde ja surus mõlema käpaga täiest jõust nupule. Labürindi kõige kaugemas nurgas süttis lamp. See ongi pekk, seletas metallhiir. Et seda kätte saada, tuleb joosta läbikogul labürindist. Vajuta nüüd teisele nupule. Elus hiir vajutas ja metallhiir asus kohe teele. Ta liikus kiiresti mööda labürindi koridore, pööras paremale, siis veel kord paremale ning sattus ummik koridori lõppu. Ta puudutas oma vuntsidega teda ümbritsevaid seinu ning kuna vaba tee oli ainult tiire taga, pidi ta ümber pöörama jooksma tagasi. Nii sattus ta üksteise järele igasse tupikusse, kuid leidis väljapääsu ning lõpuks ka peki. Metallhiir puudutas oma vuntsidega lambikest. Elus hiir jälgis teda huviga. No proovin sina elus, hiir jooksis mööda labürindi koridore. Ta pööras samuti igasse tupikusse, mis ta teele ette juhtusid. Neid oli nii palju, et hiire pea hakkas lausa ringi käima, kui ta oli visa ja leidis samuti lambikese, mis pidi tähendama pekitüki. Tubli, kiitis teda uus tuttav. Nüüd aga proovime, kummale meist ei tee paremini meelde, kas sulle või mulle? Jooksime veel kord. Nad läksid labürindi algusse ja elus, hiir vajutas uuesti nupule. Nüüd jooksis metallhiir otseteed Pekini, ta ei pööranud kordagi sisse, ummik koridorides sesse. Kas talle jäi tõesti teeni hästi meelde, mõtles elusi. Maa-ametiga ei eksiks teelt. Ta jooksis omakorda labürinti. Algul jooksis ta kindlalt, kuid mida kaugemale, seda aeglasemaks jäi jooks. Lõpuks hiireke peatus kõhklevalt. Kas siin peab pöörama või ei? Otsustas, et on vaja ja sattus ummik koridori pöördus tagasi, liikus edasi ning pööras uuesti jälle ummikkoridor. No kuidas on, võidutses metallhiir, kelle mälu on parem? Ma ei osanud arvatagi, et mänguasjadel mälu imestas elus hiir. Esiteks, ma pole mänguasi, vaid küberneetiline masin, parandas metall hiirduda tähtsalt. Küberneetiliste masinatel on väga hea mälu. Meil on ju teinud inimesed tutvusta. Kuidas sinu mälu on ehitatud? Palus eluski. Kuula kõikides labürindi koridorides ja iga ummik koridori alguses on väikesed valvurid loendajad. Sina neid ei näe, sest need on peidetud labürindi põranda alla. Niipea kui ma jooksen loendajast mööda, ta märgib üks. Aga kui ma jooksen teist korda, siis kaks kui ma satun ummik koridori, pean mööduma teist korda loendajast, kes peab valvet, ummik koridori otsas ning ta märgib kohe kaks. Kui ma jooksen uuesti peki otsima, seisab juba ummikkoridor loendajatel arv kaks, sest ma olen neist juba kaks korda möödunud. Need loendaja taga on nagu sema Forid. Nad lihtsalt sulgevad tee ummik koridori, kui nendel seisab arv kaks. Nüüd on sul õige tee alati meeles. Ja see niikuinii loendajatel seisab arm kaks. Aga kui vajutada, näe sellele nupule, siis kõikidelt loendajatelt kustutatakse numbrid ära ja ma pean uuesti otsima teed nagu esimenegi. Kord tähendab sina jätnudki õiget teed meelde vaid sinu valvurid, loendajad. Ja nemad ongi minu mälu. Ka suurtes küberneetiliste masinates on masina mälu kokku seatud. Sellistest väikestest loendajatest. Kuule ütles elusiir. Mis masin siis sina ikka oled? Missugust kasu see toob? Väga suurt, ütles küberneetiline hiir uhkelt. Sa ju nägid, kui kiiresti ma õpin leidma kõige lühemat teed lambini. Kahaasi tee lambini ei andnud elu siir järele. Kas see on nii tähtis, leiad sa selle kiiresti võimite rumaluke. Kui aga lambi asemele on pandud midagi muud, no näiteks raamat, olgu igas minul labürindi ummik koridoris, raamat ühes valgegi, teises imepuu, kolmandas Anderseni muinasjutud, aga seal, kus praegu on pekk, olgu kuldvõtmeke, olgu minul labürindi, raamatukogu, iga ummik koridori märgime numbriga üks, kaks, kolm neli, nagu oleksid need raamatukogu riiulid. Oled sa nõus? Noh, ja mis edasi saab, imestas elus hiir. Aga näänis sa tuled ja küsid, öelge palun, kus asub kuldvõtmeke. Aga mina vastan, nagu oleksin raamatukoguhoidja kohe. Sa vajutad nupule, mille alla on kirjutatud kuldvõtmeke minaga, jooksen otsima sinu raamatut. Ma jooksen kõik ummikkoridorid läbi, kuid nendest pole ikkagi seda, mida vaja. Lõpuks jõuan ma kuldvõtmekest juurde ja ütlen sulle. See raamat seisab riiulil number kolm. Sa lähed ja võtad kuldvõtmekesega. Tõsi sa pidid ootama, kuni ma leian raamatu, kuid seest jäi mulle nüüd tee kuldvõtmeke siin hästi meelde. Järgmisel korral tuleb näiteks sinu hea sõber, valge hiir. Öelge, palun, kus seisab kuldvõtmeke, küsib ta ja vajutab nupule. Ma torman ühe hetkega riiulini. Siin ütlen ma riiulil number kolm. Sinu sõbral ei pruugi poolt minutitki oodata. Noh, kas on juba kasu? Väike kasu on, nõustus Eluri. Kuid ka mina ise oleks raamatu kiiresti leidnud. Väike kasu. See on sellepärast, et meie raamatukogu on väike. Aga kui see oleks tohutu suur niisugune nagu Lenini-nimeline raamatukogu Moskvas, kas sa ka tead, et seal on miljoneid raamatuid ja kõik on erinevad, on matemaatikast, on füüsikast, on ajaloost On jutustusi, muinasjutte ning mitmesuguseid luuletusi. On igasuguseid ajalehti ja ajakirju, kõik raamatut on erinevates tubades erinevatel korrustel, igaüks oma riiulil proovi leida. Tuhanded inimesed töötavad seal, et kiiresti leida vajalikku raamatut. Mõtle siis, kui inimeste asemel hakkab raamatuid otsima masin. Ta jätab kiiresti meelde kõige lühema tee ükskõik missuguse raamatu, nii nagu mina jätsin meelde tee pekitüki. Selle masinaehitus tuleb palju keerulisem kui minul ja valvureid. Loendajaid on tal tuhandeid kordi rohkem kui minul. Tegelikult ei hakka ta muidugi jooksma mööda raamatukogu tube raamatute vahel. Kõikide raamaturiiulite numbrid on talletatud tema masina mälus. Sealt ta hakkabki neid otsima. Täpselt nii, nagu mina otsisin pekilabürindist. Kuid niisuguseid keerulisi masinaid luua on väga raske, et õppida, tegid inseneride, esiteks minu Sinhaga küsinud veel milliks kasuma. Too. Vabanda, palun. Pomises elus hiir. Ma ei teadnud, et kuid ta ei jõudnud lõpuni rääkida, sest klõpsates labor tooriumi ukse lukk. Hiired ei märganudki, et nad olid lobisenud kogu öö ning et oli kätte jõudnud hommik. Inimesed tulid tööle elus hiir peitis end hirmuga kapi taha. Nägemiseni. Piuksu seda sealt oma metallist sõbrale. Nüüd aga kuulake muinasjutu ebatavalisest tüdrukust, kelle nimi on Felka. Kord õhtul lamasin diivanil ja lugesin ajalehte. Toas ei olnud peale minu kedagi. Järsku kuulsin mingit kleepimist. Keegi koputas tasahiljukese aknaklaasile, kop kop. Dictic. Mõtlesin, et ei tea, mis seal peaks küll olema. Kärmeks ei, kärbesse pole. Võib-olla trummeldab vihm vastu akent. Kuid ei, mis vihm seal saab olla? Väljas pole ju vihmamoodigi? Pöörasin pead ja vaatasin. Midagi polnud näha. Tõusin küünarnukkidel. Ikkagi polnud midagi näha-kuulata siin. Kõik oleks nagu vaikne. Heitsin pikali ja taastikk, tikk-kop kop. Ossa Mait, mis nüüd? Olgu, olin sellest naljast juba tüdinenud, tõusin, läksin akna juurde ega uskunud oma silmi. Taevak, mis minuga küll lahti on? Kas ma näen und? Nägin akna taga kitsal karniisil seismas. Seal seisis tüdruk ja selline tüdrukuke, kellest te pole isegi muinasjuttudes midagi lugenud. Ta oli lühend kõige väiksemast pöial, liisist, tauni, paljajalu, kleit, lõhkine ise, paksuke, trummis kõhuga, näebs ninaga ning pruntis huultega peas punased juuksed, mis olid turris nagu saapaharja jõhvid. Ma isegi ei uskunud hästi, tilluke ilmutison. Tüdruk. Arvasin algul, et on mingi loomake, sest ma polnud kunagi varem selliseid väikseid tüdrukuid näinud. Tüdruk vaatas mind teraselt ning tagus rusikatega kogu jõust aknaklaasile. Kipp, Kõpp, kipp, Kõpp. Küsisin läbi klaasi. Tüdruk, mis sul tarvis on. Kuid tema ei kuulnud, mind ei vastanud, ainult näitas näpuga, et palun ava ainult kiiremini. Avasin siis akna ja lasin ta tuppa. Mis seal rumaluke akna kaudu tuled, Mulleni uks, ütlesin talle. Aga tema vastas, ma mäletan selgesti peenikese peenikese häälega. Ma ei oska ukse kaudu käia. Kuidas ei oska, akna kaudu oskab, aga ukse kaudu ei oska. Ja ei oska. Küll, mulle on nüüd karistus kaela langenud, mõtlesin omaette. Olin väga imestunud, võtsin ta sülle, tüdruk värises üleni. Ilmselt kartis ta midagi. Vaatas ringi, vaatas akna poole nägunidel nutetud hambad Plawisesid ning silmades läikesid pisarad. Kes sa selline oled? Olen Feinka, vastas ta. Missugune peen ka. Kus sa elad, India, kus su ema ja isa on? Ei tea. Kust ta tuleb, miks sa värised on, seal küll ei ole, vastas ta ei ole külm. Palav on. Kuid ma värisen sellepärast, et mind ajasid praegu tänaval koerad taga. Missugused koerad, ma ei tea, vastas tüdruk uuesti. Nüüd ma ei pidanud enam vastu, vihastasin ja ütlesin, ei tea, ei tea. Kuid mida sa siis tead? Ma tahan süüa. Kogu seda sa tead. Läksin kööki söögipoolist otsima. Küsimus oli ainult selles, millega niisugust olevust toita. Valasin tassi kuuma piima, lõikasin väikesed tükid leiba ning tegin külma kotleti pooleks. Läksin tuppa. Istub ja see ütlesin. Panin toidulauale, asetasin laua äärde tooli toolile, panin terve hunniku raamatuid, et oleks kõrgem. Põlle asemel riputasin talle taskurätiku. Söö, palun. Nägin vaid. Ta ise istub ja kriibib sõrmega laua äärt. Klimpsutab nina. Mis sul viga on? Küsisin, ma. Tüdruk vaikis. Ei vastanud. Sa ju tahtsid süüa? Palun söö fentalex üleni punaseks ning ütles. Kas teil pole midagi maitsvamat? Kuidas Maitsvamad? Küll sa oled ikka tänamatu. Võib-olla tahad ainult kompvekke? Oh ei, vastas tüdruk, mis te nüüd, mis te nüüd? Need pole samuti maitsvad. Noh, mis sulle siis meeldib? Jäätis? Ei ta jäätis pole hea. Ka jäätise kõlba, vaat kus lugu. Mida sulle siis pakkuda, ütle, palun. Tüdruk vaikis, mõtles veidi ning ütles. Kas teile ei leiduks veidi naelu? Missuguseid naelu? Tavalisi naelu, raudnaelu. Mul hakkasid käed hirmust värisema. Mis see siis olgu? Saseid naelu? Jah, vastas tüdruk. Ma armastan väga naelu süüa. Aga mis sulle veel maitseb? Veel veel maitseb mulle petrooleum, seep, paberliin. Mulle maitseb kavat hambapulber, tikud, kingakreem. Armas aeg. Kus ta räägib tõesti tõtt. Kas ta tõesti naelu? Olgu pealegi, ehk siis proovime. Tõmbasin seinast välja suurel roostetanud naela, puhastasin seda veidi ja ulatasin tüdrukule. Võta see, palun. Arvasin, et ta ei hakka seen, ehk teeb ainult tükke, teeskleb, et sööb naelu. Kuid ma jõudnud ümbergi vaadata, kui tüdruk lõi hambad metallileiuks jõuks ning nael oli söödud. Linuxis huuled puhtaks ja kui siis veel. Ei, kullake, mul pole sinu jaoks rohkem naelu. Kui sa just tahad siis paberit, ma võin sulle pakkuda. Anna, nõudis tüdruk. Andsin talle paberit, ta sai ka paberi ära, andsin terve doosi, teie tikke ka, tikud olid üks, kaks, kolm läinud, valasin talle tassi petrooleumi, mille ta kohe jäi ära. Aine imestasin ja vaatasin, küll tüdruk selline pistab ilmselt ka su enda ühe hetkega kinni. Ei tüdrukust lahti saada, mis ma selle inimsööjast koletisega peale hakkan? PNG petrooleumi ära lakkus ka tassi puhtaks ja haigutas. Tähendab, tahab magama heita. Ja nüüd hakkas mul tüdrukutirtsud kahju. Istus teine laua otsas nagu varblase poeg, Kessi tõmbunud ja sünge. Kuhu ma niisuguseid tibatillukese vastu ööd ajan, teda Sirtsukest võivad koerad tõepoolest lõhki kiskuda. Olgu, jääb nii, palun tal parem homne minema minna, las jääb ööseks minu juurde, puhkab ennast välja ning homme hommikul las läheb kuhu tahab. Mõtlesin nii ja tegin endale voodi valmis, panin toolile padja padjale veel ühe tillukese õmblusnõelte padja. Siis asetasin freenia padjale ning peale panin teki asemel salvräti. Ise istusin, lugesin veidi ning heitsin samuti, magan. Nagu hommikul ärkasin, läksin vaatama, kuidas minu vend kaevab. Tooli peal polnud kedagi, pole Frenud, kat pole pate, pole ka salvrätikut. Fenka magab tooli all, padja peale on jalad Piaan põrandal, kuid salvrätikud pole üldse näha. Äratasin ta üles, kus salvrätik on? Missugune salvrätik? Küsis veel ka omakorda, see, mille ma sulle eile õhtul teki asemel peale panin. Ma ei tea, vastas tüdruk, kuidas, sa ei tea, ausõna, ei tea. Hakkasime otsima. Mina otsisin ja Fenko aitas mind, otsisime ja otsisime, kuid salvrätikut ei leidnud. Järsku tuli Schenkale meelde? Kuulge, ärge otsige mulle, tuli meelde, mis sulle meelde tuli. Mulle tuli meelde, kus salvrätik on. Noh, kus siis mas, sõin kogemata ära külma, siis vihastusin. Hakkasin Penkaga riidlema, põrutasin jalaga vastu maad, oled igavene õgard küll sul on ikka kõht. Niimoodi sööd mul terve korteri tühjaks. Ega ma seda meelega ei teinud, ütles Fenka. Kuidas ei teinud meelega, tuleb välja ta sõit salvrätiku kogemata. Jah. Ärkasin öösel, tahtsin süüa, kuid ei olnud mulle midagi jätnud. Olete ise süüdi? Ma ei hakanud temaga muidugi vaidlema, lõin käega ja läksin kööki süüa tegema. Praadisin härjasilmi, keetsin kohvi ja tegin mõned võileivad fentale, lõikasin ajalehe tükkideks, poetasin hulka seebitükikesi ning valasin kõik petrooleumi üle. Tõin selle tuppa ja nägin, et minu Penka põhi rätikuga nägu ehmusin, sest mulle naiseta sööd käterätikut, päi pühib rätikuga hoopis nägu. Gustav vetsaid, küsisin ma. Missugust vett ja siis veel ka vastu. Et nagu ikka vett, ühesõnaga kus ennast pesid? Ma ei ole veel pesnud, ütles vend. Mis sa siis ennast rätikuga kuivatada, imestasin? Ma teen alati nii, algul kuivatan ja alles siis pesen, seletas Penka. Olgu, istu ja söö kiiresti, lõin käele ja siis kõvasti. Kuidas hüvasti, imestas ränka. Vaat niimoodi väga, lihtsalt hüvasti. Oled mind ära tüüdanud, rumaluke mina ka minema sinna, kust tulid. Seletasin talle. Äkki nägin, et Fenka hakkas üleni värisema. Ta jooksis minu juurde, haaras mu jalgadest kinni, endale voolavad silmadest pisarad. Ärge ajage mind palun minema, ma olen sõnakuulelik, palu ma palun teid, kui te mind toidad, ei sööma ühtegi naela iga nööbi ilma küsimata. Ühesõnaga mul hakkas tast jälle kahju. Lapsi mul poole elan üksi mis siis ikka vedada mind ära, see, las jääb siis mõneks ajaks küll. Eks edaspidi, näe, mis saab. Olgu, jäägu nii. Annan sulle viimast korda andeks, kui vaata mulle ette. Felga muutus kohe lõbusaks kepslas ringi ning hakkas laulma. Mis ma küll temaga peale hakkan? Oleks hea talle mingit tööd või tegevust leida. Ta mõtleb rumalusi välja sellepärast, et pole midagi teha. Aga kui ma leian sobiva töö, ei jätku tal aegade hobukest mängida. Andsin tüdrukule harja ja ütlesin. Näete, siin on hari, mina lähen tööle, kuid sina koristan nii kaua, tuba, pühi põrand puhtaks, tolm ära. Kas sa suudad? Ta hakkas naerma. Kah mul asi, mis siin Soothan muidugi ei suuda. Kui ma õhtul koju tulin, nägin, et toas on täielik segadus. Põrand on porine ja tolmune, seal vedelevad paberitükid. Ränga püüdsin ma, tüdruk ronis voodi alt välja. Ja mis juhtus? Miks sa pole põrandat pühkinud? Kuidas, miks ei tule, täpselt nii, miks ei ole? Kui millega seda pühkida? Pisispenda sõitult harjaga harja pole, vastas ta. Kuidas ei ole, lihtsalt ei ole. Kuhu see siis kadus? Tüdruk vaikis, nohistas ninaga. Tähendab asjad pole korras. Said ära? Küsisin otse. Jah, Sõin. Istusin toolile, unustasin isegi vihastada. Koletis, kuidas sul õnnestus hari nahka panna? Ausõna, ma isegi ei tea, kuidagi märkamatult. Tükkhaaval, see läks vastaste alandlikult. Mis siis ikka, pean sulle nüüd metallharja ostma või? Ei, vastas ta. Ma söön ka metallharja ära, selle tõstanca. Mõtlesin veidi ja ütlesin. Olgu, ma tean, mis ma sinuga peale hakkan. Alates homsest ma peidan su kohvrisse. Kohvreid arvatavasti ei söö ära. Ei, see son tolmune, peske puhtaks, siis teades ka. No ei, suur tänu. Las parem olla tolmune. Teisel päeval panin Fenka väikesesse nahk kohvrisse. Ta ei nutnud ega põgenenud vastu. Palus ainult, et ma puuriksin mõned õhuaugud. Võtsin käärid ja tegin kolm auku. Sellest ajast peale elabki Fenka minu juures kohvris. Muidugi ta on selle aja jooksul veidi kasvanud, oli pöidla suurune. Nüüd on nimetissõrme pikkune kudega ta kohvris halvasti ela, tal on seal isegi muga. Tegin talle kaane sisse ka aknakesel. Ta magab väikesel diivanil. Sööb väikese laua taga, tal on seal isegi imetilluke televiisor. Nii et ärge haletseda Felganud. Tulge paremini. Mulle küll. Ma tutvustan teid temale. Tingimata.