Ei kuule ta kahte märke ja vaba. Tudengini kolmveerand. See on tudengikolmveerand. Saadet, tudengi kolmveerand, mina olen saatejuht Rannar Park, mind täna minuga stuudios kolm väga toredat inimest. Tere teile, kes te olete, mis te teete siin? Tere, tere. Mina olen Agnes Meyer Tartu ülikoolist, olen eesti kirjanduse doktorant. Ja mina olen Britterat, mina tulen Eesti üliõpilaskondade liidust ja minu siis igapäevatöö ongi nii doktorantide kogu ülejäänud üliõpilastega tegeleda neil Eesti riigi hea oleks, hakkaks veel parem olema. Minu nimi on Taavi Vanaveski ja mina olen samuti Tartu ülikoolist ja olen neuroteaduste doktorant. Ja mina siis tegelen reaalselt naguteadustega. Noh nii nagu kuulajad ehk võiksid aru saada, teemaks on tänases saates doktorantuur ning doktorantide elu Eestis. Mis te valisite doktorantuuri tee üldse, miks mitte öelda, et magistriaitab mul rohkem ei ole vaja. Minema doktorantuuri. Et näiteks minu puhul see oli nagu ette seatud teekond juba noorest põlvest. See oli vist seitsmeaastaselt lasteaias. Et siis ma käisin Valgas kasekese lasteaias ja üks lasteaiakasvataja küsis seal, et kelleks sa tahad saada. Siis mina ütlesin, et ma tahan saada teadlaseks ja kogu selle aja täpselt sinna suunda, ma olen liikunud, nii et ma arvan, et see oli ühe väga väikse lapseni õhuke tulevikku vaatav otsus, mis osutuski nagu reaalsuseks. Minul ei olnud nii ette määratud, sa lihtsalt. Kui ma tegin oma magistritöö ära, siis ma sain aru, et ma tahaks selle teemaga veel jätkata ja seda veel uurida ja siis tundus doktorantuur loogiline jätk, kus seda teha. Kui raske on teil seletada lähedastele tuttavatele sõpradele seda, mida te õpite Selleks on läinud päris mitu aastat et kuna ma õpin eesti kirjandust, siis tihti saama küsimusi, et millal mu raamat välja tuleb näiteks. Ja see, et ma ei eesti keelt ehk filoloogiat, et kõik need asjad on võtnud omajagu aega, aga lõpuks mu perekond ja sõbrad on aru saanud, mida ma teen. Minu puhul siis ma olen püüdnud seda ka seletada, et ma olen käinud talveakadeemia kaudu, olen käinud esinemas ja tookordne teema oli kognitiivne jätkusuutlikkus. Ja põhimõtteliselt see teema, millega siis neuroteadus tegeleb, ongi tegelikult inimeste, igasugused neuropsühhiaatrilise haigused ja üks kõige olulisemaid komponente neist ongi see, et me tegelikult püüame säilitada inimeste nii-öelda vaimset tervist ja et nad oleksid võimekad oma elu eest ise hoolt kandma ja nad oleksid võimeline järgmist põlvkonda peale tooma. Ja ka seda, et meie teadmised viivad tegelikult, et maailma laiemalt ka edasi loovad siis uued tehnoloogiad, uued lahendused, uued võimalused. Priit, sina ei ole doktorant veel. Aga sa tegeled doktorantide nii-öelda hingeeluga üsna tihedalt, et kuidas, kui sa peaksid natukene kokku võtma, et, et kuidas on Eestis doktorantidel praegu hetkeseis. Üsna niisugune ebamäärane ja vireleb. Ma ütleks, viimase põntsu, minu arust pani see, kui riik lubas, siis tõsta õppetoetust doktorantidele või siis doktoranditoetust 800 aha 44 euroni ja siis viimasel hetkel, sest sisuliselt tõmbas selle tagasi. Ehk siis, kui 2016 aasta lõpper räägiti sellest 844-st eurost siis kuskil 2017 aprill hakkas juba levima jutt, et ei, ei, ei, et siiski 660 eurot, et seni on need doktorandid saanud hakkama hoopiski 420 euroga hakkama saanud, tähendab siis seda, et nad on kindlasti lisaks töötavad kuskil mujal, teevad midagi juurde, et see ei ole kindlasti ainus sissetuleku allikas vähemasti enamusele. Ja, ja miks me selle suurema arvu poole esimene on see, et me tahaksime, et see oleks vähemalt 80 protsenti keskmisest sissetulekust. Eesti ühiskond nagu oma Aadeeellite väärtuste poolest justkui hindab siukest innovaatilist teadmuspõhist, riigi juhtimist, aga see, kuidas riik selle poole vaatab? Riik, ma mõtlen siis võib-olla valitsus konkreetsel hetkel on suhteliselt kitsas, et tahetakse üht, aga samas nagu meetmeid sinnapoole väga ei soolata. Ja eks nendel doktorantidel selles mõttes olla teisigi küsimusi, et milline on nende karjääri väljavaade, kas nad saavad erasektoris piisavalt nagu rakendust. Kaks kolmandikku läheb täna ikkagi akadeemilise karjääril edasi, mida on noh, ma ei saa öelda, et seda on liiga palju, aga kindlasti peaks neid rohkem erasektoris olema ja see ei ole ainult doktorantide selles mõttes süüa. Et nad ei taha erasektorisse minna, vaid see, et milliseid variante pakutakse, kas tööandja oskab üldse integreerida neid inimesi oma töösse, kas nende kraad on väärtustatud, on kas ka doktorantidel on vajalikud oskused tegelikult väljaspool akadeemilist karjääri hakkama saada sinna hulka ka suhtlemisoskus, nii-öelda enese müümisoskus selle kõige paremas mõttes on ju ja nii edasi. Et ma võib-olla nagu räägiksin natuke oma kogemusest, et ma olen neuroteaduste doktorant, mida see tähendab kellel on vaja neuroteadlasi Eestis erasektoris? Et põhimõtteliselt, kui ma Eestis ei saa teadusgranti, siis ma lähen kohe välismaale. Aga teie, teie olete maksumaksjad. D maksta kinni, kas see on siis nagu vastutustundlik? Ma ei tea riigi poolt vaadates, minu arust ei tundu vastutustundlik, las ta intelligentselt talendikad, inimesed minema. Et minust on veel palju andekamaid inimesi ja noh, on ka kehvemaid doktorante, aga ikkagi, et minema lasta natuke rumalus. Ja kusjuures praegu on probleem minu arust selles, et vähemalt mina olen oma erialalt näinud, et ma õppisin geenitehnoloogiat viis aastat varem lahkusid geenitehnoloogid siis välismaale peale magistri lõpu said cum laude, siis võeti sind kohe Rootsis doktorantuuri vastu. Aga nüüd nad lahkuvad juba päris pärast bakalaureuseõpet. Kui mina vaatan omast perspektiivist neid asju niimoodi, mulle tundub, et asjad lähevad hullemaks. Aga inimesed muutuvad kauemaks. Aga millest võib selline järjest varasemaks muutuv langus tingitud olla? Arge? See, mida me täna ülikoolist teeme, kuidas me õpetame? Loengupõhine, slaidipõhine, mina loen infot kiiremini, kui lektor suudab seda suuliselt ette kanda. Meil on ka olnud niukseid lahendusi arutlusel ja üks lahendus oleks näiteks see, et lõpeta ära need loenguseeriat viia üle kõik videoloengutele. Kõik, mis on võimalik, siis muidugi. Ja lektorid hakkavad hoopis seminare ja seminarid on nüüd sellised arutelu vormis, kõik tulevad ilusti kohale, see on kohustuslik, istuvad ümarlaua ümber, vaatavad üksteisele silma. Meil on problem maa, kuidas me lahendame probleemi oma teadmistega. Ja just nende teadmistega, mida me siin aines õppisime. Jah, eks eks ta suuresti nagu see aspekt ole, millise kvaliteediga me seal õpe on, aga kindlasti see pilt ei ole, on ju nii mustvalge, et meil on ka häid õppejõude ja, ja on ka neid seminare, kus toimuvaid arutelusid ja on, on ka neid, kes on võtnud sellise loenguvormi ja ainult siis esmase info edastamiseks, mille jaoks tegelikult mõeldud on, on ju ja siis ülejäänud õppevorm on nagu siis suunatud nii-öelda rohkem nagu praktiliselt. Et jah, et ma rääkisingi keskmisest, et see keskmine ja, ja kahjuks inimestel, kes tulevad ülikooliks, neil jääb see mulje, et keskmine ongi selline nagu arulage, mitte innovaatiline lähenemine. See on nagu kiviaeg, mina ei tea. Räägitakse mingist suurest innovaatilisust e riigist. Aga siis meil õppekäik nagu mõelda. Ma arvan, et üks põhjus, miks inimesed langevad, värav meil ei ole mitte ainult see õppemeetodite igand, et humanitaarias hästi palju üritatakse kasutada innovaatilisi lähenemisi ja teistsuguseid lähenemisi, kui ainult see kantslist jutlustamine, eks ole. Aga seal on ka see, et kuivõrd väärtustatakse seda kõrgemat kraadi, et see on see põhiküsimus, ongi see, et inimesed ei näe enam seda väärtust, et omandada doktorikraadi, sest et seda hinnata väljaspool samamoodi nagu ma ütlesin, et inimesed ei saa pärast täpselt aru, millega ma tegelen või miks rahvas ei ole laiemalt pettunud selles, et doktorantidele ei anta rohkem stipendiume. Nii et küsimus on selles, et tuleb väärtustada ste kraadi isenesest. Siit ma tookski näiteks majanduslikult välja, et kui me tahame olla nii-öelda kõrgelt kvalifitseeritud tööjõud siis meil on vaja intelligentsed inimesed, sest need intelligentsed inimesed, kui nad on motiveeritud, nad veavad kaasa endaga ülejäänud töö. Aga kui me ei tooda neid intelligentseid inimesi, võime, laseme intelligentsed inimesed rahulikult riigist välja eksportida siis sorry, aga siia kohapeale, meil ei jää neid võimalusi lõbuks ja ma ütlen ühte asja talentide kohta. Kui sa ei suuda oma talente hoida, siis sul ei tulegi võõrtalendid. Väga hea point, millega minna ehk pausile kuulama mõnd muusikalist talenti ning siis räägime edasi. Stuudios olen ainult mina saatejuht Rando palk ning kolm väga hästi informeeritud inimesed doktorantuuri teemades. Tudengikolmveerand. Muusika kuulatud saade, mida kuulata nüüd jälle tagasi, on tudengikolmveerand. Räägime tänases saates doktorantide elust ning selleks on mul külla kutsutud kolm külalist. Taavi Adlas. Enne rääkisime sellest, kuidas siis doktorandid on väga selline kallis kaup, mida Eestis vaja oleks hoidjat, aga mis on põhjused, miks nad kipuvad ära meil siit minema? Ma tooks näiteks siis kohe uuringut sisse ja hea point lisaks siis sellele subjektiivsele kogetule midagi statistilist ka tipsi uuring on olemas ja selle või 2014. aastal anti siis vahearuanne. Sealt uuriti niisiis neid doktorantide enda hinnanguid selleks põhjusteks, miks nad katkestavad ja siis lisaks küsiti ka siis nendelt teadlastelt õppejõududelt, mis nende nägemus sellest asjast on. Ja 55 ehk siis julgelt poolelt tsipa peale ütles, et see on ajanappus ehk siis sõnu nominaalaeg kogu sellel asjal on nihu, ehk siis sisuliselt seaduse tasandil räägitakse neljast aastast. Nii teadlased kui ka isenesest doktorantuuris sees on, räägivad tegelikult kuuest aastast, mis on ka siis keskmine, millega lõpetatakse, mis tähendab seda, et siis meil on kaks aastat siukest jagu üle kuskilt mis ei hõlma, siiski on öelda siis doktoranditoetus, sest sul on õigus saada ainult doktoranditoetust, kui sa, Sa õpid, on ju nominaalajal siis 43 ratsatuleb sealt kohe otsa majanduslik probleem, ehk siis see toetus ei taga ära kõiki vajadusi, sul on vaja, noh, ilmselgelt 422 eurot ei ole piisav, et kuus hakkama saada, see on, ma arvan, siililegi selge. Eriti, kui me räägime intelligentsete inimestest, kes ilmselgelt nagu ootavad elust rohkemat, seavad endale eesmärke, on tõenäoliselt keskmise vanusega 36 ka endale pere soetanud, on ju, ehk siis neid väljaminekuid on? 31 protsenti ütleb, et ülikoolipoolne toetus on nõrk, 29 protsenti saab aru, et see ei ole ikkagi see karjäärivalik, mis nad ootasid, et see oleks ja, ja siis 24 protsenti sealt otsa mingi individuaalne sobimatus ja kuidas teadlased näevad, seda, on siis see, et põhiprobleem rängalt suurelt oli rahastamine, et liiga vähe raha suunatakse sellesse valdkonda, töö iseloom ei pruugi sobida, Pole ei vasta ootustele ja karjäärivõimalused on siiski. Kehvad ja ma kohe nagu räägiks natuke nagu mitte ainult statistikast, vaid räägiks sellest, kuidas asi siis nagu juhtub. Et kui meil tuleb doktorant, niisiis tal on seal neli, kaks vaks okei võibolla esimese aasta elanud üle, aga teisel aastal, kui sa otsid mingit lisavõimalust lisaraha teenida, võib-olla sulle seal juhendaja ei leia, võib-olla tal ei ole nii palju raha, ei saa sind palgatuda, seal lisastipendiumi maksta. Siis ongi see, et osatavate tööle kuhugi ja nüüdse töö hakkab päris kindlasti segama õppetegevust see hakkab segama seda teadustegevust ja kui see ühe korra sellelt rattalt maha kukkuda, sinu jaoks on mäng läbi, tegelikult Sa võid seal mingi paari aastaga ennast sinna ratta peale tagasi püüda kerida täitsa kuue aastaga selle doktorid ära. Aga peale seda tegelikult sinu ütleme siis, teaduskarjäär võibki olla tegelikult läbi. Sellepärast et selle nelja aasta jooksul sai saanud intensiivselt keskenduda oma tööle. Ja näiteks noh, et minu, minu juhendaja isiklikult on, mul on kolm juhendajat kahe juhendajaga, mis siis väga nagu ei suhtle, eks ole, ja minu enda süü ka aga üks juhendaja mul instituudi pea, ehk siis minul on näiteks professor Eero vasar ja Eero vasar on alati kindlustanud, et tema doktorandi tudengid saaksid lisastipendiumi. Ja minu arust ainult viis, kuidas neid inimesi saab väärikate normaalset kohta. Et selle poole pealt nagu täielik austus Eero vasar vastu, et tema on selle võimaluse kindlustanud ja samas on tal väga huvitavad uurimisteemad seal. Aga kujutad ette, et see ei olegi normaalne olukord. Et äkki Agnes nüüd võib rääkida sellest, mis toimub teistes valdkondades, mina tulen meditsiini valdkonnast. See on väga tore, et sul on niisugune võimalus. Minul ei ole olnud sellist võimalust, ma ütleks, et et oleks palgatud lisatööle, mille stipilisastipendiumit maksta. Et tegelikult see olukord, kus juhendaja peaks taotlema sulle raha, ei ole normaalne, et see rahastus peaks tulema ikkagi stipendiumi näol. Ja niimoodi, et riik siis maksaks selle. Miks ei peaks olema juhendaja lisatöö otsida oma doktorantidele raha, et nad saaksid keskenduda oma teadustööle? Ja samas ei peaks olema doktorandi töö otsida endale lisatöökohta või lisaraha, et noh, et siin peab olema mingi Siin on see doktorantuuri kohta tuleks näha ikkagi kui täisajaga töökohta. Ei saa midagi panna siis lisakohustusi kas või, aga panna raha ka juurde. Et see on tõsi ja meil üks asi, mida ma siin juba olen natuke arutlenud, on see, et mis siis, kui riik maksaks oma y või summa x ja siis instituut sinu juhendajad maksaksid summa y. Ja siis juhtuks see asi, et kui riik maksab sulle skype, siis kes iganes tahab saada doktorante, et need teeksid seal nagu noh, seda teadust, et nad on kindlasti odavamad kui teadurid või vanemteadurid töö osas, aga nad võivad teha täpselt sama hea kvaliteediga tööd. Muidugi oleneb doktriinist. Aga mis siis, kui olekski nii summa x tuleb riigid summa y tuleb nelik juhendajatelt või sellelt juhendavalt instituudilt. Ja need inimesed, kes tegelikult juhendavad, vastutavad selle summa y eest. Jah, ma annan seda võluvõtit hoopis nagu erasektoris ettevõtlusvaldkonnas, et näiteks ettevõtte võib maksta absoluutselt või siis et mis on ka elementaarne, et tegelikult, ega riigil ei ole seda teadust nagu üksi ainult vaja, onju, et meil on ettevõtted, kellel oleks vaja tegelikult seda teadust rakendada. Üldse on Eestis probleeme sellega, mis selle teadmisega peale hakata, kui seda nagunii-öelda päris maailma ühiskonna edendamisse majandusvaldkonna, kuhu iganes integreeritud, onju, ja seda on nüüd viimasel ajal päris palju ka välja toodud, et ette võtma kluse poolne siis tugifinantspeab hakkama tegelikult üsna massiliselt kasvama ja peaks kasvama lausa 50 protsendi ulatuseks. Et pool rahast tuleksid reaalselt sealt, kuhu see noh, tegelikult ka see teadmus nagu minema. Tahaks siis tuleb jällegi küsimus, et näiteks näiteks Tartu Ülikoolis on väga palju selliseid väga abstraktse sisuga teadusteemasid näiteks minu teadusteema on neuraalsedades jooni molekul, ehk siis need molekulid, mis vajavad ajurakke nagu põhimõtteliselt ühenduses. Ja nüüd meil ei ole nagu otseselt mingit suurt ravimiarendusse on Eestis. Et kus tuleks väljund näiteks minu jaoks. Meil tekivad sellised probleemid, et meil ei ole need erialad nii hästi läbi mõeldud. Et nad annaksid lisandväärtust meie ühiskonnale. Et nad annavad lisandväärtust. Aga lisandväärtus võiks olla suurem ja palju efektiivsemalt ära kasutada. Aga kui rääkida, siis põhjustest, mis oleksid lahendused kõigile, mis oleks see üks lahendus lisaks sellele, et stipendiumid tõuseksid või muutuksid doktorandid rohkem tahetuks? Mida saaks veel ära teha, selleks, et hoida teid siin üks statistika, mis välja tuli, oli see, et aastal 2015, kui ma ei eksi, alustas doktorante 397, aga samal aastal lõpetas 270 miskit ehk peaks olema kuskil 75 protsenti. Et, et millest see välja kukub kuumus, protsente kuivad doktorant, alustama õpinguid, kas neid võiks olla selge, et tegemist on tulevase teadlasega või teaduriga? Ma alustaks sellest, et mina olen teinud ka teaduste kõrvalt olen teinud ka püüdnud start-upe arendada näiteks siin paari poisiga tegime elektrijalgrattaprojekti kus me siis tegime Negavati ürit, siis selle konkursi raames tegime elektrijalgrattad. Ja noh, inimeste huvi on ikka väga tegite ära, hullult äge, aga vaata siis, kui sa tahad müüa. Et 1000 euri tükk, vaata siis ei lähe hästi. Sega nagu tekkis küsimused. Et eks selle konkursi eesmärk on nagu säästa ja nii edasi, aga siis on meil ka näiteks Tartu Ülikoolis, meil on ideelabor, kus sa saad täpselt samamoodi nagu arendada startup ettevõtteid. Ehk siis nagu sa teed sellest esialgset Niukest nagu idufirma arendust. Ja küll ma olen proovinud seal igasugu asju, et isegi saime ükskord rahastusel 5000 euri tahtsime seda kasutada selleks, et siis tuvastada pulssi läbi naha valguse abil. Kusjuures tundus sellel hetkel väga nagu, et miks keegi seda ei tee. Ja noh, seal tuli tehnoloogiline probleem, tuleb lihtsalt ette, et meil oli väga hea kaamera, mingi sakslastel mingi väljendatud superkaamera. Et me nägime isegi pulsi Äram, nägime, kuidas veresoon pulseeriv aga me ei leidnud tuge, et leida seda tarkvaraarendajad, kes suudaks sellest paganama pulsimuutusest saada kätte selle numbrilise väärtuse, millelt tutvuda mudeli alusel pulse välja. Ehk siis doktorandid on üks igavene julge kamp, aga natukene jääb puudu. Selline teiste poolsest usaldusest. Selles mõttes, et 5000 eurot usaldati ja Erik Puura oli see, kes tookord oli väga vaimustuses sellest selle raha meele nagu tagasi. Ja see oli siis ideelaboris sellise projekti raames. Ja noh, selles mõttes, et usaldus on, aga mida sa teed 5000 euroga et sealt oleks pidanud edasi minema, aga seal ongi see, et sa lähed 5000-ga edasi, et meil on nüüd projekte, et sa saad 5000, sa saad kohe EAS-i. Ja sa saad selle EAS-i toetus endale taha. See võimendab selle raha mindi 30000 euro peale. Aga EAS-i tuleb selline bürokraatia peale. Aga sul on vaja teha Harren tihid, sul on vaja teha seda nii-öelda tõsist nagu teadus-arendustegevust. Aga selleks sul Ehkki võiks siis nagu tudengeid kohelda nagu natuke heldemalt, et et kuule, tudeng, et tule ja tulema ideega välja, et on siis teaduse idee äriidee me anname sulle näiteks 50000 ja miks mitte anda igale aastasajale tudengile 50 50000. Siinkohal me tegelikult jõuamegi täpselt selle punktini välja, et et milline on teaduse valdkonna rahastamine üldse Eestis ja ja kõiki vaevab see pidev projektipõhisus ehk siis kõiki, mitte kõik, aga enamus kirjutajad, praktilist projektid toimuvad väli saadist finantseerimisel vaatava hirmuga aastasse 20 20 suur hunnik rahasid lõpevad, on ju, et et see on niisugune valdkonna probleem üldiselt mitte ainult siis nagu doktorantide probleem, vaid kogu siis teadusvaldkonna kirves. Et ma ei mäleta, mis see teadusrahastuse protsent täpselt oli, aga see oli alla ühe protsendi. Et Taanis oli vist 2,5 protsenti, kui ma ei eksi. Vaadake Taanit. Daniel nagu mina ei tea, Eestile teeb igal juhul ära. Agnes, millised on teie teaduskonna, siis nii-öelda eripärad võrreldes sellega, et küll praegu kuulsime just, et kuidas meditsiiniteaduskonnas mis on teie juures erinevates No meie juures on kindlasti teistsugune on see, et meil meie valdkonnas ei tehtud ja nii-öelda tooteid, millele siis võiks nagu erasektoris näha rahastust, eks ole. Ja teine asi on ka see, et meie eriala ei ole nii projektipõhine, ehk siis doktorante ei kaasata professorite projektidesse hästi, kõik tegelevad oma väikse teemaga. Et see, et ma saaksin osa võtta mingis professori töörühmas, on väga väike võimalus tegelikult et doktorandid on jäetud suures osas üksi. Et see on ka üks asi, mis minu meelest on hästi oluline, doktorantuuri puhul on see, et sul peaks olema see, et kõik need muud põhjused, miks inimesed lahkuvad doktorantuuris, sul peaks olema institutsionaalne tugi seal taga. Et sa tunneksid, et sa oled osa suuremast seltskonnast, jäätse sotsiaalne võrgustik on tegelikult hästi oluline, seal. Et jah, et mitte ainult institutsionaalne tugi, vaid tõesti see juhendaja tule peale. Muidugi päev olnud, kust läheb? See tundub hästi väike asjaga tegelikult arvestades, et noh, ma pidin kirjandust, see tähendaks seda, et ma istun hommikust õhtuni üksi oma tekstidega, et see hakkab natukene ka mõjuma isoleerivalt. Et sihuke julgustus ja kas või kaastudengite kohalolu on hästi oluline. Jah, ja seda näitavad ka jälle andmed, et suurim suurim protsent ütleb, et kõige suurem mõju on sellel, kui doktorandil on juhend olemas, keda kes tema õpinguid toetab ja sellesse panustada. Ja siis juua jõutakse ka siis reaalselt õpingute lõpetamise, mitte et see katki kuskilt Olen käinud. Aga ma räägiks natuke juhendaja probleemidest ka, et mis nende juhendajatega juhtub, näiteks minu üks juhendajatest lõpetas doktorantuuri ära. Ta läks arsti õppima. Et see tegelikult näitab, et, et tema ei usu. Tema ei usu nagu Eesti teaduse väljavaatesse. Ja nüüd koolitatakse uusi doktorante peale, et need peaksid siis uskuma? Pole minu juhendaja juba ei usu, miks mina peaksin uskuma? Et teine natukene süstemaatiline akadeemiline ebakõla ei usuta iseendasse aga üritatakse välja saata seda signaali tegelikult meie oleme head ja aga lõpetuseks üks küsimus teile, Agnes, Taavi, teil mõlemal oma doktoritöö teema välja valitud ja nii-öelda noh see on kuskil kirjapildis olemas. On. Aga nüüd mõelge, kui teilt küsiks teie viieaastane õepoeg, et mis sa teed, mis, mis, mis on sinu see lõputöö teema ja sa pead selle lahti seletanud, see idee tuli mulle ühe endise keemiamagistrandi suust siis kes ütles, et nende teaduskonnast pidi see olema selline väga värskendav, et sa saad midagi nii lahti seletada, et kuidas teie seletaksite enda teemat viie aastasele niimoodi, et tema saaks aru, mida te üritate saavutada? No mina uurin seda, kuidas pildid ja sõnad raamatus koos käituvad. Ja mis on see akadeemiline nimi? Et mina siis uurin põhimõtteliselt selliseid molekule, mis on ajus ja need molekulid siis aitavad ajus olevatel rakkudel. Ehk siis aju koosneb neist miljarditest sadadest miljarditest rakkudest ja seda aitab, nendel rakkudel on omavahel ühenduses. Ja siis nii-öelda täpne teema on ilmselt neuraalsedades jooni molekulid neuropsühhiaatriliste haiguste markeritena. No vot kõigile kuulajatele ka, kui teil on oma teemad välja valitud, katsetage seda ja esitage sõpradele ka väljakutse üritada ära seletada see, mida teie teete. Aga suured tänud, et te täna siia jõudsite, see oli väga silmiavav, kin kindlasti paljude kuulajatele, ka minule, kes ma olen alles bakalaureused. Aga teades siis doktorantuuri minnes nüüd palju palju rohkem Rastapatsid pähe Bob Marley muusika kõrvadesse ja pläru ette sest reispass rändab otse Kariibi meres asuvale jamaikalane. Külas on Eesti tuntuim Jamaica kultuurisaadik. Maalikunstnik ja Tiidžaid. Arvi Laak, kes peab ja maikata oma teiseks koduks juba peaaegu kaks aastakümmet tunneb inimesi, jagab kohalikku biiti ning mängib koguni maikapidudel plaategi. Raadio kahe reisisaadet Reispass. Pühapäeval kell 14.