Mulle ei ole kunagi meeldinud literatuuri need elulood, see, mis neil lehekülgedel on kirja pandud on puhas tõde. Ilma kaunistuste. Minu aastates ei ole enam põhjust vanuste varjata ja nii ma ütlen häbenemata oma sünniaja. 19. august 1881. aastal. Minu kodumaa on eredate kontrastide maa. Võrrelge Karpaatide, mäeaheliku, Moldaavia tasandikega, seal massiivsed kõrged mäed, järsud kuristikud, vulkaanilise tipud, siin ääretud põllud, uhtorud ja stepid, mille omapära on raske sõnades edasi anda. Meie küla ei erinenud millegagi paljudest teistest. Hääletan valgetes helesiniste kirjadega kaunistatud särkidest, talupoegi ja nende laule. Õhtuhämaruses. Lõputus vooris tirivad unised, härjad küüdivankreid eemal, kuskil väga kaugel aga heliseb karjuse vilepill. Rumeenia talupoja hinges võimutseb muusika, tema ustav, hea sõber. Kui olin kolmeaastane, kuulsin esmakordselt mustlasorkestrit. Järgmisel päeval tõmbasin puust tahvlikesele niidet peale ning olin veendunud, et meisterdasin viiuli. Püüdsin jäljendada kõike nähtut ja kuuldut. Vilistasin, imiteerisin flööti ning puu kepikeste abilgatzymbly mängu. Üsna varsti sain ihaldatud tõelise viiuli ning hakkasin usinasti tööle. Naabruses elav insener andis mulle esimesi teadmisi muusikas. Need olid küll tagasihoidlikud õppetunnid, kuid siiski suutsin peagi lugeda noote ja esitada väikesi palakesi. Vaevalt oli meile koju toodud klaver, kui hakkasin ise lugusid looma. Praegu neid ridu kirjutades on laual minu ees valsi noodike, mille kirjutasin viie ja poole aastaselt. Selle harmoonia pole kuigi rikkalik, selle eest aga hästi ülekoormatud. Kui palju noote, kui palju. Olgu peale, noorus on ju alati pillan. Seitsme aastasena viidi mind viotaal ühe õpilase juurde. See ütles mu vanematele. Lapse võimeid on tingimata vaja arendada, saatkeda vindine. Kuidas kirjeldada Viini 1888. aastal vabadel tundidel kolasime vaiksete põiktänavatel ühe maja seinal nägime silti, siin elas Beethoven. Teisal jälle, siin sündis Franz Schubert. Loil aastail elas Velbraamis, ta tuli tihti õpilasorkestri proovile. Terav keel, hea süda, erakorraline talent, säärasena mäletan Mabraamsi. Sellest ajast armastan kirglikult tema muusikat, mis mind mitte üksnes vaimustas vaid meenutas ka mu kodumaad. Kas julgen nüüd tunnistada, et ma ei pühendanud viiulile sugugi rohkem tähelepanu kui muusikaajaloole kuidas võisimegi ainult viiuliga tegeleda, kui ometi armastasin muusikat tervikuna? Lihtsalt meeletult armastasin. Kui õppisin Viini konservatooriumis juba kuuendat aastat, saadeti mind Pariisi. Mulle tundus, et olen sattunud võluriiki. Pariis oli paljude Lootustandvate heliloojate linn. Seal pulbitsasid noored värsked jõud. Foree kirjutas juba reekviemi. Püssi andis trüki oma Berga maskis viidi ja kavandas Belle aast. Pool Tügaa alustas loomingulist teed moristravell ja rosertükas näitasid oma varaküpsenud talenti. Läksin konservatooriumi ja esitasin mas neile mõned helitööd. Ta ütles lühidalt, kõik on hästi. Nüüd tuli mul tutvuda uute sõpradega. Oli soe, südamlik kohtumine. Alfred kurto avaldas kunagi hiljem heatahtliku ja teravmeelse kirjelduse sellest stseenist. Me nägime tugevak Rässakat umbes kolmeteistkümneaastast poissi erakordselt mõtliku suure peaga. Kas sa mingit pilli mängid ja viiulit mängin, siis me kuuleme? Chargianisku mängis hiilgavalt katkendi Brahmsi kontserdist. Aga ma mängin ka natuke klaverit. Kas tõesti? Enest, kui läks klaveri juurde, jäisikas imeteldavalt allegro Beethoveni sonaadi Staurure? Peale selle komponeerin ka, kuidas komponeerid ka, mida, kas laule ei sümfooniat sümfooniat ja ta oli kõigest 13 aastane? Nii paljud arvavad siiralt, et heliloojad on saatuse pailapsed ja nende elu on kerge ning lõbus eksiarvamus. Mina isiklikult liigitaksin heliloojad niisuguste piinamise ohvrite kilda. Millised kunagi olid igasugused märtrid. Ainult kas mul on õigus saatuse üle kaevata, kui minu teoseid? Seitsmeteistkümne aastase helilooja teoseid esitati Pariisi kontserdisaalides. Kahtlustaja nõudluse tundidel võtsin kätte kontserdikava ning lugesin Georgia enescu. Rumeenia poeem koopas üks sümfooniline sviit esiettekanne Pariisis kuuendal veebruaril 1898. aastal. Nii et olen helilooja. Kõik mu jõud on suunatud armastusele, muusika vastu ja selle loomisele. Viiuli suhtes on mu tunded küllaltki omapärased. Nimetaksin seda mõistuseabieluks. Viiul aitas mulle endale kindlustada sõltumatust. Loomulikult olen temaga koos olnud väga õnnelik. Ent niipea, kui mu mõtted kanduvad loomingulisele tööle, hakkab viiul mind segama. Üksainus heatahtlik sõna minu loomingu kohta võib mulle suuremat rõõmu valmistada kui vaimustatud kiidulaulud muu esinemisest. Muide, üks sääraseid türambe on ka siin kirja pandud. Enesco on üksi laval üksi oma mõtetega liikumatuna. Ta ei kuule midagi muud kui oma viiulit. Ta muidugi kunagi ei vaata, et teda paremini kuulda. See on kehastunud mõtlikus seal laval. Inimene ja tema viiul endasse sulgunud Vaidki helid tunduvad nii kaugetena peentena, nägu hõbini. Järsk tõmme kiirelt pulseeriv tempo elustab käinescut, ta sirgub, vabaneb sügavast mõttest. Ta on üleni haaratud rütmist, teravast aktsentidest, võitlusest kohmetunud noodimärkidega. Kuidas küll tahaks temalt küsida, millest ta mõtleb mängu ajal. Mida tunneb mind silmapilku tell, mil ta meile kingib piiritut naudingut? Iga õnnestunud ja ebaõnnestunud elu tagapõhjal on oma salajane draama. Minu elu edasiviiv jõud. Minu saatus seisnes nagu ühes sõnas, mis sai kuulsaks tänu Sofuklasele Oidipus. See ooper valitses mu meeli umbes veerandsajandi jooksul kuni 1936. aastani, mil see lavastati Krahuberaas. Ma ei ole otsustaja, kas Oidipus on minu kõige õnnestunum helide võin aga veendunult kinnitada, et ta on minu kõige armsam laps. Niisugust režeed, nagu see on diivalita. See valiteedise viskub teie peale. Valitseb teid jäägitult. Minu vaibus, ei pidanud jumaluseks saama. Tahtsin temast teha inimesena nagu teie või mina. Kui aga mõned tema omadused erutavad inimesi, siis tõenäoliselt sellepärast, et nendes kajastuvad inimeste isiklikud kannatused. Oidipuse elab üle aegade igal epohhil. Teine vaatus ooperi teine pilt Teeba väravate ees tukub sfinks tuleb hoidlikkus ja äratab koletise. Ta on nõus vastama sfinksi küsimustele. Ja sfinks küsib. Kas sa tead, Oidipus, mis on saatus? Kõik elus ja elutu maa peal ning taevas isegi jumalad alluvad saatusele? Vasta Oidipus, kui julged. Nimeta kedagi või midagi siin tohutu suures saatusel loodud maailmas, mis oleks tugevam saatusest. Inimene inimene. Tugevamast saatusest vastab Oidipus. Tulvil kahtlusi, kuid ei tunne meeleheidet säärase luksuse jaoks, pean ennast liiga tagasihoidlikuks tööinimeseks. Ma töötan rõõmus ja kurbuses ja mitte kunagi ei tunnevad täielikku rahuldust oma tööst. Mitte kunagi. Noorele heliloojale, kes tuli minult nõu küsima, vastasin. Olge see, kes te olete. Ärge allugi kartusele olla parem või halvem oma kaaslastest. Kui teil on millestki kõnelda, siis öelge seda nii, nagu ainult teie ütlete ja see tuleb hea välja. Kui teil pole midagi öelda, siis paikkige ja seegi pole halb. Ärge otsige uut keelt, tarvitage oma isikliku, siis suudate kõige täpsemalt väljendada oma mõtteid ja tundeid. Mul tuli anda nõu ka Yehudi Menuhin ele. Muidugi, väga meeldiv oleks nentida, et mina tegin temast viiulikunstniku kuid see poleks õige, sest ta oli juba siis hämmastav viiuldaja, kui ta minu juurde tuli. Ta seisis mu ees kindlalt ja otsustavalt, vaatas mulle otse silma ja kõneles peenelt, lapseliku häälega, mille eest oli võimatu kõrvale põigelda. Tahaksin teie juures õppida. Nähtavasti on tegemist eksitusega, Mae ja naera tunda. Kuid ma pean teie juures hakkama käima. Palun teid, kuulake mind, üle. Ma ei saa, sõidan ära, homme hommikul kell pool seitse. Võin tulla tund varem ja mängida sel ajal, kui pakiti asju, kas tohib. Kui Yehudi järgmisel hommikul umbes kell kuus mängu lõpetas nõustusin temaga töötama. Vaimustunud isale ütlesin, et tunnid tulevad tasuta. Yehudi teeb mulle vähemalt niisama palju rõõmu, kui mina talle vajalik olevat. Mis võib olla kurvem, kui jalutuskäik enda minevikku pildiga närvis? Kui heidad pilgu? Oma elule tõmbub süda valust kokku möödunut, meenutades. Kolm musketäri, korto tibu gazals olid minu sõbrad. Frakti puu südame kaotanud Pariis nimetas teda imeilusaks printsiks ja oli temast võlutud. Nab armunud naine. Korpooga tutvusin juba esimestel konservatooriumi aastatel. Minu suureks heameeleks esinesime tihti koos. Korto oli võrratu kunstnik, poeet, klaveril. Korto tibu jaga sals moodustasid suurepärase ansambli. Minu elu on vaid ühe inimese draama. Ma ei või seda võrrelda tragöödiate-ga, mida elasid üle nii paljud teised inimesed. Olin Rumeenias, kui puhkes esimene maailmasõda. Kogu rumeenia rahvas näitas üles erakordset mehisust. Ka mina töötasin nii, kuidas suutsin. Kirjutasin muusikat, organiseerisin 60 liikmelise orkestri, millega andsin palju kontserte kogu maal. Õnnetuseks saabus veel 1939. aasta teine maailmasõda. Selles sõjas tapeti naisi ja lapsi, Rauku ja vigaseid. Olin jälle koos oma rahvaga. Niikaua kui minu kodumaa kannatas, ei võinud temast lahkuda. Kui tunnen, et minu maale tehakse mingil moel liiga unustan igasuguse väsimuse. Kogu elu olen teeninud kunsti, aga minu kunst on kutsutud teenima kogu maailma. Maailm peab tundma minu kodumaa nägu. Kus ma ka ei viibiks, ei unusta ma iialgi, et see on minu esmane kohustus. Teenin kodumaad oma relvaga. Sõja lõppedes sain suure au osaliseks. Mind valiti Rumeenia Nõukogude sõprusühingu muusikaosakonna esimeheks. See ühing tugevdab meie sidemeid Nõukogude Liiduga ja soodustab meie rahvaste vastastikkust teineteisemõistmist. Nõukogude muusika on erakordselt omapärane. Meie püüdlusi tutvustada seda rumeenia rahvale kroonib kahtlematult edu. 1945. aastal esitas Rumeenia filharmoonia orkester minu juhtimisel Budapestis Šostakovitši seitsmenda sümfoonia. Pean Šostakovitši kaasaja üheks suurimaks heliloojaks. Tema seitsmes sümfoonia on kõrgeklassiline teos. Dmitri Šostakovitši avaldusest 1946. aastal sõitis Charleyanescu Moskvasse ja võlus meie kuulajaid oma kunstiga. Ta on tõesti erakordselt mitmekülgne kunstnik, suurepärane viiuldaja, pianist, dirigent ja väljapaistev helilooja. Mul oli suur rõõm enniskuga tutvuda ja veel suurem rõõm vestlustest temaga. Nii meeldiv ja mõnus oli kuulata tema tarku arutlusi muusikast ja kaasa elada tema suurele armastusele oma kodumaa ja rahva vastu. Kontsertide ajal Moskvas võeti mind nii soojalt vastu ja aplodeerida nii südamlikult, et vaatamata heale ja väsimusele mängisin kaks-kolm lugu lisapaladeks. Tahaksin siinkohal südamest tänada Moskva avara hingelist publikut ja oma kolleege Nõukogude heliloojaid. Enne kui sulen oma mälestusteraamatu, pöördun veel kord minevikku ja lasen pilgul libiseda üle kogu oma elu. Noorus ei ole eluperiood vaid hingeseisund, kujutluste võimekus, tunneta jõud. Inimene ei vanane aastate koormast vaid sellest, et ta loobub oma ideaalidest. Aastad katavad kortsudega näo ideaalidest, äraütlemine hinge. Sain teada seda, mida tahtsin teada. Rõõm tuleb raskustest ja nauding loomingust. Nüüd, mil mu teekond hakkab lõpule jõudma, vaatan ma rahulikult elu ookeanile, kus lained eemalduvad üha kaugemale ja minu ette jääb vaid hõbedane peegelpind, millest paistab taevas. Minu taevas.