Tere eetris on portaal tehnoloogia kommentaari esitab Kristjan Port. Eelmise sajandi tähelepanuväärsemate filosoofide hulka arvatud Ludwig Wittgenstein püüdis aru saada tegelikkuse sõnadesse vormitud keelevahelistest seostest. Philosophy jaoks koosnes tegelikkus suurest hulgast faktidest, mida inimene saab siis jutumärkides pildistada sõnadesse eeldusel et kasutatav keel rajaneb piisavalt loogilisele põhjale. Omadest sisemist seoste süsteem, sest et saaksime siis luua arusaama maailmast. Sõnad ühises kasutuses, et kõik mõistaks teineteist, jaan suudaks ühiselt maailma kirjeldada. Vastasel juhul ei saaks ju teineteisest aru. Nähtus, mis on kasulik muuhulgas liikluses. Välja arvatud siis olukorras, kui satud Jaapanisse ja seisad valgusfooriga ristmikul ning ootad rohelist tuld. Tuhandetel jaapani ristmikel. Roheline tuli puudub. Selle koha peal põleb miski sinine valgus. Inimloom arusaamade kujunemise varajases faasis jutumärkidesse pildistasid iidsed jaapanlased maailmavärvidest ühte sõnasse. Nii sinise kui rohelise värvisõna au tähistas otseselt küll sinist värvi, mille alla haarati kastmeks. Kri naabruses asub roheline. Rohelisele värvile leiti omaette sõnammy toori alles umbes 1000 aastat tagasi. Alles pole sugugi kohatu liialdus, arvestades tänaseni kestvaid komplikatsioone seoses rohelise värvi jaoks omaette sõna tarbimisega. Näiteks kui Google'i või mõne muu tarkvara abil tõlkida poes õunakasti kohal rippuva sildi sisu sabastuseks. Ised õunad hoolimata, et silma järgi on kõik õunad sama rohelised nagu meil ja mujal maailmapoodides müüdavad rohelised õunad, granismi. Mõnes tegevuses alles algajaid iseloomustatakse rohelisena nagu võrsed, aga ometi öeldakse jaapanis, et algajad on sinised ja nii edasi. 1968. aastal sõlmisid Viinis erinevate riikide esindajad liikluses teineteise parema mõistmise nimel märkide ja valgusfoori värvide ühtse kasutamise kokkuleppe. Seda ei teinud küll kõik riigid, lepingust puudub ka Jaapan. Aga sellest hoolimata püüavad kõik sama standardit ohutuse nimel järgida. Leppega ühinenud riikide liikluses kasutatavate märkide seas leidub mitmeid meile võõraid. Ning kohal unikaalseid lahendusi, aga samas sisaldavad maailmaga ühised märgid sama sisu sarnaselt Sis keelele, milles masside kasutusest ärkab omalaadne avalik tähendus valvur, vältimaks ühiste sõnade ja tegelikkuse vaheliste seoste liigset moondamist. Seetõttu on maailma valgus fooritki väga sarnased. Välja arvatud siis Jaapanis kust leidub küllaltki arvukalt tuttavaid rohelist värvi plafoonidega, poore aga leidub ka palju sinise tulega liiklust reguleerivaid seadmeid. Arusaadavalt. Põhjustab taoline sõnade ja tegelikkuse konflikti, kognitiivne dissonants pingeid ja see olukord ei meeldinud kohalikele keeleinspektoritele keda häiris, et tuhandete aastatega ei suudeta rohelise värvisõna kasutama hakata tänu millele roheline võib osutuda teadmata olukordades siniseks. Olukord häiris ka valitsust, keda motiveeris rahvusvahelisest valgusfoori tavast kinnipidamine kuid samal ajal hoolides jaapani keeletraditsioonidest. Leidliku lahendusena sätestati 1973. aasta valitsuse korraldusega kumbagi osapoolt näiliselt rahuldav kompromiss kasutada rahvusvahelises korras sõnaga roheline tuli märgitud foori bla foonis sellist rohelist valgust, mis sisaldab nii palju sinist spektrit, et seda ikkagi loetakse endiselt roheliseks aga võib vaataja silmis paista nagu sinine. Täna, millele. Ametkond saab endiselt kasutada pikkade traditsioonidega sõna sinine ja mõelda, roheline tuli. Sellest loost leiab mitu õpetlikku mõtet. Näiteks seda, et inimesed on mõne koha pealt sedavõrd jäärapäised, et nende asendamine robotitega võib ebaõnnestuda. Wittgenstein teadis väita, et kui inimesed ei teeks midagi rumalat, esineks kunagi midagi intelligentset. Ning ta lõpetas oma kuulsa teose traktaatus loogikofilosoofikus lausega, kui me ei saa rääkida, sestap peame olema vait. Pingutagem siis sinise tulega, mis võib paista roheline.