Tere eetris on portaal tehnoloogia kommentaari esitab Kristjan Port. Muljetavaldava Filmagraafia. Steven Spielbergi esimeseks täispikaks filmiks on 1971. aastal vändatud psühholoogiline põnevik duell. Film, kuidas normaalses inimeses tärkab hirm muutub agressiivseks vihaks kuni selle kolmineerumiseni tapatööks. Kõhedusel evolutsiooni käivitajad iseloomustavad mitmed meis ürgse hirmuäratavad tunnused. Suur, must ja räpane, ähvardavalt eesmärgipäraselt, kuid samas arusaamatult tegutsev masin. Filmi peategelaseks on ei midagi, ütleb ärimees sõitmas ilmetu autoga nimetul maanteel kusagil Nevada kanti jäävast päikesest ja tuulest räsitud kõrbes. Lugu hakkab arenema hetkest, kui peade, kellena möödub suurest nafta mustast diisli tahmas suitsu silmadesse tossabast tsisternautost. Siis aga seni aeglaselt oma teed rühkinud hiigelauto lisab gaasi möödub ähvardava mürinaga ärimehe automobiilist. Järgnevad stseenid koguvad pinget suure ja väikese masina manöövrite näol, samal ajal, näidates, kuidas meie peategelane püüab tsisternauto soovidest aru saada, et jätkata ohutult oma teed. Tasahilju idaneb tunne, et suures autos polegi roolis inimest. Sellele hetkel peaks vaatajat tabama äng olukorra lootusetusest, sest ilma inimesest juhita ei ole ju võimalik aru saada, millega koliks muutunud veoautot oleks võimalik maha rahustada, kaupa teha või muul moel õnneliku lõpu jaoks positiivsesse sängi suunata. Kurjaks läinud masina on ju arutu ja halastamatu ning pisikese autokese süütu juhi kord muutub Singelt otsustatuks. Ainukest lootust elustab inimese nutikus ja masina juhmus. Spielberg meile siiski armu ei anna ja krutib vaataja närve lõpu poole stseeniga jõhkra veoauto kabiinist väljuvate kauboisaabastes jalgadega. See pole mitte inimesega kohtumisest tingitud kergemini hingamise koht, vaid äratundmine masina jõhkruse kombineerimisest inimesena teise julmusega. Sest seni oli veel lootust, et inimese nutikus võiks trumbata masina juhmust. Aga nüüd selgub, et vastaseks on kogu aeg olnud maaniline liigikaaslane. Nagu öeldud, lõpet film surmaga, jättes psüühilise aher paremana, kuid elusalt alles meie rõõmsakangelase. Head filmi tegijad näevad maailma kulgemist ette ja tollipunane joon mõistmatust autost hakkab muutuma eluliseks. Uuesas Arlingtoni linnas märkasid elanikud ringi sõitmas Fordi kaubikut. Elanike tähelepanu arvates asjaolud, kaubikust puudus Juht. Olnuks tegu mõne isejuhtiva ebatavaliste antennide anduri plokkidega. Autoga poleks keegi suuremat kära teinud, kuid see oli täiesti tavaline sõiduk, mis tekitas kõhkluseid nagu oleks kohanud peata ratsanik. Lõpuks siiski õnnestus ühel ajakirjanikul ristmiku tõttu hetkeks peatunud autoaknast sisse piiluda keda märkas, kuidas tühja tooli seest väljuvad. Kaks kätt hoiavad sõidukirooli. Nõrgema närvikavaga inimene võinuks sellel hetkel minestada või saada südamerabanduse. Sellest stseenist oleks Bilbergilgi midagi õppida. Õnneks selgus, et tegemist ei ole õudusega, vaid kohaliku ülikooliuuringuga mõista, kuidas inimesed saavad auto kavatsusest aru. Kui neil puudub roolis oleva kaaslase mõtete jutumärkides, siis lugemise võimalus. Tehnilised valmistasid teadlased koos peatoega tooli sarnase kostüümi mille sisse puges peitu tegelik kätega siis roolist hoidev autojuht. Liiklemisel tavaolukordades juhindume reeglitest ja autode liikumise tehnilistest signaalidest. Teisalt leidub aga olukordi, milles kiikama kas teadlikult või alateadlikult roolikeerajat leidmaks liiklemisega seotud otsustamist protsessile kasulikku infot. Näiteks kas roolis on noor või vana mees või naine, kas ta vaatab sinu poole või mitte, räägib telefoniga põlvi, papsule, käega ka ja nii edasi. Tänu inimese nägemisele tajuma autode meres hulpides, et oleme ikkagi inimeste seas, kuidas seetõttu meile tabatud, et lugeda inimlike käitumiste vihjeid. Aga mis juhtub, kui tänavatele ilmuvad juhtidelt sõidukid? Millist infot oleks vaja, et just inimesed ei muutuks ohtlikemateks? Mitmed muidu pea veatult miljoneid kilomeetreid läbinud isejuhtivate sõidukite avariid ongi juhtunud nõndanimetatud targa masina samme mõistmatute inimeste ootamatust käitumisest. Arlingtoni eksperimenti juhtivad teadlased loodavad, et neil õnnestub selgitada, milliste tehniliste signaalidega pruulist inimese puudumist kompenseerida ja muuta liiklevad masinad inimestele arusaadavamaks. Alles jääb vaid küsimus, kas masin oskab lugeda ka inimest näiteks keerulistes olukordades liiklejate mõttemaailma ja emotsionaalset seisundit, kajastavaid ilmeid ning käemärke.