Kell on üheksa, algab tund, Bella pühapäevakoolis hõbeda ja Igor Maasik alustab. Istuge käed lauale. Pühapäevakool. Vandenõuteoreetikutele ei ole mõtet täna leida seoseid saates kasutatava muusika ja saab narratiivi vahel. Täna on meil siis teise hooaja kolmas pühapäevakool ja täna pajatame pliiatsi kui täiesti tavalise kirjutusvahendi ajaloost. Pliiats, mis pole sugugi oma tähtsust minetanud, on nii tavaline asi, et me sageli ei pööragi temale tähelepanu. Ja olgu alustuseks öeldud. Pliiatsi eelkäija oli peenikene metallpull, millega siis kirjutati mingisugusele pinnasele või pinnale. Nõnda aga meie kontsentreerume täna peaasjalikult grafiit, pliiatsisaamisloole ja grafiit. Pliiatsisaamislugu ulatub tagasi 16.-sse sajandisse ja viib meid üllatus-üllatus-Inglismaale kombria krahv kanda. Nii oli siis 16. sajand ja kui tahate täpsemalt siis 1564. aastal leiti seal kohakese Porroun täiu lähedalt grafiidi. Maardu. Selle maardla avastamine oli üsna juhuslikku laadi ning peamiselt mängisid seejuurest esimest viiulit. Kohalikud karjused karjatasid loomi ja käisid siis loomadega ilmselt lammastega ringi ja ühel hetkel ühest kohast karjused avastasid. Leitud kivimisarnane materjal on siis seatinamaagi ehk siis plii keemiline element number 82. Nii, nii siis seatinamaagi sarnane ja tegelikult pidasidki seda juba nimetatud maagiks, kuna ta läikis ja oli äravahetamiseni nii sarnane juba mainitud grafiidi Ladenega. Kohalikud lambakarjused olid varmad leitud maapõuevarale ka rakendust leidma. Ja see rakendus on üsna sarnane sellele, kus siis ja millisel puhul konkreetse grafiiti kirju kasutatakse. Nimelt pliiatsi südamiku peaasjalikult kõige olulisem komponent, niipea jäigi vastus nagu maa ja taeva vahele, olgu siis öeldud, et Nende grafiidi kamakatega märgistati lambaid kariloomadele pannakse külge numbrid, et nad ei läheks sassi ja ja kui mõni loom budget teeb, et siis on teda võimalik ka üles leida ja see oli ka juba 16. sajandil Inglismaa, mis on väga tuntud lammaste poolest, seal elab neid väga palju, ma olen käinud, läheb varsti jälle vaatama lambaid, nii nii siis selle grafiidi maagiga märgistati lambaid tuleb märkida porountelli maakoli üldiselt väga puhas grafiit, hästi töödeldav ning suhteliselt kõva materjal, see on grafiidi puhul, näeb me tänases saates õige pea selgeks, saame ülioluline omadus. Nii. Olgu siis veel öeldud, et tollel korral arvasid karjused, tegemist on plii maagiga. Ja samas nad ei teadnud ka, et tegelikult pliimaak ja selle käitlemine ja selle tähendab plii sattumine organismi. On väga kahetsusväärne juhtum. Juhus, kui juhus, kui see juhuslikult aset leiab ja lugu nimelt selline plii on väga mürgine aine. Ja seetõttu võib siis siis võib tagantjärele väita, et sealsed karjused ja ma loodan väga, et lambad tegelikult väga hea tervise juures, sest neid märgistati grafiidiga. Nüüd. Siinkohal on ülioluline jälle rääkida sellest, et tegemist pole mitte siis seatinamaagiaga, ma veel kord kordan üle vaid kvaliteetse grafiidiga. Ja et see niimoodi oli, see sai tõestatud muide alles 225 aastat hiljem. Niisiis tehke arvud, tamise tehedvad 500 kuuske tee pluss 225. Ja mida siis 225 aastat hiljem tõestati nimelt rootsi keemik seee tõestas, tegemist on Crystalse süsinikuga. Nüüd tuleks tagasi siis selle teema juurde, kuidas ja mismoodi grafiidist kujunes pliiatsi tähtis komponent. Nimelt esmalt hakati kiirkirjutusvahendi tarvis lõikama grafiidi mineraalist väikesi sellisi kepikese taolisi tükikesi, millega seesi üritati kirju dada. Ilmnes muide seejuures, aga üks puudus nimelt grafiit oli suhteliselt pehme ning primitiivne, kirjutas tus, vahend kulus äärmiselt kiiresti ja, ja määris muide ka kirjutaja käsi päris ohjeldamatult. Nüüd osaline lahendus oli nimelt selline, et grafiidipulk Te mängite siis kas lambanaha või tekstiilmaterjali sisse ja säärane kompo kirjutusvahend väsitas küll kätt ja oli ebamugav aga võimaldas siiski kirjutada nagu üldse. Ja idee paigutada grafiidipulk nii nagu me tavapärases tähenduses või tänapäeval pliiatsite ette kujutame siis pisike grafiidipulk on kuhugi nagu paigutatud ja paigutatud siis puust ümbrises on muide väidetavalt saanud alguse Itaaliast. Ja säärane kasutus muidugi omas rida eeliseid, et grafiidipulk ei murdunud kergesti kirjutada, oli mugavam ja mis kõige tähtsam, käed jäid puhtaks. Teeme nüüd vahepeal ühe muusikalise vahetunni ja siis räägime juba edasi grafiidi kui mineraali leidmisest avastamisest muudes paikades, kui seda oli. Ingliskumbria krahvkond. Nüüd meie saate esimeses osas juba mainitud puhta grafiidimaardla Inglismaal oli nagu oletada võib piiratud ressursiga. Ja nii pidid leidurid, potentsiaalsed leidurid hakkama mõtlema alternatiive tiivide peale. Esmalt proovid tee siis madalakvaliteedilise grafiidipulbri väävli ja antimoni seguga valmistada pliiatsisüdamike selliseid pliiatsi südameid kõike oli jah, tähendab kogu kogu pliiatsi nagu üldse siis et nendel oli väga kehva kvaliteet ja muuhulgas ei olnud need sobilikud ained, mis grafiidi kõrvale oleksid noh, nagu potentsiaali omanud, et korralik pliiats valmistada. Ja muide, siinkohal tuleb veel lisada juurde ka, et antimaa on teatud mõttes des samuti mürgine aine ja selle toppimine pliiatsi siis tollel ajal keemiliste elementide ainete omadused. Neid teati suhteliselt pinnapealselt klektiliselt ja seetõttu selline kombinatsioon oli ilmselt tehtud heatahtlikult, aga inimesed ei oskanud sooletada, kantimon mürgine. Nüüd olgu siinkohal öeldud, et mis, mis lahenduse pakkusid leidurid välja selleks, et, et parandada esiteks pliiatsi kvaliteeti ja pliiatsi sisu. Ma julgen öelda sellist inimsõbralikkust või ütleme, tervisesõbralikkust lahenduse leidis õigupoolest 1795. aastal poolioni armee ohvitser Nicolas-Jacques kond tee. Tegelikult oli tegemist kirjutusvahenditele spetsialiseerunud leiutaja ja, ja ja meistriga vaid Nicolas-Jacques kontee oli relvameister ja temal oli olemas kogemus grafiidi käitlemisest. Kontee meetod muide seisnes selles, et Ta puhastas grafiidipulbri. Minu uurimuste kohaselt tegi ta puhastust just nimelt veega. Segas uuesti juba puhastatud grafiidipulbri veega ja ülipeenikese, samuti puhastad tuut ja hästi kvaliteetse saviga. Nüüd sellest segust moodustati pikad neljakandilised kepikesed kepikese sarnaselt siuksed pulgad ja need kuivatati ning pandi siis söest vormi ning kuum töödeldi. See töötus toimus suhteliselt kõrgel temperatuuril. Nüüd selle menetluse käigus. Kontee pani tähele, et savi ja grafiidi vahekordadega manipuleerides oli võimalik pliiatsi grafiidile anda soovitud omadusi. Mida see tähendab? See tähendab seda, et mida rohkem oli segus, savi, seda kõvem oli pliiatsi südamik ja seda heledam ei ka pliiatsi jälg. No ütleme paberil või nagu üldse muide kontee pliiatsi valmistamise tehnoloogia, nii nagu ta selle siis 18. sajandi lõpus välja töötas, on enam-vähem sarnane sõna püsinud kuni tänase päevani. Kuid siinjuures üks oluline remark, mis annab meile enam-vähem orientiiri, millal siis algas pliiatsit tööstuslik tootmine. See algas Saksamaal 1839. aastal, nii et pliiats tema tavapärases mõistes eelkõige just harilik pliiats. Praegu käivad jutud kõik harilikus pliiatsisi. Hariliku pliiatsi ajalugu, nagu selgub, ei olegi väga pikk. Nii et tegemist on siiski 19. sajandi leiutisega. Kindlasti on muide pühapäevakooli kuulajad kuulnud sellist märksõna nagu keemiline pliiats, et mida see siis tähendab, selle seletame teile lahti, kes ei ole näinud keemilised pliiatsid tavaelus. Keemilise pliiatsi puhul lisatakse sellesse grafiidi savisegusse Ühte ainet, mille nimi on metüülviolett. Jaa, see annab siis pliiatsi, Jonale teatud mõttes lillaka varjundi ja keemilise pliiatsiga kirjutab, tatud kiri on väga püsiv ning teda ei saa kustutuskummiga hästi likvideerida. Ja samas tuleb jälle lisada. Keemilise pliiatsi puhul on see niiskuse Ja see Texivuslikud sattub niiskesse keskkonda, siis on kohe õige õige pea selge, kas ta kirjutab teatud hariliku pliiatsiga või, või on keemilise pliiatsiga, sest niiskuse tõttu etüülviolett nagu lahustub niiskusest, mis on ka muide paberi sees ja annabki sihukese lillaka varjundi. Nii, aga me ei ole täna jõudnud rääkida veel värvipliiatsite südamikest, kõik need eelmised jutud käisid siis hariliku pliiatsiga kohv ja värvipliiatsite südamike valmistamine käib täiesti teistmoodi. Nimelt südamike sisu valmistatakse esiteks värvipigmendi, st siis on mingi konkreetne rasvainevaha ja sideaine. Ja olgu siinkohal öeldud, et noh, inimesed küsivad, et niisugune on siis see sideaine või, või mis värk pomm siis sideainetes pekter olgu öeldud, siinkohal on väga mitmepalgeline. Seejuures kasutatakse ka sellist täiter materjali nagu tall ja, ja väidetavalt ka kaoliin. No loomulikult hästi peenikeses fraktsioonis peavad juba nimetit ained olema. Nüüd. Olgu siinkohal öelda öeldud et kehtib üheselt interprojekteeritav seaduspärasus, see on ülioluline ka nendele kuulajatele, kes kavatsevad osta karbikese värvilisi pliiatsid, olgu need kuulajad siis noored või, või nende noorte inimeste vanemad. Ja seaduspärasus iseenesest on selline, mida rohkem on värvipliiatsi südamlikus, värvipigment, tee seda kvaliteetsem on värvipliiats. Ja erinevalt harilikest pliiatsit värvipliiatsite valmistamise käigus pliiatsid ei kuumtöödelda. No ma toon siin võrdluse siis harilike pliiatsite üsnagi või tähendab südamike kõrgest termilisest töötlemisest ja värvipliiatsite puhul me võime siis rääkida. Nimelt seda, et neid siis üsna madalal temperatuuril siiski muidugi muidugi kuumtöödeldakse. Ja hiljem, kui on toimunud kuumtöötlemine värvipliiatsid, kuivatatakse see selline tehnoloogia osa harilike pliiatsite valmistamise puhul on üsna tagasihoidlik Kuu joonud omav. Samuti käib värvipliiatsite tootmise tehnoloogia juurde. Hiljem ka töötlemine kuumas rasvavannis, mille pärast seda tehakse, tekib kohe retooriline küsimus. See töötlemine kuumas vannis, see tagab pliiatsi Parema libisemise paberil või noh, ükstapuha, mõnel muul materjal sellepärast värvipliiatsitega nagu võib oletada, saab kirjutada ka siis või joonistada seina peale või papitüki peale ja nii edasi ja kolmandad, sellepärast ma räägin mitte ainult paberi peale või nagu üldse nii jätkame vahepeal läks, võttel on saatejuhil segamini, aga ma katsun jälle ree peale tagasi saada või kella peale tagasi saada, mis toob, ning minu juurde tagasi pliiatsi valmistamisel, nagu oletada võib, on üks ülioluline roll täita Ta ka puitmaterjalile mille sees siis asetsev pliiatsi südamik. Ja see ei ole mitte päris niimoodi, et lähme lõikame aia taga kuuse maha ja hakkame sellesse kuuseoksakese või puitosasse grafiit siis toppima, nii lihtsalt need asjad, lugupeetud raadiokuulajad, ei käi. Nii. Siinkohal see tähendab pliiatsi valmistada, mis puhul mängib esimest viiulit puitmaterjali prisma läbi vaadatuna konkreetse puitmaterjali mehaaniliste füüsikaliste omaduste kogum. Oma haigla ma ei lugenud seda paberi pealt maha, nyyd jätkame, pliiatsit valmistamise puit peab olema hõlpsasti töödeldav, siis on hea pliiatsit mude teritada. Ja läbipliiatsite tootmise ajaloo on ilmnenud peaasjalikult kolm puuliik, kes on end eri eriti hästi õigustanud pliiatsite valmistamisel. Ja ma arvan, et meie kuulajad tahavad ka teada. Kindlasti ei ole nende puuliikide hulgas arukask, harilik kadakas või harilik pärn. Need kolm puuliiki, mis domineerivad pliiatsitööstuse materjalina ja on siis selle grafiidi ümbriseks, need on Liibanoni seeder siberi seedermänd ja California seeder. Muide pöörake lugupeetud tulevased pliiatsiga omanikud, kui te endale soetajate pliiatsi. Et värskelt valmistatud pliiatsitega on selline äärmiselt, et iseloomulik aroom juures. See aroom on tingitud siis materjalist, millesse pliiats nagu tehtud on. Ja üldjuhul on nüüd niimoodi, et mida kvaliteetsem on see pliiats, õigemini pliiatsi puiduosa seda rohkem võib oletada, et tegemist on siis see Trist. No need kõige kvaliteetsemad pliiatsit Liibanonis eetrist valmistatud või siis ma ei tea nüüd, milline on hetkel pliiatsite turg, aga aru saada on siberi seedermänd, on venelaste pliiatsi puit. Ja ilmselt ameeriklased kasutavad California seedrit. See võib-olla oled, juhtus aga ja ei pruugi sugugi tõeselt ühele vastata, et see on, ütleme niimoodi, et see on saatejuhi hüpotees. Nõnda üsna sageli on harilikud pliiatsid muide varustatud ka kustukummiga ja säärase innovatsiooniga õigemini säärane innovatsioon, võeti Ameerikamaal kasutusele 1858. aastal selle kasutusele võtmise ka nüüd üks selline huvitav lugu. Et hetkel mulle ei meenu isegi selle leiutaja nimi, kes üritas kustukummiga varustatud pliiatsid siis patenteerida tähelepanu, tähelepanu ja esita siis tollel ajal patendiametile oma Nõudmise nõudmisel see asi patenteeritakse oma andmed nende konkreetse objekti suhtes, et mis asi on. Ja olgu siinkohal öeldud, et Ameerika Patendiamet lükkas selle patenditaotluse tagasi ja sellel oli see põhjus. Leiutaja oli iseenesest kombineerinud kaks vahendit, ilma et selleks oleks midagi pidanud juurde täiendama ja see patendiameti poolt läbi ei läinud. Pliiats, mille otsas on kustukumm, see on iseenesest nii-öelda kahe komponendi kombo või sümbioos nii. Aga muidugi säärased pliiatsid on laialdaselt kasutusel ja iga endast lugupidav inimene, kes on omas elus pliiatsit käes hoidnud kui ka siis selle kustukummiga, pliiatsit, mille, mille sünnilugu on täpselt siis, kui toimus Mahtra sõda 1858. aastal. Nüüd puitümbrisega pliiatsi edasiarendus on niinimetatud täitepliiats. Ja täitepliiatsi puhul saab grafiidi südamiku uuendada, seda ennekõike, ehk siis kas grafiidisüdamik on lihtsalt ära kirjutatud, on ta ära kulunud või on ära murdunud, mida iganes. Ja täitepliiatsi puhul saab siis. Vahetatava südamikumisele pliiatsi sees on sel puhul siis paigutada iseloomuliku täpsemini spetsiaalsesse siis pliiatsi ümbrisesse ja nii saab reguleerida pliiatsi südamiku välja ulatada tus ning loomulikult saab pliiatsisüdamikuga vajadusel vahetada. Nüüd huvitav on märkida, et sellist pliiatsi ma julgen nimetada teri vaati kasutada juba 19. sajandil, mis on minu jaoks suhteliselt hämmastav. Sest noh, ma mäletan seda veneaegset aega, kui oli täitepliiats ja see täitepliiats oli siis selline, mis tekitas paljudel pliiatsientusiastidele ültse kirjutamise entusiastide no siukest wow efekti. Õigupoolest on tegemist siis leiutisega vaid kirjutusvahendiga, mis oli juba siis kasutusele 19. sajandil ning jälle oli liidrirollis Inglismaa Inglismaal oli taoliste pliiatsite kasutamisel Juhtjuhtoina rollis, ütleme kogu Euroopa Euroopa võtmes. Nüüd üldjuhul on pliiatsi-le graveeritud ka märgistus, mis viitab, kas tegemist on kõva või pehmema südamikuga ja need inimesed, kellel on pliiats käepärast, siis uurige teiegi, kui teil on Euroopa päritoluga pliiatsid siis kasutusel on seal sellised tahetud kuskilt kindlasti leiate siukesed tähed või siis p või siis Es, mis toad vastad, haa, haad p tähendab black. Ja must nagu üldse ja see on pehme pliiats, eff tähendab siis teravad, et seal siis nagu keskmine, et ta ei ole nii väga kõva pliiats ja väga pehmed ja see ka ei ole nii. Ja kõige tavalisema Euroopa kirjutamispliiatsi peale on tähistatud niisugune või on märgitud selline märge nagu HP, see tähendab, et ta on sihuke vahepealne. Keskmist sorti nüüd Ameerikas käib asi teistmoodi, Ameerikas on kasutusel numeratsioon ühest kuni neljani, kus siis on kõige pehmer number number üks tähistatud, siis on see numbriga pliiatsid ja no oletada võib, et seal on pliiats, on siis number neli nüüd need õnnelikud inimesed, kes siis? Omavad vene pliiatseid veel siis vene pliiatsisüsteemis kasutatakse tähiseid, mis tulevad venekeelsetest sõnadest, tee tähendab Diordei ja emm tähendab vähki. Ja olgu, olgu siinkohal siis muuhulgas öeldud, et pliiatsite on muidu muidugi ka väljakujunenud kas siis ajaloolises plaanis või nagu üldse ka oma kujul ja seda me sellest me räägime peale muusikalist pausi ja kastanid toob tulest täna välja poolva taik. Pühapäevakool. Nii pidime nüüd pliiatsikujust rääkija esimese pliiatsid, mis, mida inimkond nagu kasutas, olid neljakandilised ja nendega kirjutamisel, mis siin teha, väsisid näpud ta ära ja seetõttu tuli leida lahendus mugavamaks, pliiatsikujuks kujutage iseenesest, et teil ongi näpu vahel neljakandiline, pliiats soosib sisse ja väsitab, väsitab käsi nüüd. Edasi tuleb siis mainida, et sexaconaalne ehk kuusnurkne ja siin silindrikujuline pliiats võimaldas säästa kirjutajat tega ebamugavustest, mida teravate nurkadega juba kirjelt ette neljakandiline pliiats tekitas. Ja muide on kasutusel ka ovaalse kujuga pliiatsid. Neid nimetatakse mõnikord ka tisleripliiatsit, eks ja väidetavalt pidid tisleripliiatsid sobima töömehele seetõttu, et nad ei libise käest ja tisler saab sellist pliiatsit kindlalt näpu vahel hoida. Ma olen proovinud tisleri pliiatsiga kirjutamist ja siinkohal on ütlemata hea tõdeda, vot see, kas kas sa nüüd näpu vahelt ära libiseb kergelt või mitte, et selles suhtes mul puudub nagu empiiriline kogemus. Küll aga võin öelda, et sellised ovaalsed pliiatsit äärmiisel mugav käes hoida. Nüüd rääkides pliiatsid käest, aga teine tänane saade tervenisti ongi pühendatud, nagu pliiatsiga ei pääse üle me ega kal ümber kustutuskummist. Ja kuna eksimine, nagu te teate, on inimlik, siis aeg-ajalt peab kirjutama kirjutaja pliiatsi kasutaja oma eksinud või vääraid kirjamärke või väärjal kirjaridu mingitel põhjustel kustutama. Ja muide, esimesed kustutuskummid valmistati sünteetilisest kummist. Ja kaasajal kasutatakse pliiatsid kirja kustutamiseks oluliselt, et noh, ma julgen öelda thansimaid materjale nagu vinüül või siis mitmesugused kummisarnased materjalid. Nüüd olgu vahemärkusena lisatud, et dieedi kirja kustutamisel kasutad kustukummide, see on lisatud abrassiivsed materjali, seal on oluline, et tint jääb paberi külge püsivamalt, aga et sellesse lahti saada, on siis vaja õigupoolest abrassiivsemat vahendit tint paberi küljest lahti saada, siis lisatakse kustutuskummi hulka ülipeened liiva. Nüüd enne kui võeti kasutusele kummist kustukad oli kustub asendajaks kas siis vaha või tähelepanu, tähelepanu leivatükikene, mis oli siis näpu vahel ära muditud. Mõned allikad viitavad ka sellele, et kasutati siis Sellist ainet nagu pins kivi. No iseenesest on tegemist materjaliga, mis on äärmiselt abrasiivne ja sellega sai tindikirja kohe päris kindlasti ära. Ja veel kord tuleb märkida, kustutaja valikul oli kaalukeeleks see, millega kirjutab, siis on ülioluline ka tänapäeval kas siis kirjutati tindiga või siis grafiidipõhise kirjutusvahendiga ja olgu siinkohal öeldud, et mida aeg edasi, seda äkilisemad ja püsivama nii-öelda väärtusega on meil ka pastapliiatsi tindid, noh, vaata see materjal, mis siis pastapliiatsi sisse pandud, ma nimetaks teda tindipastaks või, või nagu noh, üldse et nende puhastamine või õigemini likvideerimine paberi pinnalt on täiesti uutel tasanditel ja selleks siis kasutatakse juba keemilisi võtteid. Tavaline valgendaja, see on kontoritarvete seas ülipopulaarne kaubaartikkel. Kustutuskumm TEMA konventsionaalse tähenduses võeti kasutusele 1770. aastal, inglise inseneri Edward naised on need poolt, jälle on inglased esiplaanil. Siinkohal siis tuleb mainida, et naine, neer, spetsialiteet Ta oli tegelikult mõõteriistade konstrueerimine ja tema käe läbi muide valmis esimene meresõitudeks kasutatav töökindel baromeeter. Taas on tegemist jälle leiduriga, kes. Esmavaatlusel on nii-öelda kirjutusvahendite terit tooriumilt valgusaastate kaugusel nüüd aga tagasi tulles nüüd Nairmee juurde tema leiutiste nimistusse kuulub muuhulgas ka otse, on huvitav ja naljakas. Selline riistapuu, mis on staatilise elektrigeneraator, no esialgu sõuad, staati statik, illektressifitsionoreide sõuad, nii, aga selle riistapuuga soovid tas leidur ravida mõningaid haigusi, haiguslikke seisundeid nagu hambavalu, epilepsia, hüsteeria ja närvilisus, nii et saate staatilist elektrit, närvilisus tolleaegsete meditsiiniklišeede järgi pidi nagu vits teegaguma kaduma nüüd kummi kui kustutaja omadused ja kasutamise avastas leidur juhuslikult, nagu oletada võib. Nael neelne kujunes muide kustukummi leiutame teatud mõttes ka äriprojektiks ja nimelt oma äris, mis asus Londonis koornhilis. Sai iga soovija osta poole und, sisemisse on umbes 1,25 sentimeetrit pikk, kummist plönni kolmesilingu eest. See raha oli toona üsna suur raha ja Edward armee äriprojekt. Kogus hoogu kustutuskumm muutus selliseks Fansiks aksessuaar, yks Edward suri 1806. aastal. Võib oletada, et seal, kus ta oma elu kõige suuremad teod korda saatis loomulikult Londonis. Nüüd kustutuskummi tõeline võidukäik sai alguse pärast 1830 üheksandat aastat, mil ameeriklane Charles Goodyear avast tas kummi hulkaniseerimise protsessi. Ja see ei olnud võidukäik ainuüksi kustutus kummile, vaid ka kummimaterjalile tema laiemas mõistes ja definitsioonis. Nagu üldse. Ja tasub siinkohal mõelda autokummidega kallikuule, millelt võime nii mõnigi kord leida kirjakoodi Eeaa. Nüüd tootearenduse seisukohast on kussukas väga perspektiivne ja võrreldes näiteks pliiatsiga tegelikult ju head kuulajad suhteliselt konservatiivse disainiga toode on ka plastilisi sihukesi ussikujulisi pliiatseid, aga noh, üldjuhul domineerib selline konservatiivne disain. Ja ma saan aru ka ja ma loodan, et ka teie, kuulajad, saate aru, see disain on jäänud konservatiivseks peaasjalikult seetõttu mets on puhtalt pragmaatilistel kaalutlustel. Kustutuskummid, nagu paljud avatud silmadega kantseleitarvete kauplusi külastanud kliendid on tähele pannud, on disainitud. No julgen öelda, väga lõbusat, eks, ja ma julgen öelda isegi pärdiku sõbralikeks toodeteks. Ma tean paljusid inimesi, kes koguvad koguni kustutuskumme. Nüüd enne veel, kui me saada saab, nagu ühele poole taha on rääkida või tulen õigemini pliiatsi juurde tagasi korraks mis räägib pliiatsi kui kirjutusvahendi kasuks. Ma ei, ma ei pretendeeri, et see tänane saade kutsub üles inimesi hakata alates homsest, minugi pärast tänasest päevast oma märkmeid oma kirjatöid tegema pliiatsiga, kuid tahame rõhutada seejuures, et sellel vanal armsal pliiatsid on selles mõttes head omadused. Et kui me eksime, siis pliiatsikirja on üsna kerge kustutada. Pliiatsikiri on vastupidav niiskusele. Pliiatsikiri on, vastuvõtt, on, tähendab, pliiatsikiri on ultraviolett kiirgusele suhteliselt tagasihoidlik sihtmärk, see tähendab seda, et ultraviolett kiirguse käes pliiats Niina pliiatsikiri nii naljalt ei tuhmu. Ja üldisele vananemisele on samuti pliiatsikiri suhteliselt vastu. No vastuvõetav, selgelt nii üks asi veel ei saa mitte saadet ära lõpetada, pliiats saksa keeles. Kuidas see kõlada? Plays, Stif, ma ei ole saksa keele rääkima rohkem nagu inglise hispaania keel, mis tähendab see siis otseses tõlkes, see tähendab pliipulk ja antud kontekstis on saksakeelne sõna vaste pliiatsid väga eksitav, sest alguses arvati, alguses tegi ju tegelikult nende esiisasid pliimaterjalist ja sõna jäi kasutusse ja vene keeles on pliiats garandas. Teada on, et üks Šveitsi päritoluga firma, mis toodab kooli ja kantseleitarbeid, on muide ka nimega garaan taas. Kuulge, huvitav teema ehk mõni teine kord jätkame ja sõidame siit saatest minema 99 õhupalliga.