See on eituur, villa, loobuse, muusika. Võib-olla möllab teie akna taga praegu pahatujuline märtsi tuisk keerutades raevukalt kuivi torkavaid lumehelbeid ümber maja. Aga võib-olla hoopis sädelevat maja ees sõiduteel veeloigud päikesekiirtes. Ning esimese kevadise sula vallatud piisad koputavad rahutus rütmis aknalauale. Kui aga kõlab see muusika, unustate tahtmatult tigeda tuisu ja kevadtilkade koputusi. Sellest hetkest astub teie tuppa ime. Hämarat seinad lükkuvad laiali. Kõik teeleni omased esemed kaotavad piirjooned. Ja te leiate ennast Brasiilia ürgse jõe Amazonase läbipääsmatutest džunglites. Te tunnete näol kuuma troopilist hingust. Teieni kanduvad nähtamatute loomade ja lindude hääled kuskilt sealt salapärasest rohelisest rägastikus. Ja siis vilksatab liaanide harutamatus keermestikus indiaanlase poolpaljas nagu pronksi valatud keha. Kärestikulistes jõe veel aga liuglevat pärismaalaste väledad bürood. See mitte millegagi võrreldav muusika on nagu looduse enese sünnitatud läbi imbunud tema mahladest ja fantastilisest värvidest ainult temale omastest aroomidest. Nüüd on aga teie ees ääritookeani tühi Kallas vaid üksikute kidurate põõsas taimedega. Rutamatult veerevad laisad lained soojale ainsast jäljest puutuvad tule liivani. Haiglaselt ligineb jälle üks neist peatub nagu hetkeks ja rullub tagasi. Siis tuleb teine, kolmas. Ning õhku jääb pärinema, meloodia unistav, nooruslik, veidi nukker meloodia. Kerge nagu udu, piirg. Seal eemal mühiseb endiselt katkendlikult hingav kooga kuukja nagu millegi järele igatsev, raskelt kannatava olend. Dauge horisondi taga sealpool halli lõputut vee välja keeb elu. Inimesed elavad ja surevad, kannatavad ja armastavat, saavad sõpradeks ja tapavad 11. Ent see on kõik seal siia lagedale liivane paiskavad lainet vaid inimhingetormide järelkajasid. Siin valitseb piiramatult meloodia, unistav, nooruslik, puhas nagu lapse unenägu. Võib-olla just säärased pildid kerkivad tee silme ette, kui te kuulete. Villa loobusid muusika. Võib olla ka teistsugused. Alati on aga selles muusikas reaalselt tajutavat helilooja kodumaa looduse pildid tema rahva elu ja ajalugu. Brasiilia poeesia, kordumatu iluvilla loobuse muusika jätab teie huultele merevee mõrkjalt soolase maitse ja kisub teid kaasa Brasiilia külaelu, ohjeldamatut rütmide ning Amazonase ürgmetsade salapärase fantastikaga. Sellesse muusikasse on kätketud kogu Brasiilia söök. Selle maa hing. Kus villane hobus sündis ja millele ta pühendas oma tohutu suure, erakordselt isikupärase loomingu Ja nüüd kujutlege suurt valget linna ookeani kaldal ning väikest, väga elavat ja vastuvõtlikku poissi, eitoor, villa loobust, kes sündis selles linnas viiendal märtsil 1887. aastal see tähendab täna 80 aastat tagasi. Vaevalt on vaja kirjeldada riiuli šaneerot seda päikesesäras helendavat laulude, tantsude, linna, mida üle maailma tuntakse eelkõige ülilõbusate taltsutamatult, temperanentsete karneval-ide linnana. Ja vaevalt on vaja pikemalt seletada, kuidas säärases linnas veedab oma vaba aega 12 aastane unistavate silmadega piiritult uudishimulik ja teadmistejanuline poisike. Muidugi ta on tundide kaupa tänaval kuid tohutult huvitav on hulkuda Towni kodulinna maalilistes kvartalites või näiteks seltsida rändmuusikuterühmaga ja mängida nendega koos serenaadi. Sest muusikat armastab eitoor ülekõige. Ta on iseseisvalt õppinud mängima kitarri, klarnetit, saksofoni, tšellot õhtuti mängita kinodes ja restoranides, aidates niiviisi oma perekonda, kes hiljuti tõsisa. Ei, tuur tahab kõigest hingest saada muusikuks nagu isagi sellest unistas. Kuid ema on kategooriliselt vastu. Ema unistustes on poeg, kuulus arst, aga mitte muusik. See pole kellegi elukutse. Jäika sagedamini keelata pojal klaveri mängimise. Eituur põgeneb tänavale juba anda turul tundide kaupa jälgita sisse sõitnud talupoegade mängu ja tantsu erakordselt huvitavate rahvapillide kõla. Üks pillimees võlub fantastilisi rütme väikeste kivikestega täidetud pudelist. Teine vehib puust ja metallist kõristitega. Kolmandal on raamile pingutatud kitsenahast trumme. Ja neljas uhkeldab hoopis arusaamatu pilliga vajutab korraks ning kuhi kostub mingi tundmatu metsloomade häirgamine. Ja väikemees ütlevad talle talupojad. Sääraseid laule on siin vaevalt veel kuulda. Riiun tulvil eurooplasi, kohvikutes ja restoranides mängitakse prantsuse Foxtrotte ja sambad Ameerika moodi teatrites, itaalia oopereid. Me hakkame juba unustama oma rahvuslikke viise. Kuid on veel Brasiilias kohtid, seal. See seal hakkab eitoori kummitama. Kui palju võiks seal koguda neid meloodiaid ja rütme üles kirjutada, säilitada ja siis oma rahvale tagasi kinkida, temale kuuluvat muusikalised varandused. 18 aastane nooruk otsustaks sõita sinna kust saada raha sõiduks. Isa raamatukogus on palju hinnalisi raamatuid, need tuled ära müüa. Kus säärane meelekindlus? Otsustusvõime, noh, kas pole ta siis pesuehtne brasiillane? Kas ei armastada piiritult muusikat ja oma kodumaad, kelle heaks ta on valmis kõik tegema? Juba ongi eituur tsivilisatsioonist puutumatutel aladel. Aafrika ja Indiaani muusikalised traditsioonid. Hispaania ja Portugali meloodiad säilivad siin kogu oma ilus. Indiaanlaste melanhoolselt viisid neegrite temperamentsed, tantsud, omapärased rahvapillid. Kõik see köidab noore entusiastil elavat fantaasiat. Vaat kus on alles muusika, rütmi ja poeesia hindamatut varamut ei toorkuulab ja kirjutab, kirjutab ja kuulab vihik vihiku järel täitub lugematutest, noodimärkidest ja ülestähendustest. Peale mõne tühise valsi ja pulka polnud lilla loobusseni ise kirjutanud ja üldse mingit tähelepanu osutanud omaloomingulistele võimetele. Nüüd tunneb ta, et helid lausa tulvad temas. Ta istub klaveri ette. See, mida ta mängis, sarnanes väga neile lihtsatele rahvaviisidele, milles tema noodivihikute leheküljed olid tulvil. Ent samal ajal tõsta, et see oli siiski tema enda muusika vaid inspireeritud sellest, mida ta nii palju kuulis soojadel, vaiksetel õhtutel. Tollel meitsilikult puutuvad Tulmaal noore helilooja elus koli saabunud pöördepunkt. Jah, just helilooja, siis nüüd said aru, et ta võib ja oskab luua ja et tema ainukene elu eesmärk on kirjutada muusikat. Ja veel mõistis ta, et tema loomingu aluseks saab olla ainult rahvamuusika. Aastaid hiljem juba kuulsa heliloojana, ütles Vilja loobus. Ma kirjutan folklooristiilis, kuid kasutan rahvaviise enda isikupärases laadis. Nii see vist peaks iga kunstniku juures olema. Rahvalt saadud materjali tuleb töödelda. Ma uurin oma maa ajalugu ja kaasaegseks, et elukeelt esiisade tavasid. Need uurimused on minu loomingu läteks. Nii kõneles ta hiljem. Seni aga sukeldub, pilla loobus ikka uutesse rahvamuusika avastusretkedest, sõidab ja sõidab, võtab osa teaduslikest uurimisekspeditsiooni idest. Ja lõpuks, 1915. aastal toimub riiudega neerus, esimene kontsert TEMA helitöödest. Tõepoolest oli edu, oli taplausid, noori helilooja erakordselt värske, koloriitne ja väga meloodiline muusika ei võinud kuulajaile mitte meeldida. Oli ka erutatud helilooja, kes esmakordselt andis oma loomingu suure kuuleskonna kohtu kätte. Kuid siiski mitte see kontsert ei jäänud villa loobusele nii meelde kui see, kus teda kuulis Brasiilia pealinna külla sõitnud väljapaistev pianist Artur Rubinstel. Ning kindlasti oli helilooja veel rohkem erutatud, kui kuulus muusik talle ütles. Mulle meeldivad väga tee klaveripalad esitanud suurima heameelega mõnid neist oma kontserdil. Tingimata aga politsei, Mell. Ja veel ütles Artur. Rubensteini on vaja õppida. Ma näen, te valdate hästi harmooniat ja kontrapunkti. Te olete energiline, teadmistehimuline, andekas noormees. Teil on suur tulevik. Te peate sõitma Euroopasse, Pariisi, Brasiilias käib harva neid, kellelt te võiksite õppida. Pariisis, aga kohtade maailma juhtivaid heliloojaid ja muusikuid? Rubensteini soovitust võetakse tõsiselt. Noor helilooja saab valitsuselt stipendiumi muusikalise hariduse täiendamiseks Prantsusmaa pealinnas. Vilja loobus mäletas väga hästi seda sõitu. See oli 1922. aastal ja ta oli siis 35-ni. Kogu Brasiilias oli ta tuntud kõige silmapaistvama ja elu rõõmsama heliloojana. Muusika lausa purskus temast. Kui palju oli ta juba kirjutanud rahvaviiside töötlusi, klaveripalu, sonaate, pette sümfooniaid, ohjeldamatu fantaasia ja loominguline instinkt asendasid heliloojalt tehnikat, meisterlikkust ja kogemusi. Fantaasia oli tallaga, põhjatult rikas. Ja siis sõit Pariisi. Kui villa loobus, astus Prantsusmaapinnale. Selgus kohe, et ta temale omast huumorimeelt ei olnud maha jätnud. Nimelt küsiti temalt, millise tuntud professori juures ta õppima hakkab. Vile loobus vastast. Henno küsimust. Võib-olla need professorid hakkavad veel minult õppima. Nagu selgus, oli selles nooruslikkuse enesekindluses paljugi tõtt. Tutvunud villa loobuse helitöödega, ütles kuulus helilooja, organist, dirigent, pedagoog ja kirjanik Läns saanud bändi. Maestro, teil ei ole minu nõuandeid enam vaja. Te olete küps helilooja Pille loobuse helitööde ettekanded neil aastail Pariisis kinnitasid bändi sõnade õigsust. Ometi õppis lilla, loobus Pariisis palju kohtumised Euroopa ja Ameerika silma paistavate, heliloojate ja interpreetidega olid pusele tõeliseks kooliks. Isegi väga põgus loetelu nendest, kellega villaloobus läbi käis, räägib ise enda eest. Pablo käsals. Sergei jäägile moristadalwell Manuel defalia, Jošennescu, Sergei Prokofjevi milline plejaad? Ajakirjanduses ilmub mahukaid pretensioone villale hobuse loomingu kohta. Tema helitöid antakse välja suurtest iraažides. Villa loobus, muutub õigustatult kõige populaarsemaks kujuks Pariisi muusikasalongides. Pariis toob talle maailmakuulsuse. Ent ometi tunnetage selles kuulsuse, säras suurt igatsust kodumaa järele tema ääretutesselt taanide salapäraselt hämarate troopikametsade kuuma päikese järele. Euroopa kunstielukeskuses Pariisis kirjutab pilla loobus ühe teose teise järel tulvil kauge kodu Masingust 16 rahvatantsuklaverile 16 koorost mitmesugustele ansamblitele. 10 Brasiilia rahvalaulu. Pariis andis talle kuulsuse. Ei suutnud aga panna unustama Brasiilia nii südamelähedast loodust, tema lihtsaid ja liigutavaid laule. Siiski oli Pariis tähtsaks etapiks Brasiilia helilooja loominguliselt teel Dali Pariisile sügavalt tänulik unustamatut kohtumiste ja publiku vaimustatud kiiduavalduste eest kogu selle linna muusikalise atmosfääri eest. Eriti kallis oli Pariis heliloojal aga sellepärast, et ta siin esmakordselt enda jaoks avastas Johann Sebastian Bachi. Muidugi, Bachi teadis ta ju präziljaski, kuid tõeliselt mõistis teda alles Pariisis. Läitsigi suurekantori muusika hämmastas ja vaimustas villa loobust. Mitte ükski minevikku ega kaasaja heliloojatest ei avaldanud talle säärast mõju kui Bach. See muusika saatis teda igal sammul, jälgis teda ööl ja päeval ei andnud hetkekski rahu. Pikkamisi hakkas see muusika helilooja teadvuses kuidagi teisiti kõlama nagu kuumamuusika. Ta tunnetas, et see ei ole enam Bach. Helises tema enda süda, tema enda kujutlusmaali. See ongi villa, loobuse, enda muusika. Ent mingisugused nähtamatud niidid viivad siit Bachi juurde. Midagi karm ja klassikalist on selles muusikas, mis teeb teda väga lähedaseks kuulsa sakslase loomingule. See on nagu imepuu, mis kasvab ranges gooti stiilis kõrguva seina ääres. Tema oksad hingavad kordumatult pahiliku õhku. Ent juured saavad toitu Brasiiliat, tulikuumast pinnasest. Nii sündisid Ei Dorvilla loobuse parimad teosed. Üheksa Brasiilia pahianat, millesse autor talletes oma sügava austuse suurele saksa heliloojale. Esimene pahjana sündis 1930. aastal siis kui heliloojaid jättis maha külalislahke Pariisi ja pöördus tagasi kodumaale. Ta oli küll ka vahepeal igal aastal korra käinud Brasiilias, juhatades seal kontserte enda ja oma rahvale vähem tuntud Euroopa heliloojate loomingust. Ning alati võttis kodumaa teda hõisates vastu. Ta oli ju nende rahvuslik uhkus, peaaegu et ebajumal. Ja kui siis ise õppinud muusikut, kes põgenes kodust EP kitarriga õlal ja noodi vihikuga käis käia läbi kogu maa tunnistas Euroopa nüüd üheks ere Taimaks ja omanäolisemaks kunstnikuks kogu maailmas. Vilja loobus, tasus oma maale ja rahvale heldekäeliselt samasuguseid, sooja ja ennastunustav armastusega ning eelkõige muusikaga. Esimene pahjana sümfoonia, poeemi laulud, instrumentaalpalad. Kõigis neis ei helisenud mitte üksnes Brasiilia muusikale karateersed elemendid vaid selle maa kogu hing. Ville loobus nimetatigi Brasiilia muusikahingeks. Nii oli ka õige. Kodumaaluule sai tema teoste tekstideks muinasjutud ja legendid, muutusid ooperit, teie sümfooniat ja reedeks. Vanad pärimused, tavandid ja rituaalid andsid toitu tema fantaasiale. Võiks jutustada veel palju heitoor villa loobuses Ladina-Ameerika seniste aegade suurimast heliloojast võiks jutusta temast kui dirigendist, kes väsimatult propageeris Brasiilia muusikat kogu maailmas kui organisaatorid ja pedagoogist, kes juhtis paljusid suurimaid muusikalisi õppeasutusi oma maal ja kasvatas ülesrohkearvulise kogenud kaadreid. Kui folklorist, kes kogus ja uuris sadu rahvaviise võiks loetleda ka neid kümneid aunimetusi, mida talle suurte teenete eest anti paljudes maailma maades. Ent villa loobuse teoste nimekirja, mis sisaldab kaugelt üle 1000 nimetuse, loetleda ei ole võimalik. Kõige rohkem hämmastab selle erakordse inimese ammendamatu energia. Näiteks ühe juhuslikult võetud kümneaastase perioodi vältel kirjutas ta viis sümfooniat, viis klaverikontserti, kontserdid, kitarrile, Harpile ja tšellole kuusk, keelpillikvartetti viis sümfoonilise poeemi, ooperi kaks balletti ja palju väikesi palu. 1957. aastal kirjutas üks Brasiilia kriitik. Vaatamata oma 70-le eluaastale on villa, loobus endiselt Meie kõige aktiivsem ja viljakam helilooja. Tema muusika on värske ja vahetu ning sele lätteri näitaja, vähimaidki vaesumise või väsimuse tundemärke. Need sõnad kirjutati kaks aastat enne helilooja surma. Andlikal kunstnikul jäi veel palju ütlemata. See oli, mida tahtsime teile jutustada ei, toorvilla loobusest. Kui teil on vahel vaba aega, astuge heliplaadiriiuli juurde, võtke sealt üks, millel on Brasiilia suure helilooja nimi ja tangeda mängima. Ja jälle ümbritseb Teidisime. Koos muusikaga tuleb tee tuppa troopiliste metsade võimas hingus ja ääritute sertaanide vaikus. Ookeani murdlainetuse mühin ning indiaanlaste kurguhäälsed, hülged. Ja loomulikult ka Brasiilia laulud ja tantsud. Selle rahvalaulud, kellele kunstnik andis endast kõik.