19. sajandi keskpaiku elasin Londonis Lutheri platsil loomade maalija Andrei Parro. Rikkaid leidus, kes tahtsid oma lemmikkoera või edust jäädvustada lõuendile. Nii et kunstnikul tööd jätkus. Aega jäi napiks ainult perekonna jaoks. Neli poega olid sageli oma pead hullasid ja tegid tempe, nagu poisid ikka. Lahutamatuks mänguseltsiliseks oli vendadele foksterjer nippar. Hiljem jäi nippe. Vanema venna juurde 1899. aastal suri vanem vend. Foksterjer oli mitu nädalat löödud meeleolus, koer leinas oma peredest. Francis kõige noorem vend võttis foksterjeri enda juurde. Õhtuti kuulas Francis sageli fonograafil plaatidelt muusikat. Peagi märkas ta, et kaunitar oli muusikast võlutud. Koerale meeldis istuda otse fonograafi lähedal. Francis, seal tärkas idee. Mis oleks, kui maaliks pildi? Isalt oli ta ameti selgeks õppinud, kus koer kuulab fonograafitoru ees muusikat. Sellest saaks sobiv firma värk. Peagi oli pilt valmis. Maali all seisis siis aastast poiss, tema peremehehääl kui esimene kord ei võetud Francise ettepanekut vastu. Üks ta sõpradest soovitas maalida fonograafi musta kõlatoru asemele tollal moodsa ja popi grammofonitoru. Francis pakkus uue lahendusega pilti. Grammofon kämponile. Ja 20. sajandi esimesed aastad olid uue firmamärgi sünniaastateks heliplaatide eetikettidel grammofoninõela doosidel. Kõikjal ilutses valge foksterjer, kes hardunud kuulatud grammofoni ees muusikat. Fox tuli nippe, lahkus siit maailmast oma kuulsuse algul. 1903. aastal, koer suri. Tema peremees Francis marood. Aga jõudis paarkümmend aastat nautida oma idee võidukäiku. 1924. aastal, mil Francis suri, oli grammofonifirmal, siis vastas poiss juba ülemaailmselt tuntud. Raske on öelda, kui palju erinevaid heliplaadistuudioid praegu maailmas tegutseb. Meil Nõukogude liidus liideti 1964. aastal kõik heliplaatide stuudiod ja tehased üheks ettevõtteks üle Liiduliseks firmaks. Meloodiad. Firmal on all ettevõtetena seitse stuudiot üle kogu Nõukogude liidu. Igal aastal tuleb keskeltläbimüügile 1200 uut heliplaati nii uute lindistustega kui ka vanade võtete restauratsioonidega. Numbrit null null üks nõukogude heliplaatide ajaloos kannab heliplaat Vladimir Iljitš Lenini esinemisega. See oli 1919. aastal. Tänaseks on firma meloodia üldkataloogis erinevate nimetustega 12000 kauamängivat heliplaati. Firma toodang läheb aga ligemale 80-sse riiki. Tänases saates räägime mõningate nende tuntud ja teatud viiside saamisloost mis on meieni jäänud aastakümnete tagant. Paljuski võlgnevad nad oma edu ja menuga grammofoniplaatidele. 20.-te aastate keskel, kui esimesed heliplaadid ilmusid meie kodudesse oli uutel lauludel palju lihtsam. Lihtsalt sellel põhjusel, et võistlejaid oli vähem. Heliplaate mängiti simmanil, del kuulati argipäeva õhtutelgi ja loomulikult kuuldud laulud jäid nii meeltesse kui ka huultele. Eks siin ole ka üks põhjus, miks paljud viisid vastu on pidanud ning et neid jälle ja jälle lauldakse. Oma 30 40 aastat tagasi tuli sageli leppida sellega, et laenatud meloodiale tehti eestikeelsed sõnad ning laul läks käiku. Ning paljud tolleaegsed meloodiad, mis tänaseni on püsinud, on tegelikult laenuviisid. Paljude tekstide autorina võib omaaegsete laulude alt lugeda John pori Johannes Boris ammuli nime. Mees oli ise hea muusik, mängis hästi viiulit. Tuntuks sai ka tema taktikepi all tegutsenud džässorkester John pori kohandas, paljud viisid meie oludele ning enamikus olid need lihtsad. Meelde jäävad valsi meloodiad, Foxi laulud. Üheks lauldavamaks lauluks kujunes sel ajal Viljandi paadimees. Meloodia on meile jõudnud üsnagi kaugelt, tema sünnikohaks on viin. Läti helilooja Winters kasutas oma uue laulu loomisel üht vana viini valsi meloodiat ning sealt ta jõudis meile. John pori tegi omakorda eestikeelsed sõnad ning peagi lauldi Viljandi paadimeest kui oma laulu. Laulude maailm on, kui tähistaevas ühed meloodiad ilmuvad, kui meteoori taeva kummile helendavad üürikeselt ning kustuvad siis teiste viiside sära, aga ei tuhmu ajavoolus ega moega priisides. See laul ilmus Eesti Postimehe kalendris 1873. aastal, kui rahvaviis nii levinud ja populaarne oli, ta vaevalt oskas laululooja seda ise ette näha. Kui ta 1867. aasta küünlakuu ühel õhtul need noodid paberile pani sündis Põltsamaa kihelkonna koolimajas. 16 aastasel Karl augustil olid õpingupäevad juba selja taga, kuid kuna ta oli koolimajas korteris, siis puutus ta õpilastega sageli kokku. Noormehe muusikaarmastus ei olnud kellelegi saladuseks. Nagu ka see, et ta noodiasjandus tundis. Kord pöördus tema poole koolivend. Sina püüad ikka laulusid teha, ole hea, mul on siin toredad sõnad, mis rahva seast üles kirjutatud. Kuid viis on ununenud. Kas sai prooviks neile sõnadele uut viisi teha? Mul vennal varsti pulmad, tahaksin laulu seal ette kanda. Noor helilooja ei põigelnud vastu, õige pea oli viis valmis. Ning pulmapeolt alustas ta oma teekonda rahva hulka, kus ta tuntuks jäänud tänaseni. Karl August Hermann aga kirjutas sellele lisaks veel mitmeid viise, mis on samuti aja katsumustele vastu pidanud. Aga? On laule, mis on tehtud leivapätsi eest. On viise, mis on sündinud šampuseklaasi taga. On kirjutatud muusikat, meele härmist on inspireerinud ilus ja meelde jääma. Kui 1903. aastal Vladivostokis ilmusid esimesed Amuuri lainete plaadid, seisis ümbrispaberi ülemises nurgas veetlev naise portree. Koos helilooja pühendusega. Maks kius. Amuuri lainete autor sündis 1874. aastal Odessas. Vanemate raske majandusliku olukorra tõttu piirdusid noormehe õpingud vaid üldharidusliku kooliga. Seejärel siirdus maks sõjaväe orkestrisse kasvandlikuks visadus töövõimet, muusika armastustekitavast varsti. Tegevteenistus viis maks kiussi 1903. aastal Vaikse ookeani kaldale Vladivostoki teel tutvustab Ussuri Gray tuntud ühiskonnategelase Veera Kirilenko. Ka selle naise ilu ja sarm ei jätnud kedagi külmaks. Vaks kius valasema tunded muusikasse sündisid üha uued ja uued valsi meloodiad. Üks neist oli värvine naise ilule. Amuuri lained ning Vaikse ookeani kaldalt jõudsid selle valsihelid peagi üle kogu Venemaa. Oktoobri sündmused viisid maks kiusi punaarmeesse. Kui hitlerlased 1942. aastal Odessa vallutasid lasksid nad helilooja kui endise punaarmee ohvitseri maha. Ligemale 300-st maks. Kiussi poolt kirjutatud valsist masurkast ja Poloneesist ongi tänaseni enam tuntumaks jäänud. Amuuri lained. Üheks vanemaks laulus, milline on tänaseni vapralt vastu pidanud, on Ameerika viis mu vana kodu Kentuckys kirjutatud on see 1842. aastal. Jaa. Ta veerg, no. On küll. Viimastel aastatel järjest suurenev laulude valik surub nii mõnegi omal ajal laineid löönud viisi keskpõrandalt toanurka. Domenico modunio, tuntud itaalia helilooja ja laulja meloodiad olid 10 15 aastat tagasi vägagi populaarsed. Meloodiarikkad tüüpilised itaaliapärased laulud lõid läbi kogu maailmas palju jäljendati Modonio saate faktuuris kasutatud triooli võtet. Vot esimene suurem võit oli volare kirjutatud 1958. aastal. Laul elas läbi kahekordsesse menu algul Itaalias oma sünnimaal ja hiljem pärast ingliskeelset versiooni Ameerika Ühendriikides ning siis üle kogu maailma. Volare nagu Modonio teinegi populaarne ja tuntud viis seadžabambina on võitnud San Remo laulufestivalil.