Täna tuleb juttu muusikalistest kummitustest. Saate tegemisel on kasutatud interradioshow 71 ja 72 materjale ning hose peresi paroodiat. Kuidas räägiksid loo Punamütsikest tuntud kirjanikud? Mõnusat muhelemist? Küllap on teiega nii juhtunud, et olete langenud mõne viisijupi küüsi ja ei saa ega saa sellest lahti. Teinekord võib mõni meloodia teid päev läbi jälitada. Tüütu kummitusega välgatab ta teile pähe. Trolliga tööle sõites turgatas meelde tööpingi taga. Lipsab pähe lõunalauas ja ei lase õhtul rahulikult uinuda. Ki veelgi hullem. Mõnikord ei lase see viirastuv viisijupp teil muud muusikat kuulatagi. Ikka jälle sokutab ta oma noodid vahele. Milleks nii pikalt rääkida, kohe kuulete ise, kuidas taoline muusikaline kummitus mõnda meest nagu muinasjutud, don't taga võib ajada. Elas kord muusikaõpetaja noodisse. Ta oli nii musikaalne, et käivitas isegi oma autot noodivõtmega, mille peale masin kolm neljandik taktis sõitma hakkas. Ühel hommikul kuulis noodiste raadiost uut laulukest. Lõbusalt kuuldud laulukest vilistades jõudis noodiste muusikakooli. Õppetöö oli alanud, vanemate klasside õpilased harjutasid püüdlikult keelpillikvartetti. Ai, ai ai, millised vallatused. Või oligi juba kummitus. Olgu, kohe alustab noodist ise laulutundi ja siis on noodid juba tema enda range käe all. Ei mingeid vallatusi ega viirastusi. Ennekuulmatu ulakus isegi vahetunnile jätnud kuuldud viisike noodistelt rahule, aina Haaderdus peas. Alles õhtul kontserdisaalis suutis ta kiusajast vabaneda. Mõnusalt istudes kuulas noodiste Tšaikovskit. Jumal, tule appi, karjatas noodistel, kuigi ta oli veendunud ateist. Selle neetud viisi vastu ei aita korral matta ta kasvõi maha. Ja õpetaja noodiste kujutas ette, kuidas kummitav meloodia kalmistule kantakse. Väsinult ja võitlusest vaevatuna alistus noodistus saatusele. Teie aga ärge heitke meelt, pääsetee on siiski olemas. Ostke plaat meloodiaga, mis teid kummitab ja mängige mõnele sõbrale, et enam-vähem kindel, et kummitus hakkab teie asemel teda jälitama. Eespool puutusime kokku muusikalise kummitusega, millest igaüks lahti tahaks saada. Vastupidiselt sellele on aga olemas ka viise, mida igaüks rõõmsal meelel omaks tahaks pidada. Selline meloodia kohaneb hõlpsasti iga rahvuse muusikas võite selles ise veenduda. Nii lauldakse seda laulu Varssavi ooperis. Aga nii kõlakse Pariisi lauljatari suust? Itaalia ooperilaval saaks viis sellise kõla. Ungaris kuuleksime viisikest umbes taolisena. Hispaania annaks viisile oma kirglikkuse Venelanna lisaks oma tulise temperamendi Kõik on nii, seni kuni see viisik ei satu tantsuorkestri kätte, sealt tuleks ta välja tavalise masstootena. Umbes sellisena. Ja nüüd vahelduseks sama teema kirjanduse vallast. Kuidas jutustatakse loo Punamütsikest Edgar Allen vana ja sünge, salapäraselt julma loori mähitud metsa kohal hõljusid kurja kuulutavate sooaurude tumedad pilved? Oli otsekui kuulda ahelate fataalset kolinat. Müstilisest üksinduses elas selle metsaserval Punamütsike. Hemingway. Ema tuli tuppa, ta pani lauale korvi. Korvis olid piim, nisuleib ja munad. Näed, ütles ema ja küsis temalt. Punamütsike. Viid selle, ütles ema oma vanaemale. Hüva, ütles punamütsike ja vaatete ütles emahunt. Ema vaatas, kuidas ta tütar, keda kõik kutsusid punamütsikese, eks, sest et ta alati punast mütsikest kandis uksest väljus. Oma lahkuvat tütart vaadates mõtles ema, et on väga ohtlik teda üksinda metsa lasta ja ta mõtles veel, et seal on jälle nähtud hunti mõelnud. Sellele tundis ta, et hakkab muretsema giidima passaa. Hunt kohtas teda. Ta heitis Punalüüsikesele selle erilise pilgu, mis saab Pariisi kogenenud elumehe poolt osaks ikka veel süütust teeselda püüdvale provintsi koketile. Mees ei usu tema süütusse põrmugi rohkem kui tema ise ja näeb juba vaimusilmas, kuidas naine end lahti riietab, kuidas tema seelikud langevad üksteise järel ja kuidas tal lõbuks on. Kas särk, mis lubab aimata tema keha ahvatlevaid kiiv jooni? Victor Ko punamütsikest haaras värin. Ta oli üksinda nagu nõel kõrbes. Nagu liivakübe tähtede vallas. Nagu gladiaator mürgiste madude keskel. Nagu uneskäija ahjus. Jack London. Kuid ta oli oma rassi vääriline tütar. Tema soontes voolas valgete maailmarändurite tugev veri. Silmagi pilgutamata tormas ta hundile kallale, andis talle jalustrabava hoobi ja lisas sellele otsekohe klassikalise lõuahaagi hunt põgenes hirmunult. Punamütsike vaatas talle järele naeratades võluvalt naiselikku naeratust. Jaroslav Hašek, mess, ma küll ometi tegin, pomises hunt, tegin end täis, muud ei oska öelda. Ana reede põõsa hunt jõudis vanaema juurde ja koputas uksele. Selle ukse valmistas teadmatu meister seitsmeteistkümnenda sajandi keskpaiku. Ta raius ukse välja tollal moodsust. Kanada tammest, andis oma kätetööle klassikalise nelinurkse kuju. Via riputas tõsta raudhingedele, mis võisid omal ajal head olla, kuid kriiksusid nüüd õudselt. Uksel polnud mingeid ornament ega mustreid, ainult all paremas nurgas võis näha kriimustust, mille kohta jutustati, et selle olevat oma isiklikku kallusega tõmmanud. Shawa har muu Aund tualeti favoriit ja punamütsikese vanaema, vanaisa emapoolne tädipoeg. Muidu oli uks täiesti tavaline ja sellepärast pole mõtet tema üksik asjalisemalt peatuda. Vaid hoid. Vabandage, te ei tea minu nime, kui sel pole tähtsust. Tänapäeva seltskonnas on kõige parem kuulsusest, nii kel pole nime. Millega võin teile kasulik olla? Asju nii, mul on kahju, kui ma tulen. Et neid ära süüa. Kui arvad, olete väga teravmeelne. Ma mõtlen seda tõsiselt seal vaimukesele erilise sära, rõõmulsed suhtuliga, tõsiselt, sellesse, mille ma teile nüüd saavad teatavaks tegin. Praegusel ajal tähendab tõsine suhtumine tõsistesse asjadesse ainult halba. O milles peaksime suutma, lähtume siis küsiselt Rumelistesse muidugi, kui te olete talumat, on, millal on hundid talumatud, kui nad esitavad töötavaid küsimusi, ei anna ised. Kui ei leidu kedagi, kes naisele tema õige koha kätte näiteks olete väga karm enda vastu. Ma loodan teie diskreetselt. Vanaemahundi kõhust kah löök küürust. Kavatsesin ta üle just üht väga haaravat lugu jutustada. Erich Maria Remarque. Tule siia, ütles hunt, punamütsike, kallas kahte klaasi konjakit või Talvadust võitšini ja istus tema juurde voodisse. Pacingasid sisse konjaki, kal vaatluse, sünni ja nõnda edasi tuttavat hõngu. Selles lõhnas oli igatsust ja väsimust, konjak kalbados ja nõnda edasi. Oli nagu elu. Muidugi, ütles Punamütsike. Meil pole enam millegi peale loota. Mul pole enam tulevikku, Maltis, ta oli sellega nõus. Kui mõni mees kirjutab jutustuse pärast, teeb sellest näidendi, mille põhjal valmib tal ballett, millest omakorda vändatakse film. Siis on kaks võimalust. Tegemist on kas kõrge kunstiga või madala halt tuulaga. Muusika puhul kasutatakse ainult ühte terminit arranžeerinud kuuletegi nüüd tuntud meloodiat. Hei, mustlane, mängi eri esitustes. Tuletõrjujate Dixi länud. Leinamarss linna tavandinõukogu orkestri esituses. Ja lõpuks sama meloodia saba taba suguharu kääbuste koori ettekandes.