Kui läinud aasta lõpus toimetajaga uue saatesarja pealkirja nuputasime hakkasime kinni Eestis jalgu välisena tunduvast ideest. Aastas on 12 kuud ja igas kuus võtame vaatluse alla ühe muusikaaasta. Lahutame tänasest need 12 ja satume aastasse 1974. Niisuguste ülevaatelaadist saadetega oleme harjunud enamasti mingi tähtsündmuse puhul eelkõige heliloojate kongressi teel ja siis vaid viie aasta kaupa. Oleme ka kindlasti tähele pannud, et oma elu lähimineviku valgusvihu all hoida polegi nii hõlbus juhtunud helilooja käest küsima, millal ta selle või teise teose kirjutas või kunas seda esimest korda mängiti. Vaevalt ta kohe oskab sulle öelda. Pealegi märkame vist kõik, et need 12 aastat on läinud kui lennates. Ja kui meelde tuletada, siis oli see aasta 1974 alles siinsamas. Mis sel aastal siis meie muusikaelus toimus? Heliloojate 10. kongress, kus erinevate liidu juhatuse esimeheks valiti esmakordselt Jaan Rääts. Heliloojate liidu liikmeskonnas oli tol korral 56 heliloojat ja 19 muusikateadlast. Suurematest üritustest toimus sel aastal veel üleliiduline Coreli muusika festival. Neljas rahvamuusikakonverents. Muusikaelu rikastasid Ukraina NSV kirjanduse ja kunstipäevad ramm sai kolmekümneaastaseks Gustav Ernesaksale anti sotsialistliku töö kangelase nimetus koos Lenini ordeniga ja kuldmedaliga ja vasar. Juubelitest tähistati Juhan Aaviku üheksakümnendat Aurora Semperi 70 viiendat ja Riho Pätsi 70 viiendat sünnipäeva. Laureaaditiitli Praha kevade rahvusvahelisel konkursil sai klarnekist Hannes Altrov Debretseni koorifestivalil, Ungaris aga Teaduste Akadeemia naiskoor. Tähtsamaid välisreisija ratt Estonia esines Bulgaarias varnas, kus teiste hulgas oli kavas Eino Tambergi, Joanna Dentaat, Eugen Kapi tasuleegid. Sama kavaga astuti üles Leningradis. Estonia balleti esines Poolas. Eesti heliloojate teostest mängiti Veljo Tormis ooperit, Luigelend ratt Vanemuine aga viibis soones edendades Tamperes Tormise külavahelaule. Riiklik akadeemiline meeskoor oli kontserdireisil Saksa liitvabariigis ja Tallinna kammerkoor. Soomemaal. Mõndagi olulist toimus ja sündis sel aastal ka Eesti heliloomingus. Eesti muusikateatrites oli sel aastal kolme algupärandi esietendus. Estonias tuli lavale Mati kuulbergi ballett pöördlava ratt Vanemuises Aga Raimo Kangro ooper imelugu ja Alo Põldmäe ballett merineitsi. Teatumegi kolme noore helilooja lavamuusikadebüüdil. Sel aastal oli Alo Põldmäe 29 aastane, Mati Kuulber 20 seitsmene ja Raimo Kangro 25 aastane. Alo Põldmäe esik, ballett, esietendus ratt Vanemuises kuuendal aprillil. Kuulakem helilõiku sündmuskohalt mikrofoniga oli Vanemuise teatris Helve võsamäe. Laval on kogu teatri balletirühm saarerahvas ning solistid alla Udolenko merineitsi. Eesti NSV teeneline kunstnik Jelena konjak, kire Leonid kin, Kaspar, punane, Ülo Vilimaa kurdise osatäitja ning ühtlasi balletilavastaja ja Libretist. Saali ja lava üksmeelsel nõudel astuvad rambivalgusse ka vabariigi teeneline kunstnik Meeri Säre ja helilooja Alo Põldmäe, kes sel õhtul said oma töö viljasaali poolest jälgida. Etenduse lõppedes toimus intervjuu Alo Põldmäe ja lavastaja Ülo Vilimaaga. Kust tuli see mõte merineitsi teha ballekiks seda novelli ma olen lugenud lapsepõlves iga aasta peale või vahel ka kaks. Ja siis, kui ma üheksandal aastal tekkis idee, et võiks kirjutada midagi lavale. Ja siis isa ütles, et vot see loed seda pidevalt ja see võiks olla üsna hea deemon balleti jaoks. Ja sealt see asi hakkaski minema. Rääkisin sülale tookord Elali kohe asjast huvitatud. Et siis meil koostöö hakkas siis peale, ma pean ütlema, et siin on midagi fataalset, nüüd sellepärast, et minul on olnud kaks niisugust suuremat elamust lapsepõlves, siis kui mulle Anderseni ööbikud ja siis, kui ma ise midagi lugesin, siis oli Tuglase merineitsi, need on ka väga kaua kaasas kantud, nüüd on fataalne juhus, ainult et me kokku saime, et me oleme mõlemad seda kaua kaasas kandnud. Kuna kogu balletimuusika tuleb helilindilt siin kasutatud kolmekordset sümfooniaorkestrit ja lihtsalt orkestri võimalust ei võimalda kohapeal mängimist, siis on kõik helilindis ja sellel lindistasime dirigent Roman matsu juhatusel möödunud aasta maikuus. Niisugune praktiline töö ei ole mitte eriti kaua kestnud, aga sellele eelneb veel niisugune otsimine, proovimine ja ja mitteleidmine. Aga sealt, kus leidmine hakkas, sinnani on tagasi umbes kolm kuud. Seal, kus hakkas töötantsijatega, naisel on praktiline igapäevane töö. Kuidas on see muusika tantsijale tantsijale, tal oleks keeruline pähkel ausalt öelda. Aga mis tantsitavusse puutub, siis see on väga tantsitama moosik, plaanitsen. Nii on vaikselt mõtted, et äkki on võimalik veel kunagi proovida Üloga koos balleti teha. Sellele veel teemat ei ole või on juba olemas. Lähemalt ei räägi, aga ma lihtsalt ütlesin oma soovi. Tookord ei tahtnud helilooja oma kavatsusest tõesti rohkem rääkida. Nüüd aga teame, et tollasest soovist sündisel Vanemuise lavale Alo Põldmäe ballett sõnni tund. Aga sellest edaspidi siis, kui on käes selle balleti sünniaasta. Juba kohe pärast balleti esietendust kuuldus hääli, et suhteliselt noorel autoril on välja kujunenud helilooja käekiri. Tema stiili nimetati uus Impresseanistlikuks. Autori tugevamaid külgi oli orgestraalsete värvida, kus fantaasiaküllases tabavalt oli karakteri seeritud tegelasi. Kuuleme Alo Põldmäe balletist merineitsi, merineitsi, soolot, metamorfoosi ja epiloogi esitab ERSO Peeter Lilje juhatusel. Nädalapäevad varem jõudis Estonias lavale Mati Kulbergi ballett pöördlava lavastajat ja libretistil Hendrik kerget ning heliloojat Mati kuulbergi olid inspireerinud seda balletti looma. Kuulsa tantsija ja ballettmeistri vaarius. Maaelu ja looming. Balletieluiga ei osutunud üht eriti pikaks. Küll aga ületas kõik Eesti autorite lavateosed külastatavuse poolest Raimo Kangro ooper. Imelugu. Ühest küljest oli selle menu põhjuseks ooperi libreto aluseks olev pakadcio pikantne novell, aednik, teisalt aga erk ja uudne muusika ja lavaline lahendus. Noor helilooja püüdis kummutada kõik talle vastu võtta matut ooperis stambid. Näiteks koolitatud ja hästi seatud hääled. Lauljad, kel käes küll võimas aparaat klassikaliste ooperite laulmiseks kuid kes komistavad otsekohe vähegi tänapäevasem rütmi otsa ja tihtipeale on halvad näitlejad. Püüdes leida väljapääsu, tõi helilooja lavale mikrofonid ja pani osadesse poplauljad imelo ümber, ehkki seal käib vaidlus. Heliloojat kaitses tema muusikat, aga mis pani kuulama? Üsna mitmel korral võis helilooja suust kuulda enesekaitseks lausutud sõnu. Kuidas heliloojad kõigil aegadel oma muusikaehituskive võtsid ümbritsevast olustiku muusikast sellest kõlasfäärist, mis hõljus kõikjal ja määras ajastu valge. Sümfoonilise muusika poolest oli aasta 1974 tagasihoidlik Boris Parsadanjaanil Valmis viies sümfoonia pühendatud dirigent Jevgeni Svetlana vile mis aga seni ette kandmata. Erich jalajas kirjutas kontsert sümfoonia klaverile ja orkestrile Anti Marguste sümfoonilised runod ja orelitoonid. Viimane tuli esiettekandele Üleliidulisel orelimuusikafestivalil. Nagu alati rikkalikum oli pilt kammermuusikas. Siin ilmusid Raimo Kangro puhkpillikvintett Matti kuulbergil Kontsert apassionada tšellole ja keelpillikvartetile ja esimene soolosonaat viiulile. Alo Põldmäe kolm laulu, Hando Runneli sõnadele Boriss Parsadeniaanil kvartett keelpillidele, Jaan Räätsa, viies keelpillikvartett Koori teostest. Veljo Tormise pixel itaania laulja, oh mina väike mehikene. Ester Mägil kuus eesti rahvaviisi naiskoorile. Tänase saate teise poole pühendame neile sel aastal kirjutatud kvartiitidele mis leidnud tee kontserdi praktikasse. Boris pardadanjani esimene kvartett, Jaan Räätsa viiescortit. Nii teosed kui ka nende loojad on äärmiselt erinevad. Boriss Parsadanjani kvartett kõlas esmakordselt 23. veebruaril esitajaks meie keelpillikvartett koosseisus lennuerendi Jossif Šagal, Ants toomingas ja Ivo Juul. Esitajate arvamused teosest olid järgmised. See on kahtlemata üks eredamaid teoseid meie kvarteti loomingus oma vormi selguse, optimistliku karakteriga. Armeenia ja Eesti rahvamuusika oskuslik sulatamine annab kvartetile erilise võlu. Autori omaaegne viiuldamine avaldub keelpillivõtete suurepärases tundmises. Ines Rannap pretsenseerib teost järgmiste sõnadega. Põrsad on Jaanil on eriline võime hoida kuulajat pinge all ka näiliselt staatiliste lõikudega. Üllatada üha uute mõttelaengutega. Ootamatute, kuid loogiliste arenguliinidega. Kvaliteedis on kontsentreerunud ulatuslik temaatiline materjal. Mõni aeg hiljem võttis teose oma repertuaari nõukogu, tema nimekamaid, ansamblid Borodiini nimeline keelpillikvartett, kes selle teose nüüdki esitab. Jaan Räätsa viienda keelpillikvarteti esiettekanne toimus Eesti NSV riikliku sümfooniaorkestri keelpillikvarteti debüütkontserdil 1974. aasta augustis. Ka selle kvartetti on oma repertuaari võtnud mitmed ansamblid väljaspool meie vabariiki. Võrreldes Jaan Räätsa neljanda keelpillikvartetti sagivati närviliste meeleoludega ja traagilise pingega on viies kvardid lausa teisest maailmast. Nii nagu varem valminud klaverikvintett disuisutab taga selles teoses tähelepanu olustiku muusikale. Ideid selle teose jaoks sai helilooja Soomest kaustise Kellimannide festivalilt. Koguteost läbib mängulust. Täiskõlaline sissejuhatus on otsekui lõõtsa lahti tõmbamine. Tähelepanu koondamine pillerkaari-le annab hoo teise viiuli ja tšello ostinaatorit. Rahvalikkuse taotlusega kaasneb siin vahe ja vaimukas mõttelaad. Kogu teose atmosfäär on seetõttu muhe, heatujuline elustik. Selle muusikaga seoses ei tule silme ette niivõrd kõva kraega frakis esineja vaid pigem viiulit käsivarrel hoidev küla pillimees. Jaan Räätsa väga kujundlikku mõtteviisi on iseloomustanud muusikateadlane markaranovski. Ta ütleb iga kontrast, see on ära seal kujund, tema muusika mõjub üldse väga konkreetselt selle kehatson maine lausa käega kombata. Selles keeb energia ja elujõud, ere temperament, tahe ja mehisus. Tema muusikale on küll omane väljaütlemise imperatiivsus, millega kaasneb aga Kallüürilisus ja teel artistlikusk ja alati kõrge maitsekultuur. Laseme nüüd kõlada Jaan Räätsa, viiendal keelpillikvartetile esitavad Mati Kärmas, Aleksander saga, Rulko, Paul Purga ja Toomas tumeleht.