Ilus aasta 67. See oli ilus aasta, sest siis sündis vikerraadio. Peale selle toimumise sündis nii mõndagi, näiteks esilinastus film, keskpäevane praam, režissööriks Kaljo Kiisk. Paljudel inimestel on unistus lausa salaunelm teha, üks film. Ikka öeldakse, et inimene peab oma elu jooksul ehitama ühe maja kirjutama raamaturaamat ja maja on kuidagi käegakatsutavamaks. Filmist ei julge enamus unistadagi. Aga kujutage nüüd korra ette, et teil on võimalus teha film, see omaelufilm, mis te paneksite selle pealkirjaks, kas te valiksite nendest tuhandetest võimalikest pealkirjadest just Keskpäevase praami? See kõlab isegi natukene nagu keskpärane praam. Aga aeg oli selline. Inimestel nagu kraamatutel olid nimed, nagu näiteks igapäevane leib, kivid ja leib, ülistati, argieluinimesed kandsid pruune kasukaid peas barrete. Ja mis siin ikka nuriseda, tegelikult võtab see pealkiri kenasti kogu filmi kokku, on isegi tabav, sest filmi tegevus toimubki praamil ja keset päeva seda ka ülekantud tähenduses. Ei mingeid salakeelt käike, ei mingit Ingmar Bergmani, ei mingeid öiseid müsteeriume, aga siiski siiski. Stsenaariumi autor on Juhan Smuul ja tema jaoks oli armas kõik merega seotud, olgu selleks või praam. Aga mis asi on praam seal üks suletud koht nagu üksik saar või vangla, kus teadupärast inimloom üsna kiiresti näitab end kogu oma ilus ja inetuses ja nii ka praami peal keset päeva. Filmi keskseks sündmuseks on praamil süttiv veoauto mis paneb kõigi reisijate elud ohtu. Kes, kuidas nüüd käitub? Enamus on hirmul. Mõni on omakasupüüdlik, mõni argpüks, et mõni käitub kangelaslikult nagu minu kallis õppejõud Rudolf Allabert, kes toob välja inimese põlevast autost. Lõpuks läheb siiski kõik õnnelikult, aga elu on andnud oma õppetunni ning üks reisija nendib viimaks, et ise ei ole väsinud. Aga hing on väsinud.