Uus aasta on 67. See oli ilus aasta, sest siis sündis vikerraadio. Aga see oli ka aasta, mil juba oli alustatud nokitsemist Viru hotelli kallal. Tõsi, Savonlinna ehitusettevõtte rebo OÜ mehed lasti objektile alles 69. aastal, kuid juba 66.-st aastast midagi senisel Viru platsil toimus. Mida seal täpsemalt tehti, on veidi arusaamatu, sest erinevad raamatud annavad erinevaid vastuseid küsimusele, millal alustati Viru hotelli ehitamist? Igatahes on selge, et kui vikerraadios hind on kuupäeval-lise täpsusega teada kolmas aprill 1967 siis Viru hotelli segane ehitas lugu iseloomustab toonast aega ja ühiskonda paremini. Nende kulus hetkest, mil soome ehitajad Henno Sepp Manija Mart pordi projekteeritud hotelli ehitamisega algust tegid. Kuni hotelli valmimiseni 36 kuud. Sovetlikest tingimustes peeti seda erakordseks ehitus tempaks. 40 miljonit Soome marka maksnud 20 kahekorruselisest virust sai mitte ainult Eesti NSV vaid kogu Nõukogude liidu au ja uhkus ning eeskuju teistele impeeriumi esindus hotellidele. Kahtlemata mõjusid omas ajas moodsalt ka ehitamisel kasutatud materjalid, alumiinium, plastdetailid, aga ka kaunilt töödeldud kohalik dolomiit. Viirus peatusid kõik nõukogude ajal Eestit külastanud tähtsamad välismaised külalised nagu Iraani šahhi tšehhitar filmistaar Elizabeth Taylor või ka NSV Liidu peaminister Aleksei Koselgin. Hotellist kujunes toona nii heas kui halvas vaba maailmasaareke rohkem laulusõnades kui tegelikkuses õitsvaks sotsialismimaaks tõusnud Eesti NSVs. Virus pidevalt peatuvate soomlaste jälgimisest sai pidev peavalu hotellis alakorrusel redutavale Kaage teele. Soomlased ise varustasid aga hotelli ümber koondunud Tallinna musta turgu Lääne muusika sukkpükste ja tossudega. Praeguseks on see kõik möödanik ning Viru hotell, mis mõjub uue tornide kõrval varasemast madalamana on tänu sellele hoopis ehk midagi võitnud. Temastan viimaks saanud Tallinna kesklinna arhitektuuri orgaaniline osa.