Eksimine on inimlik, unustamine on inimlik. Nõnda tavatsetakse öelda. Ja küllap see on tühistes igapäevaasjades hea, sest niisugused tõdemused sisaldavad lohutust või ka andestust. Ja väga inimlik on ka see, et minevikust tahame meelde jätta kõik ilusa inetu, julma ängistav, aga kiiresti unustada. Siis aga tulevad Abramovitš ja kliimov oma filmiga mine ja vaata. Nõnda julma filmiga, et publik kinosaalis viibib talumispiiril ja ainult tänu autorite erakordselt heale psühholoogia tundmisele ning vähimagi sentimentaalsus vältimisele jääb see piirile. Temata aga hoiatus on kauaks meeldejäävalt antud sõja, fašismi, mõrtsukate ning nende ohvrite unustamine ei ole inimlik. Muusikavahenditega on just sedasama kinnitanud ka Dmitri Šostakovitši kaheksandast sümfooniast, mille mõjujõud võrdub eespool nimetatud filmiga ning millel on samuti kuulajat läbi raputav toime. Ning kuigi 1943. aastal sümfoonia kirjutamise ajal kumas taevas alles väga paljude Nõukogude Liidu linnade ja asulate kohal sõjatules näib, et autor maalis selle monumentaal, see kuid üldilmelt morni pannoo, mõeldes eelkõige inimkonna tulevikule. Sellegi teose kohta on kriitikud öelnud, et ta on julm. Julm hoiatus. Paraku on kaheksas sümfoonia mõnevõrra jäänud samuti sõja ajal kirjutatud seitsmenda niinimetatud Leningradi sümfoonia varju. Üks põhjusi on tõenäoliselt seitsmenda lihtsam ning traditsioonilisem vorm, mis hõlbustab muusika publikumenu. Temas on valguse ja varju vahekord tasakaalustatuma. Ja eks omajagu lisakuulsust ka blokaadi linnas lausa uskumatult rasketes tingimustes toimunud ettekanne. Ja veel ka see, et kaheksas sümfoonia on ajaliselt keskuselt pikem mistõttu väiksema vaimse varuga kuulaja kipub oma hinge ja mõtteid tema küljest lahti laskma ning mujale pöörama. Ent ometi kuulub kaheksas sümfoonia helilooja tööde tippu Tauliga ise väga kiindunud just sellesse teosesse ning tõrjus tagasi kõik kriitikute ettepanekud vormi muutmiseks. Heas täiuslikus helitöös on ju iga noot niivõrd paigas, et ühtegi neist ei saa enam ära võtta ega juurde panna. Praegu kõlab kaheksas sümfoonia Šostakovitši nimelise Leningradi riikliku filharmoonia akadeemilise sümfooniaorkestri esitus tuses. Dirigeerib Jevgeni ravinski, kellele autor selle teose pühendas ja kelle taktikepi juhatas neljandal novembril 1943. aastal ka esiettekannet. Esiettekanne toimus aga Moskvas NSV Liidu riikliku sümfooniaorkestriga. Ja kui seitsmes sümfoonia sai kogu maailmaomandiks raadioülekande kaudu Inglismaalt, siis teisel aprillil 1944. aastal translerisid USA-s 134 ja Ladina-Ameerika maades 99 raadiojaama New Yorgist kaheksanda sümfoonia ettekannet. Kuulajate arv ulatus sel päeval 25 miljonini. Järgmistel aastatel jõudis sümfooniamaailma suurimalt atesse kontserdisaalidesse Itaalias, Inglismaal, Prantsusmaal ja mujal. Muide, Ameerika Ühendriikides mängiti sele sümfoonia esimest osa ka president Franklin Roosevelti matustel. Kas pole ajaparadoks? Kujutlege vaid tänapäeval miljoneid inimesi kuskil teisel mandril Dallase dünastia või lembelaevaseeriate kunst põnevuse vaatamise asemel istumas tähelepanelikult raadioaparaatide juures ning kuulamas sümfooniat. Ning kas seal ongi üldse palju enam neid, kes seda sõda veel meenutavad? Üks suurimaid kaheksanda sümfoonia triumf või oli selle ettekanne Praha kevadel 1947. aastal tšehhi filharmoonia orkestri esituses. Ka seda kontserti juhatas Jevgeni mraynski. Ja kui viimane akordide Kaja oli saalis vaibunud, algas tormiline aplaus, mis kestis üle poole tunni. Hiljem kirjutas üks kuulajais dirigendile. Ma tundsin ka varem punaarmee kangelasi Nõukogude kirjanduse vägilasi. Aga alles nüüd sain ma tundva nõukogude muusika vägimehi. Olen tuttav Tšaikovski, Vorodiini, Smettana ja teiste muusikaga. Kuid sellist muusikat, nagu on Šostakovitši kaheksas sümfoonia, ei ole ma veel iialgi kuulnud. Paraku ei saa öelda, et kõik heliloojad ja kriitikud oleksid kaheksanda sümfoonia nii suure entusiasmiga vastu võtnud nagu aasta varem loodud seitsmenda. Mõned pidasid seda sõjaõudustest ja hädadest murtud inimese pihtimuseks pessimistlikult välja pääsutuks kannatuste väljendajaks. Need olid aga üsna suured patud tolleaegses reglementeeritud kunstiloomingus. Ja kui 1948. aastal algas sõjakäik formalismi vastu jäid ka kaheksanda sümfoonia noodid kestvasse vaikusse. Tervelt üheksa aastat möödus enne, kui sümfoonia taas ette kanti. Siis aga tõusis kaheksas sümfoonia, mis oli vahepeal tituleeritud teoseks jutumärkides, millel muusika kunstiga mitte mingisugust seost ei pidanud. Vaat olema jälle oma tähelepanu väärivale kohale ning selle esitus pärast pikka vaheaega kujunes muusikaelu suursündmuseks. Mis puutub sõjaõuduste edasiandmisse, siis see on tõepoolest peamine sümfooniat läbiv teema. Kuid nagu on öelnud nõukogude muusikateadlane Kendrich Orlov, selles kaasaegne sõda astus ühte ritta analoogiliste traagiliste episooridega maailma ajaloos. Reaalsed nähtused tõusid sümboli allegooria mõõtmeteni. Jutustas, omandas müüdi legendi jooned. Nii et võrreldes teise sõja ajal loodud sümfoonia ka on kaheksas eelkõige suurem üldistus. Sümfoonia kogupikkus paraku ei võimalda seda tervikuna saatesse paigutada, teos on viieosaline, seegi vihjab ebatavalisele vormile. Nõnda oleme sunnitud piirduma ühes osas vaid teemade tutvustamisega. Ohvriks langeb praegu esimene osa, mis juba päris pikalt on nii-öelda teisel plaanil kõlanud. Et aga peamised teemad ilmuvad esile ka järgmistes osades, siis aja võimaluste piirides vaatleme neid ilmumise järjekorras. Veel kord algusesse. Siin on pikkadaatio sissejuhatav dialoog diilbillidelt. Sissejuhatust on käsitletud nagu üleskutset, kuulake, see on tähtis kõigile inimestele. Järgneb monotoonset rütmi taustal viiulite kurb viis, mis moodustab peateema. Ja olgu küll sümfoonia ülesehitus, ebatraditsiooniline vastab siiski esimene osa klassikalisele niinimetatud sonaat-allegro vormile. Nõnda teaksis peateemale järgnema kõrvalteema. See on justkui monoloog. Töötluses jäävad kaotajaks inimlikud jooned. Puupillide läbi lõikavad karjed keelpillide kuivade rütmide taustal kõlavad röövlindude fantastilist tegi määride pilvena päikest, varjutava parve, kähisevad tigedad hüüatused, metalliline tiiva vihin. Neile hädakuulutustele järgneb jõhker hoogne marss. Alguses konkreetne kujund valgub peagi laiali. Rütmi saab häiritud, teema killustub muusika omandab kurjas Kertso karakteri. Reaalse vahend lase kujund omandab fantastilised jooned. Muusika kõneleb saatanliku protsessioonist. Vaenlase jõhker pale moondub üha enam kõik seguneb ja keerleb mingis hullumeelses keerises. Näib, nagu oleks õelus ja vihkamine haaranud terve maailma. Siin on esimese osa kulminatsioon, mis ühineb repriisiga. Inglissarve nukker, kuid lüüriline teema vastandub lausa vabastava kontrastina Kozmaarsetele sinust üle kihutavatele ja kõike purustavatele õuduse kujunditele. Kuid uus teema üksnes katkestas hullumeelse sõjatantsu. See on nagu väide, et kõige hirmsam kõrval elab siiski edasi inimene. Tema hing võib jääda puhtaks isegi sõja kuradite tantsus. Siit kuni sümfoonia lõpuni kõlavad kõik järgmised osad tervenisti. Teine ja kolmas osa on täielikult vaenlaste laagrikujutused. Muusikaline tegevus suundub kauaks sinna, kus on unustatud kõik inimlik. Muide, niisugune lähenemine kannab oma ajastu pitserit. Peaaegu kõigis kunstiteostes kujutati tollal vaenlast groteskselt juhmi jõhker röövlinägu. Alles aastakümneid hiljem muutus segakunstiteostes tõepäraseks rafineeritud kurjategijaks. Ent muusikavahenditele on toonane kujutlus kättesaadavam ja lõppkokkuvõttes peab ju niisugune üldistus paika, kui meenutada jällegi filmi mine ja vaata. Sümfoonia teine osa on enesekindlalt upsakas groteskne marss, milles mõned episoodid nagu kujutaksid purjus kamba lõbutsemist. Järgmised kolm Sümfoonia, osa moodustavad liitunud terviku kulgevad vahetult üksteise järel ja nii neid tuleb ka koostutvustadagi. Kolmas osa on Tokaata taoline ja siin ilmub mehaaniliselt, korrapärases liikumises läbi lõikavate hüüatuste ja võimsate kõlatute löökide saatel nägemus halastamatult edasi liikuvast hävitusmasinast. Surm tantsib laipadel. Niisugune kujund ilmub nähtavale ka finaalis viiulite tantsulises saatanlikult ulguvas vulgaarse meloodias. Negatiivsete kujude sümbolistlik kehastamine kannab jutustuse möödunud sõjast üle elu ja surma igavese võitluse plaani. Sellele aitab kaasa sümfooniakangasse lisatud looduskujundite käsitlus. Loodus aga on tragöödiast vahetu osavõtja. Sõda vajutab temalegi sügava dramatismi pitseri. Lõpuks finaalis fagoti lahe täis meloodiaid. Flöödilinnuvidinaid Metsasarve hele täis hüüdeis joonistub hämmastava jõu ja kujukusega pilt taaspuhkenud loodusest. Sümboolne paralleel inimese hingelise taassünniga. Kuulakem nüüd Dmitri Šostakovitši kaheksanda sümfoonia kolme osa, mis viivad teose lõpule. Assafjev on nimetanud seda sümfooniat eetiliseks lugulauluks õudustest, paindumatu inimhingepiiritust, vastupidavusest. See on väga täpne iseloomustus.