Viiuloni üldiselt tuntud kui üks muusikariist. Kui aga lähemalt tutvuda tema üksikosadega, siis võib siin tekkida suuri kahtlusi. Nimelt kutsutakse viiuli kaela küljes asuvaid keelte häälestamiseks kasutatavaid nuppe pulkadeks või kruvi ideks seda eset, aga millele toetuvad keeled roobiks? Kas ei viise, mõtteid hoopistükkis masinate maailma. Kui aga siia kõrvale lisaks meelde tuletada veel kahe viiuli juurde kuuluva osa nimetus, siis läheb pilt päris kirjuks. Lugu on nimelt nõnda, et nagu iga muusika meist jääb, kutsutakse viiuli kaela kenasti kõverasse keeratud otsa teoks ja poogna alumist osa kogunikkonnaks. Need nimed, konn ja tigu on andnud mõnedele uurijatele põhjust lugeda, et viiul kuulub koguni loomariigi esindajate hulka. Sellele mõttele annavad kinnitust ka need üpris iseäralikud hääled, mida viiul tekitab, eriti kui ta on algaja mängija kätes. Niisugustest häältest hoolimata tuleb viiul siiski arvata muusikariistade hulka. Sellepärast et peaaegu igas orkestrist tuleb neid ette. Ainult puhkpilliorkestris mitte. Viiul on peaaegu niisama levinud nagu klaver. Nagu igaüks ise teab, on klaver kõige raskem. Muusikariist viiulsi vastu kuulub kõige kergemate muusikariistade hulka. Teda saab ühe käega vabalt üles tõsta. Viiulid näevad kõik võrdlemisi ühesugused välja. Et nende vahel natukenegi vahet teha, on parimatele viiulitele antud ilusa kõlaga nimed amati, Guaneeri, Stradivaadi ja nõnda edasi. Peenemat sorti viiuleid võib lakist ära tunda. Ekskaa lakkkingad on peenemad kui lihtnahast jalavarjud. Tehakse veel vahet ehtsate ja ebaehtsate viiulite vahel. Ehtsad on aga enamjagu ebaehtsad. Ebaehtsaid pakutakse aga alati ehtsate pähe välja. Viiulil on neli keelt. Neljandat keelt hüütakse kaat vindiks. See tuleb ladinakeelsest sõnast Clintus, mis tähendab viies keelte toeks on, nagu juba öeldud. Kasutusel nõndanimetatud roop. Paremal ja pahemal pool roopi asuvad ilusad kõverikud, f-tähe, kujulised, augud. Nende otstarvet on raske kindlaks määrata, sellepärast et suurimaid esemed ei saa nende kaudu viiuli kere kõlakasti sisse varjule panna. Ei ole soovitav näiteks peenraha, nööpe, juuksenõelu või muud taolist viiuli keresse toppida, kuna neid on pärast väga raske kätte saada. Pealegi ei muuda need viiuli kõla kuigi palju. Kõige targem on viiuli sisemus päris tühjaks jätta. Üks viiulimängu kõige raskemaid vigureid Ontzee, kui puhutakse leivakuulikest ühest eff augus sisse niimoodi, et see teisest jälle välja lendab. Räägitakse isegi suurel paganiinil olevat see vigurharuharva välja tulnud. Nagu alguses juba vihjasime, võib viiulit ka muusikaliste helide tekitamiseks kasutada. Selleks tõmmatakse hobusesabast võetud ja poogna külge kinnitatud jõhvidega üle keelte. Enne peab aga jõhve hõõruma Campoli tükiga, mida saab mõne teise viiulimängija käest laenata. Kui mängi on poogna maha unustanud või kuhugi ära pannud, siis võib keeliga näpuga helisema Lõnksutada. Seda nimetatakse pitsikaato. Kui mängija ligiläheduses on haigeid või muidu närvilisi inimesi, siis teeb ta viiuli kõla mahedamaks. Nimelt asetab ta selleks otstarbeks roobi peale nõndanimetatud sordiini mille ta vasakust vestitaskust välja võtab. Väga palju aega tagasi pandi tähele, et peale nelja lahtisel keelel mängimise on viiuli peal võimalik esile kutsuda ka igasuguseid muid helisid. Kui vasaku käe sõrmed vajutavad Grif laual vastavatele kohtadele. Seda võtet pruugitakse üsna tihti ja algajal viiulimängijal on üsnagi soovitav katsuda need kohad Grif laual kuidagimoodi meeles pidada. Kui muidu meelde ei jää, võib kriidiga sinna jutid vedada liiga suurt muret selles suhtes aga ei maksa endale teha, sest ümberkaudu igal pool on ka igasugused muud toonid. Eriti laialt on levinud nõndanimetatud ebapuhas ehk must mäng kus just neid muid tooni esile kutsutakse. Kui mängija on füüsiliselt liiga nõrk või kui tal pole lihtsalt tuju keeli sõrmedega maha vajutada, siis tekivad nõndanimetatud Flasolet helid mis tuletavad meelde flöödikõla. Tehakse vahet loomulik, kunstlikke ja tahtmatult tekkinud Flasulettide vahel. Kõige raskem viiulimängus aga on alati see, kui viiuldaja mängib lahtistel keeltel ja seejuures vasaku käega häälestuspulkasid keerab. Niisugust mänguvõtet harjutavad ka kõige suurimad kunstnikud ilmast ilma. Iga pala eel katsuvad nad seda ikka uuesti. Mängu ajal kasutavad nad selleks iga vaba silmapilku. Mis neid selle ülesande juures niivõrd võluv on, väga raske ütelda. Oletatavasti peitub saladus niisuguse võtte suures raskuses. Sest muusikaline nauding, mida see harjutus pakub, on üsna kesine. Mis puutub viiulimängija hoiakus, see siis peab märkima, et mängimise ajal suruda pilli lõua alla võtab aga viiuli parimasse kaenlasse, kui ta pausi pea või ennast pildistada laseb. Pianistiga võrreldes on viiulimängija teostes märksa halvemas olukorras. Peale viiuli noodi peate sinna juurde alati ostma klaverisaatepartii paksu noodi. Vähemjõukate viiuldajat tarvis on mõned kaasaegselt ja sotsiaalselt mõtlevad heliloojad nagu Johann Sebastian Bach, kirjutanud ka palasid üksipäini mängimiseks. Tuleb silmas pidada, et ikka võid pianisti ja viiuldaja vahel lahkarvamusi tekkida selle kohta, kes liialt kihutes, kes tempot lohistades võita Divalesti luges. Juhul kui viiuldaja on naine, aitab tema suhtelist füüsilist nõrkust tasa teha. Asjaolu, et viiuldaja Anna käes on poogen juhtub poogen enne katki minema, kui vaidlusküsimus on lõplikult lahendatud, siis võib viiulit ka löök pillina kasutada. Seejuures on kõige otstarbekohasem viiulit kaelast kinni hoida. Siiski lähevad paranduskulud viimasel juhul märksa suuremaks. Poogna remonid tuleb tublisti odavam. Viiulivirtuoosid armastavad väga mängida nõndanimetatud kontserte orkestri saatel. Heliloojad on need muusikatükid täis tikkinud kõikvõimalike tehniliste raskuste ja viguritega. Sel puhul pole enamasti üldsegi silmas peetud kuulajate muusikalist naudingut vaid ainult seda, et teistes pealt kuulavates viiulimängijates kadedust ja auahnust õhutada. Muidu ei ostaks nad endale selle kontserdinoote. Kui peaks juhtuma, et mitu viiuldajat mängib ühteaegu aga erinevaid tükke, siis kõlab see hellitatud kõrvale üsna inetult. Selle pahe vältimiseks on loodud vastavad muusikatükid, kus madalamaid hääli mängivad suurimad viiulit vioola ja tšello. Kui seejuures iga instrument tõesti tema jaoks ette nähtud häälepartiid mängib, siis kostab see parajast kaugusest kuulatuna nagu päris muusika. Viisakad inimesed, kes ka teisi silmas peavad, harrastavad niisugust mitmehäälset mängu ainult väiksemates ruumides või kambrites. Sellepärast püütaksegi säärast muusikat kammermuusikaks. Sellest muusikaliigist on kõige rohkem armastatud nõndanimetatud keelpillikvarteti. Üldreeglina jätkub nende esitamiseks neljast mängijast. Kui viiul paljust mängimisest ära väsib, pannakse ta pehme polstriga vooderdatud viiulikasti puhkama ja kaetakse pealt veel viiulitekiga kinni. Üldiselt tuleb silmas pidada, et mida varem viiul õhtuti kasti puhkama sängitatakse, seda parem. See on naabritele.