Ümberringi valitses hilissuvi verev, päike veeres metsaserva poole tõotades homseks ilusat ilma. Päikesekiirtes lõid särama pronksi karvaliseks tõmbunud lehed, puudel punetasid rasked marjakobarad. Pihlakatel. Oli sügisene päikesepesasolemise aeg, kus päev ja öö olid ühepikkused. Tööd põldudel olid lõpetatud. Sügissajud ja öökülmad seisid veel ees. Ja oli tõesti sobiv aeg suureks sõjakäiguks. Ratsud võisid leida toitu väljast, malevad võisid ööbida lageda taeva all. Ja siinsel pala jõe avaral luhal leidus hobustele piisavalt vett ja rohumaid. Nii mõtiskles selles õhtuvaikuses keskealine mees, kellel juustes juba halli ja näol sügavaid kortse. See oli põhjapoolse Sakalamaavanem Lehola Lembitu. Ta meenutas möödunut. Kevadtalvine võit Otepääl tegi lõpu ristirüütlite võimutsemisele Ugandis Sakalas Järva- ja Läänemaal. Nende tugipunkt Riias aga säilis. Iga hetk võis eestlaste maa langeda uue rünnaku ohvriks. Sellele ohule tuli igaveseks lõpp teha. Oli vaja Eesti maakondade ühist väljaastumist. Sõjakäigu õnnestumiseks tuli kaasa tõmmata ka idanaabrid. Venelased. Ühel heinakuu palaval taeval saabusid Lihulasse tagasi Novgorodis käinud saadikud. Kindlat vastust polnud neil kaasa tuua. Suurvürst instis lav viibis sõjakäigul kaugel lõunas. Tema asetäitja vürst Svjatoslav polnud aga veel Novgorodi jõudnud. Novgorodi jäeti ettepanek tulla ühisele sõjakäigule, Liivimaa kiriku hävitamiseks. Oli kulunud juba pool lõikus kuudki, kui Novgorodi saadikud Leholasse jõudsid. Nad tõid teate, et Svjatoslav tuleb eestlastele piss suure sõjaväega. Koos Pihkva ja teiste vorstidega. Viljalõikus hakkas lõpule jõudma, vili veeti lehtedesse, põllud tühjelesid. Lõikuslaulud olid lauldud. Neiud olid sirpi üle õla heites teada saanud, kes peab veel sel aastal pulmapidu. Tühjenevate väljade vahel kappasid mööda Eestimaa teid, Lehola vanema käskjalad kaasas Lembitu kutsemeestele teistkordseks lõikuseks. Küpsenud oli vihavili. Aeg oli haarata mõõgad, selle koristamiseks. Ja eestlaste maavanemad peavad nõu. Ugandi saadik tõolane soovib rääkida ainult niipalju, et ütelda. Minu oda jäi õues otsakile seepärast, et Ugandi on Västnud. Taplus tapluse järele risti koertega on surmanud meie parimad mehed. Kas meie suudame endid nii ruttu koguda, kui teie seda vajate? Sellele ei saa mina andavast, Ugandi araks läinud. Või tahate lüüa rüütlite poole? Ei, noor Manivald. Sinul, kelle isa, aga mina olen koos võidelnud toredal ja Väina jõe ei tarvitse meile teha niisugust etteheidet. Andesta mulle, vanem tõulane, olgu pealegi. Mina küll niisuguse laev mintsa Sakala emad ja naised on midagi juhtunud. Nad tahtsid mind sulle, Lembitu ja tellib kõikidel ütlema, et Sakala naised ja emad ei ole kõhklejate kylla. Meil on seda õigus ütelda. Meie kuumeti, sõjasärgid, meie Sirdine põllud ja sünnitame laps. Kas peame meie ootama, kuni meil kõik võetakse meid võõrsile ongideks, veetakse koobastesse lärmatakse ja sous turmatakse? Võidelge, ütleme meie Sakala, naised sulle, Lembitu, jaga teile vanemat lähemalt ja kaugelt. Et sega teie maakondade naiste ja leskede kõrvu, kostab kõhk. Nüüd enam, ma ei sega teid. Ma ei tohi seda teha oma isade au ja rahvaõiguse pärast. Ma ei tohi kõrvale astuda nüüd, kus meie oleme sisse piiratud. Nüüd, kus meid on lahutatud muust maailmast, et meie lämbuksime. Meie ainuke liitlane logard sinnagi püüab piiskop sõrmi ajada oma sugulase kaudu Pihkvast. Kuid nogar on ta salakurjad pakkumised tagasi lükanud ja meiega leppe teinud. Tema saadikud, ootan siia, iga päev on juba teel. Sellepärast ei tohi mina nüüd kõrvale astuda. Ma mõistan sind, Ugandi. Sinu maa on surmatud ja laastatud. Aga teie tahate siiski tulla? Ja kui sina harju, mõtled usku vahetades oma õnne leida siis tee seda. Kuid ära mõtle, et need röövrüütlid tahavad meile usku tuua. Ei, nemad tahavad meie varu ja meie May, meie karju ja inimesi. Nad kisklevad omavahel saagi pärast, kuid ühinevad meie vastu sõna mõõga ja tulega. Ja meie peame ruttama, sest meie ei ela sõjaski röövimisest nagu ristikoerad, vaip, põllutööst. Meie peame endid kehvemate sõjariistadega kaitsema ja me teeme seda. Meiega tulevad koos kõik, kes austavad oma esivanemate maad ja rahvast aga kui sa kaotad siis langen ma selleks, et rahvas võiks elada. Häbi oleks meie esivanemate vaimudele. Kui me tapluseta lepiksime risti koertega tulevad põlved süüdistaks tassi Manivaldusi. Ja kui kord meie lapsed ja lapselapsed küsivad, kas tegid meie isad ja isade isad kõik raudröövlite tagasitõrjumiseks siis võivad meie vaimud hingedekuul vastata. Jah. Ajaloo kandidaat Jüri Selirand 13. sajandi alguses tuli meie esivanemail puutuda kokku tugeva, läbimõeldud ja organiseeritud agressiooniga, mille eesmärgiks ei olnud lihtne saagitsemine, kättemaks või maksu nõudmine, vaid terve Eestimaa anastamine. Saksa Fjodaalide käsutuses oli kutseliste sõjameeste organisatsioon. Neid toetasid Taani ja Rootsi feodaalid. Nende selja taga oli kõikvõimas katoliku kirik. Neil olid olemas pikaajaliselt vallutussõdade kogemused sõjakäigust. Eestimaale võtsid osa Taani kuninga Valdemar, teise õepoeg, Krahv Albert ordumeister Volk, Win, mõned vaimulikud. Rüütlivägedele olid abiks lätlased ja liivlased. Viimaste eesotsas olid Kaupo. Orduvägede suurus ulatus 3000 meheni. Kui saabus aastal 1217 olid eestlased juba palju kordi ristanud mõõgad. Maale tunginud saksa vallutajatega oli maitstud kaotusekibedust. Tuntud rõõmu võidust. Muistse vabaduse kaitseks peetud võitluse ajaloo lehekülgedele olid juba kirjutatud Ümera, Viljandi ja teised nimed. Selle aasta kevadtalvel saavutas aga Vene-Eesti liidu vägi ordurüütlite üle võidu. Otepääl. Kaotanud oma esimese kindlustatud tugipunkti olid sakslased sunnitud lahkuma tervest Lõuna-Eestist kuid uute rünnakute oht lõunast jäi püsima. Sellele taheti nüüd teha alatiseks lõpp ühiselt Novgorod lastega, kes lubasid eestlastele appi tulla. 15 korda tõusis ja loojus päike kuid ikka veel polnud vene liitlasi. Ja kui piki suurt lõunasse viivat teed paigutatud ratsakäskjalad tõid teate, et säde jõest lõuna pool on kogunenud ordu rüütlid oma lätlastest ja liivlaste abiväega võttis vanemate nõukogu vastu otsuse. Kauem Vene vägesid oodata ei saa. Rüütlivägedele tuleb anda lahing oma jõududega. Nüüd oligi lahinguks sooduskoht välja valitud. 3000 mehe suurust vaenuväge lahutas eesti malevast vaid poole päevateekonna pikkune vahemaa. Mõtted katkesid. Vanem polnud märganudki, kuidas loojus päike, kuidas pimedus mähkis maa oma hõlma. Taevas lõid särama esimesed tähed. Selgemalt teistest helkis põhjalael tähtede kuningas, kes hoiab üleval taevavõlvi ja kelle ümber rändavad teised tähed. Mööda tähe helgist valgustatud rada sammus Lembitu laagrisse. Lubalkrampsutasid süüesaja ratsud vahimehed valvasid sõdalaste und siit ja sealt kostis veel tasast jutukõminat. Meile Tõive tõstis pea, kui Lembitu astus Lehola meeste lõkke juurde. Maga, meele, Tõive maga, ütles vanem oma kõige tublimale sõdalasele. Hommik on veel kaugel. Sirutas Lembitu Kend talle valmistatud puhkeasemele. Taevas langesid tähed nagu ette, kuulutades, et homme õhtul pole enam paljusid sõdalasi elavate killas. Umbes niimoodi kangastub meile sügisõhtu 750 aastat tagasi. Mille põhjal me niisuguse pildi luua saame, seltsimees Selirand. Sellest ajast on säilinud üks vana kroonika, mis on kirjutatud Latgalite preestri Henriku poolt. Preester Henrik oli mees, kes oli saksa ristirüütlite teenistuses, kes käis nendega kaasas. Sõjakäikudel püüdis iseloomustada saksa vallutajaid paremast küljest, kui nad tegelikult olid. Ja oma kroonikas on ta seepärast säilitanud meie päevadeni ka sündmusi Eestimaa vallutamise ajast. Ning sealtsamast saamegi lühidalt andmeid madisepäeva lahingukoht. Kroonika järgi ei ole lahingule kindlad, Neeme antud, vaid kroonikas on lihtsalt märgitud. Lahing toimus apostel Matteuse päeval. Kuna apostel Matteuse päev on 21. septembril siis meie esivanemad hakkasid seda hiljem eestipäraselt nimetama madisepäevaks ja sealt on tulnud siis ka lahingunimetus. Läheme nüüd siis madisepäeva lahingu enda juurde. Ilmne oli, et Vene liitlasvägi ei jõua enam õigeks ajaks kohale, suurte vahemaade tõttu ei olnud osatud küllaldaselt kooskõlastada vägede kogunemist. Kuna aga kokku oli tulnud ennenägematu Eesti või siis vägi, siis otsustati vaenlasele anda ikkagi lahing seejuures eesti malevale soodsates tingimustes. Senised ristisõdijate vastu peetud võitluse kogemused näitasid, et rüütlite vastu on raske võidelda lahtisel maastikul. Rüütlivägi tuli meelitada neile ebasobivasse ümbrusse, kus neid võiks rünnata ootamatult. Sellest lähtudes koostaski Lembitu oma sõjaplaani. 20. septembri õhtuks olid orduväed jõudnud Viljandi linnuse juurde, kust järgmisel, 21. septembri hommikul mindi edasi-tagasi tõmbunud eesti maleva jälgedes. Lembitu oli paigutanud oma maleva metsa soodsale positsioonile, kus orduväe ilmudes äkki sellele kallale tungiti. Algas vihane madisepäeva lahing. Kahjuks kulgesid sündmused vastavalt Lembitu plaanile vaid lahingu alguseni. Üllatusmomenti ootamatu kallaletung jäi vähe mõjuvaks, sest orduvägi oli ootevalmis ja liikus edasi täies lahingukorras. Kui rüütlid sundisid taanduma eesti maleva keskosa, pöördus suurem osa rüütlistaapi lätlastele, kes olid suutnud vastu panna Sakalaste rünnakule viimaselt piid hakkama võitlema kahel rindel ja see saigi saatuslikuks eestlaste paremale tiivale. Võitluse käigus jõudis kohale sakslaste järel salk, nii et eestlaste vasem tiib sattus samuti kahepoolse löögi alla. Lahingu saatus oli seega otsustatud vallutajate kasuks. Sakslaste vasakul tiival võitlesid lätlast. Henrik kirjutab, et nende vastu olid üles seatud Sakalased ühes Lembitu ja teiste nende vanematega. Need haavasid paljusid lätlastest, tapsid mõne, võitlesid vapralt ja panid kaua vastu. Kuid märganud, et sakslased olid keskmise väesalga ajanud põgenema, pistsid nad ka ise põgenema. Ja Veiko robuami vend tundis Lembitu ära ja sai ta taga ajades kätte ja tappis ta võttis ta riided, teised aga raiusid tal pea otsast ja viisid selle endiga kaasa Liivimaale. Ja langesid seal veel teised Sakala vanemad votele Manivalde koos õige paljude muudega. Ja pärast seda, kui kõik eestlased asusid põgenema, ajasid neid liivlased, lätlased ja saaksid taga ja tapsid neid metsades nii palju, et arv tõusis peaaegu 1000-ni ja veel arvutul hulgal neid, keda polnud võimalik mööda metsi ja soid ära lugeda. Omapoolseid kaotusi Henrik täpselt ei märg nimetatakse vaid, et surmavalt sai haavata liivlaste vanem Kaupo, kelle surnukeha põletati. Säilmed viidi kaasa Liivimaale kus peeti eestlastele nii traagiliselt lõppenud madisepäeva lahing. Henriku kroonika järgi toimus lahing kusagil Viljandi lähedal. Aegade jooksul on lahingupaiga kohta esitatud siiski mitmeid arvamusi. Vanemast põlvkonnast Eesti ajaloo uurijad arvasid, et lahing toimus praeguse Põltsamaa jõe läheduses, mida on kutsutud ka pala jõeks. Kuna hiljem tõestati, et seda hakati kutsuma palaks alles hilistel sajanditel. Henriku pala aga on praegune Navesti, siis langes oletuse ära. Öelge, palun, kuidas on ajaloolased püüdnud madisepäeva lahingu kohta kindlaks määrata? On näiteks oletatud, et madisepäeva lahing võis toimuda ka Viljandist ida pool, seal on kuude küla juures suur kivikalme ja kuna sealt on leitud palju relvadega maetud muistseid sõdalasi, siis selle tõttu on arvatudki, et madisepäeva lahing võis toimuda selles ümbruses kujaga arheoloogid tulid kuude kivi kalmele ja hakkasid seda kaevama. Siis selgus, et tegelikult on seal ikkagi tegemist tavalise kalmega, kuhu on maetud surnuid pika ajavahemiku vältel del kusagilt kolmandast sajandist kuni 13. sajandini välja ning otseselt mingisugust säärast sõjameeste ühisKalmet Eesti alalt teada ei olegi. Niimoodi arheoloogiliste kaevamiste ka lükati ümber oletus, nagu võiks kuude küla lähedal olla toimunut. Madisepäeva lahing. Edasi on madisepäeva lahingu kohta otsitud Viljandist otse põhja poolt ja see on muidugi ka kõige loomulikum suund. Selle juures on tulnud kõne alla jällegi üks koht, mis on kobruvere nimeline ja asub päev Viljandi Suure-Jaani tee ääres. Sealt on leitud samuti küllaltki suurel määral inimluid. Aga jällegi on arheoloogiliste uurimistega selgunud, et tegemist on hoopis hilisematest sajanditest pärinevate matustega. Nii et jällegi ei olnud võimalik ühendada seda kohta madisepäeva lahinguga. Eriti on aga madisepäeva lahingukohaotsijate tähelepanu köitnud koht, mis jääb Viljandist 10 kilomeetrit põhja poole. Edasi kolhoosi maa-alal pärstist vastsemõisa viiva tee ääres on tiheda kuusemetsaga kaetud küngas. Künka tipul on maapinnal nähtav mingisuguse vana ehituse sammaldunud alusmüür. See on kõik, mis on jäänud järele kunagisest risti kabelist. Juba 1867. aastal arvas Edward paavst, et nimelt siin toimuski madisepäeva lahing. Viimasel ajal on selle poolt nii mitmed kodu-uurijad kui ka teadusemehed. Näiteks on selle seisukoha kaitseks esitanud oma variandi tuntud ajaloolane Artur vasar, kes igati veenvalt põhjendab. Madisepäeva lahing võis toimuda just selles ümbruses. Ristikabeli läheduses. Lootusrikkalt võttis 750 aastat tagasi 21. septembri saabuva päeva vastu eestlaste ühismalev. Ometi kujunes kõik teisiti. Suur lahing lõppes lüüasaamisega. Langes eestlaste üks silmapaistvamaid juhte Lembitu koos temaga veel mitmed vanemad ja rohkesti sõdalasi. Kaotus oli masendav. Kuid seegi kibe kogemus aitas veelkordselt selgemini aru saada, et raudrüüs vaenlase vastu astumiseks ei piisa ainult omadest jõududest. Vere hinnaga kinni makstud õppetund näitas meie esivanematele, et ristirüütlite võitmiseks on vaja kindla liitlase abi. Madisepäeva lahingu ajalooline tähendus ei piirdu siiski ainult selle õppetunniga. Madisepäeva kangelased parandasid järeltulevatele põlvedele mitte ainult tahte elada vabalt vaika uskuse võidelda ning surra vabaduse eest. Kaotus muutus allikaks, kust järeltulevad põlved ammutasid elujõudu. Tõsi küll, sajandeid kestnud võõramaiste orjastajate vägivald jättis oma jäljed. Kuid ka rõhutud pärisorja hingesopis ei kustunud kunagi täiesti esiisade süüdatud leid. Ja kui 19. sajandil algas võitlus vaimsete ja füüsiliste ahelate purustamiseks siis oli seesama pärand toeks Kreutzwaldi-le, Jakobsonile ja teistele meie rahva silmapaistvatele esindajatele. 25 aastat tagasi aga oli vaja taas astuda võitlusse saksa röövvallutajate fašistide vastu. Muistse vabadusvõitlejate juhi Lembitu nimi oli siis Eesti võitlejate huulil. Vapra maavanema nimega nimetati üks tankikolonn ning rindelauludes ja luuletustes kutsuti meenutama sajandeid tagasi toimunud suurt võitlust. Tänapäeva noored süvenege teiegi sellesse oma sünnimaa ajaloo mehisasse peatüki.