Meilt rahvaluulekogujaid küsitakse kogumisretkedel sageli. Kas me sellist või teist laulu oleme varem kuulnud. Kui tuleb vastata jaatavalt, ollakse tavaliselt üpris pettunud. On ju tõsi, et rahvaluulekogude seni puudunud laulu avastamine pakub nii selle esmakordsele esitajale kui ka jäädvustajale kindlasti kõige suuremat rõõmu. Ent kui sellele ei lisandu hiljem teisi sama laulu variante, jääb selline üksikülestähendus rahvaluule uurijale siiski vähe tänuväärseks materjaliks. Me ei saa öelda, kui laialt seda laulu tunti. Kui kaua see püsis traditsioonis ning tihtipeale jääd küsitavaks, kas see on üldse rahvalaul või lihtsalt kellegi omalooming, mis pole leidnudki laiemat levikut. Seepärast püüame ühest ja samast laulust saada alati võimalikult palju paralleelmaterjali. Alles siis astub uurijate ning viimaste vahendusel laiema lugejaskonna ette rahvalaulu traditsioon koguva täies elulisuses järgnevas saates püüamegi mõne näitega demonstreerida, mida annab selline sama laulu paljude variantide võrdlev vaatlus. Üheks nähtuseks, millega folklorist alatasa kokku puutub on see, et sama sageli üle maa tuntud teksti lauldakse eri paikades erinevate viisidega. Seepärast võime üsnagi tihti mõne laulu esitaja järelepärimisele vastata, et sõnad on meile tuttavad, aga niisuguse viisiga nagu tema laulad. Me seda küll varem kuulnud ei ole. Taiadel regi värsilistel rahvalauludel olid tavaliselt ikka eri maakohtades omamoodi viisid. Nii võis tehtilt lähedast mardilaulu kuulda kogu Eestist. Selle viisidega erinesid tunduvalt. Jõelähtme mardisandid, palusid sissetulekuluba järgmisel viisil. Kolga-Jaani margid laulsid sama, aga teistsuguse viisiga. No siis märgi sandi siis määr, tees andil mäelt on tulnud kauge helda, Märt on tulnud kauge ta üle suu ja le rabalehe laia laagendi. Karksis kõlas mardilaul varem järgmiselt. Uuematel rahvalauludel on rohkem individuaalviise, mis kinnistunud ühele kindlale tehkile levivad vahel üle maa. Nii on järgmist türgi sõjalaulu sama meloodiaga lauldud Saaremaal, Pärnumaal, Viljandimaal, Võrumaal ja mujal. Iga. Koolijüts karv, suurest sai ema, siis pandi kraanud. Nii ma kui ööd, skaard suurest sai maa seespaancy kroonud. Nii ma ranits, mis mul seal. Ent ka uuemas rahvatraditsioonis seati sama laulu tehtiga tihti mitmesuguseid viise. Mõnikord pärineb selline tekst kirjandusestki. Nii on rahva hulgas möödunud sajandi teisel poolel saanud õige populaarseks Juhan Weitzenbergi luuletus laksi Tõnis. Sõnade õpiti tavaliselt raamatust. Sellepärast laulutekst oluliselt ei muutu. Kirjandusele lauluga ühendatud aga erinevaid rahva riise alis Burasson Põlvast laulab seda nii. Garagmaatilipsi Ibeeria käisin alatskeemilisa kööki aegaamina, Seicine, suur noa ja ta on. Seal on palju eine meesi haavasi hingama Askaalunudel puuri, eestikeelsed oli asja ei, saavad ühe riski taia. Läänendaaligeeriutajad siia ongi ühte skeemi enda maa, ütlevad olevana alaxy töölistalu peremees, eluaeg ta mõisat teenis, paar higi sees. Raskes elus kaastöölisvaiks ootada, meie elu paranema tuuleksingema. Virumaa pool tõusiski, areme, ta võis ka see, et vennad, sõbrad, lähme ärale määrasi. Virumaal on sõna luuletust lauldud sootuks teistsuguse viisiga. Ma olin juba ta Laaksiid ta rõhudere meheni keeluaeg ta mõisa teenispaale siis. Avarasse sirutage seadmeid Pärisma. Rosalie Weinberg Järva- jaanist laulisega järgmiselt. Virumaa val tõusis käram. Ta hõiskas eelid. Sõbrad, vennad, lähme ära, lähme ära siit Venemaale ja viruta seal veel hinge. Suure-Jaanist pärinev rahvalaulik Liisa Kümmel mäletas aga oma lapsepõlvest läksi Tõnise laul sellisena. Mina Peipsi piiri Helge jäisi la sky wild ja pööki aega, meenaarseid, surnuaia ja. No ja ja siis oli paeliuveeni siia haua hingama kaal muudel puuri eesti pael, Jooseida. Sageli on ka laulus sõnad aja jooksul teinud läbi mitmesuguseid muutusi. Võtame näiteks jänese õhkamise laulu. Selle tekst pärineb saksa rahvaloomingust juba üsna ammu. Hiljemalt 18. sajandil võttis üle ka Eesti laulutraditsiooni kus ta esialgu alandas meie vanale regi värstilisele rahvalaulule lähedase värsivormi. Ka viisid olid tal siis vanemad ja lihtsamad. Nagu selgitab laulu monograafias Herbert Tampere, tekkis selle varasem eesti redaktsioon Tartumaal Laiuse ümbruses. Sealt pärinebki järgmine lauluvariant. Mina mina vaal. Vaadi keeva kerge jänes on su elal su ela su metsa sees. Levinud lõuna poole muutus jänese õhkamineering mängulauluks. See toimus ilmselt juba siis, kui polkat lei tuntud tantsuosa ajal võtsid ringis olevad paarilised käevangu ja keerutasid esmalt ühes, siis teises suunas. Sealjuures omandas laul Räpinast Põlvasse, Rõuges järgmise meloodia. Kee käednes aas palgi Piirimäe valgejänes Ozzaeva Deathriidi Maywalge jäänis koos. See oodid koos eile see oli kuus eile Siiri Mai. Laulu esitas hele Harring Põlva rajoonist. 1837. aastal avaldas Muhu köster ja koolmeister Karl yhe Friendly laulu oma raamatus mis kandis pikka pealkirja. Siin on Mateburgi linna hirmsast ärarikkumisest Muhumaa hundijahist, jänes õhkamisest ja Rehepapist lugeda. Friend lihttugines ilmselt mingile eesti rahvapärasele lauluversioonile, kuid muutis seda omalt poolt ning andis laulule niisuguse kuju, nagu seda hilisemate kooli lugenike vahendusel mäletatakse tänapäevani. Sellisena levis üle kogu Eesti. Seegi versioon kujunes ringmängulauluks. Nüüd aga tantsiti refrääni ajame Reinlendrit või polkat, nagu seda tänapäevalgi tehakse. Jällegi seostuvad lauluga erinevad nüüd juba uuemad meloodiad. Sageli laenati need varem tuntud lauludelt. Nii on seda mitmel pool lauldud Vares vaga linnukese viisiga. Liisi arusega mäletab seda oma noorpõlvekodust helmest järgmisel. Ta on minu ema ta kõik, mu vennad. See tükk. Kiibergaa Bergeri olin, ma sain metsas vastu rindugi kaabel keri olin, ma sain metsas vastu rindu. Mil, kui lindu püüniettaks, sagedast lüüniettakse. Käida kiiver, kaader, keri olin maas, metsas, asturin muidugi ka Bergeri, olin oma, sain metsas, surin. Laine Pürg Karksist laulis sama teksti erineva viisiga. Oh kui raske ta on. Et ta kõik mu vennad näevad, ninn, Guilin toob, õietakse sagedasti ei jätaks mind, kui lendu püüeldakse, sagedasti müüjatakse. Naasay ning jääger. Ei diees mull tööli teega. Ütle Surdad, minge sinna, jänes kardab sinnadega, no ütle, Surdad, minge sinna, jänes kargab sinna-tänna. Nahk ja ta teine antu Leehaadee saad mais antud. Kui ma kuulsin seda juttu, kargasin siis õige erutu, kui ma kuulsin seda juttu, kargasin siis õige erutu, tahti. Täita koerado teest kaugel jätta. Laulu Friendly hiired aktsioonil oli veel teisigi viise. Võrdlemisi laialt tuntuks sai näiteks järgmine, mis nii mõnelgi pool varasemad meloodiad välja tõrjus. Mind kojulendu mind kui lindu mind, kui linn toob, ei jätaks mind, kui lindu köiatakse, sagedasti müüjatakse mind. Korlendu köiatakse, sagedasti müüjatakse. Nii olemegi jõudnud teise probleemini, mida võimaldab lahendada paljude laulude isendite võrdlemine. See on lauluajalooline areng. Nagu nägime, oli jänese õhkamise laululgi omad pikk ja keerukas elutee. Esiteks saksa rahvaluulest eesti laulutraditsiooni kus kujunesid mitmesugused lokaalsed eriarendused. Nagu Kagu-Eesti Ringmängu versioon. Laulu läänepoolsemat teisendid said edaspidi aluseks Freinglisi trükiversioonile, mis läks uuesti tagasi rahvas õhu nüüd juba uue, tüüpilise ringmänguna ning mitmete erinevate meloodiatega. Huvitavaid elulugusid on paljudel lauludel. On laule, milliste sünniaeg ulatub õige kaugesse minevikku ning mis mitmesuguseid muutusi läbi tehes püsivat traditsioonis sajandeid. Üheks selliseks on loomislaul. Selle ürgseks lähtealuseks on paljude rahvaste juures levinud müüt taevakehade tekkimise kohta linnumunadest. Niisuguse mütoloogilise lauluna tundsid seda sugukondlikul ajastul kõik läänemeresoome rahvad. Laulu oletatavale algkujule kõige lähedasem, vana on see säilinud karjalaste ilma. Lind lendab mere kohal otsides pesapaika, leidnud mätta munete sinna kolmuna tõuseb tuul ja veeretad munad vette. Neist sünnivad päike paistma kuu kumama ja tähed taevasse. Mõningate muudatustega on laul tuntud ka meie lähimal sugulasrahval pädelastel. Eestis on loomislaul arvatavasti juba sajandit tagasi kaotanud oma mütoloogilise aluse ning muutunud kiigele otsivate neidude loodusmeeleolude luulenduseks. Ühtlasi on muutunud ka lauluväline kuju. Napisõnalises muistendi värsistusest on saanud poeetiliselt arendatud sõnastuselt paisutatud tugevasti lüürilise tundetooniga jutustus imelinnast, kelle poegadest tekivad taevakehad. See põledena uskumustele põhinev müüt vaid üksnes poeetiline pilt. Mõistke mõistke, teadke teadki missi, seal mäel kasvab õunatu, mäel kasvab mitu oksa õunad, Puusta tada oksa õunad puusse, mitte õile oksast. Sägi üks on õile oksast sagi. Mitu õuna millessegi, üks on õuna õilist sagi. See õuna on mõnesugune kodu poolt krooniline soo poolt, tsooniline päeva poolt on punasekene. Tuli tuuli, loodesta läkitelest lõuna eesta pilte õuna merele. Lääne homme vaatamaie tuna. Oota, Maie, mis sealt merest tõusen, eksi sinikirju, linnukene. Linda Linda linnukene lende, meie Koppelisse, meie koplis kolmi põõsast, üksand sinine põõsas, teine on punane põõsas, kolmas on kullakarvaline. Põlgasta sinise põõsa põlgas ta punase põõsa, hakkas kulda armastama. Hakkas siis pesa tegema, eye riigudest raagudesta, uudista udu sulista. Tegi kuu tegi kaksi, tegi kortli kolmat, Kuuda nädalaiu neljat Kuuda piirukese viiet, Kuuda. Hakkas siis mune munema. Munes kuu munes kaksi, munes kortli kolmat, Kuuda nädala ju neljat Kuuda viirukese viiet, Kuuda. Hakkas poegi. Arva Naie arvas kuu arvast kaksi arvascortli kolmat Kuuda nädalaiu neljat Kuuda viirukese viiet kuude. Ühe panen kuuks kuuremaale, teisipäevaks Pärnumaale kolmas täheks Daeway. Sellisena on meieni säilinud laulu varasem Eesti versioon mis muidugi omad mitmesuguseid erikujusid. Seda lauldi enamasti vanadel väga lihtsatel, vaid mõnest toonist koosnevad viisidel umbes niisugustel nägu oliga kuuldud vadja viis, ent lääne-Pärnumaal hakkasid tõenäoliselt 18. sajandi lõpus laulus toimuma mitmesugused muutused. Nii sisus kui vormis. Imepärane sinilind muutus hoopis reaalsemaks siidi sulgis linnukeseks punane ja sinine põõsas aga uhkemaks hõbe ja karppõõsaks. Linnumunadest ei saa enam taevakehad, vaid kolm lindu. Tavaliselt laisk laanelind, kena kesa ling, jäsiidis julgis linnuke, kes sageli piljutatakse pesast laiali. Ühtlasi ka mitmesuguseid laulumotiivid või värsid, mille tulemusena laul lüheneb tunduvalt ja sündmustik areneb kiiremini. Järkjärgulised muutused toimuvad ka vormis, vanad regivärsitunnused asendavad üha enam uuemate joontega. Mulgimaal areneb laul läinud sajandi lõpupoolel veelgi. Sele liitub uus arenenuma meloodika ja vormi ning venepärase refrääniga individuaalviis, mis jaotab lauluread salmidesse ühtlasi muutusse ringmängulauluks, milles jäljendati laulus süžeed. Kui laulu vahepealse lääne-Pärnumaa versiooni variandid olid sõnastuselt üksteisest küllaltki erinevad siis selle kõige uuem Mulgimaa ringmängu versioon esineb palju ühtlasemane. Järgneva üks iseloomulik näide sellest, mille esitab Liisarus. Siigisioonist linnuke Figi suuni linnuvaatlushoolivat, siidi, suulist linnu. Geen Närskonnast säär leeri endajas kulla saada. Uurivat loetu Pulilendajaskulla. Saab kuld ei võtnud, armasta ta, kuld ei võtnud kannatada. Oliver oli kolm, ei võtnud, kanna ta siidisoonis tilluke siidisoonis, tilluke oli vaat-vaat olitseedeesooni. Sinna. Lendas ESA-le lendas ka seal. Loolivatvat hoolidel. Siidi suunis linnuke lendas seegi seal vaat-vaat-vaat loolidenda siidi õesa. Siis teda võeti särmas ta ta säilitada, võetiskannad. No hoolivat, vaat laari sihitada võtiskannata, siidi, ronist, linnukene, hakastes, hiid. Hoolivat vaat uuril hakkas pees. Nyyd korjasko Kuugarreke silise tissess, sooleke vaat-vaat võtloolis Teeessis soolegees ESS kolmi moona, haudus, kolmi koega vaat-vaat-vaat, laari haudu ja kolmi poega. Erksoni Kirnagi sa tood laisk a'la, vaat oli vaat-vaat loolide, laiskala kolmaassoni seegi suunist. Kolmas oli seegi suulist, hoolivat võtloonikkonnas siidi suulist lind. See kavas erinevate laulude isendite võrdlemine sele sajanditevanuse rahvalaulu omapärase eluloo. Kõigepealt muistsest uskumusest primitiivset maailma tekke seletuses sündinud mütoloogiline laul mis läheb tagasi kaugesse minevikku. Aja jooksul muutusid rahva tõekspidamised ja maailmavaade, unus vana maailma, tehke kujutlus. Laulise kenasse kätketud poeetiline pilt aga elas edasi. Feodaalajastul omandas tol ajal laulik neidude mõtteviisi ja tundelaadi, muutudes aeglaselt heietatavaks meeleolukas loodus luuletuseks. Ja lõpuks möödunud sajandi rahva aktiivsemast elavanast vaimulaadist Kainimas ja asjalikumast ellusuhtumisest võrsunud viimane versioon. Poeetiliselt kahvatu, kõige kiirema ja dünaamilisem sündmuste, arenduse ning hoogsema ja väljendusrikkama meloodiaga. Ringmängulaul. Nagu nägime võimekat ühe laulu paljude variantide olemasolu teha järeldusi mingi lauluteksti või viisiajalisest kui ka geograafilisest levikust eri tekstide ja viiside omavahelistest suhetest, samuti folkloori ja kirjanduse keerukatest seostest. Ühtlasi võimaldab see selgitada eri rahvaste kultuurisidemeid, sest paljud laulud ja viisid samuti nagu tantsud ja muudki rahvaluuleliigid levivad rahvusvaheliselt, omandades iga rahva juures aga oma spetsiifilise laagi ja eripära. Erinevate laulude isendite võrdlus annab samuti rahvalaulude ajaloolise arengutee. Laulutraditsiooni ajalugu peegeldab aga muutusi kogu rahva mõtte- ja vaimulaadis. Mitte kuskile ei avaldu rahva iseloom nii vahetult ja ilmekalt kui rahvaluules. Seepärast on rahvalauluvariantide jäädvustamisel mitte üksnes kultuurilooline, vaid hoopis laiem väärtus.