Tere õhtust, luuleruumi kutsub toimetaja Pille-Riin Purje. Täna ja järgmisel kolmapäeval kuulame Lauri Sommeri Lugusid lõunast. Selle pealkirjaga raamat mahutab tosin ehedat lugu, mis lõunaeesti nurgakest kogutud salvestatud kassett diktofonile hiljem lindi pealt arvutisse tipitud, siin-seal kirjaniku poolt täiendatud või üht-teist välja jäetud. Raamatu proloogis kirjutab Lauri Sommer. Aga sõnade ja häälekõlaga on kord juba see asi, et kui kinni ei püüa, kaob jäljetuvalt. Lauljate, tele ja raadiorahva hääled jäävad lademena arhiividesse maha. Aga kui toatagune inimene sureb, siis on, nagu ta poleks häält teinudki siin maa ja taeva vahel. Kuidas ta rääkis, mis nimed ja asjad seal jutu sees olid, ei tea, ei mäleta. Mõni üksiklausete või ütlemine jääb lähedastele alles, kui sedagi. Aeg voolab peale, sellepärast see kõik tsitaadi lõppaeg voolas peale. Kuni ühel talveööl kirjutas raadioteatrile Erni Kask näitleja ja lugejakirjamees ja kultuurikorraldaja Tartust supilinnast. Et temal tuli mõte. Sommeri Lugusid võiks raadios ette lugeda. Nüüd ongi see hüva mõtte teoks saanud. Erni Kask valis esitamiseks kaks kontrastsed helistikus lugu. Need on kupac ja lugemisülem ja muusikaliseks kujunduseks palad Kaago heliplaatidelt. Kaago on teadupärast Lauri Sommeri muusiku nimi. Täna kuulame Erni Kase esituses Lauri Sommeri lugu kupac. Tere, jah, ikka edasi. Mulle Mare helistas jah, et keegi tuleb imelikke asju küsima. Olav Vello, poeg, Kuuba väga meeldiv. A kas selle Soomerepoeg olete, kes väikese Eesti seksiraamatu ja unenägudest UFO-dest kirjutas? See on kokkujuhtumist, siis. Ma olen teie isa juures ravil olnud. Meil jutud täitsa sobisid. Öelge tervise edasi, kui näete aha no juhtub ka paremates perekondades. Palun siiapoole. Panen tee hakkama ja näete, siin on küpsised. Nagu nad vanajumala valmistas, ainult et väheke ära kuivanud. Teate, ega ma alguses küll ei mõelnud suud paotada, kui räägiti, et mingi jutusooviga poisikene tuleb külla. Mõtlesin, et las tuleb küll ta ise teeb ennast lolliks. Kujundaks, narrida, tahtma. Ma talle küll midagi ei räägi, aga ülbitseb, annan jalaga perse. Aga kuna ta isa on kõiksuguseid ullikesi ja geeniuse näinud, siis ma julgen teile seda juttu rääkida. Kas teate, mis on kupac? Pakkuge? Mitte sinnapoolegi kupac on inimese teisik, kelle see oma mõttejõuga teeb. Selle nimel ma mõtlesin ise välja, õieti ta lausa ise ütles seda mulle. Ja eks igal pool kutsutakse teda isemoodi ja neil on erinevad ülesanded. Vot kui ma noor mees olin, metsnikuna seal Palupera taga elasin, tegin selle kupaku endale ikka päris valmis. Ei usu. On, teil on väike usk siis kuidas ma kõigepealt räägin. Mul oli seal aega katsetada ja nokitseda igasuguste asjade kallal. Ja esimesest ideest kuni täis kupakuni läks ikka aastaid. Õnneks ma ei saa seda teile öelda, kuidas ma seda tegin. Kui oleks olemas mingid samad alati ja kohe toimivad sigrimigri sõnad ja kõik niisama lihtne, siis oleks varsti maailm Bildakaid kupakaid täis ja pahandust veel rohkem kui praegu. Juba sellepärast, et kõik inimesed ei oska teha oma asju rahulikult. See oli Rudolf Steiner, kes ütles, et valgusest voolitud inimesega koos sündis ka tema vari. See must meel, mis tahaks maailma hävitada. Ma ei tea, kas just nii, aga sellele kurjusele on ju jõudu küll. Ta seab ennast hästi nähtavale kohale ja siis muudkui aga eputab seal. Võtke kasvõi telekas. Üks eluaeg maailma otsas vanaaja inimese kombel elanud vanausuline naine Agahja ütles, et telekas on antikristuse ikoon. Ta ise ütles seda tollesama ikooni seest, aga mis siis? Neid kurjuse liigutusi on sealt ekraanilt ja omamoodi päris kena jälgida. Kui selle hüpnoosi alla ja tobedaks ei jää. Ükskõik siis on ka üks kurjuse kannupoiss. Nüridus on teine. Ja tarmas alas Seilonil ning ehk veel ka mõnes salajases Tiibeti mägiurkas, no igas edasijõudnute kambas tegelevad nad selle kurja mõttejõu taltsutamisega. Paluvad oma sõnadega, sedas passiis Ahra nii, või on Mani Padme hum? Sedasama püüab ka teadusega, ta ostetakse ära. Teate, tundub, et omakasupüüdmatult inimesed hakkavad nagu maailmast ära kaduma. Headuses ju elaks inimene kümneid aastaid kauem, aga kuna kurjus on, kuni on see paar, seni peab headus põdema. Head peavad haavu saama, Nad lükatakse elu poolt maailmade piirile. Nad kas kukuvad üle ääre või toovad sealt ära midagi, mida ei sisalda ühegi. Mis ta oligi mega kombiooteri mälu. Ja see inimese piir pole kunagi tühi. Iga veidikese aja tagant suunduvad noored jälle sinna mingeid imesid otsima ja osad hukkuvad selles avastamise ja leitu elus hoidmise. Vabadussõjas, mida meel peab, annetavad oma luukered maale, kes midagi ei ütle, nende haudadele niisama õunapuu õisi pillub. Jah. Ma olen nende varal lahkunute haudadel käinud, sealset õhku hinganud ei ole, tervislik ei ole. Ja siiski kui asi on halb, kui kirves on puujuure peale valmis pandud või kui see kuul, mis poisi või tüdruku rinda tungib, on teiselt poolt maakera juba teele lastud ja pääsemine on nagu õlekõrs ookeanis siis teine maailm annab inimesele märgi. Ei ole õua-õua. Ma räägin sellest, mida olen ise kogenud ja mis on pärast raamatutes kinnitust leidnud. Ütlemisraamatutes Hellede Norritaminuga, kuulake enne, kuidas elu oli ja pange oma hindamismasin korraks kinni. Olete kuulnud, et öeldakse, et teisiku nägemine tähendab surma? Need asjad on eluohtlikud ja see on tegelikult ainus põhjus, mille pärast ma seda teile nüüd räägin. Hoiatuseks. Teil on ka näose otsija märk. Ei ütle, milline kunagi saate ise teada, kui peate saama. Või on see jutt ka põnevuseks, muidugi. Või isegi tänuks. Sest mu käest pole keegi kunagi midagi sellist küsima tulnud. Kui te siia katuse alla sattusite veel kevade, noore kuu esimesel päeval ju siis on ka taevataadil sellega midagi pistmist. Siit alevirahvas peavad mind selliseks toslemist külahulluks. No ma mängin natuke kaasa ka süüdimatult rahulikum tegutseda. Ja lõpuks on see jutt ka teile tänutäheks teie isa avituse eest, sest kõik lapsed pärivad oma vanemate heateod. Et mis see teisiku tegemine on? Ma ütlen selle asja kohta lihtsalt mõtete poolitamine, sest mulle meeldib nende sõnade kõla. Teie võiksite öelda meditatsioon või teadvuse muutmine või, või mis oskate. Aga need sõnad on liiga üldised ja väga erinevad, on ka inimeste suutmised selles psüühilises spordis, nagu seda kutsub Alexandra David neel. Ja see on ainus spordiala maailmas, kus tõepoolest loeb ainult inimese vaimuehituse mõtete koostis. Enamik meist on oma minas nii kinni, et ei suuda ega tahagi seda muuta. Ja kui ka tahaksid, siis enamikul pole selleks aega. Neid kannustavad tagant perekond, tööiha või karjäär. Igasugune selline tahe tegutseda ja midagi korda saata. Noaga, seda te muidugi teate kõiki ammugi. Aga oot-oot, daamid ja härrad, sest nüüd tulen mängu, mina, minu käänas lapsepõlv sellest asjast kõrvale. Ma kasvasin seal mulkide südamaal. Anikatsid Te olete kuulnud? Isa oli külakoolmeister ja kui ma siis olin seal põlve pikku poisikene, kes käis karjas ja pidi hernepeenra eest hoolitsema, noh, need olid need viimased aastad enne sõda. Siis isa luges mulle ikka õhtujutuks mõne Enno luuletuse. Alguses olid lastelaulud laste rõõmudest, aga kui ma juba 14 15 sain, tulid ka suurte sõnad. Et kus on metsapõues nagu kõne punga, puhkamise jutt ja nii edasi. Tasakesi luges vahel näpuga takti, pidas pausi ja siis ütles. Mõtle poiss oma kauguse ranna peale. Või midagi muud sellist. Ja see jäi mulle kuidagi sisse. Sõjakoledused lärm ka kinnitasid seda vaikuse igatsust. Elu pidi olema nii, et oleks palju õhtuid, kus ükski automobiil ei sõidaks. Ei oleks ühtegi poliitilist koosolekutega plaani täitmist keegi karjuks lastaks püssidest ühtegi pauku. See kauguse rand, see võib olla ka puid täis. Metsapiirkaugusel on palju nägusid, kui vaikseks jääda. Asjad läksid oma loomulikku rada. Olin niisugune noor naturalist herbaariumeid, ravimtaimede korjamised, kooli elav nurgad ja kõik. Käisin ekskursioonidega metsast taimi määrama, seepärast juba ise käisin luual kursustel ja praktikatele sain lõpuks metsniku. Paberid. Oli uus, korde metskonnad olid värskelt ümber jaotatud. Väiksemateks. Esimestel lõpetanutel olid kohti valida. Praktikatele sai veel juttu aetud nende tsaariaegsete daatidega Nõmmitsate ja metsa sakslastega või kuidas neid seal kutsutigi nendega, kes olid mõisate metsi valvanud. Vaatasin, et nende surm Kelly teistsugune. Mõned kadusid metsa ja neid ei leitudki. Aga näiteks sarja metsavaht suri hoopis katusel läks katust parandama, jäigi sinna suur pikk mees, mis ainult neljakesi tema surnukeha sealt katuselt alla tuli köiega tõmmata ja kui vankrisse mütsatas, käis nagu pikselöök, sellised mehed. Kui nad ei juhtunud just olema padujoodikud siis nad olid ühed rahulikud tegelased, keda sõda ega metsabennadki polnud eksitanud. Oskasid läbi saada ja oma teha. Metsnikule muidugi vahel rabelemist ka, tuli teha kloppimist, vaigutamistes sihtide puhastamist ja mitut moodi Raideidja kooli lastega istutamist. Vot kui puud, puud, puud, puud. Aga teate, mis mulle sealt Karula poolt mees Visnapuu Jaan rääkis et kuidas mõõta ära, kui pikk, ükskõik mis puu on. Tuleb minna sellest eemale, vaadata harude vahelt läbi, et kuna munakottide Alts puu latva ära paistma hakkab, kui paistab, siis hakkad tagasi minema. Arvutamiseks peab muidugi teadma oma sammu pikkust. Kui tead, siis mine aga ühtlase sammuga loenda, palju tüvenjon. Ringkäigud pidi ära tegema ja päevikusse üles märkima. No miks ma nabisime metsavargaid ka, mõned jah, ühed ja samad tuttavad, murdad olid, mul oli kordon sellises kohas, et oma metskonna liikumine kostis kõik õuel ära. Kes sõitis või tuli või tinglikus ragistas või puid peale ladus. No vähemalt metsavahi kõrvadele kosti särav ja tuli teha paras ports paberitööd. Aga. Aga selles ametis on vahel päevi, kus on teada, et kedagi ei tule. Kus sa siis võib tasapisi vaadata nii-öelda endasse või kiigata mõnd väga väikest asja kusagil metsas. Kasvõi istuda päev otsa suure kuivanud kuuse najal ja kuulatada käginat. Või otsida mõnes ojas keset vooluseisev kivi ja peatuda seal. Või uurida, kuidas hajameelne kobras varahommikul tiigis veeres, noort kaske närib ja tema hambad teevad sellist kõrisevat rütmi. Üldse kõiksugused asjad, mille nägemiseks peab oskama vakka olla või väga tasa ligi astuda. Kui te kunagi olete midagi sellist proovinud ja seal näed tunnid ka enam-vähem paigal ja vakka püsinud, nii et oma isik meelest ära läheb siis saab selgeks midagi, mida sõnadega öelda ei saa. Juunid vaikusehetki koguneb juba paras aida täis, siis võib inimene nendest hakata midagi moodustama ainult mitte kasu pärast või noh, kes mida kasuks peab. Mina tahtsin aru saada, mis minusuguse mehikese jaoks siin maa ja taeva vahel võimalik on. Ja enne olin linnas keskkoolis käies ära näinud, et ma inimestega ei sobi, et sellel karjääriredelil ronida või isaste võidujooksus kaasa Puhkid ei ole võimalik, ei ole ka mõtet. Võib-olla oli see ka liiga suure ennutamises, ega ma ei tea? No ma ei olnud eluvõõras, tegelikult vanaisa elas kannu külas Uraski talus. Tänu talle ma oskasin talus kõike teha, mis vaja, aga see mujalt mineku tunne oli sees. Ja siis ma hakkasin tegelema enda vaimuga, nii palju kui oskasin. Juhtus nii, et mulle tekkis metsnik vajalik sõber, masinakirjutaja, sihuke epa poiss, kes käis praktikal ja kelle käest siis liikus läbi üsna palju sellist põrandaalust värki. Jälle käis linnase tõi kohvriga Solziniitsinitrigastaniedat ja taaralaste almanahhi seksijuttu ja algkristlaste tõlkeid ja parakraami ja Uku Masingut etnograafiate astroloogiate ja ma ei tea, mida läbi tema trükimasina kopeerida käis tõeline maailma sodi-pudi. Aga kui elad üksi siis on ikka hea, kui on tegevust tühjadeks õhtuteks. Mina otsisin inimteadvusega seotud asju ja jõudsin näiteks muinasjuttude juurde. Ja mõnede Siberi juttude juures tekkis tunne, et need on päriselt juhtunud. Et kunagi sai inimene näiteks tajuda loomi nagu inimesi, rääkida lindudega või minna ja paluda puult kaitset tagaajajate eest. Võid tekitada mäe külge ukse mingisse teise maailmaminekuks. Mõned vanad lävend üle, mille pole lihtsalt ammu taibatud minna. Et väga palju, isegi kõik sõltub paigaste tahtmisest. Metsas olles tuli peale kuidas ma ütlen, määramatuse tunne ja see kandis sellistele asjadele kinnitust, isegi tekitas neid vaadates hämaras väravast maha raiutud vahtrat, nägin seal helerohekat vana naist, selle puuvaimu. Lamp heitis pruuni mädajoonisega kännule vikerKaarlevat valgust. Ja ma palusin andeks paikades vahtramemme pealageöös koolvat lehte. Aga samas ma tundsin end väga üksi, kellegagi polnud rääkida, kes oleks aru saanud ja mu tegemistest osa võtnud või aidanud. Ja ma mõtlesin, et kui lood on nii siis tuleb teha endale kaaslane iseendast, anda talle nähtav kuju, rääkimisvõime. Mitte nagu krativärk, kratid on materialism ahnitseda asi, umbes nagu oli see suhkrukoti müümine kunagi nüüd nad teevad neid varavedajaid elektroonilist, eks, aga mõte on sama. Ma ei tahtnud endale kusagilt nudi kokku vedada ja ei olnud see ka nagu kuldnaise tegemine nendes tobedates rahvalauludes. Vähemalt mina ei saa aru, millest selline kuldnaine erineb kumminukust no ei huvita, noh parem juba siis ausalt ilma olla. See oli ikkagi midagi minus eneses võtmed, südamepõhjas, millele ma oma mõtted suunasin. Mingi sihuke sõnatu armastus elu vastu. Ja väga aegamööda hakkaski midagi kogunema. Esiteks tajusin metsas hulkumas, vahel ta kohalolekut ainult oma pilgu äärel või selja taga. Aga nagu plaat hõõrasin, oli ta juba hajunud. Vahepeal üks talv ja kevad ei paista üldse midagi. Ja hakkas tunduma, et ma olen lihtsalt natuke opakas, mõelnud ennast selle tühja tuule tagaajamisega. Aga varsti see jätkus. Nagu oleks kellegi nähtamatu käsi tõmmanud minuga ühe joone seal keskel seisatanud nagu korraks järele mõelnud ja tõmmanud siis seda joont edasi. Esimest korda näitas ennast mingil sügisõhtul. Kui ma olin ahjukütte pannud päevasest rassilisest väsinuna magama jäänud ja ärkasin pimedas toas üles. Söed olid ahjusuus juba ammu kustunud ja nägin, et akna all laua ääres minu toolil On üks tükike täis pimedusest heledamat pimedust. See kogum nagu lainetas, vaid viipas. Piilusin teda siis mõnda aega pilukil laugude vahelt, aga mõtted hakkasid vibama. Ja siis kupaku maimuke kadus nagu äsja loodud kuu tuulega pilvede taha. Ma ei osanud taga veel suhelda. Vot see on kunst, mis kohe kätte ei tule. Oma tajus tuli, kuidas seda nüüd öeldagi, ääreni täis veeklaasiga mööda noatera käia, nii tilkagi maha ei läheks. Näete, noh, sellest ei saa rääkida, aga mu kogemus sarnanes umbkaudu sellega, mis ma äsja ütlesin. Ja sellise käimisega või mõtteta poolitamisega ma siis voolisin seda kupakut enesetaoliseks, nii. Tal tekkisid esmalt minu nägu siis õlad ja siis kõik tasapisi alla kuni õlgadeni välja. Ja see kujutas, läks selgemaks, näolgidki ilmed. Ega see ei ole lihtne endale näkku vaadata, kui su enda omaks peetud nägusa vastas muudkui muutub. Pole peegeldus vaid, vaid võtab ootamatuid ilm, et selle peale, mida sa ütled, närvid läksid ikka pingule. Ja seal näos on jooned, mis on omased ja armsad ja nende kõrval teised, mida ei tunne ja mida kuidagi ei taha tunnistada. No mul on näiteks sihuke vahel Tuksatav suunurk. No siis on arm kaelale, mis rassimisega punetama hakkab, näe, see portsud kiilaneva pea, ah, mis seal rääkidagi. Ei, ärge vaadake midagi sellise pilkava näoga, ega te ise ka sellest ei pääse kuhugi, aga olgu. Mõnikord ma proovisin liiga kiiresti edasi jõuda selles moodustamises ja paaril korral kaotasin teadvuse. Oleksin vist maha surnud, ei jätnud ainult pooliku varikuju oma laiba kohale, ma ei tea. No keegi ei õpetanud, aga, aga keegi mind ometi hoidise toetas selle tegevuse juures. Ma ise mõtlesin, et jumalike tahab, et inimene end edasi vooliks. Et ta jääks selleks, kelle peal on võitleva ühiskonna pitsal. Mõnel annab laps elumõtte tagasi. Minul. Minul oli nüüd kupac kaskadundistada polksates uksest välja, kui ta nähtavale ilmus. Ta liikus hääletult, aga muidu nagu minagi. Imelik oli näha oma liigutusi ruumis eemal Ennast pöörmas üle õla tagasi vaatamas, viipas kas harjustaga koer harjunudki, ikka saba jalge vahele ja nihutades kuuti. Me hakkasime hämaras koos ja inimtühjadele metsasihtidele raba vertel ringi käima et ta õpiks mu koduümbrust minu silmade läbi nagu kaarti. Muidugi oli meie vahel mõtteline side. Ma võisin teda kutsuda ja ta tuli alati ilmeksimatult. Ise ma tema kutset veel ei tunnetanud. Aga noh, eks ma olin sihuke tume tumba ikkagi ja aga see oleks võinud olla järgmine aste. Ma võisin teda küll peitu pugema panna, kui keegi inimene Läänes ühel suveõhtul enne jaani ta hakkas rääkima ka. Ma vaatasin talle otsa, nagu midagi oodata ei saa, siis ta kaotas suudia, ütles aitäh, et sa mu tegid. Kui Movendi palju saab, astuvad eestlased päikesest läikivate mändide aega. Aga ma ikka võpatasid seda kuuldes. See oli inimhääl minu oma, millega rääkima harjunud, aga vaikne nagu nagu lehtede sahin kerges tuules. Et mis ta veel rääkis? Ma ei mäleta ühtegi lauset, nagu ma ei mäleta ka omi lauseid nendest imelikest vestlustest pärast mida sisemus oli kuidagi soe nagu nahkvalu päikeses käidud päeva õhtul. Me ei pidanud mingit piibli jutlust seal. Ma rääkisime lihtsalt nendest siinsamas olevatest asjadest, mis mõlemale midagi lugesid. Õieti ainult mühatasime, tegelikult. Asjad vastasid meile. Ja meie vastasime üksteisele. Kõik, mis ta ütles, oli, oli väga sarnane minu enda sõnastamise ja mõtlemisega, aga seal oli juures veel üks väike samm, mille mille peale mina oma peaga ei oleks tulnud. No ma olin ju enne pusinud küll, aga no ei saanud otsa kätte. Siis olid loodusvaatlused ja ilma imetlemised või? No paganas näed. Nii, ta rääkides läheb ikka jälle sõnad, suured ilusad sõnad, sõnad teiste jaoks või siis mitte midagi, ütle ennast, Ma proovin nendest tühjaks teha. Aga teie mõelge, mingid mingid omad nende asemele, mis teile midagi tähendavad. Selle nähtuse põhjas oli lihtsalt pikalt vaatamine, vaikimine, enne mida me niiviisi kergelt üksteise poole nõksatasime. See algaski näiteks kivi mäest üles veerema hakkas. Nojah, meil oli selline harjutus, et et kas läheb tippu välja. See algas intuitiivselt ja, ja meil nagu iseenesest korraga. Kui istusime, siis küünarnukid olid vastamisi minu parem ja tema vasak. Ma küll ei vaadanud sinnapoole, keskendusin alati sellele eespaistvale, aga vahel hämaras istudes tundus, et meie kondid Helendasid läbi naha. Niiviisi istudes võis näiteks tajuda Saluserval tuiskama tuule visinat, nagu see oleks olnud meie peopesal. Olla udusule silmapiiril lendlev linnu tiival. Niisugune kahe olendi tajude liitumine. Need mälestused on mul tervikuna häälte lõhnade ruumiga. Nagu tahan, tuletan meelde, kuigi sealt ümbert ei mäletama mitmeid teiste jaoks hekk tähendusega sündmusi. Näiteks sellest, kuidas Vahur Kersna mind televisiooni jaoks intervjueeris ei mäleta ma mitte midagi. Leidsin siin ükskord vanadele lehega ahju hakatades, et ma olen temaga vestelnud, saates Ilmaruum ka, miks Kersna, kuidas, kus filmiti, mida küsiti, midagi ei mäleta. Mu taju käidudki tookord niiviisi ettearvamatult. Võib-olla kui surmu ära viib ja keha laguneb siis viimane, mis mu elust jääb, ongi need kupakuga koos nähtud pildid kuhu jääb võib-olla tuulde. Siis neid ruumi pilte puhutakse ringi ja need elustavad siukestest inimestest, kes oskavad peaga pärituult seista. Kes teab? Ehk oli temas ka midagi midagi väljaspoolset, mida mu vaimujõud kusagilt temasse tõmbas nagu magnet? No igatahes, ta oli olemas, ei olnud ainult minu hallutsinatsioon. Ta peegeldus peeglis ja ojapinnal talle õlale patsutada või teda kallistades. Ma tundsin käe ümber sellist pehmet, kerget pinda, udusse visatud hõredaid molekule ja soojust pildistada. Seda ma küll ei hakanud, see on rumal imet proovile panna mingi kellelegi näitamise või tehnoloogiaga, kui sa teda nagunii juba ise oled kogenud. No natuke ma teda ikka kasutasin ka, kasvõi metsavaraste vastu olla korraga kahes või mitmes kohas. Noh, küllap on paljud inimesed seda tahtnud. Panin ta kõndima ja ajastama seal, kuhu ma teadsin, et need koerad tulevad või mis mina, ta oskas ise omapäi ruumis hetkega ümber paikneda ja näidata ennast seal, kus vaja. Varastele salaküttidele piisas juba sellest, kui nägid teda eemalt lähenemas. See kuju oli ikka täiesti realistlik, juuksed liikusid tuule käes, kui sülitas Systati rohule maha. Kuuldavad sammud, vari kõik. Et mis ta veel tegi? Ütleme nii, et lihtsalt oli nagu taim, Siuke liikuv taim. Ma ei vajanud teda töö jaoks, külamehi oli alati küllalt, kes pudeli või saematerjali eest abiks tulid, kui oli vaja midagi suuremat teha. No kui saadeti metsamajandist lausa brigaad nagu vana lauda lõhkumise ja uue ehitamise jaoks. Meil oli siin metsamajandis hea sõbralik direktor. Mõne korralise kupac tõi mulle sületäie puid majja, kas oli ka tõesti ta võimete piir, mille järele just mina olin korraga väga väsinud. Ja paistis, et ta ise tahtis siis ka olla rohkem vaimolend. Me elasime koos kolm ja pool aastat. Elasime koos, pole päris õige sõnapaar, sest see polnud ju abielu, me olime ikkagi üks ja sama isik tervik, noh, aga selline muutunud tervik. Satarov. Ma olin rõõmus, et ta on olemas nagu vend, vaat jah nagu tsipa targema vanema vennaga oleks koos elanud. Ta oskas mind isegi lohutada ja see ei olnud sõnadega, vaid vaid pilguga, mis läks silmapilust sisse ja tegi seal kõik soojaks, rahulikuks ja usaldavaks. Ma hakkasin vist koos temaga ennast ka rohkem armastama ja pean tal olema tänulik sellegi eest, et olen siiani kehaliselt tervena elanud. Kui ootamatuid õnnetusi ei juhtu, siis elu ja pikkus sõltub ju ka sellest, kas sa ennast armastad ja endaga leppida või ei. Selle poolest oleks küll kõigil kupakut vaja, eriti üksikutele. Aga ma ikkagi tüdinesin temast. Kujutad sa ette? 15 seepärast, et kõik läks liiga heaks rahulikuks. Et me olime liiga ühes nõus. Tuli tahtmine, et keegi võiks ju vahel korra mulle vastu ka vaielda. Ma siis hakkasin linnas käima ja ütlesin, et jää kodu valvama. Koosneb meil näha ju ei tohi. Teda linn ei huvitanud. Ta käis meelsasti metsa pidi, rääkis vahel, mida ta seal leidnud oli kohanud. Näiteks ühel valul olid pikali kaks kitse, luustiku, sarved vaheliti ja vastamisi olid emase pärast Buzelnud. Kumbki polnud alla andnud ja suritki niiviisi koosned. Laanevõitlejad. No ta ikka oli, oli saanud seista loomade suu juures ja nende hingetõmbeid kuulata nuusutada nende marjade lõhna, mida karu mälus mind piires ikkagi oma metskond ja keha. Ja ega ma tema moodi hääletult käia ka ei saanud. Ja ei osanud tajuda. Ei osanud tajuda, mis mingil kohal oli olnud, minevikus proovisin, aga see uks oli kinni. Tema ütles, et nägi seda nagu selgel päeval mitmeid pilte korraga jooksmas ja mõnes punktis üksteisesse sulamas. Suu kuivab saksad külmkapist kruusikese piima, vaat see oleks suur õnnistus. Kuulge, teeme pausi. Ma keedan natuke putru, te olete kana näljase näoga. Jajah. No see oli ju kena elu, mis ma teile rääkisin, eks ju ainult võib-olla oli seda vaimset värki ja mõttetegevust liiga palju saanud ja vaikuseväge kogunenud. Tuli tahtmine kuidagi auru välja lasta. Hakkasin Elvas kõrtsis kinodes käima. Purjuspäi tekkisid ka mõningad noorikud, nagu see käib. Iga kord, kui väikese pohmakaga koju tulin, oli tema nägu kurvem. Vananes vajus natuke tüür, küsis, et miks sulle seda kõike vaja on, kui sa tead, et sul ei saa kunagi olema perekonda. Ja et mu keha viina ei taha, sellest ütles ka midagi minu, nähtasin vastu, mis sina sellest ka tead, sa oled ju ainult kupac. Ma rõhutasin niiviisi üleolevalt, seda ainult. Ja sellest peale hakkas meie vahel midagi valesti minema. Ta hakkas omapäi ringi käima ja kutsumisest välja ei teinud. Oli vahel eemal külas midagi ära lõhkunud, naabritel imestasid, et see Kuubal purjuspäi täitsa poisikesetempe ettevõtt lükkab puuriida ümber või tallab peenramaa ära. Sest nad läbi akna ju nägid, kuidas minu kuju seal metsas hakkasid, tead minusse halvasti suhtuma, mina kupakud noomima, et kas see nüüd ongi see helkiva männivärk. Aga ta ei öelnud tol ajal peaaegu midagi enam. Vaiki stratslikult. Ma ei tea, mis talle kõige rohkem vastu hakkas. Vist ikka see, et ma olin ühte tüdrukusse ära armunud. Ja ma ei teadnud ka seda, alles hiljem lugesin, et Tiibetis oli neil oma tehnika selliste vussi minevate teisikute ära lahustamiseks või oma energia nendest tagasikutsumiseks. Mani peenvend ei olnud seda hullem, mulle. Luuras mind nagu tige kasse lõi parajal hetkel küüned sisse. Olin tookord väikeses veinivines ja ühe pruudiga koju sõitnud, noh, mis me räägime, mudeli. Mul oli see külgkorviga helesinine iz jupiter. Mõtlesin, et mis pruut ütleb, kui ta ta näeb, aga kupakut ei paistnud kusagilt. Tegime veini lahti ja võtsime need vanad legod, mis eelmise metsniku perest olid majja jäänud. Hakkasime millegipärast väga agaralt igasugumaju ja väravaid ehitama. Ise itsitasime ja puhusime paberossi suitsu läbi majade, akende ja väravakaarte. Ja siis ta võttis hästi aeglaselt riidest lahti. Aga see oli kõige ilusam hetk, kui ta mu kohale kummardasid, oma rinnad niiviisi pihkudele minu poole ulatas. Häbenes plika. Need olid nagu värsked õunad, õige toit, mehe hingele. Olin nii kaua naiseta olnud ka esimene silitada. See oli hea. Aga pärast oli kõik tavaline ja natuke tüütu. Aelasime voodise, jäime niiskete linade vahele magama. Mõtlesin seal ähmaselt, et kas oli nüüd väärt seda asja veel kord ette võtta ja juba norskasingi. Ärkasin väga tugevast pitsitusest oma kõri ümber. Kupac kägistas ja vaatas mulle otsa. Olin unesegane küll, aga sain aru, et see on elu ja surma peale asi. Nüüd tuleb viimane välja panna. Käte-jalgadega vehkimine ei aidanud, need vajusid tema sisse, jäid nagu taksotaignasse kinni. Hing oli paelaga kaelastad. Ma võtsin siis kogu vaimujõu kokku ja virutasid tema pihta nagu mingi piksenoolega. No igal juhul kõigest väest. Siis pääses mu suust karjatus välja ja sai jälle hingata. Plika ärkas kõrval hirmunult üles. Kubakatu ei olnud ainult lae poole tõusis üks helepunane punkt. Sedasama värvi nagu mu juuksed läbi lae kaduski. Ma mõtlesin, et Juuma tapsin ta ära. Aga see hävitas midagi ka minus endas. Ja ma hakkasin seal voodil, kriiskama ja kupakuga rääkima. Magatatud ja hirmult, plika pages Elvasse, saatis sealt mulle mendid kaela. Need tulid kongiga, viisid staadioni tänavale psühhiaatrilise ekspertiisi ja pärast saatelehega edasi. Teie isa juurde. Ma olin seal neli aastat kinnises osakonnas nagu kahe maailma vahel ikka täitsa poolemeelne. Iga väljast kuuldud heli või lause võis minu vastu käänduda ja haiget teha. Aga ma teadsin, et kupac kupac ei ole päriselt kadunud. Vahel ma teda nägin enamasti öises palatis voodi jalutsis istumas või, või akna all seismas. Mõnikord heleda ilmaga vilksatas ta kuju ainult akna taga kohiseva kase lehestikus. Kui ta ennast mu ruumis näitas, siis rääkisin ja sosistasin talle oma abipalveid, nii et öövalvearst koridoris ei kuuleks. Ta vaatas minu enda kaastundliku ilmega, kummardas mu poole, ütles midagi. Õieti liigutas suud, aga ma ei kuulnud midagi. Hommikuti peksis toosadistist sanitar mind, kui rohtu võtta ei tahtnud. Surusid tabletid mul ikka ja alati kurku, kallasid vee peale, irvitasid näkku. Isegi vaenlasele ei tahaks sellist elu. Aga nägu kasvavad kinni, haavad inimese kehas kasvas lõpuks kinniga see haav minu vaimus. Need rohud, võtsidki, osa tarkust äramis, kupac mul oli andnud. Aga kõigel on oma hind siin ilmas. Aga ta oli nii hea sõber. Kõige parem, kes mul kunagi on olnud. Ja vahel ma ikka mõtlen ta peale. Kupacupacupac. Kuhu sa läksid? Kas sa veel kunagi tagasi tuled? Palun näita ennast, korrakski. Nüüd ma oskaksin sind hoida ja ma hea meelega sureksin koos sinuga. Siis poleks seegi asi nii üksildane. Kus sa ometi oled? Erni Kask luges Lauri Sommeri raamatust Lugusid lõunast lohkupac kõlas muusika Kaago plaatidelt Magen lani raadiokutsung plaadil Bibi paio haigut plaadilt piimas könger jõnks ja ööuneõhk lauldu plaadilt mops kassimaja. Muusikaline kujundaja Erni Kask, helirežissöör Külliki Valdma. Jälle kuulmiseni nädala pärast, siis loeb Erni Kask Lauri Sommeri loo lugemise ülem, mis kandub hoopis teise ajajärku ja meeleollu Ki raadioteater 2017.