Vikerraadio. Tervist head kuulajad, algab huvitaja saade ja täna räägime logopeedilist abist. Millal peaks lapse kõneprobleemide korral pöörduma logopeedi juurde ja kuivõrd saab aidata ka täiskasvanuid. Sellest räägimegi tänases saates. Ja meile tulevad külla logopeedilised teraapia keskuse kõnekoda juhatuse liikmed ja logopeedid, Helena ose linn ja Siiri Karm. Ja tunni teises pooles vaatame üle ERRi teadusportaali novaator terviseuudised. Ülevaate annab Marju Himma ja räägime Alzheimeri tõve varajasest avastamisest ja ahvimisest sõna otseses mõttes ahvide näid sellised teemad tänases saates ja mina olen toimetaja Meelis Süld. Nõnda siis räägime tänases huvitaja saates logopeedide sellest abist ja meil on Tartu stuudios logopeedilised teraapia keskuse kõnekoda, juhatuse liikmed ja logopeedid, Helena Oselin, tervist. Tere ja Siiri Karm. Tervist. Tere. Alustame võib-olla veidi kaugemalt ja sellest, kui kättesaadav Eestis üldse logopeed tema abi on, sest et ma saan aru, et teie erapraksise tegemise üks mõte oli ka see, et tuua see logopeedia ja kõneravi inimestele lähemale. Ja mina võin öelda, minul on kliinikust just kogemus, pikaajaline töökogemus, ma olen 15 aastat töötanud erinevates Tartu ja Tallinna haiglates logopeedina. Ja mida ma näen, on see, et alati on pikad järjekorrad ja neid tahtjaid rohkem kui tegelikult aidata. Ta saab et inimesed ootavad esiteks kaua, et saada esimesele visiidile ja, ja teiseks, mida ma olen näinud ka kolleegide puhul, on see, et me ei saa pakkuda nii sagedast kõneravi, kui me ideaalis tahaks. Et inimene saaks kõige-kõige paremat abi. Et see oleks efektiivne. Nii et siit tekibki see probleem, et on vaja neid eralogopeediga. Mina lisaksin siit omalt poolt juurde seda, et et riiklikult on meil küll maakonnakeskustes keskuseid, kus tegeletakse laste hindamisega. Ehk siis me oleme päris pädevad ja osavad ära tundma kõne probleeme. Aga kahjuks ei suudame pakkuda nendele kõneprobleemiga lastele abi, ehk siis täpselt seesama, mida Helena rääkis. Et me oskame öelda, et jah, teil on vaja logopeedi poole pöörduda, aga kahjuks neid kohti, kuhu pöörduda, on väga vähe. Aga millal peaks siis lapsega üldse logopeedi poole pöörduma? Sellepärast et eks kõne ju areneb aega aega mööda ja ja võib-olla kõik asjad ei vaja gravi, lähevad ise üle. Ja, ja see ongi, see ongi väga suur küsimus ja see on kõikide lapsevanemate ilmselt küsimus mingisugusel hetkel. Ja see teema on ka hästi lai ja selge on see, et lapsed ongi erinevad. Siiski on mingisugused normid olemas, mille järgi noh, ütleme, mingisugune indikaatorlamp siis võiks põlema minna mingis teatud vanuses, et et kui me räägime näiteks kaheaastasest lapsest siis tema jutt võib-olla veel suhteliselt segane nii-öelda sageli lapsevanemad kasutavad sõna pudikeel. Et kaheaastane laps võib küll rääkida pudikeeles nii-öelda, et ta ei pea olema selge see kõne, aga kui ta üldse ei räägi või kui seda verbaalset kõnet on ikkagi väga vähe üksikud sõnad ainult. Ja näiteks laps ei ole üldse huvi teatud täiskasvanuga suhtlemisest. Ja võib-olla ta ka ei saa aru, mida temale räägitakse, siis see võib olla noh, üks selline märked, logopeed võiks selle lapse ülevaadet anda oma hinnang. Sageli need asjad tõesti lähevad ise üle ja kõne tuleb, aga teinekord on hästi hea, kui lapsevanem saab logopeedilt selle tagasiside, et jah, siin on kõne tulemas. Aga võib-olla oskab logopeed hoopiski soovitada midagi konkreetselt, mida teha selle lapsega või kuhu veel pöörduda? Et praegu ma rääkisin kaheaastasest lapsest, aga loomulikult on neid norme ja neid hetki, millal peaks ja võiks oma lapse kõne jälgida, noh tegelikult alates sünnist juba enne esimest elu enne üheaastaseks saamist. Me tahaksime, et lapsel oleks tekkinud lalin, see tähendab siis selliste silpide järjest ütlemist, et näiteks laps kasutab mamma, mamma maa või Pata Pata selliseid silpe, et iseennast kuuldavaks teha ja arusaadavaks teha, ehk siis ta üritab nagu kõnet jäljendada. Kui alla üheaastasel lapsel sellist silpide järjestust ei ole, ta ei üritagi kuidagi ennast verbaalselt kuuldavaks arusaadavaks teha, siis jällegi see võib olla probleem, tasutud tasub pöörduda logopeedi poole või perearsti poole, perearst suunab, et need on nagu sellised varas väga varase arengu, võib-olla esmased märksõnad, mida ma välja tooksin. Aga need ellid ja erritsi essid, kui palju peaks endale tähelepanu pöörama? Ja, ja täpselt nii nagu ma ütlesin, et ütleme, kui seal kaheaastase lapse kõne võib-olla veel suhteliselt segane ehk siis seal me ei, kindlasti ei tee veel probleemi, kui teatud häälikuid ei ole või teatud häälikud on asendatud siis kolmeaastase lapse puhul kõne peaks juba olema selgem, ehk siis me ütleme niimoodi, et võõras täiskasvanu võiks saada kolmeaastase lapse kõnest aru aga tal võivad olla veel keerulisemad häälikud omandama. Ta, see tähendab, et ERR-i ei pruugi olla kõhk, võib olla näiteks kõhiga asendatud. Nüüd ta ei pruugi veel öelda, selgelt, teinekord ütleb öö selle asemel või e-et kolmeaastase lapse puhul on sellised keerulisemad häälikud. Kui need on omandama, siis see on ka veel norm. Aga me tahame, et seal viieaastasel lapsel oleks eesti keele häälikuid ikkagi nagu normi koheselt hääldatud. Ehk siis, kui seal umbes nelja pooleaastane neljaaastane laps veel Ria ei ütle veel asendab näiteks kõhi tõhiga või näiteks häälik on hääldatud niimoodi, et keeleotsa hammaste vahel siis see on see hetk, kui tasub logopeedi poole pöörduda ja tasub hakata arendama ja treenima suulihaseid, et need häälikud paika saada. Kas teile ei tundu, et see eesti keel ongi natukene liiga rasked, võib-olla lastest eeskuju võtma ja need keerulisemad häälikud? Ma ei tea, minu meelest on meie keel nii ilus, et väga kurb oleks, kui, kui me kõik räägiksime susisevate essidega. Et see on muidugi hea küsimus ja ilmselt viitate siin nagu sellisele võib-olla ka kultuurikontekstile ja sellele, et see ongi nagu lapsevanem, aga vaba valik võib olla, et kas oma lapsel need häälikud ära sättida ja, või siis lasta täiesti nii tal rääkida nagu, nagu see keel parajasti seal suus on. Aga ma ikkagi tooksin selle näite, et jah, me võime jätta need häälikud nii et nad ei kõla väga hästi. Aga võib-olla me paneme mingisugused teed selle lapse jaoks hiljem kinni näiteks ikkagi noh, korralik diktsioon on ikkagi väga paljudel ametialadel väga-väga oluline. See see on äge huvitav teema logopeedi logopeedina ma siiski ütlen, et tasub need häälikud korda seada. Ma tahaksin enda poolt lisada veel, et tegelikult ka kõnest arusaadavus võib kannatada. Kui lapp, kes läheb kooli ja ta näiteks kaad ja teed endiselt ajab sassi, siis tekivad tegelikult ka kirjutamis lugemisprobleemid ja, ja teiseks see, et inimesed ei saa aru, mida ta siis ütleb, tahab öelda, kui aga tuleb tutt välja ja ongi kõik sassis. Et selles mõttes see on kaunis oluline. Ja teine asi, mis ma siin häälduse hääldusest me rääkisime laste puhul, aga lastel võib-olla ka kui sinna kolmakolmeaastaste laste juurde tagasi minna võivad olla ka muud kõneprobleemid, et näiteks keelelise arengu probleemid. Et, et kolmeaastane laps peaks tegelikult juba lausetega rääkima ja kooliminev laps peaks oskama hästi jutustada. Nii et siin see kõnevaldkond ja logopeedi töövaldkond on laiem kui hääldus. Ja, ja ma lisaks veel enda poolt kogelused. Mina olen spetsialiseerunud hästi palju ka kogelus teraapiale, lastel ja täiskasvanutel. Et see on samamoodi selline asi, mis juba lapse heas sageli tekib. Nii et sellega võib ka logopeedi poole pöörduda. Kas lapsevanemad oma eeskujuga võivad ka nii-öelda karuteene teha? Või näiteks üldse, kas peaks lapsega tema tema kõnet jäljendama ka nii-öelda lastekeeles vastu rääkima või hästi tavaliselt täiskasvanute keeles vastama lapsele, kui, kui ta ka kõiki sõnu ei, ei tea? See on hästi hea küsimus, hästi oluline teema tegelikult. Ma võib-olla ütleksin seda, et see sõltub hästi palju sellest lapse kõne arengutasemest, et päris mitmelt poolt on kuulda teinekord sellist negatiivset suhtumist nendesse lapselikesse sõnadesse, et kui laps kasutab jalgade asemel aljud või et sülle asemel oppa, et, et nagu peaks kohe õpetama lapsele nii-öelda õiged sõnad selgeks siis logopeedi täna me ütleme seda, et meie eesmärk on saada laps rääkima kuisele veel mitte midagi ei ütle ja Lalju on ilmselgelt tema jaoks lihtsam öelda, kui jalad siis absoluutselt lapsevanem peaks toetama seda, et laps saaks ka need kõige lihtsamad sõnad selgeks, sealt saab alati edasi minna juba keerukamate sõnade peale. Nii et pigem lapsevanema ülesanne on rääkida nii, et Ps temast aru saaks. Esiteks ja teiseks, et lapsel oleks võimalik seda järgi korrata, sest et niimoodi matkimise teel ja matkimise abil ka see lapse enda kõne hakkab arenema ja laienema. Ja Helena tahad sa täiendada. Ja mina arvan ka, et see on hästi oluline, mida Siiri rääkis ja ma olen sellega nõus. Ja kui ma nüüd mõtlengi väikeste laste peale tervikuna kogelejate peale, siis neil on sellest suur kasu kui vanemad tulevad nagu sellelt oma kõnetasemelt justkui allapoole. Et nad lähevad lapse kõne arengutasemele lähemale, et nad kasutavad lühemaid lauseid, lihtsamaid sõnu, sest laps proovib rääkida vanema moodi. Ja sellisel juhul on see lapsele tõesti jõukohasem ja tal on vähem pinget rääkimisega seoses. Tran lihtsam õppida. Kas sul on mõni konkreetne mõte, et kus, kus sul see seos tekib? Oskad sa mulle näidet tuua, siis ma saan öelda, et kas see võib olla. Näiteks R-i ei ole, et siis võib-olla laps ei õpigi ja lapsevanem ise ka ei, ei taju seda, et seda peaks õpetama. Ja ma olen näinud selliseid peresid, kus vanem mingit häälikut hääldab, ilmselgelt valesti ja samas on lapsed, kes hääldavad kõiki häälikuid õigesti nii et see ei pruugi niimoodi minna. Ja on peresid, kus mõni lapsevanem, näiteks kogelad või, või räägib sellise, kas on hääleprobleem või midagi muud ja lapsel ei pruugi seda olla. Aga samas võib ka nii olla, et laps tõesti kuule seda häälikut. Aga nüüd, kui me mõtleme, et peres on teisi pereliikmeid veel ja kas siis kõigil pereliikmetel on see üks häälik puudeta, kuuleb ikkagi üsna palju mujalt ka, et üks inimene räägib valesti, siis on variante, ta kuulas seda õiget kõnet ikkagi rohkem. Et ma pigem mõtleks niipidi. Et siis lapsehoidjat valides ei pea liiga palju tähelepanu pöörama tema kõneleja mõne hääliku puudumisele. Ma arvan, et olulisem on on see, et, et seal lapsehoidjal on head väärtushinnangud ja seal saab igasugu asjaga juba edasi minna, et kui ta nagu pigem kohandab ennast lapse suhtlemisele, see on olulisem kui see, kui mõni SWR natukene viltu Kuidas on telekaga nutiseadmetega, kas, kas need on tegelikult lapsele abiks, me teame ju, et ega need multifilmid on ühed paremad lapsehoidjad üldse. Ja jälle hästi aktuaalne teema. Ma ütleksin niimoodi, et mõõdukas koguses on arusaadav, et tänapäevalaps ekraaniga kokku puutuda. Et, et neid norme tegelikult ka on tõstetud, ehk siis kui enne enne öeldi, et alla kaheaastane laps praktiliselt üldse ei peaks ekraani nägema, siis nüüd öeldakse, et see on normaalne, kui ta umbes päevas pool tundi või tund aega, siis ta näeb. Aga tuuakse välja üks hästi oluline märksõna, sealjuures et EKRE ekraani vaatamine peaks toimuma koos lapsega vanem, aga et see, kui laps üksinda vaatab multikat ja eriti kui me räägime tõesti väikelapsest ta on võib-olla kaheaastane, ta on võib-olla isegi alla alla kahe kahene, aga ka kolmeaastane. Enamik infot, mida ta sealt saab, ei jõua talle kohale ja keelelises ja kõne arengu mõttes ei ole see arendav. Sellepärast et suhtlemist ei toimu. Et kui see laps vaatab üksinda seda ekraani, siis see on nagu ikkagi noh, meie mõistes nagu natukene tühja istutud aeg. Kui ta vaatab seda koos lapsevanemaga, kes selgitab talle, mis seal toimub, annab talle tagasisidet, võimaldab, võib olla dialoogi ikkagi tekkida sellel sammul multika või mingisuguse muu ekraani vaatamise käigus, siis on see arendav, seal ikkagi on mingisugune selline noh, parem eesmärk ka asja juures. Ja sõltub võib-olla saatest, mida vaadatakse, et kindlasti peaks seda vaatama vanusele vastav oleks saada. Täiskasvanutest rääkida siis siis milliste probleemidega ennekõike logopeedide poole pöördutakse, kogelemine on, on, nagu ma aru saan, üks põhilisi muresid. Kogelemine on üks muredest, et ütleme, rahvastikust keskmiselt umbes üks protsent kogeleb aga laste hulgas on see protsent suurem ja samas ka lapse eas osadel inimestel see möödub. Aga täiskasvanut, seal on veel ka hääleprobleeme, eriti näiteks nende elukutsete esindajad, kus tulebki rääkida palju või rääkida valjult või rääkida müra foonil. Näiteks treenerid on, on üks variant, et, et kui see hääl ikkagi kipub katkema, kohati ka kaduma ja seda on korduvalt olnud, et siis tegelikult tasuks pöörduda nii kõrva-nina-kurguarsti juurde kui ka vajadusel logopeedi poole, et mitte seda asja jätta, niisiis ja on ka täiskasvanutel hääldus probleeme, mis on jäänud võib-olla lapse eas käsitlemata ja täiskasvanu siis leiab, et kas tänu oma ametile või niisama ikkagi häirib teda ja tahab käsile võtta ennast ja teha tööd, siis see on ka võimalik, sest täiskasvanu on sageli väga motiveeritud, nii et logopeedi on hea tööd teha. Ja, ja edasi, kui rääkida vanemaealistest inimestest, et tulevad näiteks neuroloogilised haigused, millega kaasnevad kõnehäired, et näiteks insuldijärgselt võib inimestel olla keelelisi probleeme, et nad ei mõista kõnet, ei tule sõnad hästi meelde. Või üldse ei saa rääkida või hääldus muutub kehvemaks. Ja on ka progresseeruvad neuroloogilised haigus, näiteks Parkinsoni tõbi ja, ja teised, kus siis samamoodi kaasnevad kas häälehäired või, või mingil muul moel näiteks hääldusprobleemid, mis süvenevad tasapisi ei, kiiremini. Aga on ka tegelikult ajutraumad veel. Lisaks on kasvajate järgsed probleemid, et kui kasvaja ajus kõnepiirkonnas, siis see tekitab samamoodi probleeme kui kasvõi kõri piirkonnas. Siis võib hääle tekitamisele probleemiks osutuda, nii et sellised asjad. Aga nagu te ütlesite, siis mõne ameti pärast ehk täiskasvanud pöörduvad ka logopeedi juurde. Kui paljusid poliitikuid te olete rääkima õpetanud? Ja kui niimoodi otse küsida, siis mul ei tule praegu ühtegi poliitikut ette, on erinevate elualade inimesi olnud ja inimesi, kes avalikult esinevad. Aga mul ei tule praegu kohe ühtegi poliitikut, et aga kindlasti mõni logopeed kusagil tegelenud. Kohal väikese pausi, kuulame muusikat ja pärast seda jätkame vestlust ja ootame siis ka kuulajate kõnesid. Meie number stuudios on kuus, üks, üks, 40 46, üks üks, 40 40 ja võite kirjutada ka meie kodulehele huvitaja punkt vikerraadiopunkt e. Me jätkame vestlust logopeedilist abiteemadel ja meil on Tartu stuudios logopeedilised teraapia keskuse kõnekoda juhatuse liikmed ja logopeedid, Helena ose linn ja riik arm ja nagu ma ütlesin, siis meile saab ka saates helistada. Stuudionumber on kuus, üks, üks 40 40 ja võib kirjutada ka huvitaja punkt vikerraadio lehel ja kui ms ongi küsinud, kas peaks muret tundma, kui kolme ja poole aastane laps paneb keele hammaste vahele, kui ütleb ESSi. Ja mis oleks ja harjutus selle vältimiseks? Kolme pooleaastane laps, ütleme tema kõnest siis hammastevaheline ess on veel selline normi piires. Võib juhtuda, et see keel ei pruugi ise sinna hammaste taha minna. Et seda peaks nüüd jälgima aja jooksul, et kui ta seda ka nelja-aastaselt veel teeb, siis tasuks kindlasti logopeedi poole pöörduda. Võimalik, et see vajab sellist konkreetset tegelemist selle keele asendi Kamsele eesti hääldamisel. Mida nüüd soovitada, ega. Ja ma arvan, et ausalt öeldes niimoodi läbi raadioeetri päris keeruline anda sellist head ühest soovitust, et seal peaks ikkagi olema logopeed kõrval, kes nüüd näit, mis on see õige keele asend, selle hääldamisel, et Helena, kas sa oskaksid midagi soovida teda praegu. Ja ma arvan, et see on, seal, on mitu harjutust ja seal tuleb kõigepealt lasta õpetaja, ta tunneb tema üleüldse, kus mul keel parasjagu on. Et mitte see, et paneme, võib-olla nüüd näitame ühe haridusega rägus, keel on ja laps suudab seda järgi teha vaid mõni aeg läheb üldse, et laps õpib teadlikustamad. Kuidas mu huuled on naeratusest, kuidas ma ise seda teen, kuidas nad antorus. Et s-i puhul näiteks ratas oluline sageli siis kus see keel on, kastan väljas üleval huule, Peal väljas Al huule pealkas tantsunurgas. Kas ta on üleval hammaste taga, all hammaste taga, et see vajab natukene sellist kohanemist, et laps teadlikustab seda kolme pooleaastane keskmiselt, ma arvan, ei ole väga innukas selliste suuharjutuste tegija, et mina ka ootaks kui võimalik, pool aastat ja siis läheb see logopeed selle lapsega tegelemisel ikkagi hästi mängulist teed. Et sinna tulevad igasugu mänguloomad ja pildikesed juurde ja siis saab peegli ees vaadata, kas laps nüüd on valmis selleks, et hakkame selle keelega seal mängima. Ma saan aru, et sa soovitud natukene nagu siis näidata keelt, lapsele ja keelega, mängida. Vot sedasi logopeed teeb küll palju lastega peegli ees või muudkui mängime ja ja, ja ega see ei ole üldsegi mitte halb mõte tõesti juba lapsevanemal lapsega ka mänguliselt tõesti peegli ees keelt näidata, puristada huuli, teha erinevaid nägusid, et logopeedidele me väga soovitame seda tehke kelmi välja, kui sisse lähed, õpikski tundma, kus mul on väga arendav. Ja maris Tallinnasse helistab meile Jaan vanimat numbri kuus, üks üks, 40 40. Halloo. Kuuleme teid. Tere Mul on küsimus, et mulle kolmeaastane lapselaps räägib muidu väga hästi, aga tal on selline kurgu err. Ta just sai kolm, et noh, et on nagu sellega põhjust minna. Logopeedi. Ja aitäh kurgu ERR on selles mõttes huvitav juhtum, et tavaliselt, kui see vürstinna kurku läheb, siis see sealt ise nagu välja nii-öelda ei tule, eksis, mis iseenesest, seda õiget keele normile vastavat ERR-i selgeks ei pruugi saada, aga tõenäoliselt on siin tegemist sellise olukorra, kus tõesti oleks vaja logopeedilist abi. Aga nagu ma õigesti praegu aru sain, siis laps sai just kolm. Ehk siis ta on hästi. Ehkki ma pakun, et see logopeed, logopeed, nagu Elenaga enne ütles, praegusel hetkel ka veel midagi väga teha ei saa, kuna laps on nii väike, ta ei tee neid harjutusi kaasa. Ma arvan, et peaks ootama natukene ja ilmselt võib-olla siis aasta pärast laskma logopeedi selle üle vaadata ja kurgu ERR-i koha pealt, mina olen nõus, et tõepoolest võib oodata seda aastat. Ja samas ma väga tahaks, et jääks kõlama see, et vot selle konkreetse juhtumi puhul võib-olla logopeed ei saa kolmeaastaselt midagi teha. Aga ütleme, tegelikult, kui vanemal on mure lapse kõnega, siis võib tulla juba enne ühte aastat õit olla kahe kolme aastasega, et logopeed vaataks üle, et seal midagi muud ei ole, et ongi ainult see kurgu err. Nii et kui on mure, võib alati tulla kasvõi üheks korraks konsultatsioonile. Et me saame aidata küll näiteks keeleliste probleemide puhul. Saab vaadata üleüldse kõnemotoorikat, kuidas neelamine toimub, kuidas toimub selline suu liikumine üldiselt. Et äkki on hoopis keelekida kinni, et mikser sinna kurku on läinud. Et põhimõtteliselt mina soovitaks ühel konsultatsioonil igaks juhuks ära käia, et vaadata, et ongi ainult praegu neer kurgus ja laps väga innukas ei ole, et kaasa teha neid suuharjutusi, aga muud midagi ei ole. Ja ma järgmine helistaja meil liinil, Piia Jõgevamaalt, Hallo, kuuleme teid. Halloo, minu küsimus seisneb selles, et kui laps on viie aastane, ta on väga hästi, räägib Tallo, on väga mõtte selged, plemiseta oskab ennast väljendada, aga ta ei ütle R tähte. Aga mul on veel üks küsimus, lisaks pead porterit tegema ühe saate, kus räägitakse ka eesti keeles sest ühel päeval ütles raadiodiktor, et külvatakse rokist ja nisu ja kara. No küllap see, küllap see e-täht läks siis häälduses kaduma natukene. Aga ta tõepoolest läheme selle esimese küsimusega ikkagi edasi, et kui viieaastasel lapsel ei ole r-tähte Jah, see on nüüd kindel logopeediline probleem, kindlasti peaks sellega logopeedi poole pöörduma, et nagu ma sain aru, siis muu kõne areng selle kirjelduse järgi tundus olevat normis täiesti laps, räägib, palju, räägib, selgelt on hästi ilmekas. Et see on väga tore, viieaastase puhul, aga kui seda Harry ei ole viie aastaselt, siis väga suur tõenäosus, et see ise ei tule ka. Ikkagi tasub kindlasti logopeedi poole pöörduda. Logopeedi aitab, kas anda harjutusi või siis tõesti ikkagi regulaarselt mingi periood tegeleda. Ja Ene helistab meile Tartust. Hallo, kuuleme teid? Mina helistan, meil on kaheaastane poiss ja ta ei räägi. Perearst ütleb, et kõik on korras, et küll ta hakkab rääkima. Kas oleks muret? Kas ma võin küsida kohe küsimuse et kas see räägi tähendab seda, et ühtegi sõna ei ole, millest teie aru saaksite või tähendab seda, et tal üksikud sõnad ikkagi on? Tal on ainult nagu pudikeeles näitab, ainult viipega midagi tahab, siis tal on ainult viiped. Selge, kas tal sellised sõnad nagu emme või aitäh või midagi sellist on või tuut tuut või ei. Ja ta on kaheaastane ja ta näitab põhiliselt üle kahe ja näitab põhiliselt viidetega, kui ta tahab midagi, kas häälitsusi on? Häälitsusi, on, see on hästi, kas, kas ma võin veel küsida? Ja et, et kasta näiteks selja tagant heli kuuleb, et kui selja taga käib plaksete, reageerib sellel või uksest, keegi tuleb, ta ei näe, et ta sellel reageerib. Ei, seda ta teeb. Okei, väga hästi. Siis mul on küsimus veel, et kas kui talle anda korraldused, palun mine too teisest toast laua alt punane pall, et kas sellisest korraldusest saab aru? Mitte esimene kord. Okei, aga lihtsast korraldusest, et ole hea, anna mulle sealt nurgast see raamat. Et kui see on kohe. Kuulama ja siis peab mitu korda nagu ütlema. Selge, et tegelikult mina praegu saan aru, et siin kõneprobleem on küll et kindlasti võiks pöörduda logopeedi poole, kes siis täpsemalt uurib, et ma sain aru, et tegelikult võiks kõne mõistmine sellega tegeleda ka. Ja selle kõne loomepoolega ka, et see, kui kuulmine on hea, see on juba üks suur asi, et nüüd võiks edasi vaadata, et mis selle kõne poole pealt, mis häälitsused seal on ja logopeed siis edasi nagu hakata vaatlema, et mille taga see võib olla. Et siin ma nüüd raadio teel rohkem midagi teha ei saa, aga ma saan öelda, et jah, et peaks pöörduma logopeedi poole, et mõlemad valdkonnad nii kõne tekitamine, kõne loome kui ka kõne mõistmine. Et näiteks täpsemalt need uurida. Jah, kui te pöördute riiklikus süsteemis, siis on vaja, kui te lähete eralogopeedi juurde tasulisse vastuvõttu, siis ei ole vaja, siis lihtsalt helistage, leppige aeg kokku. Palun nägemist. Nägemist. Ka helistamast, nii et selliseid juhtumeid on, kus tõepoolest ilma logopeedi abita hakkama ei pruugigi saada. Teie olete väga vajalikud inimesed. Aitäh, aitäh, ja aitäh tulemast teiega saatesse. Meie aeg selle teema käsitlemiseks on hetkel ümber, aitäh siis tulemast saatesse Helena Oselin ja Siiri Karm logopeedid. Kõnekoja logopeedilised teraapiakeskusest. Me jätkame huvitaja saatega, nüüd on külas Marju Himma portaalist novaator ja räägime tervisega seotud teemadest, mis selles teadusportaalis on ilmunud või ilmumas ja üks puudutab ahvimist sõna otseses mõttes. Just et kui me räägime laste kõne arengust, eks ju, et siis ka laps õpib väga palju sellest, kuidas tema vanemad ja eakaaslased kõrval räägivad või suhtlevad ja, ja väga palju meie õppimisest on ju jäljendamise jäljendamise abil ja, ja seda on tegelikult väga ammu teatud uurides nii ahvega inimesi, jäljendamine on üks väga-väga oluline tegevus. Kui me võtame kasvõi asjadest, mida me iga päev, millega me igapäevaselt kokku puutume, jäljendamine näiteks on ka see õpime ühelt kultuurilt, kuidas põldu harida või kuidas mingit tehnoloogiat arendada või või mingisuguseid muid kultuurilisi nähtusi, näiteks kunsti või teadust, et see kõik on natukene jäljendamine ehk et väga suur osa inimeseks olemisest on jäljendamine, aga seni on peetud jäljendamist ainult selliseks nagu või mis eesmärgil arvate, arvatakse, et siis evolutsiooniliselt on see olnud väga oluline, et me õpime uusi asju jäljendamise kaudu. Aga nüüd Lundi ülikooli teadlased tegid, siis uurisid inimeste šimpansid käitumist paralleelselt kretsid kuna me teame, et šimpansid väga suures osas jäljendavad, aga mingil põhjusel nad ei omanda näiteks sellist kõnet nagu meil on. Et siis tuleb välja, et ses jäljendamises on veel midagi, mida me varem ei teadnud ja umbes 10 protsenti sellest jäljendamise tegevusest, inimestega siis šimpansi, laste puhul piss seotud, sellise sotsiaalse heakskiidu ka ja sellega, kuidas me teistega suhtleme. Nad vaatasid siis ühes Rootsi loomaaias, kuidas inimesed käitusid puuri ees ja, ja kuidas siis ahvid käitusid. Ja tegelikult inimesed jäljendavad ka ahvide tegevusi ka puuri ees, võib-olla me ise ei pane seda tähelegi. Näiteks ma ei tea, oled sa kunagi puuri sinna klaasi peale koputanud, selleks saad ahvi tähelepanu. Ma arvan, et ma olen teinud seda küll, jah. Mina ka kindlasti lapsepõlves ma olen seda teinud ja selle eesmärk ennekõike on ju saada sidet sellega, kes on teisel pool ja need jäljendamis tegevused täpselt selline kallistamine või käte plaksutamine või või näiteks musitamine, et need on sellised tegevused, mida siis ka ahvid jäljendasid ja, ja siis tulebki välja, et eesmärk ei ole nende puhul just nagu mida, seal ei ole ka väga midagi suurt õppida, vaid just see, et saada sotsiaalne heakskiit selle sellega, kellega sa siis suhtled. Nii et selline huvitav tähelepanek, mis aitab seletada nii ahvide evolutsiooniliselt arengut kui ka siis inimeste oma. Šimpansid jäljendavad küll, aga mitte nii hästi kui inimesed ja sealt tekibki see nii-öelda intellektuaalse arengu erinevus, ehk et inimesed arenevad, arendavad kõnet ja mõtlemisvõimet, siis ahvidel see jääb teatud koha peal just nagu seisma ja seda ongi siis seotud selle nii-öelda inimese kui kõrgema looma intellektiga. Üks, kes ahmib, on muidugi ka papagoi. Tõsi, ja tema afimise piir jääb ka teatud piirini, ütleme nii. Aga vaata, kui huvitav, me kasutame sõna ahvimine, et ju siis on sellest ka mingisugune kultuuriline evolutsioon, et me teame, et ahvid jäljendavad ja me kasutame sõna afimine selle jaoks. Nii on aga teine teema, millest juttu ja, ja see puudutab siis Alzheimeri tõve. Ja see on muidugi probleem, millega tahetakse rohkem ja rohkem tegeleda. Haigus on tõsine ja, ja kes siis ikka tahab seda kõrgemas vanuses või, või siis ka varasemalt saada? Ja nagu me teame, et üks esimesi sümptome, mis tekib, on mäluhäired ja arstid teavad ka seda, et kui nüüd mäluhäired on juba tekkinud, siis Alzheimeri tõbi on arenenud piisavalt kaugele, ehk meie ajus on juba sellised muutused, mida pidurdada ja, ja ka tagasi pööramisel on üldse keeruline küsimus, aga et ka pidurdada on juba keerulisem. Ehk et mida varem sellele haigusele jälile saadakse, seda, seda parem, aga nüüd ongi küsimus, mis oleks veel varasem märk sellest, et see tõbi võib-olla ja kübeki McGilli ülikooli teadlased otsisid siis sümptome, mille haiguse, mille alusel siis seda haigust varem tuvastada ja tuvastasid, et see sümptom võib olla lõhna, mitte tajumine. Ja nad tegid 300 inimese peal siis katseid, vabatahtlikud inimesed, kes osalesid sellest siis eakamad inimesed, kelle vanematel oli diagnoositud Altžeimer. Ja neile anti nuusutada erinevaid lõhnu ja nad pidid siis valikvastustega testist, tuvastame seda lõhna ja need inimesed, kellel oli siis mingi lõhna tuvastamisega, rohkem probleeme või kelle jaoks see ülesanne oli keerukam seal muide, lõhnade hulgas näiteks mullinätsust kuni autokütuse väga-väga erinevaid lõhnu. Need, kellel oli selle lõhna tuvastamisega siis raskusi. Nende puhul tuvastati ka siis seljaajuvedelikuproovist seda, et, et nendel on need Alzheimeri tõvele viitavaid biomarkereid oluliselt rohkem, et valgud siis, mis näiteks et meie ajus on teatud muutused toimunud ja põhjendatud on siis seda sellega, et meie ajus on kaks keskust, mis omavahel suhtlevad, üks on see keskus, mis tunneb ära lõhnu ja teine on see, mis on meie mäluga seotud ja kui need kaks keskust omavahel enam ei suuda väga hästi suhelda, infot vahetada, siis me neid lõhnu ei tuvasta. Ja, ja teadlased ütlevad, et see lõhna tajumine õigemini mittetajumine või selle vähenemine Alttaimeriga seoses on viis aastat varasem, kui, kui see, kui tekivad mäluhäired, mis tähendab seda, et viis aastat varem on võimalik jõuda selle tõve tuvastamiseni, mis on juba väga suur samm edasi. Meil on juba teatud ravimeid, mis aitavad pidurdada seda, seda haiguse kulgu. Et selles mõttes, eks positiivne uuring, mille, mille tulemusi võib ka nagu kohe juba võtta kasutusele, et kui te olete 60.-st eluaastast tunnet, et teie lõhnataju on märkimisväärselt vähenenud varem tundsite ära, missuguse parfüümi on tegemist või teadsite täpselt, mis seebi lõhn on ja, ja nii edasi ja kui te enam ei suuda seda meenutada, siis võib-olla see on see koht, kus võiks lasta testidega sedasama märki. Tõepoolest väärt väärt uuring ja, ja mõnes mõttes hea tulemus ka nii lihtne näitaja nagu lõhnalõhna tundmine. Just muidugi need teadlased ütlevad siia juurde, et eks lõhnataju võib väheneda ka muudel põhjustel, aga jällegi parem testida ja saada teada varem, kui, kui loota selle peale, et noh, ma lihtsalt on pikka aega olnud Ma loodan, et me väga paljusid inimesi nüüd ära ei hirmutanud, kellel lihtsalt teistel põhjustel on lõhnataju veidi vähenenud. Just et ei tasu karta, aga tasub alati testida. Aitäh vahendamast neid teateid portaalist novaator ERR poee Marju Himma. Tänaseks huvitav saade lõpetab, kell on 10 ja 56 minutit ja hetke pärast jätkavad uudised pärast uudiseid juba virgutusvõimlemine, tehke kindlasti kaasa. Meelis Süld tänab teid kuulamast ja kaasa mõtlemast ja soovib kaunist päeva.