Vikkerraadio tere hommikust, kell on viis minutit 10 läbi ja huvitajal on taas aeg alustada. Tänase saate sissejuhatuseks tahan ma lugeda kaks salmi Kersti Merilaasi sulest ehk kaks salmi luuletust siis ja need kaks salmi kõlavad järgmiselt. Suvi läks kui unenägu mängides ja joostes. Nüüd on üsna mitmel mehel suled paksult roostes. Algame kõik värske jõuga, nõnda pea ei väsi. Õppides ja harjutades kindlamaks, saab käsi. Ehk selle luuleminutitega tahan öelda seda, et alanud on küll augustikuu viimane nädal, aga tänasega või ka juba eelmise nädalaga alates on paljud kooli jõudsid ja nende vanemad sammunud koolimajade suunas. Ikka selleks, et pidulikult õppeaasta avaaktust pidada ja nii suvevaheajale väärikas punkt panna. Ja, kuid vaatamata sellele, et avaaktused on ilusad, hellimus täis ja positiivseid emotsioone täis siis kipub see rõõm õppeaasta alguses kiirelt kaduma ning stressi, tüdimuse ja väsimusega asenduma. Kusjuures ära ei väsi mitte ainult lapsed, vaid ka nende vanemad. Kuidas ja mida teha siis selleks, et rõõm õppeaastast püsiks kauem kui mõned tunnid või paar nädalat. Stuudiosse tuleb küsimusele vastust andma psühholoog ja pereterapeut Kätlin Konstaabel. Selleks aga, et lisaks vaimsele tervisele oleks kas ka lapse füüsiline tervis, räägime saate teises pooles, treeni targalt poee omaniku, treeneri ja koolitaja Raivo piiberiga. Ja me räägime piiberiga sellest, millal on siis õige aeg last spordi juurde suunata ja mida näiteks huviala või hobialavalikul silmas pidada. Sellised teemad siis nädala esimeses huvitajas. Mina olen saatejuht Jane Saluorg ja soovin teile head kuulamist. Kellele toob uus päev uue tööpäeva alguse, kellele toob uus päev uue õppeaasta alguse aga mul on rõõm saatega edasi minna ja mul on rõõm, sest minuga on stuudios ühinenud psühholoog ja pereterapeut Kätlin Konstaabel ja Mere hakkame Kätliniga kohe rääkima sellest, kuidas uuest alanud või siis ka peagi algavast aastast. Kuidas sellest võtta viimast ehk kuidas siis käituda, planeerida ja miks mitte teid juhtida nii et see entusiasm, ootusärevus, positiivsed emotsioonid, mis näiteks esimesel koolipäeval kõigis meist ärkavad, et need saadaksid meid ka järgneva üheksa kuu jooksul, sest pikk ja raske töö on ju ees missised, väikesed vahe seal on aga üheksa kuud kooliteed tallata, tuleb Kätlin, võib-olla alustuseks ma küsin sinu käest, et millised on su enda mälestused või emotsioonid seoses sellise õppeaasta algul. Musega tere hommikust, et ma mõtlesin selle peale, et tegelikult väga palju nagu endal meeles ei olegi, et mis on raudselt meeles, on see, et lilli viidi kooli, et klassijuhataja rajale ja võib-olla veel mõnel õpetajal alati suure kimbuga kooliminek oli. Et minu nii-öelda värskemad emotsioonid on need, kuna noh, mul enda laps läheb praegu kolmandasse klassi, siis ema roll sellega seoses kooliaasta mõtted, tegemised, emotsioonid, et need on palju värskemad ja emotsiooni, jagub. No mis emotsioonid, mõtted sul peas on, sest mina tean, et sinu laps on juba praegu. Sel hetkel veel ei ole, aga täna keskpäeval tõesti nende kooli aktus on ja ja mulle väga meeldib tema kooli, nagu see stressi vähendamise viise. Vaikselt hakkas kooliaasta peale juba eelmisel nädalal, kus lapsed käisid küll koolimaja juures, küll kusagil linna peal möllamas tutvuti uuesti oma klassikaaslastega, söödi vahepeal jäätist, vahepeal sporditi, vahepeal natuke õpiti, tuletati meelde, et see on siuke karm kooli algus. Et niisugune vaikne pealehakkamine, et ühelt poolt andis meile võimalust nagu rahulikumad sisse elada, päevad ei alanud ka kell üheksa või kell kaheksa. Aga teiselt poolt, et noh, panin juba selle sisseelamise lainel, et mis asju on vaja osta ja kuidas seda nüüd seda rutiini ümber korraldada. Et eks ärevus on ikka sees, et eilegi õhtu vaatasin, et kas lapsed ikka valge pluus on lähedal selga ja, ja püksid jalga, et loomul see ärevus on loomulik. See ärevus, millele sa siin viitasid, kuidas sulle enda näitel enda näite põhjal tundub ja kui sa mõtled ka oma tutvusringkonnale, et kas ikkagi õppeaasta alguse ärevus on see midagi, mis on ka täna sama, ma ei tea, populaarne, eriline nagu 10 aastat tagasi või on see esimese koolipäeva õppeaasta traditsioon, pigem lihtsalt traditsioon traditsiooni pärast ja täna juba midagi hääbuvad? Mulle tundub, et esimese klassi lapsed ja nende vanemad on ikka jätkuvalt sama elevil ja sama ärevil kond kogu aeg on olnud, sest see on tegelikult ju suur muutus, et kogu perele, mitte ainult lapsele täitsa uus eluetapp, rohkem rohkem iseseisev, rohkem täiskasvanud, uued vastused, tutvused ja nii edasi. Et see on ikka sama tähtis, eks seda juba nii-öelda riiklikul tasemel ikka tõstetakse esile tarkusepäev ja kes peab kõnet ja nii edasi. Et võib-olla kui natuke vanemad lapsed juba on, siis võetakse rahulikumalt. Aga mida ma olen tähele pannud, et kindlasti need lapsed, kellel see eelmine päästa näiteks ei läinud väga mõnusalt mingit tolmises õppimisega raskused või suhtlemisega või siis näiteks lasteaed ei läinud väga mõnusalt, siis suvi on saanud küll nende puhata, aga, aga siis ollakse ärevamad, et kuidas siis nüüd see uus aasta uus kooliaasta või üldse kooliga kohanemine läheb, et nendes peredes on seda murelikkust kindlasti. Sa mainisid siin sõna lasteaiakogemus ja tegelikult paar aastat tagasi, 2015-l 2015. aastal oled sa ka ühes oma artiklis kirjutanud, et see, millised ootused ja hirmud on kooliteed alustavad alustavate lastevanematel on otseselt seotud lasteaiakogemustega. Oskad sa tuua mõne näite ja kuidas seda mõtet lahti mõtestada? Näen seda niimoodi, et kui noh, näiteks laps on lasteaias selline, kes näha, ta ei kohane väga hästi siis on ju selge, et vanemad kardavad, et kuidas siis kooliga saab, et kuidas ta siis seal kohaneb, kas ta leiab sõpru, kuidas ta kohaneb uue inimesega õpetajaga või siis näiteks kui on lasteaias, noh, alustatakse juba natuke õppimisega. Et kui seal mõni asi pole hästi välja tulnud, ehk siis see ärevus tuleb kaasa. Et, aga teiselt poolt muidugi ka see lasteaiakogemus, mida mina väga vanematega soovitan, et kui te näete, et lasteaias on mingi probleem siis lasteaia viimane aasta ja siis see suvi, mis on lasteaia kooli vahel, et see nagu tagumine aeg sellega tegeleda, et laps saaks nii-öelda kooli minna kindlama tundega. Mitte ei maksa ära oodata, et vot kui jõuame koolja probleem nagu eskaleerub et hakkame siis abi otsima või lähme siis paanikasse, et siis see nagu rikub seda just nimelt seda koolimineku, lusti ja elevust ja mõnusaid emotsioone ära. Nii et jah, paratamatult ju see lasteaiakogemus mõjutab. Kas siit võib teha sellise järelduse, et nii nagu elus ikka positiivsed emotsioonid ja tunded loovad positiivseid emotsioone ja negatiivsed mõtted tõmbavadki negatiivsust, higi. No seda võib ju tegelikult ka nii näha, et kui näiteks lasteaias laps saab kogemuse, tal on olnud mingi probleem on see tema käitumise, kontserdi, tunnete valitsemisega või on seal mingi õppimisega või minugi poolest nagu sõnade õppimisega rääkimise tõstev probleem. Kuidas ära lahendab, edukalt, et siis ta saab kogemuse, keeprobleemid on aga lahendanud ära minu pere ei satu paanikasse ja, ja probleemid lahendatakse elus ära, neid ei pea tingimata kartma. Ütleme nii, et tingimata probleemikused ei ole ju mingi maailma lõppega mingi surnud hädaorg. Et see nende lahendamise kogemus on ka väga-väga vajalik lastele. Sa siin mainisid probleemide lahendamist, lahendamine probleemidega kokkupuutumine, aga kuidas selliste negatiivset mustrit veel lõhkuda, et see kogemus, mis on nüüd lasteaias, see jääbki sinna selle me lahendame seal ära ja kooli Me tuleme nii-öelda, alustame uuelt, puhtalt lehelt. No ega sellist mehaanilist lülitust ei saa teha, et lasteaias oli probleem, selle ukse paneme kinni ja siis kooli läheb hoopis teine laps. Et see oleks küll väga armas, kuni teha saaks, aga tegelikult peab ikkagi aktiivselt nagu mõtlema, et kuidas mis iganes probleem on, kuidas ära lahendada, et on see tugispetsialistide abiga, on see see, et vanemad endaga teevad tööd, sest vahel ka vanemate enda mis iganes ärevus, muremõtted, vahel eraelulised probleemid, need tegelikult kajastuvad lastes. Et laps on nagu väike lakmuspaber, et kui peres on muud stressiallikad ja see võib olla väga positiivne stress selles mõttes, et keegi sünnib perre juurde, näiteks laps kohe reageerib, et väike muutus ja, ja laps tunneb, peab selle ära. Nii et mehaaniliselt või ise automaatselt ei lahene nagu ükski probleem. Et siin peaks vanematel olema ikkagi nagu hästi terav silm, et kus nad nagu näevad, et ototot, see mureklane lapsega ei lähe üle, et siis tuleb midagi ette võtta endaga ja otsida ka abi. Mis on üldse need peamised vead? Ei, ma ei tea, kas saab üldse niimoodi küsida, aga ma küsin ikkagi, mis on need peamised vead, mida näiteks lapsevanemad kooliaasta alguse puhul teevad? Mina mõtlen, et üks suur, kas need viga, aga asi, millele tasuks mõelda, on see, et mitte olla liiga just nimelt liiga ärev, liiga murelik, liiga hirmul. Sest see lapsevanemate emotsionaalne foon, mida nemad tunnevad, see nakkab külge kohe lapsele. Ehk et näiteks, kui lapsevanematel endil on olnud mingi negatiivne kogemus oma kooliajast ja see on niisugune nagu suur, noh, kõigil meil on negatiivseid kogemusi, aga nendel on mingi täiesti oma oma teemad olnud. Siis neil ongi võib-olla kooli hästi kartlike skeptiline suhtumine siis lapsele külge, kui nad sellega ei tegele või kui nad seda välja elavad. Et laps juba enne kooliminekut mõtleb, siis, et ohoo, et see on mingi imelik koht, võib-olla natuke ohtlik, ei tea, mis juhtub, ei tea, pigem läheb vist halvasti. Teine asi, mida ma väga soovitaks vanematele mõelda, on see, et kuidas nad lapse õpetajatest mõtlevad, justkui on esimesse klassi minek. Et kui lapse kuuldes räägitakse, et ei tea, see õpetaja on väga noored, ega ta vist ei ole, ei saa. Kui ma nende lastega ja ei tea, kas deko kusagil koolis üldse käinud on ja ja vastupidi, et nonii, eakas inimene, et tal on kindlasti mingid hästi kivinenud vaated ja ta on nagu noh, poolseniilne või noh, mida iganes. Et selliseid, et mõtteid nagu väljendada lapse juuresolekul ei ole mõistlik, sest laps ta ei pea nagu kindralit austama õpetajat. Aga kui ta juba tajub ära, et vanemad kahtlevad, et ajas siis tal on veel imelikum sinna kooli minna ja ta vaatab õpetajat kui hoopis teise pilguga. See ei tähenda seda, et vanemad peavad nagu automaatselt õpetas niimoodi hullunult vaimustuses olema. Aga just siukest negatiivset fooni tasuks vältida, et loomulikult kahtlusi on ja, ja seda murelikkust ja tundmatu ees hirmu tundmist võib-olla ka on. Aga palju me neid peame lapsee, sest väikse mudila sees nagu väljendama, see on iseasi. Sõna- murelikkusel lipsas su huultelt läbi ja ja kas näiteks mingis mõttes võib probleemiks pidada ka seda, kui lapsevanem hakkab nüüd liialt muretsema, kuidas ta laps seal koolis hakkama saab, et kas ta jõuab söögivahetundi, kas ta jõuab oma asjadega õigeks ajaks tehtud, kas ta jõuab seal ma ei tea, neli-viis tundi kuulata, keskenduda, kaasa teha. Kas seda võib ka probleemiks pidada, sellist liigset muretsemist? See on kindlasti probleem, et eks jälle see on koht, kus lapsevanem saab endasse vaadata, et kõik me oleme erinevad, mõni on selline ärevam, mõni muretseb, vahel muretseme liha ka, et see aitab nagu asju ette planeerida on, aga kui see läheb üle võlli, siis me ei suuda enam midagi planeerida ka, et siis me lihtsalt oleme üleni väga hirmul äreval ja emotsioonid. Emotsioonide torm on igal pool. Et siin saab olla lahendus see, et ennast kurssi viia sellega, kuidas koolis asjad käivad, arutada lapsega koos need asjad läbi. Praegu on peaaegu juba liiga hilja. Esimene september on kohe käes, aga mina mõtlen niimoodi, et praegu on juba varsti paras aeg alustada nende lastega, kes järgmine aasta esimesse klassi lähevad, et mõeldud, kuidas koolielu hakkab olema. Kes õpetaja seda veel päris väikseid ütlesid, ju ei tea, aga see on lapsevanema enda ärevusega tegelemiseks ja, ja mõelda läbi see ja rääkida võib-olla koolis, et kuidas infovahetus on, et enamik koolja ju toimetavad ikkagi need kui probleem tõsile antakse vanematele teada. Et see aitab ka nagu vanematel seda pinget maha, kui nad teavad, et ahah, et kui asi on tõsine, ma saan koolist infot, ei pea kogu aeg iga päev sinna helistama oma lapsele, issand kas sa käisid nüüd ikka söömas pudrukausi tühjaks või midagi sellist. Teeks lapsel on siis ka nagu pinget jälle rohkem. Sest see on jälle seesama asjat, vanema pinge kandub üle lapsele, midagi pole parata. Ja siis on lapsevanemaid, kes ma arvan, oma lapsele head soovides tahavad leida sellele lapsele väga palju rakendusi erinevate huvitegevuste näol, olgu selleks jalgpallitrenni tantsutrennid ja siis selle lapsepäevaga peale tunde ongi väga tihe, sest ta jookseb trennist trenni. Et küsin selle trenni küsimuse ka siin ära, kuigi me piiberiga hakkame sellest ka rääkima, aga, aga kuidas sulle tundub selline käitumine, et kas see viib veel tekitada lisapinget kui lapsel lisaks sellele kooliaasta algusele kohanemisele, ta peab kohanema ka nii-öelda trennigraafikute ja selles mõttes uue olukorraga. Ma arvan, et siin peaks ässi lähtuma lapsest, et jällegi on selline laps, kes ongi natuke kehvem kohane ja kelle võtab see aega. Et siis võiks mõelda tõesti, et kas need koos selle esimese septembriga esimese klassiga peaks peal laduma mitu-mitu, muud huviringi siis on tõesti nagu, nagu sa ütlesid, et on mitu kohanemist korraga. Et siis võiks mõelda, et kas alustada ringide trennidega nagu aasta enne, sest paljud paljud trennid ja huviringid võtavad natuke nooremaid lapsi või siis aasta hiljem. Et seda tasub kindlasti mõelda ka automaatselt mõelda, et trennid ja huviringid teevad lapsele halba, et see on jälle natuke üle muretsemine, mida vanemad võiksid jälgida, on see, et see nii-öelda logistika ära ei tapaks. Ses väikses linnas on võib-olla nagu tore, aga kui on suur linn ja üks huviring asub teisest huviringist, ma ei tea, mitme kilomeetri kaugusel sinna peab sõitma tipptunnil, vanemad peavad hakkama töölt ära tulema, selleks tülitsevad, kes last, Viive, kes laste viia, kas 100 asja? Et see närvitsemine kindlasti mõju lapsele hästi. Et on tore, kui mingid huviringid kooli juures. Et noh, vahel on ju ka väiksemate kooli ütlesid ega see teema, et kui ta nüüd üksi koju tuleb ja kuidas ta siis ikka tuleb ja läheb hoopis pigem sinna pikapäevarühmaga koolis, et kui siis on koolis midagi muud ägedat teha, siis see on ju tore. Aga ikkagi vaadata konkreetset last, mis on tema tugevad ja nõrgad küljed. Ja kindlasti, kui talle need uusi ringe ja ja asju proovida anda nii-öelda, siis võta seda rahulikult, ehk siis mitte panna tohutult suuri ootusi, et nii nüüd laps läheb sinna esimene klass, esimene suutrenn sealt. Peab tulema omad ja maailmameister või või tippkunstnik või midagi sellist. Et kui on näha, et see lapsele ei sobi. Kui tahad, murelik, kui ta tekivad mingid somaatilised sümptomid, kõhuvalu, uneprobleemid, siis võta natuke tempot jälle maha, jälgida-kuulata, las küsida, kuidas temaga on. Kuulamise küsimus oli mul ju tegelikult ka kohe järgmisena siin plaanis, et oluline on ikkagi kuulata, mida laps soovib, tahab ja lasta lapsel olla laps. Jah, et kuulata, mida ta tahab, aga tegelikult tihti aitab ka sellisest peegeldamise modi asjast, et kui vanem näeb, et laps on kuidagi, on ta siis kuidagi võib-olla ma ei tea. Võib-olla jonnakas ka, võib-olla vastupidi, on kuidagi tagasi tõmbunum, tema käitumisse mingi muutus, võib-olla ta kaebab mingisuguste peavalud üle või kuidagi, et on kehv olla või ei taha kooli minna, siis vanem saab tegelikult peegeldada seda, mida ta näeb, et ma näen, et sul sul tundub olevat mingi mure, et sa ei oska öeldagi. Et sa võid minuga sellest rääkida, anda kogu aeg seda signaali, et kui lapsel on mingi mure siis ükskõik, kus ta selle jutukese alustab, et see ei pruugi olla mingi täiskasvanulik, peen analüütiline tekst. Et vanem on seal ja vanem kuulab, vanem ei pea tingimata tõttama kohe nagu lahendusi pakkuma. Sest alati vanem ka ju ei tea, häid lahendusi, kui koolikeskkonda talle võõras või trenniga seotud või mis iganes, aga tähtis on see, et laps saaks. Ja ta tajub, et vanemal on huvi seda kuulata ja see võtab tegelikult ka lapsel sellist murelikkust juba maha. Ja, ja teine asi muidugi on see, et noh see, et kui laps on nagu ülekoormatud et siis siis võibki mõelda, et mis koormust nagu vähendada, aga, aga jällegi, et küsida lapse käest küsida ka treenerite õpetajate käest. Et kuidas ta tundub, et kas tal läheb hästi või ei lähe hästi. Aga, aga alati on ka kena tegelikult lapse käest küsida, et kas ma võin sellest, võiksin õpetajaga rääkida, et kuidas sul läheb, et lapse tagasi ja hakata nagu hoogsalt toimetama ja arutama tema probleem, et meil endale tegelikult ju vist ka suurte inimestena ei meeldiks, kui ma ei tea, meie elukaaslane või, või ema või isa hakkaks meie selja taga niimoodi tegutsema ja ja meie elu parandama, et viisakus on lapse käest küsida. Kas näiteks sellest peegeldamis nipiste, millest sa siin natuke väikese kirjelduse andsid, kas sellest võiks olla kasu ka sellisel juhul, kui näiteks on kooli vahetanud? Kõik on võõrastel, pole ühtegi tuttavat või kui ka esimesse klassi minnes laps astubki täiesti teise keskkonda, kus need teda ümbritsevad inimesed ongi võõrata, ei oska kellelegi kõrval istuda, ta ei tea, kes on tema pinginaaber. Milline inimene pinginaaber nii-öelda inimesena on, kuidas sellises olukorras lapsele läheneda? Peegeldamine stipist minu meelest alati kasu, et mitte ainult lastega, vaid suurtega ka, et me tegelikult anname seda kasutades teisele signaali. On, kuulen sind, ma kuulan sind, ma olen kogu oma tähelepanu sinu juures. Et see on alati kasulik, et ma olen täielik fänn selle peegeldamise juures. Et kui on täiesti uus keskkond, siis tasub lapsega loomulik, kuid rohkem rääkida, et mitte see klassikaline püsilt, kuidas sul täna läks küsida natuke täpsemalt, et kes sul need uued kaaslased on, mida sa neist tead, mis tunne sul, kui küsida, et mis tunne sul selles tunnis oli või mismoodi vahetund sulle tundub, et hästi palju selliseid lahtisi küsimusi võiks olla? Võib-olla lapsele tundub see ülekuulamisega minu laps vahel turtsub, et misel kuulad üle või niimoodi. Aga proovida niimoodi küsida, et laps saaks rääkida just, mida ta tunneb, mõtleb kusagil pihta hakata ei pea tingimata olema täpselt õige küsimus. Aga laps peab saama kätte signaali, vanem tunneb huvi ja mitte selles mõttes hakata kohe pahandama, et ahhaa jälle said kahe või midagi taolist vaid siiras huvi, et kuidas sul seal koolis läheb, isegi mitte selline huvi, et järsku läheb halvasti üldse, et mis inimene see laps on ja kus ta siis nüüd pool päeva veedab, et see niuke normaalne huvi? Mitte tingimata närviline. Ja siis koolitee algusega alati on ka see kodutööde tegemise tegemata jätmise teema, et tihtipeale laps ärritub, läheb stressi, väsib ka sellepärast, et on kodutööd ja siis kõrvalvanem, kes tahab, et see kodutöö oleks väga briljantsed tehtud, kõik tähed oleks korralikult välja kirjutatud ja igasuguseid lauseid korralikult välja hääldatud. Kuidas sellisesse kodutöö tegemise ja tegematajätmise juures tasakaalu leida. Et laps tunneks ennast hästi, vanem tunneks ennast hästi ja ka koolis ei tekiks probleeme. Ma usun, et siin võiks panna ka kooli alguses juba kenad veel paika isegi soovitatakse üles kirjutada, et noh, nii see, mis kell magama minna, üles tõusta ja nii edasi, aga kodutöödega, et jällegi iga laps on isemoodi, mõni on juba lasteaias väga iseseisev ja, ja teeb juba seal mingisuguseid õppimisega seotud töökisi veel koolis. Aga noh, algne süsteemis ikkagi olla see, et las laps ise proovib vanem, siis vaatab hiljem üle. Et mida kindlasti ei soovitaks, on see, et vanem nüüd teeks ära, et ilusad, kenad, korralikud tähed, suured ja väikesed ja, ja muud ta on ja need esimesed arvutusülesanded, et on see tegelikult ju last kusagile edasi ei aita. Aga Ando lapsed iseseisvusvõimalust proovida, ise neid kodutöid teha ja siis vaadata ja siis seletada ja siis olla abiks ja toeks. Et noh, niimoodi võiks käia, aga jällegi ikkagi lähtume konkreetsest lapsest. Et iga laps on indiviid ja iga lapse puhul toimivaid nii-öelda omad trikid ja nipid sealt. Ja me oleme keskendunud siin väga palju lapsel, aga tegelikult ju kogu see üheksa kuud tralli ja mitte nii palju tralli mõjutab ka väga palju lapsevanemate ja tihtipeale on vanem see, kes vaheaja alguseks ütleb, et ma olen rohkem väsinud, ma olen tüdinenud, siis ma peangi seda last sõidutama huviringist huviringi sõitma täistunni ajal planeerima tööd ja muud elu lähtuvalt sellest, kuidas laps koolis käib ja kuidas teil seal tunniplaan on. Kätlin, on sul mõni hea nipp, kuidas üks lapsevanem võiks leida tasakaalu nii tööpere kui ka siis koolielu vahel? No kindlasti peaks olema lapsevanemal ikkagi ka endale oma tegemiste jaoks aega ja ma mõtlesin, nagu sa tahad, ta käib tööl. Et tal peaks olema mingi nii-öelda oma patareide laadimise või oma klaasi täitmisele, mis iganes väljendit me kasutame, aeg ja võimalus olemas. Et nagu siin mitu korda on läbi käinud see mõte, et kui, kui lapsevanem läheb hulluks selle peale, kuidas last sõidutada sinna-tänna ja igale poole siis see ei mõju mitte kellelegi hästi. Et võib-olla on olukordi, kus on vajalik, et laps käib mitmes eriringis, endan eri linnaotstes siis järsku saab kaasata kuidagi, kas, kas teisi pereliikmeid, et võib-olla on samast linnaosast või käimas sinna veel mingi tuttav laps, siis tuleb sealt nagu loov olla. Et vanemal peab olema enda jaoks aega, see tuleb lihtsalt võtta, olla väga nutikas ajaplaneerija, midagi pole parata, aga kindlasti kui on peres kaks vanemat, siis nad peavad leidma aega paarisuhte jaoks, et see kõlab võib-olla nagu mingi täiesti kõrvaline teema. Aga kui ühel hetkel on seis selline, et kogu vanemad kahe täiskasvanud inimese omavaheline suhtlemine ilmselt kunagi armastasid 11, võiks ta ka hetkel teha vaid üksteisega kalliku, kogu nende suhtlemine on laste teemal. Siis see on väga-väga kehvasti, et räägitakse lastest kuuned vedada, mis neil mureks on. Ja nagu üksteisega muid jutt enam ei olegi, siis see paarisuhe hakkab kiiva kiskuma. Endal on vaja ajal aega leida, on vaja leida aega oma kallile inimesele ja lastele ka töötööd tuleb ka teha. Jah, aga see on ajaplaneerimise kunst. Midagi pole parata, et lapsevanemad väidetavalt olla sellest tegelikult päris tublid. Kuidas te iseenda kogemuse põhjal tunned, et saad sina lapsevanema rollis? Ka ma pidevalt mõtlen, et ega vist ei saa, et see kõhklused ja kahtlused on ju loomulikud. Ta ka mulle tundub, et kooliga seoses on tähtis, tuleb usaldada. Neid õpetajaid ja treenereid ja, ja neid suuri inimesi, kes lastega tegelevad, et tegelikult ju rõhu suur, suur enamik kõiki neid suuri inimesi nad tahavad, et lapsel läks hästi. Nad pingutavad selle nimel, nad ei ole ideaalselt, keegi meist ei ole ideaalne. Aga nad on ju enamuses kõik väga toredad inimesed oma väikeste miinustega, jah, aga usaldame neid suuri inimesi ja siis on nagu endal ka lihtsam, et ma ei pea muretsema kogu aeg, kui laps on koolis või trennis. Et ma tean, et seal on toredad inimesed. Kui nad näevad, et midagi on viltu, võtavad minuga ühendust, minu laps räägib minuga ja noh, siis siis ei pea ise ka kuidagi ideaalne olema. Kätlin, kes selle meie jutu kokkuvõtteks võib öelda, et see koostöö on märksõna nii koostöö lapsevanema kui lapselapsevanema kui kooli huvialade vahel ja ka lastevanemate omavaheline koostöö on see, mis, mis võiks justkui aidata selliste kooliaega pingevabalt võtta ja testi nautida, seda, et mu laps käib koolis, ma ise käin tööl, meil on ühistegevused, meil on eraldi tegevused ja vaadata, kuidas elu ilusti areneb. Ma arvan, et see koostöö on väga-väga hea mõte ja väga hea märksõna et minule endale meeldiks üldse, et kui seda koolis käimist käsitletakse natukene rohkem positiivses võtmes, et kohati tundub, et seal mingi hirmus asjad nagu hambaarsti juurde minek laps läheb kooli kole ja hirmus asi ja siis proovitakse seda kuidagi lapsele meeldivamaks teha nagu hambajuureravi, et kas teeme tuimestid ka või midagi sellist. Et tegelikult võiks mõelda seda, et see on äge, et lapsel on olemas loomulik uudishimu, saab targemaks, toimub midagi vahvat kooli minema, kas seal õppimine, midagi vahvat. Et seda peaks nii hirmsasti nagu kartma ja kolline nägema. Aga need on väga ilusad sõnad, millega seda vestlust siin lõpetada. Kätlin Konstaabel, psühholoog ja pereterapeut, aitäh stuudiosse tulemast, aitäh nippidest, kuidas siis seda järgnevat üheksa kuud valutumalt üle elada ja me kuulame ära siia ühe kooli laulu, mis võib-olla ei ole nii rõõmus, aga koolilaul on ikkagi. Nende laulus, sõnades see ei pea kindlasti eeskuju võtma, sest võib-olla see kooliaeg ikkagi nii hirmus ei ole, nagu siin siin laulus kohati kirjeldati ja nagu tegelikult Õiga eelmise intervjuu lõpus välja klin, konstaabel, et kool ei ole midagi sellist, mida peaks kartma. Ma vaid see peaks olema midagi sellist, kuhu minna rõõmuga ja naudi, tegi seda aega ja seda hetke, kui mina lapsena või siis lapsevanemana minu laps käib koolis ja tal on võimalus seal käia ja ennast harida. Aga me lähme oma saatega edasi ja nüüd on stuudiosse jõudnud Portaali, treeni targalt poee omanik, treener ja toitumisnõustaja Raivo Bieber. Ja me hakkame rääkima ja mõtlema nende punktide üle üle, mida siis arvesse, et kui lastespordi juurde või näiteks ka mõnda huviringi on soov suunata. Raivo, ma alustan meie vestlust teie enda poolt viis aastat tagasi kirja pandud sõnadega. Ja te olete kirjutanud nii, et tänapäeva lapsed on füüsiliselt vähem aktiivsemad ja see on sama kindel nagu ka see, et kaks korda kaks on neli. Võib-olla välja mõni näide, et milliseid muutuseid, Raivo, te ise olete märganud nii-öelda laste füüsilises akti liikumises siin viimaste aastate jooksul, mis on tinginud selle, et lapsed on täna vähem aktiivsemad? A tere hommikust, Jane, tere hommikust, kuulajad. Ja väga tänan selle kutse eest ja mind pani siiralt imestama see, et keegi viitsis võttis vaevaks selle viie aasta taguse vana artikli, mille ma ise sisuliselt olin unustanud, üles kaevata. Aga jah, selline asi sai kirjutatud ja ja selline mure mul tol ajal oli ning ega see kusagile kadunud ei ole. Ja vaadates neid lapsi ütleme siis sündinud peale kahe tuhandendat aastat ja neid, kes on sündinud varem 80.-te üheksakümnendatel, siis ka juba nende puhul linnud, tendents liikumises, kehalises aktiivsuses on on sulaselge tagasiminek ja ega siin kaugelt neid põhjuseid vaja otsida ei olegi, et üks asi, mis meil siin kõigil ees on arvuti ja tänapäeva lapsed juba maast madalast veedavad erinevatel andmetel neli kuni kuus tundi nii-öelda screen taimi, ehk siis kulutavad aega kas arvuti arvutis istumisele, Telefoni näppimisele mängimisele teleka ees, millele iganes ja seda vähem jääb neil aega, kui arvestada, nad peavad ka käima koolis või lasteaias ja natuke magama, siis seda vähem jääb aega füüsilisele aktiivsusele, nii et jah, tol ajal, kui me kõik veel nooremad olime, rohi oli rohelisem, siis siis selliseid võimalusi peale peale televiisor ei olnud ja kui kellelgi õnnestus hankida televiisorimäng nimega elektroonika, siis, siis oli see muidugi väga kõva sõna, aga täna on kõigil nutiseadmed kättesaadavad ja väga palju auru sinna lähebki. Et kaks korda kaks on neli. Raivo, kelle ülesanne on sinu arvates üldse see, et laste spordi suunas suunata ja tema nii-öelda füüsilist aktiivsust ikkagi silmas pidada ja sellele tähelepanu juhtida. Aga kõik algab kodust, ka siin on esmane kohustus on ikkagi vanematel. Kes, kui palju seda viitsib teha, tahab teha, oskab teha, see on nüüd aga teine teema, aga tegelikult algab see siiski kodust, sest keegi ei tunne sinu last paremini. Keegi ei veeda rohkem aega lapsega koos, kui sina ise. Sinu teised pereliikmed, vanemad vennad-õed. Et siinkohal laiskade lapse laiskade laste suhtes on kivi vanemate kapsaaeda, et see on tegelikult nende kodune tegemata töö. Ehk siis väidan seda, et hetkest, mil laps Ütleme niimoodi, et lapsel tärkab huvi rohkem ringi vaadata, hakata asju kätte saama, siis sellest hetkest alates tuleb hakata lapsega juba aktiivsemalt tegelema. Kasvõi aidata tal see esimene kõhuli pööramine, teha seal kolme-nelja kuuselt ja aidata teda roomama ja aidata teda kõndima ja nii edasi. Mida rohkem laps liigub, seda rohkem ta avastab ja seda rohkem tahab ta seda seda teha. Ehk siis füüsiliselt olla. Aktiivne me siin eelmises intervjuus Kätliniga natukene seda spordivaldkonna teemat puudutasime ja Kätlin ütles, et päris õige ka see ei ole, et kui las nüüd ühest huviringist teise vinnata lapse päevaplaan peale kooli ongi ainult sportlikke tegevusi täis, aga Raivo, sinu käest ma küsin hoopiski seda, et millal on üldse õige aeg lapse spordi poole suunamiseks või millest see õige aeg oleneb? Noh, mida me nimetame spordis nimetanud spordiks seda, et laps viiakse, visatakse kuskile kergejõustiku trenni või mis iganes trenni, kus treener ajab neid pitsaga taga, siis siis, siis loomulikult algstaadiumis, kui laps alles oma füüsilisi ütleme, esimesi füüsilisi spordikogemusi nii-öelda saab, siis ei ole see päris õige, aga aga last võid vabalt hakata füüsiliselt treenima, arendama juba sellisest teisest kolmandast eluaastast. Ja, ja selleks on väga head ujumistrennid, võimlemistrennid, võitluskunstitrennid, mis arendavad lastes painduvust. Ja muidugi nende trennid ei saa olla võrreldavad nii-öelda täiskasvanutrennidega, laste laste trennid peavad olema mängulised. Ehk siis vanuses seal ütleme kolm kuni üheksa, mis on siis lasteaia iga eelkooliiga ja siis algklassid. Siis tuleks kõiki neid oskusi lastel arendada kompleksselt, mitte keskenduda, võib-olla ühele seal jõule kiirusele vastu pidada, et arendada neid oskusi kompleksselt ja, ja lühiajaliselt, ehk siis lastele tuleb anda selliseid selgeid, lakoonilise juhiseid, tuleb õpetada kuulama ja hea oleks, kui õpetaja on see siis inimene on see lasteaiakasvataja, on see koolis kehaseks õpetaja neid asju ka ise ette näitaks, sest muidu jääb lapsele väga palju arusaamatuks, need ütleme, sellised spordi tegemised sellises vanuses lastel peaksidki olema sellised mängulised ilma reegliteta, et seal ei ole niimoodi, et kui sa jooksed sinna seinani esimesena, siis oledki sa võitja, sa oled kõige parem, ei saa olla niimoodi. Sa tõid siin näite vanuse kolm kuni üheksa aastate vahel ja mainisid ka natuke siin ujumiste võimlemist, mida juba nii-öelda väga-väga väikesest peast lapsega teha. Kas siit võib järeldada, et ka see, kuidas last spordi juurde suunata ja millise nii-öelda spordi juurde suunata, oleneb ka sellest, millised on need lapse organismi muutused nüüd teatud vanuses? Kindlasti see sõltub individuaalsetest võimetest lapse ütleme siis ka vaimsetest võimetest, sest kui laps ikkagi paaniliselt kardab vett, siis on selge, et me teda sinna ei viska, ei proovitud ujuma õpetada, võib-olla tal on mingisugused muud tugevad küljed, kui laps on näiteks bioloogiliselt varaküps on suuremat kasvu võrreldes oma eakaaslastega, siis tulevad ka sellised tulevikus võib-olla puberteedi eas või ka natuke varem selliseid jõu jõule suunatud spordialad või sporditegemises natuke kergemad kui teistel, kes on temast peaaegu lühemad. Mis ei tähenda seda, et see tendents jätkub. Kui ta on hilisteismeline 17 18 vastupidises jõuavad teised võib-olla järgi, aga aga kindlasti lähtuvalt sellest, millised võivad olla laste füüsilised võimed, tuleks valida ka spordiala. Geneetiline eelsoodumus muidugi, et kui on kahe-kolmeaastane laps selgelt kiirem, oma eakaaslastest vastupidavam kui tal on plahvatuslikku jõudu ehk siis ta võib olla hüppab kõrgemale kaugemale, siis, siis loomulikult miks mitte neid eeliseid ära kasutada. Aga sellegagi sellegipoolest tuleb arvestada seda, et ta laps siis peab olema tema jaoks mäng mitte mitte mingisugune suur. Ma ei tea, mille läbi vasktorude surumine, et noh, siin on, sõltub muidugi väga palju vanematest ja treeneritest ja juhendatesse nendevahelisest koostööst. Kas siin nii-öelda hobialavalikul võib arvesse võtta ka näiteks seda, et viie kuni kaheksaaastased painduvad, nende areneb lapse painduvus paremini kui võib-olla vanemas eas ja ja võib-olla siis mõeldagi natuke selliseid painduva painduvust arendavate tegevuste peale või ikkagi jääb kehtima see reegel, et lapsel on õigus valida ja lähtuvalt lapse olemusest tuleb see ala valida. Aga see on suhteliselt kompleksne, see ei ole päris niimoodi, et et ema või isa oli varasemas nooruses sportvõimleja või võistlustantsijad, nüüd lapsest peab saama ka kindlasti võistlustantsijad. Mina tegin 26 aastat maadlust, mul on kaks täisealist tütart ja ma ei kujuta ette, et ma oleks kunagi neid surunud maadlustrenni, sellepärast sissi maadles. Aga kindlasti tuleb arvestada lapse soovidega. Kindlasti tuleb arvestada nende võimalustega, mis, mis lähikonnas on või mida koolil on pakkuda ja siin ei saa nagu Kätlingi ütles. Noh, see on selline kompleksne tegevus ka logistikaga, et sulle võib väga meeldida mingisugune treening ja lapsel võib siin väga meeldida, aga kui see asub kuskil mitmekümne kilomeetri kaugusel, ühendus selle kohaga on raskendatud, siis tuleb sellest loobuda ja valida midagi muud, mis on nagu ka taskukohasem ja ajaliselt otstarbekam. Aga jah, üldise arvamuse kohaselt, et vanuses viis kuni kaheksa on. On see periood, kus, kus lastel on, on kõige paremini areneb nii-öelda painduvus ja siis järgmine kaheksa kuni 10 reaktsioonikiirus, mis sobib, mille puhul siis sobivad nagu pallimängud jällegi võitluskunstid rütmitaju üheksa kuni 11, mis oleks nagu siis tantsimise võimlemise aluseks, aga nagu me kõik teame, siis iluvõimlejad alustavad juba kahe-kolmeaastaselt, nii et see kõik on nagu suhteline. Sa tõid siin näite võistlus tantsimisest ja küsin selliseid küsimused. Mul mul on olnud kokkupuuteid lapsevanematega, kes panevad oma last tegema seda, mida nemad on kunagi spordi mõttes teinud, sest nende nii-öelda unistused on jäänud täitmata, siis nad näevadki lapsest kui võimalus nii-öelda oma unistused taas kord ellu viia. Kui suur probleem või kui tõsiseks probleemiks sellist lähenemist võib pidada. Kas ta nüüd just probleem on, aga nagu me näeme, siis siin spordis on, on mitmeid spordidünastiaid, nii korvpallis, suusatamises, ka võrkpallis. Kui laps on sellel alal edukas ja vanemad olnud sellel alal edukad ei näe siin nagu probleemi ja kui lapselise asi huvi pakub, aga ütleme, mis puudutab seda välja elamata või teostamata unistusi, siis mitte ma ise, aga olen ka noh, ütleme laste ema on nagu selles mõttes libastunud, et ta kunagi tegeles ise võistlustantsuga suhteliselt aktiivselt ja, ja asjade loomulik käik oli see, et vanem tütar läks kuueaastased võistlustantsutrenni. Kusjuures väga hea meelega ja väga kõrgel tasemel lõpetas küll tegelt spordi nii-öelda kolmeteistaastaselt, kuid jõudis väga palju selle jaoks saavutada. Tahes-tahtmata see on kuskil alateadvuses, aga nagu ma ütlesin, et mina oma lapsi maadlema ei pannud, kuigi naiste maadlus tänasel päeval on olemas. Aga paljud vanemad seda kindlasti teevad ja, ja see on nagu ütleme siis kõige hullem, mida, mida vanem nagu lapsele teha saab, et elada lapse peal välja seda, mida ta ise pole saavutanud, mis on tal saavutamata jäänud ja loodab, et lapsele nüüd nagu ära teed. Ja kui selle sinna juurde käib ka selline metoodika, umbes keelan, käsen, poon ja lasen, käib ka treeneri õpetamine ja kõik muu selline nii vaimne kui füüsiline terror, siis läbipõlemine on väga kiire tulema. Kui olulisel kohal või kui tähtis on kannatus kogu selle huvialavalikul ja ka sellisel juhul, kui laps on juba ühe huviala peale suunatud, et siis oodata ja vaadata, kas ta oli ikkagi seal meeldib ja kas talle see huvi Ale ikkagi sobib? No kannatust ja kannatlikkust peab kindlasti jaguma, et lapsele võib-olla tõesti esimese hooga talle tundub, et talle see teine, kolmas huvialaring väga hästi meeldib, kõik sõbrad käivad tal seal ja, ja mina tahan ka sinna minna ja see on täpselt see, mida ma teha tahan. Aga noh, olgem ausad, et kuue-seitsme-kaheksa-aastasel võib-olla ka natuke noorematel, need sõbrad vahetuvad ja vahelduvad väga kiiresti, on, tuleb uus sõber, kes teeb hoopis midagi muud, on, tekib tahtmine hoopis sinna minna, sest sõber on nii tore ja vahva. Ja tal on nii toredad vanemad ja tema juures on hea kodus käia mängima, siis käime koos trennis on ja tegelikult, et enne kui laps nüüd selle selle spordiala valib, mis, nagu temale jääb selliseks põhialaks võib kuluda aastaid ja sellepärast ei tasunud küll heituda. Vanemad istuvad kodus ja mõtlevad, et nii alles soetasime iluuisutamise trenni jaoks, uisud, uue kleidi. Ja nüüd ta tahab minna näiteks võistlustantsu või ta tahab minna ratsutama, mis tähendab, et tuleb hobune osta. Et paljudel juhtudel muidugi annab nagu lapsega rääkida ja talle asjad selgeks teha. Et mis võiks nagu olla see, mida ta tõeliselt võiks tahta ja kas see on tema tõeline soov ja kutsumus. Ja kui teda ei anna ümber veenda, siis siis tuleb tal lastase proovida. Ta ise veenduks, et kas talle siis sobib see või sobi. Ma ise jällegi enda näide tuua. Kuus aastat tegelesin erinevate aladega, enne kui lõpuks jõudsin selle ala juurde, mille mu juurde jäin, 26-ks aastaks oli maadlus kuueaastased, läksin ujuma. Korvpall, võrkpall, kergejõustik. Kõik, mis oli, oli linnas pakkuda linna spordikoolil, pakkuda peaaegu kõik ma läbi käisin ja lõpuks siis leidsin selle ala. Aga see kõik lõi nagu baasi, et et maadlustrennides ei läinud mitte väga kehvasti, sest ma olin suhteliselt kiire, vastupidav, painduv. Niiet kunagi ei või teada. Aga selline spetsialiseerumine varases eas, kui vanem otsustab, et nii, et sa pead kuueaastaselt minema sinna trenni ja sina lähed, tulevane Erki Nool ja nii on, ei ole mingit vastuvaidlemist, seda ma õigeks ei pea. Ehk siis ei maksa kiirustada ka kogu ma ei tea kalli varustuse ostmisega, kui me räägimegi siin näiteks uisutrennis, sa tõid näite või kui laps läheb? Ma ei tea, sulgpalli mängima, et kõige paremad reketid ja nii edasi, et tasa ja targu võiks olla see märksõnas. Kindlasti et kiirust aeglaselt ja tark ei torma, on sellised väljendid nii et et lastemeel on muutlik, nii et kunagi ei tea, millal ta otsustab, et talle see asi ei sobi ja tahaks hoopis maleringi. Noh kui me juttu alustasime näidetega, kuidas juba väikesest teost väikesest east alates seda last suunata ja tema nii-öelda füüsilist aktiivsust toetada, siis Raivo, oskad sa tuua kas siis iseenda põhjal või mõne teise hea näite sellest, et et ka kodus, kui see laps, kuidas seda last saada sealt nutiekraani tagant kaugemale ja kuidas suunata teda rohkem sinna nii-öelda tervislikuma elu oma eluviisi poole. Lisaks sellele Ta käib kusagil trennis, aga juhtida ka tema mõtet mõtlema sedapidi, et liikumine on hea ja see mulle kasulikum, kui istud arvuti taga. Noh, selleks sa pead ise olema lapsele eeskujuks, et ei saa päris olla niimoodi, et sa ütled nüüd lapsele, et anna see tablett või, või anna oma nutitelefon siia ja, ja meie loe raamatut või mine kõnni 500 sammu või, või tee midagi muud. Ja samal ajal ise istud televiisoris või, või arvutis, siis laps loeb sellest välja. Okei, et sa küll mind keelad, aga kui see on sulle lubatud, siis miks ma peaksin nagu teistmoodi teistmoodi käituma, et ega lapsed ei ole rumalad. Nad saavad väga hästi aru ja selleks tuleb lihtsalt kaasata see omaenda ja oma pere sellistesse füüsilistes tegevustesse, olgu see kasvõi. Ma ei tea, kasvõi korteri või maja koristamine või kui, kui sul on tõesti maja, siis muru niitmine, puude ladumine vastavalt eale neid tegevusi annab alati otsida või minna lapsega jalutama või mida iganes, kõiki asju on võimalik teha, minna ratastega sõitma, aga igatahes Tuua ta ära sealt helendava ekraani tagant, aga selleks pead ise olema eeskujuks ja kui sa selle võimaluse käest lased, siis aasta-paari pärast on seda juba väga raske, kui, kui võimatu juba muuta, sest tänapäeval ma olen ise näinud, et selleks, et laps oleks rahulik, ei vinguks ei viriseks, siis kui varem anti lapsele saia Kons kätte, siis nüüd antakse telefoni, mängi sellega, vaata ta maha ei viska. Et ise ise me ise. Me tegelikult juurutame neid halbu harjumusi oma lastel. Raivo, kas lõpetuseks selle meie vestluse lõpetuseks võib, võib öelda, nii et oluline ongi see tasa ja targu liikumine. Aga samas väga tähtis on ka see, et lapsevanem ise on oma lapsele hea eeskuju, et me ei saa nõuda lapsed nii-öelda vormisolekut, füüsiliselt aktiivsel na toimimist, kui me ise oleme laisad ja, ja ei taha spordistega haigumisest mitte midagi kuulda. No täpselt nii nagu ikka, isa istub diivanil, ühes käes õllepurke ja teises käes, mängi sänduits ja vaatab kella, ütleb lapsele, et kuule, poistelt polegi veel riides, et sul on poole tunni pärast hakkab juba minema, on ju siis. Tahes tahtmata tekib lapsel trotsi küsimus, õigustatud, et sina siin vedela diivani peal jood õlut, ma tahaks ka istudes projekti limpsida ja, ja võib-olla arvutit näppida, aga mitte sinna trenni minna, kus on vastik ja külm on ju. Et kõik algab ikkagi kodust ja kui kodus seda eeskuju võtta ei ole, siis ei olegi õigus meil lapsed ka midagi nõuda. Suurepärane, see on väga hea mõte, millega seda vestlust siinkohal kokku tõmmata, sest kell kahjuks on saanud niipalju, et huvitav peab tänaseks lõpetama. Aga Raivo piiberre portaali trenni treeni targalt, omanike treener, jaga toitumisnõustaja, aitäh stuudiosse tulemast ja lisaks ja ma tahtsin öelda, et mina väga tänan kutsumast. Ja lisaks Raivole käis täna stuudios ka psühholoog ja paariterapeut Kätlin Konstaabel. Ja kui me Raivoga rääkisime sellest, kuidas last spordi juurde suunata ja kuidas või mida arvestada siis huvialavalikul spordiala valikul, nii et lapsele tõesti meeldiks ja see oleks talle vastukarva, siis kliniga rääkisime täna sellest, kuidas ja mida teha, et see stress kooli koolis käimisest ei tekiks ja see rõõm nii-öelda koolipingist kodutöödest pisiks ka järgneva üheksa kuu jooksul. Aga saate lõpetuseks kuulame ära Liis Lemsalu laulu kiibranning. Mina olen saanud saatejuht Jane Saluorg ja soovin teile kõigile ilusat alanud nädalat ja ilusat alanud õppeaastat, samuti.