1859. aasta septembris saabus Wagner Pariisi oma noorpõlve kannatuste linna. Äsja valmis ta Looper, Tristan ja Isolde, mille kallal kestis töö ühtejärge kaks aastat. Ei puhkust, ei pausi. Tagajärjeks oli väsimus, närvide ülepinge ja teos, mis pidi maailma jahmatama. Kuid kõigepealt tuli ooper lavastada. Sõpradega nõu pidanud leidis Wagner, et kõige kasulikum on seda teha Pariisis. Pariisi poole olid pööratud kogu Euroopa muusikahuviliste silmad ja kõrvad, kes lõi läbi Pariisis. Selle ees olid lahti Euroopa kõigi kontserdisaalide ja teatrite uksed. Kuid oleks vaatner teadnud, millised katsumused tal siin ees seisavad. Oleks ta arvatavasti oma plaanide elluviimiseks mõne teise koha otsinud. Tujutult mõõtsid vaatneri jalad talle Pariisi ühes keskpärases hotellis elamiseks antudki tuba. Oli hall, lõputuna tunduv pärastlõuna ning väikese saksi kapellmeistri pähe tikkusid. Vägisi ilmale vastavad. Ta oli sõitnud euroop pat kunstnike mekasse, et lavastada oma Tristan ja Isolde. Kuid esialgu ei olnud eesmärk karbaverki lähemale nihkunud, pigem vastupidi. Kära kavatsetava Peri lavastamise ümber muutus päev-päevalt valjemaks veerandiks. Tema kohta käivad karikatuurid ja lõbusad lood olid ajakirjanduses peaaegu igapäevane nähtus. Nende järgi otsustades pidi Wagneri muusika olema midagi enneolematult kohutavat. Helilooja ise kas pooleldi kurt või hullumajaga kandidaat. Edu sõltub hästi läbimõeldud taktikast oli ta intrööstinud ning korraldanud kolm ettevalmistavat kontsert. Kava koostades ja publiku maitset vaagides sai enda arvates küllaltki alandlikult Paristlaste ees kummardatud. Esimesel kontserdil andsid tooni helilooja austajad ning seepärast sai paari numbri puhul isegi ovatsioonidest rääkida. Tekkis lootus, et see veenab kriitikuid lükkab ümber kuuldused tema muusika ebameloodilisusest. Ent asi võttis hoopis vastupidise suuna. Teisel kontserdil oli kuulajaid poole vähem, kolmandal aga vaatasid orkestri poole tüksätoolik. Tulemuseks rahaline puudujääk ja nördimus. Ebaõnnestumisele panid punkti kriitikud, kes kinnitasid karikatuuridest anekdootides väljendatud arvamust. Nuia õnneks on ta saatuse valusate löökidega juba harjunud. 20 aastat tagasi lahkus ta vargsi koos naise koera vähese raha ja suurte lootustega Riiast, kus võlausaldajad enam ööselgi rahu ei andnud. 10 aastat hiljem sai veelgi kiiremas korras mahajäetud kodulinn Dresden. Sealne sandarmeerial oleks näinud teda meelsasti mahalaskmisele viidavate üles tõusust osavõtnutele rivis. Alles hiljaaegu tuli jäädavalt hüvastijätt Süürisida. Sest kuulujutud, nagu oleks ta suhted oma soosija, kaupmees veesendanudki naisemat tildega ületanud lubatud piirid muutsid olukorra välja kannatama üks. Ja nüüd siis täielik fiasko siin Pariisis. Nii et saatuse lemmikuks ei saada end kuidagi nimetada. Sel pärastlõunal Napoleon kolmanda tee salongi palutud seltskonna moodustasid tosin riigi silmapaistvamad pisikut. Imperaatorile meeldis, kui need kuulsad mehed ja kauneid naiseta ümber keerlesid. Neid, nende nõuandeid võttis ta üsna meelsasti kuulda. Täna oli tema vestluskaaslaseks Austria saadiku vürst Meternichi noor abikaasa Pauline. Seltskonna inimesele omase meisterlikkuse juhtis sarmikas vürstinna juttu muusikale ja teatrile. Tänu kõrgeaususe isiklikule hoolitsusele. Angrano raha olnud ikka Euroopa kunsti tuletorniks on toonud Prantsusmaale ja tema andekale valitsejale teenitud kuulsust. Jah, see on nii olnud ja saab olema niikaua, kuni kõrgeausust leiab armulikust, nimetada geeniusi, kes suudavad maailma tähelepanu meie teatrile tõmmata. Imperaatori kõrvus helises sõnade andekas valitseja, teenitud kuulsus, mahe muusika. Kui ta oma hetkelisest mõttenaudingust ärkas, helistas Pauline juba vaagnerit ja tema oopereid. Talantselt naeratades katkestas imperaator vürstinna sõnadevoolu ning viipas enda juurde Cramo Opera direktori Roy. Kui palju aega te vajate selle härra Wagneri ooperilavaletoomiseks? Missugust ooperit kõrgeausus silmas pead? Päris Ruajee ettevaatlikult. Ma tean, missugust ooperite soovite näha, pöördus imperaator omakorda linna poole. Ta on pärit, kõlas vastus. Niisiis tan, haisev lugupeetud raigi ja parimate jõududega. Raha pärast ärge muret tundma, kõige selle eest hoolitseb mu rahandusminister ja mina ise. Nii saabus pidu lõpuks ka vaatjerlasteleieri. Tõsi küll, Wagneri see oli algul natukene pettunud, tahtis ta jograan operas hoopis Tristani lavastada. Kuid imperaatori korraldus on selgemast selgem ning sellele vastuvaidlemine võib asja hoopiski rikkuda. Tan Faizeri partiid ei ole ükski prantsuse tenor võimeline esitama, hoiatab Ruajeegahed Merit juba esimesel kohtumisel. See esimene ooperi lavastamise teele kerkinud raskus on aga maestro lausa teretulnud. Need võib ilma pikema jututa kutsuda Pariisi man hämmi tenori niimanni, kellest tarematan Haizarit, ei ole ta seni veel kuulnud. Mõnevõrra rohkem tuska valmistab ooperi tekst, kes tõlgib selle sõna ja muusika vahekorda kahjustamata prantsuse keelde. Lahendus siiski leitakse. Esialgu tehaksegi proosatõlge, sest tõlkijale on luuletehnikavõõras. Seejärel võtab asja enda kätte luuletaja, kes ei oska ega sõnagi saksa keelt. Üksnes Wagneri enda näpunäited päästavad, mis päästa annab. Sellest tõlkija väärist saab heliloojale vaenulik ajakirjanduskõneainet mitmeks kuuks. Taolist laadi ettevalmistuste ettevalmistused kestavad suve alguseni. Raskusi on, kuid neist saadakse siiski jahu. Ühel heal päeval lasedaga direktor Vuajee Wagneri poole lendu hoopis valusama küsimuse. Mu härra, kuhu te soovite balletist Tseenid asetada, missugust kohta teed teisest vaatusest kõige sobivamaks pead aitäh. Suur hämmeldus näol vaatab Wagner raiele otsa ega oska algul sõnagi lausuda. Pole jotalifeissaris üldse balleti ette nähtud. Lõpuks saab ta oma keeled naljalt liikuma. Tanhezer lavastatakse niisugusel kujul, nagu ta praegu on, paberile pandud või üldse mitte. See direktor ilmutab järele andlikust, aega veel on, selle küsimuse võib hiljemgi lahendada. Ei ole Pariisis seni veel ükski ooper tantsustseenid, et ta läinud ei lähe. Ka see. Tõsi, mis tõsi, ooper ilma balletita on sama, mis laulja ilma hääleta. Pealegi ei tule ballett kõne alla varem kui teises vaatuses. Maksujõulisema osa publikust, kes on harjunud etenduse eel einetama, jõuab teatrisse teise vaatuse alguseks, et imetleda matmas sel Ferrari kauneid jalgu. Seepärast katsetab direktor paari päeva pärast uuesti. Kas balleti ei saa näiteks esimese ja teise vaatuse vahele lekkida. Jutt balletist mõjub vaatnerile nagu punane värv härjale. Kurat võtaks, kes teie arvates tantsima hakkab, kas palverändurid? Või Tüüringi auväärne markkrahv või kannatav Elizabeth või kauge ehatähe järel igatsev Valtra. Ka seekord pea Bruajee jääma paremaid aegu ootama. Katki pole midagi, sest mõne päeva pärast algab suvine vaheaeg ja kõik tööd pannakse teatris seisma. Aga sügisel siis ei ole seal häbematult saksi kapellmeistril kuskile pääsu. Septembri lõpus, kui pariislased raskete jääkülmade sügisilmade vastu valmistuvad hakkab Tansaisleri kohal äkki päike säranud Wagner oli juba kartnud, et imperaator on meelt muutnud. Ent ühel päeval ilmub teatri uksele teade, millelt võib lugeda. 24. selle kuu päeval algavad ooperimaja ülemises suures saalis. Tan haisheri klaveriproovid. Nüüd järgnevat nädalat misiganes, teisel oleksid hinge seest võtnud takt taktihaaval üksikuid aktsente häälevarjundeid ja kõla tugevusi kümneid kordi korrates liigutakse vaevaliselt edasi. Niisugust partiide õppimist ei ole isegi paljunäinud staarid tunda saanud. Tihti näib neile, et see või teine stseen on juba paika pandud kuid järgmisel proovil jälgivad nad hämmeldunult, kuidas maestro igale poole selgemaid toone ja peenemaid nüansse leiab. Oktoobri keskel ollakse siiski nii kaugel, et lauljad suudavad ilma lavalise liikumiseta oma partiid maha laule. Kõik need neli nädalat Wagner praktiliselt elabki teatris. Proovid, lauljatega, režii kohendamine, nõupidamised Deckaraatorite ja rätsepad tega, jagelemine roidieega balletist stseenide pärast. Ja siis ühel päeval vaatner teatrisse ilmu. Taleti oma toa põrandal teadvusetult lamamas. Kohale kutsutud arst pani diagnoosi tüüfusse. Järgmised neli nädalat võitleb helilooja surmaga. Novembri viimastel päevadel tõuseb ta lõpuks voodist, riietub teenri abiga ning hakkab vaevaliselt teatri poole sammuma. Kõik tema mõtted keerlevad, tan Halizeri ümber. Teatrimajja sisenenud tunneb Waldner kohe, et midagi on korrast ära. Ei, lauljaid ei ole, siin saab ta lõpuks vastuse oma pärimistele. Nad ei teadnud, see tähendab, nad olid kindlad, et musse vahekümner on lause lõpp, neelatakse alla. Ta direktori juures ootavad teda ebameeldivad üllatused. Ja juba kümmekond päeva pole proove toimunud. Detsembriks planeeritud esietendus tuleb ilmselt edasi lükata. Dekoratsioonid neid muidugi tehakse, kuid praegu tuli vahele võtta veel ühe tüki dekoratsioonid, nii et ah, et millal siis esietendus toimub? Ilmselt mitte enne, kui jaanuaris-veebruaris. Seekord tulepaatner tõllas koju toimetada. Edasi viib tee maale, sest tema närvid on lõpuks üles säästud. Paari nädala pärast pöördub Wagner Pariisi tagasi ning töö võib uue hooga jätkuda. Ent vahepealset pausid ja neist tingitud esietenduse päeva edasilükkamine on vastasleeri uuesti ärevile ajanud. Meeleolu on tublisti langenud ka poolehoidjate ridades. Räägitakse, et imperaator on kaotanud huvi ooperi vastu. Paljud siia kokku sõitnud vaatnerlased lahkuvad, jõudmata oodata triumphaalset esietendust. Ka lauljate ja orkestrantide meeleolu on nullseisus. Peaosaline niimann esineb Wagneri ees protestiga. Süüdistades Pariisi lauljaid võimetusest tunnetada helilooja kunsti, soovitab ta lõpuks see ettevõtmine katki jätta, enne, kui pole hilja. Peale selle tuled heliloojal siiski taanduda fuajees ning kirjutada balletist seen. Enam-vähem sobiv koht leitakse esimese vaatuse esimeses pildis, mille tegevus toimub Veenuse riigis. Leppida tuleb ka sellega, et dirigendipuldis seisab andetu takti lüüa Tiitses, kelle hingel lasub juba varasemast ajast Lendava hollandlase ebaedu samas teatris. Palju ebameeldivaid hetki toob pääsmite küsimus. Mitmed sõbrad on teda Pariisis nõu ja jõuga aidanud ning ootavad nüüd tasuks pääsmeid esietendusele. Wagneri lihaga vastatakse ülaltpoolt, et pileteid käsutab õukond ning et kõik pääsmed on juba jagatud. Helilooja on täbaras olukorras sõbradega mõnitavad kuulsuse, kirest on tal pea pööritama hakanud ainult keisriga suvatseb kida veel rääkida. Selles Ärevas õhkkonnas jõuab lõpuks kätte kauaoodatud esietenduse päev 13. märts 1861. Juba varakult saabuvad teatrimajja paremaid kohti sisse võtma need, kellel on piletid galeriile. Kella poole kaheksaks jõuab kohale linna kogu seltskondlik eliit, keiserlik perekond, diplomaatiline korpus, õukond ja sellele lähedal seisvad isikud. Etendus võib alata. Kohe alguses on selge, et kuulajad ei mõista selle muusikaga midagi peale hakata. Ta kordub sama, mis esimesel Wagneri kontserdilgi. Tajutakse mingeid ähmaseid, undavaid, tromatisne harjumatuid, harmooniaid, rütme ja kõlavärve, mis sulavad ka ootiliseks müraks. Ja ballett traditsioonidega kiuste on vaatnersele paigutanud esimesse vaatusse. Ei saada aru. On see tahes solvata Pariislasi originaalid, seda või lihtsalt soov huligaanitseda, kõike ettejuhtuvat jalad olid ja. Kõigele vaatamata möödub esimene vaatus eriliste vahejuhtumiteta. Vaatuse lõppedes tõuseb keiserlik perekond ja aplodeerib demonstratiivselt. Mida järgitakse alandlikult, kuigi vastumeelselt? Teise vaatuse alguseks toimub saali poole peal märkimisväärne muutus. Saabub niinimetatud maksujõuline aadlinoorsugu, kes on äsja tõusnud söögilauas. Ka nendele on Wagneri muusika midagi väga segast kuid niisama vaikselt nad sellega leppida ei kavatse. Pealegi kenad jultunud kombel balletist ilma. Sestap räägivad kenad algatuseks üle uuemad anekdoodid ja pikantsemat kuulujutud, saates sobivaid kohti rõkkavad naeruga. Ent peagi hakkavad nad tähelepanu pöörama ka laval toimuvale. Muidugi jälle omamoodi. Esimeseks ohvriks langeb Tüüringi markkrahv. Missugusest ministeeriumis ka härra on. Kas troonikõne algas? Mitu kõnelejat nime juba kirja on pannud. Samas vaimus kommenteerinud näiteks see kõiki etteasteid, kusjuures iga vahele Tiiet saadab naerupahvak, millest osavõtjate ring üha laieneb. Juba hakkavad looside vahet sagima erariides politseinikud, püüdes mingitki korda luua. Kuid mis loeb kuldsele noorusele, imperaator, õukond, kraanoopera või pidulik? Esietendus see kõik on liialt tõsine ja huumorivaene ning ei vääri vähimatki tähelepanu. Pärast teist vaatust lahkub õnneks suurim osa rahurikkujaid, nii et kolmas vaatus algab üsna normaalses ooperietenduse õhtul kannas. Volframi sissejuhatavad taktid sisendavad kõigile harda meeleolu, mida süvendab veelgi palverändurite koor. Sellele järgnev Elizabethi palvelaul murrang kuulajate vastupanu täielikult saalis võtab maad täielik vaikus. Järgneb volframi etteaste ka seda kuulatakse täielikus vaikuses, sest osa täiteks on kõigil lemmik Morelli. Olgu see tähelepanu hüvituseks tale eelmises vaatuses osaks saanud Pilava vastuvõtu eest. Mustavast lavasügavusest ilmub vaevatud sammul, tan, haiseb, enne veel üks palverändur. Märkusele reageerib hõredavõitu naeruansambel, millest osavõtjad end natukese aja pärast üpris ebamugavalt tunnevad. Nii manni suurepärasele esinemisele kiitust jagada. Imperaatoriga esineb meelsasti ka suurema osa publikust. Nüüd on etendus tõesti õige tuule tiibadesse saanud. Päris tahtmatult kipub vaatneril juba keelele ütlemine. Lõpp hea, kõik hea. Kui siis äkki. Veenuse lavaloleku aeg on juba ümber saanud. Nüüd peaks keegi lava tagant nöörist tõmbama Sophat, millel jumalanna lesib ning siis oleks temaga asjad ühel pool. Kuid see, keegi on oma kohustused ilmselt unustanud. Veenus viivitab veel mõne hetke, tõuseb siis püsti ja kaob kiirustades lava taha. Alles nüüd hakkab luksuslik lamamisase tasapisi liikuma järgnedes oma käskijanna-le. Oo õudust, pealtvaatajate poole peal on nüüd lõbu laialt. See on ometi tõeline naerukoht, mida nii paljud pikisilmi ootasid. Igasugune lootus õnnelikule lõpule on paugupealt kadunud. Vaevaliselt üle kivide ja kändude logisedes publiku valju häälsetest, märkustest ja naerulaginal saadetuna veereb etendus vastu paratamatult läbikukkumisele. Tõeline kirgede möll puhkeb Stahlis pärast eesriide langedes. Kõrge lae kupli all segunesid hüüded maha Wagner, Elaguvad trambiti, gravotati Hurrartati üle kõige käisselile kontsert. Kõik see tuletas meelde revolutsiooni päevil, mil Pariisi tänavat ajasid püssiga aukudest ja hüüetest maha burbooni maha monarhia.