Mis sa praegu teed? Sa Instagram'i, selle asemel, et ma instagrammeerin, selle asemel, et saadet teha, jah? Ei, seal sa paned seda mulle pahaks või. Tere, minu nimi on Ivo krustak. Tere, mina olen Jim Ashilevi ja te kuulate saadet popp pappkultuur, ristid ja sa tegid siukse mulje nüüd praegu, et see on nagu nõrga Peegiaga popkulturistid on ikka niisugune tugev, tugev valgus, popp, kirjutasin siia paberi peale selle saate pealkirja mitte ära unustada. Nüüd ma taipan paberali tagurpidi, et siis vaata peene, nagu me olen lihtsalt veidi loll, ajameelne Ajameelne või hajameelne. Jätkub Ivo Cruztoki keeleuuendusrubriik ajameelne, mida see tähendab? See tähendab, et sa oled meelega ajas kinni näiteks ma ei tea. Või su meel on aja suhtes aga kuidagi, igatahes see ei ole üldse oluline. Oota, aga see tegelikult see on väga põnev, kui, kui keegi on meelega ajas kinni sina meelega ajas kinni põhimõtteliselt vä. Noh, ma istun ja mõtlen kogu aeg aja peale, kuidas müüdud siis ma olen ajameelne. Aga vaat siit ja siin on jälle see kahetimõistmise võimalused meelega, kas selles mõttes, et et läbi oma valiku meelega nagu selles mõttes või meelega nagu, et kõikide oma meeltega meelega. Ei, see on nagu meil meeltega avatud, eks ole, et ma, ma istun siin, aeg möödub, ma vaatan seda kella ja ma tajun seda, tajun seda rohkem kui kunagi varem. Sellepärast et Me ei ole kunagi varem niimoodi saadet salvestanud, et me teame, kui pikk see saab olema enne kui me alustame. See meie 32. saade üleüldse, eks ole. Ja, ja me peame täna arvestama ka pikkusega. Ma olen väga kõrvaga, kuulasid, mida sa rääkisid, tegelikult samal ajal panen Instagram'i pilti sellest, kuidas me teeme esimest saadet R2-st ja ma nägin jah, seda, et selline noh, olen. Aga noh, sa ju tead seda juba. On ju sai, üllatasin, aga ikkagi meelega ajas kinni, et vaata, see tekitab sellise tunde nagu see võiks olla valiku küsimus, et et kui tahad, siis oled meelega ajas kinni, aga kui tahad, siis võid olla ka ajast vaba kuidagi, et väljaspool aega. Ja kusjuures ma olen ühe korra elus kogenud seda tunnet, et ma väljun ajast täiesti ilma igasuguste narkootikumi deta ilma trantsendentaalsementit meditatsioonid ta ilma millega, et mille millegati mehu koti, et lugesin Anton niigovi raamatut harjutused ja Anton nii kaubanduses, Tõnu Õnnepalu alias. Ja mina ei tea, mis mu kui juhtus, aga igal juhul ma olin nagu tohutult lummatud sellest raamatust ja, ja olin nagu üleni selles raamatus sees. Ja ühel hetkel ta kirjeldab seal, kuidas ta kõnnib Prantsusmaal Pariisis, kevadises pargis. Ja järsku ma tundsin, et ma üritan seda kirjeldada, selle ma tundsin nagu aeg, ruum oleks mingisugune kuubik, eks ole, kujuta seda niimoodi, kolm täies enda peas, et siuke kuubik, mille sees me kõik oleme. Ja järsku ma nagu tundsin, kuidas ma väljun seal kuubiku piirjoontest ja näen seda kuubikut eemalt, ehk siis füüsiliselt tunne, et ma olen väljaspool aega korraks ja see oli nii kummaline ja ma seostan seda selle lugemiselamusega. Sest et see lugemine, need, need laused olid nagu see päästik selleks, et see tunne tekiks. Aga loomulikult võis ka olla lihtsalt mingisugune juhuslik ajukeemia apsakas, ma mingi sünaps ajus tekib, mingisugune pildus sädemeid korraks ja oligi oligi selline tunne nagu väljuksin ajast, aga igal juhul see on mulle nii tugevalt meelde jäänud ja, ja ma olen sellest ajast peale kuidagi oodanud, et see korduks, see tunne, aga seda pole kunagi enam tagasi tulnud. Ma ei tea, kas sa oled näinud filmi, interSteller olen, olen vot seal oli ka ju filmis oli kujutatud aega või aegruumi, et aegruum, eks ole, meil on kolm ruumi dimensiooni üks ajadimensioon et siis seal filmis liiguti ajas ja ruumis sellises neljadimensionaalses hüperkuubikus, eks ole, et, et noh, kui meil on ruutruudul on kaks dimensiooni, kuubikul on kolm dimensiooni, pärguubikuna neli dimensiooni, et võib-olla siis see kuidagi minul kohe kajastus, peaasi, et mitte ajakuubik, vaid aja ruumi. Hüperkuubik. Eks ole, jah, kui sa nüüd nii kirjeldad, seda siis, jah. Ma olen nõus, et ka nii võib seda kirjeldada väga hea. Väga hea, aga me oleme, kuna meil on nüüd esimene kord seda saadet teha niimoodi, et me saame ka muusikat mängida, eks ole, siis mul on kohe jube jube sihuke kannatamatu tunne, et peaksin kohe ühe loo peale panema, et kohe nagu ära märgistada see hetk popkulturistid saavad mängida muusikat ja me oleme nüüd tegelikult vist juba. Ma ei mäleta, kas viimases kahes saatusega kindlasti viimases saates rääkinud kuinsatestoneidži uuest albumist Villems. Ja seoses selle aja ja kõige muu teemaga ongi tegelikult väga väga paslik hakata kuulama selle plaadi esimest lugu, fiitound, filmi, näo, oled sa seda ise juba korra kuulanud? Ma ei ole nii, et Ivo diskor Ivo krustak, keeruta seda. Keeruta, keeruta seda keeruplaati. Jah noh, vaatame, kuidas see keerutamine välja tuleb, igatahes viitanud Felmi näo. Noh oled sa seda, sa ei olnud vist seda lugu varem üldse kuulnud. Ma ei olnud ja sa oled mulle rääkinud, et see on väga oluline album ja Queens of Estonia it's, muidu on mul olnud väga oluline bänd minevikus noh, mingi 15 aastat tagasi umbes veni, kui, kui veel muusikakanaleid oli kuidagi hea vaadata, siis ja kui ja kui teibryoul veel mängis trumme nendega ja nii edasi, et siis oli, siis oli äge ja siis ma tundsin, et koguses tõuner rock, et, et see on, et see tõesti On nii nagu toitev, nii mahlakas tummine, sihuke rokivorming žanr või selline formaat on ju, et aga siis kuidagi see kõik kadus kuskile, aga nüüd nad on tagasi. Ja ma saan aru, et sinu pilgust ma saan aru, et mul on aeg hüpata tagasi Queensi Estonia rongile. Ja no see plaat on selline väga huvitav ja mõnus ja fancy kohati vägagi sein on tegelikult produtsent Mark Ronson, keda võib-olla inimesed teavad looga Abdownfank, mis oli vahepeal ääretult suur hitt ja kõik tantsisid ja, ja ka tegelikult Džhom on ise öelnud, et see plaat on nagu seotud tema nagu tantsuhuviga natukene ja, ja see tiitel filmi näol, millega plaat algab, on väga, väga nagu hea näide võtab küll tantsima, aga see sobitub tegelikult väga hästi kokku ka selle ajakulu või aja kulgemise ajameelsusega, millest me, millest me ka alustasime, siin sellised lahedad sõnad nagu liftis hard thats, why nõuanservaims, emochol töödena, sooraid, bee, et kuidas nagu jalad, kandke mind, kandke mind edasi, läheb elu. Et ma kannataksin selle või ütleme, peaksin vastu sellele vastutuse koormale, nendele raskustele, nendele kõigele sellele, mis tegelikult elus on, eksole, on ka neid häid hetki, mis lihtsalt nagu kuidagi kulgevad. Ja siis on neid hetki, kus sa lihtsalt tunned, et nagu polegi võib-olla mingit nagu kindlat kontrollis, lihtsalt loodad, et su jalad kannavad sind edasi, eks ole, et nad sind. Et sa ei kukuks, et sai komistaks. Ja ma ei tea, kuidas sinuga on aga see vastutuse võtmine, eks ole, see minul on ta alati väga rasked olnud, ma olen pidanud elus tihtilugu, pean praegugi võtma selliseid küllaltki keerukaid asju ette ja, ja selliseid ma ei tea, kohati nüüd juba isegi riikliku tähtsusega asju ette ja, ja see, see vastutuse koorem on kuidagi selline asi, kus ma tunnen, et et ma lihtsalt, ma, ma tegelikult ei taha, ma tahaks, et see oleks. No ei tea, kellegi teise vastutada, ma võin. Ma võin nagu tööd teha, ma hea meelega teen tööd, olen see see, ma ei tea, kuskil halli kardina taga inimene, kes söödab infot ette, aga ma ei taha seda vastutust. Ja väga palju on ju räägitud, et see on meie põlvkonna värk, eks ole. Me oleme millenialid, me ei tahagi vastutust, me oleme täiesti sellised mõttetud inimesed, kes hõljuvad ringi oma nutitelefonides, tahame lihtsalt seda, et meil oleks mõnus olla, et meie töö oleks meeldiv, et meie elu oleks meeldiv. Et me saaksime hoolimata oma pingutustest auhindu ja tegelikult see ongi kõik, see ongi need millenialid, maid, tunned sa seda? Ma tunnen seda väga-väga ja kui ma enda peale mõtlen, siis ma tegelikult Põhielutunnetuse kätte lasteaias. Mul on siiamaani selline tunne, ma olen praegu 33, aga juba lasteaias ma sain aru, et mismoodi inimesed omavahel suhtlevad, mismoodi tekivad mingid hierarhiad, mingid võimusuhted, mismoodi tekkivad sümpaatiad ja antipaatiad. Ma olin lasteaias juba esimest korda armunud, ühesõnaga et see kõik tuli juba sealt ja ma olen seda kandnud endas siiani. Kui ma sain 13, siis ma hakkasin nagu mõistusega aru saama enamus asjadest ja sealt edasi, mulle tundub, et ongi peale ehitunud lihtsalt nagu selline nagu kultuurikiht, et ma olen tänu ajale ja kogemustele võimeline rohkem tõmbama seoseid erinevate nähtuste erinevate tähenduste vahele. Aga oma olemuselt ma ei ole muutunud tegelikult sellest ajast peale, kui ma ennast mäletan. Ja selles mõttes, kas seda nimetada siis nüüd infantiilsuseks, et ma ei ole nagu üle saanud oma lapsepõlve lapsepõlve minast või siis nimetada seda lihtsalt inimese muutumatuks vaimsuseks, olemuseks, isiksuseks, et kuidas iganes, mis, mis sõna valida, kellele, mis sõna meeldib, aga aga kui on mingi üks asi, mille puhul ma tunnen, et see nagu eristab sellist lapsemeelset informatiivset inimest siis täiskasvanulikkust inimesest, siis ongi just nimelt see see samm, et kas sa võtad vastutuse või ei võta. Ja see on üks väga ränk piir, mida ületada, sest et tõepoolest enne selle sammu astumist on elu palju turvalisem. Sa võid palju, sa võid olla väga rahulolematu ja, ja kannatada väga palju ja vinguda, et asjad ei ole nii, nagu sa tahaks, et elutingimused ei ole sellised, nagu sa tahaks, ma ei taha sulle, sul ei ole neid asju, mida sa endale ihkad, sul ei ole neid suhteid, mida sa vajad. Aga senikaua, kuni kuni on mingisugune väline tegur, mis on süüdi selles, et sul neid asju ei ole. Seni on tegelikult elu natukene selline, nagu on lapsel. Ja sellest hetkest peale, kui võtta see vastutus enda peale, läheb asi ühest küljest palju rangemaks, aga teisest küljest see avab mingisugused täielikud uued vabadused. Ja, ja, ja sellepärast ma tunnen ka, et ma olen kuidagi alles viimasel ajal võib-olla jõudnud mingisuguse täiskasvanu likkuse juurde. No ma ei tea, ilmselt sa oled näinud internetis, liikus ringi ka vahepeal selline video hästi populaarseks sai saiman sineke ja, ja tema siis selline jutusaates osalemine teemal, milleni Ossinda kortlais, ehk siis nagu kuidas meie põlvkonna inimesed tööl käituvad. Ma saan aru, ta on mingi selline motivatsioonikõneleja ja konsultant, kes siis küll nende mõtete pealt, mida, mida ta räägib kuskil telekas teenib jube palju raha ja ja kõik see endale hästi tore, aga see point, mida ta välja tõi, oligi, milleni olid või, või need? Ma ei tea, mis Eesti kusjuures, kui me nüüd edasi, mis eestikeelne sõna, mida ma peaksin kasutad? Heal lapsel mitu nime võib öelda ka Y-põlvkond, võib öelda ka laulva revolutsiooni põlvkond. Võib öelda ka lihtsalt ära hellitatud nolgid. Okei, no võtame Y-põlvkond usna, ütleb Bret Easton Ellise mõne teise, tema tikud. Väga avalik kriitik sellel teemal, eks ole, et ma ütlen Y-põlvkond, sest see sõnamileenial ajab mind juba kuidagi, see on nii ebahea sõna, mida öelda eesti keeles ebahea. Ja ebahea on jällegi ka ebahea sõna. Mulle täitsa meeldib, aga tema siis rääkis sellest, et, et noh, et, et meil on terve põlvkond noori, kes on kuidagi kasvanud üles vati sees, eks ole, see ei ole ainult tema juht, seda on hästi palju igal pool räägitud, kes ütlevad, et ma tahan töötada tööl, millel on mingi põhjus, millele on mingi miining, mis annab mulle midagi lisa ja siis ta nagu kuidagi tõi välja, et noh, tegelikult need noored ise ka ei tea, mis lisa on või mida nad seal siis tegelikult Kusjuures ma hakin siia vahele täpselt seda juttu, ma ükskord rääkisin ise ka ühes Delfi noorteportaali artiklis ja sinna tuli kommentaar, see inimene on kasvanud vati sees. Nii ja, ja noh, et ütleme, kõik see, et sa saad noh, nagu kõike, mida sa tahad, see nii-öelda igaühele antakse medal, eks seal osalemise medal. Et tööl need asjad nii ei lähe, reaalses maailmas on sul vastas keegi, kes nõuab, eks ole, mingeid selgeid tulemusi, ta nõuab sult hästi kindlat visioonide nõuaalselt vastutust. Firmad vajavad, noh, ütleme siukseid väga kompetentseid, tugevaid inimesi, juhte ja et, et noh, see lihtsalt ei toimi, inimesed tulevad tööle meie põlvkonna inimesed ja ei saa seal hakkama Lähevad ära töölt, otsivad järgmist ja järgmist ja järgmist niimoodi. Ja siis ta tõi sinna juurde veel kogu selle sotsiaalmeedia asja, eks ole, et nagu sinagi siin saate alguses tänapäeval inimesed kõik istuvad koosolekutel pool ajast, nad vaatavad oma nutitelefone, pilk tõstetakse telefonist ainult selleks, et anda mingi vastus, eks ole. Ja ja et see kõik toidab, Meie seda sõltuvust, eks ole, et me saame selle laiki või, või mille iganes vaatamisest mingisuguse, positiivse, positiivse tagasiside meie ajus dopamiini ja me oleme selles sõltuvuses. Ja ausalt öeldes ma ei ole, ma ei ole üldse nõus selle, selle, selle infoga Väga hea, väga hea. Kuidas sinul on? Ma just täna mõtlesin selle peale enne seda, kui ma siin sinu ärritamiseks instagramis istusin stuudios? Jah, ma tegin seda ainult sinu ärritamiseks, mulle seda huvi. Instagramis toimub. Ma mõtlesin selle peale, et mida need helendavad ekraanid ikkagi teevad, et mis, mis on nende dioodide sees ja nende pisikeste? Valguskahurite sees, mis on piksli suurused, mis me ekraanidesse, et et miks nad mõjuvad nii sõltuvusttekitavalt. Kuidagi see nii on, et need pisikesed helendavad ekraanid meie pihkudes on rohkem sõltuvust tekitavad kui paljud teised sellised nagu mõnuained näiteks noh, ma ei tea, tubakas või, või, või, või alkohol, et me selgelt istume ekraanide taga palju rohkem, kui me jaksame nagu suitsu Kimuda või juua noh, oleneb inimesest, aga aga üldjoontes see nii on, et me nagu vahime ja vahime. Ja, ja millegipärast see on ka nii, et kui keegi segab, samal ajal kui, kui ma istun oma ekraani taga, siis esimene reaktsioon on mul ärritus. Et ma tunnen, et keegi tungib sisse minu mulli ja ma näen seda eriti laste peal. Proovi näiteks mingit lapselt, ma ei tea, kahe kuni kuni 12 aastaselt nagu tahvelarvuti käest ära võtta, lihtsalt järsku ta läheb nii närvi nagu ema ja, ja, ja, ja noh, muidugi on kole võtta inimestelt asju käest ära, ilma ette hoiatamata ja ilma põhjendamata. See selleks. Aga lihtsalt see vahe, see ärrituse vahe on nii suur võrreldes sellega, et kas sa võtad kelleltki ära telefonipeost või tahvli või sa võtetelt peost ära, näiteks, ma ei tea ajakirja, mis nagu parasjagu ei ole, tema silmi olen küll laseritega täis lasknud, et saad aru, see on kuidagi see, see on selle valguse omadus ka ja ma ei tea, ma ei ole seda nagu uurinud, ma ei tea, mismoodi see, mida see meie ajuga täpselt teeb. Aga midagi seal on, et see kiirgus ise juba on nii lummav, võidan kuidagi ta nagu vangistab meie tähelepanu. Ja sellepärast me oleme sellest sinuga rääkinud ju, et kuidas nagu öösel ei maksa voodis telefoni vahtida või kui sa pead seda tegema, siis pane sinna peale mingi kollakas filter, eks ole, et see sinine valgus sind ei, et ta ei tekitaks ajus seda pettekad, nüüd algas hommik jälle, eks ole, et on aeg ärgata. Nii et see kõik on väga keeruline, tegelikult ju midagi selles kiirguses ikkagi on, et ütleme, paber, millele on trükitud mingi tekst või pilt on nagu vähem meeli vangistav. Kui helendav ekraan. No tegelikkuses ju ekraan ekraaniks, eks ole, et ma. Ma sellega tähtis on see, mis sealt tuleb ka. Olen nõus, et see on ainult see kiirgus, eks ju, tegelikult on see sisu, sest see paber annab sulle midagi lihtsalt ühe asja, aga see, see seades ekraan annab sulle nii palju enamat. Ja, ja see oli ka tegelikult üks asi, mida, mida saiman teie oma selles jutus välja, et noh, et me jagame pigem ääretult positiivseid asju oma elus, me jagame neid asju, mida, mida me tahame, et maailm näeks, me paneme neile ilusaid pilte, olid peale ja, ja näitame kogu aeg sellist ääretult positiivset elu. Ja, ja kui me vaatame seda seda teiste positiivset elu, siis me võimegi siin nagu kinni jääda. Me vaatame, et kõigil kõigil meie sõpradel on, ma ei tea, 10 soojamaa reisi aastas ja nad on alati kuskil väga lahedas kohas ja alati on laulupeol alati tantsivad ja alati teevad kõik ideaalselt küpsetavad kooki ja teevad noh, kõik on nagu ääretult super. Ja siis tekibki nagu selline tunne, et noh, et sa oled nii lummatud sellest ja sa, sul tekib samasse nii-öelda depressioon, et miks minu elu siis selline ei ole. Aga. Me ei olegi sellepärast, et ma ma ütleks, et tegelikkuses see nutimaania ja kõik need asjad, et see on nagu loomulik asjade käik ja, ja noh, ütleme üks hetk, me õpime seda paremini kasutama, ükskord me õpime neid piire paremini tundma. Ja ma ei, ma ei arvagi, et meie põlvkond tänu sellele kõigele, mis me nüüd oleme rääkinud, nii eriline on, eks ole, me räägime küll, et nüüd kõik see mõjutab meid nii palju, et me ei saa enam Vaido tööl sõpradega hakkama, ei saa eraelus hakkama, me oleme kogu aeg nendes asjades kinni. Et see kõik on nii ebaloomulik, aga see igale põlvkonnale on nii-öelda järgnevad põlvkonnad ebaloomulikuna tundnud ja ja, ja seda on nagu juba, ma ei tea, sadu ja võib-olla tuhandeid aastaid kogu aeg räägitud mulle üks meie lemmikkirjanikke taglasse Adams on öelnud väga hästi tehnoloogia arengu kohta, et ma nüüd parafraseerisin ja tõlgin niimoodi samaaegselt, et temal on nagu mõned reeglid, mis kirjeldab seda, kuidas üldse tehnoloogia areneb, eks ole, et kõik, mis on siis olemas, kui sa sünnid. On täiesti tavaline, see on nagunii nagu maailm peab olema kõik, mis leiutatakse siis, kui sa oled umbes 15 kuni 35, et see on see uus ja äge asi, see revolutsioon, millest sina Sa saad sellest kinni võtta, sa saad sellega kaasa minna ja see võib-olla aitab sul, noh, ma ei tea, karjääri teha isegi. Ja siis kõik, mis leiutatakse pärast seda, kui sa oled 35, on asjade loomuliku käiguvastane, eks ole, et seda ei peaks enam üldse olema ja, ja minu jaoks nagu noh, ütleme ka selles aiman saineki arvamusest ja kõigest nagu tuleb välja, tuleb välja kõik see üleolev suhtumine. Muidugi, tema müüb selle põhjal raamatuid, tema müüb oma konsultatsiooniteenust selle põhjal selle, selle üleoleva suhtumise pärast. Tegelikult kõik need Y-põlvkonna noored, need ei saagi hakkama. Me peame, ma ei tea, oma töökohad ümber tegema, me peame kuidagi veel rohkem neid vati sees hoidma terve elu või kuidagi kogu maailma nende ümber painutama, et nad saaksid hakkama. No ma ei tea, minu jaoks on, see tundub lihtsalt jura. Ma ei, aga noh, samas ma olen ka Y põlvkonnast, ma olen ääretult protestimeelne inimene ja, ja noh, ma ei tea, olevat. Mulle tundub, et jätkates seda seda kuidagi ennast ise rullivat kirjeldust Y-põlvkonna pihta, ma kogu aeg mõtlen, et kust see info tuleb, kuidas, kuidas see jutt, kuidas narratiiv tekib ja mida rohkem kuulan neid jutte, seda rohkema märkan, kuidas mingisuguseid märksõnad hakkavad korduma, ongi kõik vati sees olek võimetus võtta, vastutustunne. Me väärime kiitust isegi siis, kui midagi pole teinud isegi siis, kui me oleme lihtsalt kohale ilmunud juba selle eest tahaks saada medalit ja nii edasi. Et need juba muutuvad nagu mingisugusteks käibefraasidega mingiteks, nagu ära nämmutatud klišeed, eks. Mida lihtsalt käiatakse, käiatakse, käiatakse ema tegelikult, mida rohkem ma seda kõike kuulan, ma enam ei pea nagu kas see päriselt pädev, kas, kas on päriselt tõsi või see on lihtsalt see lugu, mida me koos punume, et meil lõpuks oleks see mingisugusesse, sotsiaalteaduste uuringusse nagu võimalik kirja panna, et näed, selline, siis oli see põlvkond, nii me teda kirjeldasime, eks ole, et ma ei tea nagu, kas see kokkupuude reaalsusega, kui ma mõtlen enda peale, muidugi ma ei ole nõus võtma vastu kõike leid nagu neid solvanguid, neid, neid, neid alandavaid kirjeldusi muidugi ma katsun olla nii hea inimene, kui ma suudan, katsun olla nii võimekas, kui ma suudan. Ma katsun areneda, alanenud parima jala ja ma ei oota medalit igal sammul, ainult võib-olla igal kolmandal. Et selle kõige kokkuvõtteks minu poolt ma ütleks niipalju, et, et see mässumeelsus, mida sa mainisid, et see, see on võib-olla tõesti meil mingisugune siuke et ta pigem on nagu liikunud mingisugusele sihukesele nagu plakati kujundamise tasemele, et nüüd me lihtsalt nagu meile meeldib liituda mingite petitsioonidega, panna laike erinevatele väidetele ja manifestile mis tunduvad justkui sümpaatsed, aga sellest edasi asjad nagu väga ei arene, et me tegelikult ju ei lähe tänavale. Me oleme, tegelikult ju ei kukuta riigisüsteeme ja võib-olla see näitab seda, et, et otseselt ei olegi vaja. Noh, et võib-olla see ongi see tüüpiline selline heaoluühiskonna tõmblus, et, et näed, elu on justkui hea, aga mingi sügelus nagu jäi järelikult tegelikult me peaksime ikkagi nagu mässama. Aga siis sa nagu mässatki selle selle sügeluse vastu, mis on juba selline nagu vaata, ta on, ta on juba jällegi, ta käib, ta on kuidagi inimese olemuses sügelus ja sa ei, ei leevenda seda mitte kuidagi mingisuguse petitsiooni abil. Sul ei ole otsest põhjust minna välja autosid süüdata. Ja Molotovi kokteile loopida akendest sisse, et ühesõnaga, ja siis jääbki see nagu imelik kripeldus, et midagi on ikkagi valesti. Mul on kõht täis. Mul on, mul on katus pea kohal, mul on riided, mida kanda, mul on soe ja ikkagi ikkagi on mingisugune, näri mingi, näri mäng, eks ole. Ja, ja mul on niisugune tunne, et see on see, mida me ei lahendagi ära. Et need välised olud võivad muutuda, aga see on see, mis kandub edasi põlvkonnast põlvkonda. Aga mis meil on? Sügeluse vastu leevenduseks on muusika, näiteks kliinsed Estonia is ma näen, et sul on näpivad lei nupu peal. Jah, ma just tahtsin öelda, et kas sa kujutad ette, et kindlustus Tony chi plaadil on, on sellele või uuel plaadil on sellele väga sobilik lugu. Kuulame seda. Noh, kus su revolutsioon on, eks ole Minu revolutsioon on pepsi reklaamis, onju, ja selle eelmise jutu täienduseks meenus mulle see pepsi reklaam, mis nüüd juba mõnda aega tagasi ajas inimesi väga närvi. Seal oli siis peaosas Kendall Jenner, kes on Kim Kardashiani õde. Ja reklaamis oli siis näha, kuidas grupp y-põlvkonna noori või siis isegi terve niisugune nagu need olid päris massiliselt, nad nagu marssisid mööda tänavat. Mingisugusel arusaamatul põhjusel mingisuguse, mingisuguse asja nimel, mida ei täpsustatud, lihtsalt marssisid, sest mäss kui selline on ju lahe, see on ju see, mida noored teevad, nad mässavad, nad vabad, metsik ja siis kennel their liitub selle rahvamassiga kõnnib nende kõigi ees ja vastas seisab siis suur politsei märulipolitseisalk, kilbid ees ja need visiirid nägusid katmas ja kumminuiad käes, eks ole. Ja, ja tundub, et läheb käshiks, aga tegelikult ei lähe, sest et endal lahendab kogu selle konflikti sellega, et astub ühe politseiniku juurde ja ulatab talle siis Pepsi siis on kõik korras ja siis veel üks Purgas noor neiu teeb sellest kõigest pilti ka. Jube kuidagi vaimustunud sellest, et nii äge pilt nüüd sai mälukaardile klõpsutatud. Ühesõnaga, et see kõik ajas inimesi tagajalgadele, hakati väga palju laksima, et Jenner on selles süüdi, et, et Me lörtsime mässu, tähenduste revolutsiooni tähendust ja üleüldse jällegi Mileenerid nagu kurat võtaks, kui see on see, mida teie nimetate mässuks, siis siis me lihtsalt loobume teiste üleüldse kui põlvkonnast tütar. Kui maha käinud vati sees, kasvanud väiksed saamatud sitakotid, et no ma ei tea, võib, võib ju ka nii seda asja vaadata. Aga nagu paljude asjadega, siis see on jällegi ju vaatepunkti küsimus. Mida, mida üldse oodata ühest pepsi reklaamis, kas me ootame, et Pepsi reklaam tahtsin ühte põlvkonda või et ta päästab maailma võeta päriselt, et muudab seda, mis toimub maailma poliitikas, et või, ja kui ta seda ei tee, kui ta nii-öelda lihtsalt nagu mängib süütult, et mingisuguste nagu suurte sümbolitega andmata ise mingit lisaväärtust kuskile juurde, vaid lihtsalt pigem nagu parasiidi naistelt nagu sellest kõigest toitudes, et, et kas see on nagu päriselt probleem, ma ei tea, jällegi oleneb mida sa nagu üritad, mis järeldusele üritad jõuda või, või, või mis uuringut sa omadega. Mis uuringut sa teed, on ju. Aga kokkuvõttes noh, midagi seal on ikkagi tõepärast ka nii-öelda, et jällegi, mis ma enne ütlesin, et, et sageli on see petlik tunne, et kui ma juba digiallkirjastan mingisuguseid petitsiooni, siis ma juba olen astunud mingisuguse olulise sammu ja mulle tundub, et üha rohkem, nagu see, see tunne on väga-väga petlik. Tegelikult, kui meil on päriselt vaja midagi muuta ühiskonnas, siis esiteks, need ühiskondlikud muutused toimuvad ikkagi väga aeglaselt paratamatult ühiskond lihtsalt nagu kasvab ja muutub väga, väga aeglaselt, et see ei ole ühe hiirekliki kaugusel. Ja, ja, ja mis seal ikka, ega niisugune nagu mässamine, kui, kui stiili valik või, või veetud mässumeelsus, kui, kui rõivavalik. Et seal ju ka alati olnud Seal ei ole nagu noorsooteema. Jällegi rõhk sõnal alati, eks ole, jah läbi iga põlvkond oodata. Ja tegelikult see, see on kõiki seotudki selle sama narratiiviga, millest sa rääkisid, enne kui me lugu hakkasime kuulama, et Pepsi, eks ole, Peipsi suur rahvusvaheline korporatsioon Pepsi räägib noortekultuurist ja kirjeldab milleeniale läbi vanemate inimeste silmade. See, see ei ole millenial, kes teeb asju, mis talle meeldib, sest talle meeldib, see on nagu paljudel juhtudel siin üldse kõikide selle nii-öelda populaat, populaarse kultuuri ja, ja, ja ütleme suurema meediaasjadega, et noh, tegelikult on need inimesed, kes on. Ma ei tea pikka aega karjääri teinud 50 pluss tihtilugu või 40 pluss, kes siis mõtlevadki Mileenelitest, nii nagu me siin rääkisime, et vati sees kasvanud ju teevadki niukseid reklaame, teevadki siukseid sarju ja teevadki siukseid filme ja tegelikult loovad seda narratiivi. Mulle õudselt meeldis. Ma ei tea, kas sa oled juhtunud Youtube'is mingi sellise kanali peale nagu ärev röövinud sõbrything? Ei, ei ole. See on Adam Hannover on üks selline selline tegelane, kes, kes nagu teeb päris palju videosid ja rikub nii-öelda teemasid ära, et miks ma ei tea, sellised tõukoerad näiteks ei ole tervislik lahendus. Tervislik lahendada jah, et miks koerale hea jah, et miks koerale helgist tõust okei. Hoitakse väga puhast tõugu või, või miks on teemandid, suur pettus ja nii edasi ja nii edasi, need on väga hästi uuritud, videot, sellised sügavad ja tema on teinud ühe. Ühe sellise loengu, mida on võimalik Youtube'ist vaadata nagu milleni Ostounteksist ehk siis neid, neid nii-öelda y-põlvkonna noor ei ole olemas, samamoodi nagu ei ole üldse neid, ma ei tea generatsioonide vahelisi piirjooni mõtet nagu väga tõmmata, et noh, see on, me oleme kõik lihtsalt inimesed. Ja, ja tegelikult see on nagu selline noh, kellelegi on, eks ole, kasulik või peaks olema kasulik mingisugused kategooriat teha, eks ole, et noh, et, et selleks, et see piir tõmmata, me peaksime siis saama midagi uut teada, meile peaks kuidagi mingit nagu väärtust looma. Aga kui me mõtleme sellele, et noh, ma ei tea enne meid, eks ole, generatsioon yks pikk hulk, suur hulk inimesi ja öeldakse, et MTV põlvkond nemad eksale vaatasid MTV, aga samas nad tegid ka palju teisi asju, mis võib-olla ei ole üldse sellega seotud ja samamoodi eks ole, meie põlvkonda võib tõesti defineerida palju suurem, eks ole, nutiseadmete kasutus või internetikasutus. Aga meid defineerib ka väga palju muid asju sealhulgas ka ma ei tea, võib-olla kui, kui praegu uudiseid vaadata, uus, niisugune konservatismi või konservatiiv Viismi kasv, eks ole. Et noh, see on ju need, need piirid, eks ole, noh tihtilugu nad ongi kasulikud neile, kes selle, kes selle asja välja mõtlevad, eks ole, meil on autor kauplanud, kes kirjutas raamatu Tuudianioration, eks, mis oli väga edukas ja defineeriski järsku terve põlvkond inimesi. Ja meil on, eks ole, inimesed nagunii low ja, ja Williams Strauss, kes panid siis paika selle Y-põlvkonna nimedele millenialite nime ja teenisid selle pealt meeletult suurt raha, et noh, ma ei taha siin mingit nagu vandenõuteooriat ajada justkui, et see Et kuskil on mingid raha autorid, teevad. Raha pärast või midagi, aga lihtsalt meile meeldib narratiive luua ühiskonnale inimestena. Meile meeldib lugusid jutustada ja meile meeldib lihtsustada asju kastidesse panna. Ja, ja ütleme rääkida seda lugu, et noored on hukas, on ju, ma ei tea, ütleks vanim lugu ever äkki. Ei, ma olen absoluutselt nõus sellega, et, et see on narratiivi küsimus ja narratiivi on alati mingisugune eesmärk, et narratiiv narratiivi pärast sellist asja ei ole. Keegi peab alati olema, kes paneb need pusle tükid kokku, tekitab seosed ja jutustab selle loo ümber siis ülejäänud inimestele ütleb, et kuulge ma uurisin seda asja mulle tundub, et olukord on selline, aga ei tohi unustada, et mitte keegi meist ei oma ju objektiivset positsiooni mitte kunagi, et see ei ole võimalik, meil on võimalik nagu luua mingisuguseid üldistusi, millega suurem osa inimesi lõpuks saab nõustuda ja siis tundub, et see ongi see, see ongi see tõde, see ongi see, mis juhtus, see ongi see, milline üks põlvkond oli, aga kui palju meil päriselt on võimu, et kujundada lõpuks nagu ajaloo mõistes oma siukest nagu minapilti? See on väga kahtlane, ma arvan, et seal on hästi suur. Hästi suur tegur on ikkagi ka juhus, õnn, lihtsalt see, kuidas mingeid ajastus on ju näiteks, et, et need on, need on tegurid, mille mille suhtes meil puudub võim ja, ja mõnes mõttes see narratiiv lõpuks ikkagi loksutab ennast ise paika. Samamoodi vaata, kuhu ma tahtsin jõuda sellega. Nüüd ei tea enam, või sinu narratiiv läks sassi, narratiiv katkes, narratiiv katkes, aga mulle meenub ka selle jutuga, mis sa rääkisid, üks teine video, mida ma nägin, mille pealkiri on tissis Jenerik, milleni allääred ja selle tegi and our stuudio, mis on niuke shatoristoki või noh, siukse nagu sisseostetava valmis videomaterjali põhjal kokku monteeritud selline tüüpiline Y-põlvkonnale suunatud, et reklaam, kus näidatakse siis Y-põlvkonna elustiili ja see on sellises eneseiroonilises võtmes kokku pandud lugu, mille jutustaja siis väga teadlikult või väga nagu avali tunnistab, et tegelikult ta üritab praegu Y-põlvkonnale midagi müüa, üritan luua neile samastumis võimalust, näidates neile siis selliseid elustiilistseene, mis võiksid olla neile väga tuttavad, nagu näiteks, et millenialid alati päikseloojangu ajal tantsivad rannas niimoodi käed püsti, nad alati sõidavad autodega niimoodi, et nad vilguvad, tulevad niimoodi ülakehaga autoaknast välja. Siis nad siis alati on kuskil rõdul või terrassil mingi pidu neile väga meeldib teha, selfisid seal põhiasjad, selfisid ükskõik kus, igal juhul nagu on, selfisid, hea teha. Pimedal eks ole verandal hästi, palju on selliseid, eks ole, nagu jõulutuled tuled, need nunnud tulukesed, mis kaameraga filmides või hea objektiiviga filmides tekitavad siukse ilusa. Ja nad on aga seal fookusest väljas, onju. Et iga asja alla käib hästi aeg ja ja alati, see on seotud mingisuguse elustiilivalikuga seotud mingi liikumisega, see ei ole niisama mingi reklaam, see on, see on, see on, see on, elu, on väga-väga kihvt video, paneme selle saate märkmetesse ka, mis muide, et endiselt olema meie kodukal popkulturistid punkt com. Me jätkame seda traditsiooni nagu ka siis, kui me tegime elutoas Bootkajastina seda saadet. Ühesõnaga need toredad viited saavad ikkagi olema meie kodukal olemas. Ka igasugused lingid, kuidas kuulata ja seal on ka vanemad osad. Aga jah, selles suhtes noh, kõik see kirjeldus, eks ole, mis sa rääkisid sellest, eks ole, milline see, milleni olite või, või ütleme, noorte inimeste y-põlvkonna, eks ole, kujutamine tänapäeval on, eks ole noh, kui sa, kui sa usud seda narratiivi, kui sa tegelikult noh, ütleme vaatadki seda väga pealiskaudselt ja, ja nagu noh, ei oska või ei viitsi süveneda. Tegelikult noh, ma kujutan ette, minulgi on tänapäeval juba, eks ole, endast ma ei tea, 10 või 20 aastat nooremate inimestega kohati keeruline samastuda ja, ja mida aeg edasi läheb, seda keerulisem see mul on ja seda noh, nagu suuremaks võib kasvada. Et, et ongi tegelikult niimoodi noori ja nende tegemisi kõrvalt vaadates tekibki selline tunne, et oota, ma ei saa nüüd sellest aru. Simpsonite, see oli minu meelest väga hästi kunagise Se huumori tsitaat, et nagu ai ai, see oli Hummeri isa, ma kunagi ma sain aru, mis tehti, aga nüüd see, mis, mis toimub mu ümber, et see on nagu minule väga hirmutav, eks ole, et noh, ma enam ei saa aru. Ja, ja nii see lihtsalt läheb, see ongi nagu see põlvkondade teema, eks ole, iga kord, kõigil on alati see suhtumine, kui mina väike olin, siis meie küll nii ei teinud, justkui see olekski siis nii-öelda ainuõige lähenemine ainuõigete lähenemistega, eks ole, on alati alati keeruline, aga kui kui te ikkagi praegu kuulates neid tunne, et see ongi nagu täielik jura ja, ja, ja et ei, on täiesti olemas siuksed, selged y-põlvkonna esindajad ja nad on täiesti rikutud ja rikuvad ka tuleviku ära. Ma tegelikult soovitan vaadata seda videot, mille Niels kontekstis neid neid ei ole olemas, sest need näited, mis ta toob, needsamad, kas vined? Ma ei tea, iganenud stereotüübid, eks ole, selle kohta, millised need noored on, et on tõesti väga, väga hästi põhjendatud ja räägitud ja näitlikustatud. Kõnealuse video lingi me paneme saate märkmetes nagu ka muud olulised viited, me jätkame seda traditsiooni jällegi, kes meid kuulab praegu esmakordselt siis Ivo ja mina oleme teinud seda saadet varem podcasti vormis Ivo elutoas täna esmakordselt R2 stuudios ja niimoodi igal nädalal, kes on harjunud neid kuulama, pood käestina, peaks nüüd uuendama oma pood, käesti feed'i ja tõmbama endale raadio kahe äpi või siis oma lemmik podcasti äpi kaudu panema ennast kirja popkulturistid kuulajaks, nii nagu need asjad käivad. Kes meid veel ei jälgi, sotsiaalmeedias siis Facebookis popkulturistid, twitteri, sead, popkulturistid, Instagramis, popkulturistid lõbuks, popkulturistid punkt com on see, kus me elame, kus me eksisteerime mujal meid ei ole olemas, tänaval meid ei kohta. Aga Ivo, aitäh sulle selle saate eest, mul oli päris põnev kuulata seda kviinsetes tõuneid siia. Mul oli päris ebapädev tunne rääkida sotsiaal sotsiaalmis, see sõna on siis teemadel. Ei vaata, kuidas sa seda nimetaksid targa inimese moel. Põlvkondade teemas on nagu sotsiaal. Uuringud sotsiaalteadused, sotsiaalteadused tegelevate sotsiaalantropoloogia mingil määral. Ega mina ka noh, see ongi see, et et ega nendest asjadest ju saab teha väga sügavaid uuringuid, neid asju saab väga süviti analüüsida, kõike seda vaadata, aga mitte siin saad jah, mitte siin saates, et meie ikkagi peamiselt ajame lihtsalt mula, eks ole. Loodetavasti teile toredat mula ja jätkame siis raadioeetris oleme nüüd suure suure nii-öelda vastutuse võtnud, nagu me teha ei taha, nagu saate alguses sai teada, et oleme elutoast välja astunud raadioeetrisse. Oleme patisest välja astun ja päris maailma oleme valmis taluma kõiki hoope, mis vali saatus meile kõhtu näkku ja kubemesse paiskab. Ja ja proovime järgmine kord paremini, eks ole, ikkagi esimene saade, väikesed, proovime üksteisest mitte üle rääkida, edaspidi on ju? Ma ei tea, seda on keeruline, võib-olla teha ma üldse. Kas me olime head raadiosaateid. Ma ei tea, see pole väärime, mäda, mäda mädalit. Kas me väärime medalit? Ma ei tea, noh ühesõnaga, eks kirjutage meile kokku turistidelt Gmail pom, jätame teid siin minu lemmiklooga Queens of Estonia albumilt Forchras või tähendab albumilt Viljandis ja see on siis Fortras ja see on siis selline. Oh, mis mulle väga meeldib, aitäh teile.