Oled sa valmis selleks kõigeks või ma ei tea. See on hea vastus. Saate alguseks. Tere, minu nimi on Ivo krostak. Tere, mina olen Jim Ashilevi kuulata saadet Ei vaadanud saatega, mis saadet seal. Ja kas ostsid raadiosaatekava, Ivo, sa lubasid, et sa ostad. See on internetis olemas sõna ma, ma sain. Ma lubasin küll, et ma ostan. Siis ma leidsin netist. Ei, mina selles interneeduse ei käi, mina oma sõrme sinna ei topi üldse, ma tahaks, et sa prindiksid ikkagi raadio kahe kava mulle välja, et ma saaksin vaadata korralikult, et kui meil on saateaeg, et siis ei teki seda piinlikku olukord, et sa küsid, mis saadet me teeme ja ma ei oska sulle vastata. Kas ma saan selle selle niimoodi postiga iga nädal lihtsalt koju, et prindin noh, lihtsam oleks, et mitte iga päev, aga lihtsalt niisugune nädala kava. Ei, postiljon ja ma ka ei usaldada seal inimlik faktor, vaata et inimlik viga võib sisse tulla, postiljon võib kukkuda jooma või võib-olla lihtsalt eksib aadressiga vahel juhtub nii, et pannakse vale inimese poisid, naiste mingisugune vale kiri. Et ikkagi kirjatuvi kirjelt kirjatuvi on see, keda ma usaldan ja tuvid tuvisid ma usaldan. Jah, kirjatuvi on selles suhtes huvitav, et tegelikult kui me mõtleme sellele, kuidas tänapäeva tehnoloogia on arenenud ja, ja noh, et siin postiljoni ja internetis ja, ja kõik muu selline asi, et siis kirjatuvi on selline noh, küllaltki juba ära kadunud meedium, eks ole, infovahetuseks onju, aga, aga sa arvad, et ma veel leian mõne sellise Väga ei leia jah, pigem ongi nii, et kui sa tahad oma seda nostalgia nostalgiat rahuldada, siis nostalgiat rahuldada, no miks mitte oma oma nostalgilise vajadusi või tungemi igatsusi rahuldada, siis tuleb vaadata jää ja tule lauluraamatute poole või siis vaadata seda seriaali Keymostrouns, eks ole, kus kus öeldakse, et tarku, in tark vingist Akurörts vist oli niimoodi, mida siis nende Windows oli lasteaiaema, ükskord nentis, see oli vist esimeses romaanis esimeses osas, seal saadetakse nimelt siis selliseid musti Kaarneid üle selle maailma koos kirjakestega ja sageli neid lastakse alla taevast, et siuksed väga hästi treenitud ammu ja, ja, ja vibumehed on alati kuskil võsas ootamas, et kaaren üle lendaks, siis saab selle kirja kätte talt. Aga kas see on siis ainult halbade uudiste jaoks, on kaaren või see on nagu kõigi uudistajaks, et sa võiksid ju kaugelt näha, et oled must lind, võib-olla halvad uudised, tuleb mingi heledam toon või mingi värviline too sinine lind tuleb siis, on nagu sünnipäeva kutse või noh, mingi süsteem, ma jälle keemia transsi vaadanud. Ja see, et sa seda küsid, see see juba ütleb ikkagi väga selgelt ei ole seda sarja vaadanud, sest et ei seal ühtegi head uudist ei ole keegi saanud ja. Ühegi selle sarja hooaja jooksul ega ka ühegi selle romaani osa jooksul ei ole keegi saanud ühtegi head uudist. Nii et kui kiri tuleb, siis on, see on juba väga halb. Keegi ei taha kirja saada selles sarjas. Noh, tegelikult ju, kui me mõtleme tänapäeval inimeste peale, ega tegelikult me ei taha neid e-meile ju ka väga saadaks ruume, tõsi eriti kui me mõtleme oma töö kirjavahetuse peale päevas tuleb ju ma ei tea, mitukümmend või isegi üle 100 kirja, eks ole, jabur pidevalt neid jälgima ja olema kuidagi sellega selles kõiges sees, et sa ühtegi vahele jätaks, äkki tuleb mingi hästi oluline info, aga noh, enamasti ei tule enamus kirju on sellised noh, üleüldised, et, et see kõik on jube vastik ka tänapäeval, et nagu kõik on nii halb. Aga kas sa kujutad ette, et kui ikkagi meil ei olekski email, aga lihtsalt kirjatuvid oleksid kiiremad nüüd kui varem, et 400 tükki päevas. Vaiksed siuksed nagu lennukimootorid niimoodi tiivanukkide peal näiteks tulevad kohale ülikiirelt ja siis ongi niimoodi, et elu on täpselt sama närviline kui praegu, aga et ühel hetkel siis näedki, et tuled hommikul tööle, vaatad akna taga on selline nagu taevas mustab kirjad huvidest ja kõik nad tahavad sinu juurde tulla. See koristustöö, mis selle selle kõigega kaasneks linnaruumis, oleks ilmselt ääretult ebameeldiv ja, ja suur. Nii et mul selles suhtes on jube hea meel, et meil on nutitelefonid, eks ole, et me ei pea nagu seda kirjatuvide parve otsima või ootama või, või nägema. Aga, aga et me saame lihtsalt võtta taskust välja mingi sellise nelinurkse küllaltki õhukese kena seadme ja sealt pealt siis lugeda seda ebameeldivust või neid halbu uudiseid või vahel ka, eks ole, häid uudiseid nagu sünnipäevakutsed või või noh, oleneb kutsest, aga aga noh, selles suhtes. Ma arvan, et, et me oleme liikunud paremuse suunas, liigume kogu aeg edasi, eks ole, see kõik areneb meeletu kiiruse ja ja siukse ägedusega edasi. Me just siin paar päeva tagasi vaatasime, kuidas Apple tõi välja jälle oma uue telefoni Aifon 10 kindlasti, et mitte öelda yks, eks ole, mis siis peaks olema see nii-öelda, nagu nad ise ütlesid, järgmise 10 aasta nutitelefonide arengu teenäitaja. Me koos vaatasime seda seda ülekannet, mis mulje sulle jäi, kas on nüüd see see suur ootus, mis kõigil oli, et nüüd tuleb midagi ägedat, kas see sai sinu jaoks nagu rahuldatud? Ei, no eks ta on ju uus telefon on ju, seal on mingisugused uued funktsioonid, natukene on asjad uutmoodi, aga mida nad reaalselt saavad teha, mis oleks tõesti revolutsiooniline, nüüd jälle? Apple'i puhul ongi see kuidagi nii tüütu või see ei ole isegi nende puhul, tüütus on selliste inimeste puhul, kes ootavad õhinal uusi appeli revolutsioone pidevalt, et see nii tüütu, et neid revolutsioone kui selliseid üldse oodatakse. Sest et no mida seal enam on tegelikult teha, et kas, kas tõesti see uus Aifon 10 on päriselt suurim samm edasi nutitelefonide või üleüldse nagu telekommunikatsiooniajaloos pärast esimest taifuuni? Ei ole ju? Ta on täpselt samasuguse kujuga, olgu, mingisugused mõõtmed on seal natuke teistsugused, millimeetrit on siit või sealt kas nagu on juurde pandud või kokku tõmmatud. Aga kokkuvõttes see mingisugune nupp kaob ära. See, et sa ei pea juhet tingimata taha panema mobiiltelefonile seda laadida, on, need on ju nagu noh, need on põnevad uuendused, aga, aga see ei ole revolutsioon. See ei ole päris see, mis oli siis, kui ümberringi kasutasid nupuga telefone ja kellelgi järsku käes mingisugune ekraan, mis tegi täpselt seda sama, mida nuputelefon tegi, ainult et veel paremini ja lisaks sai sellega veel teha kõike, mida inimene teeb arvutiga ja teleriga ja fotoaparaadiga, eks ole, et ja, ja muusikapleieri, et see hüppeline funktsionaalsuse tõus ja kuidagi selle kõige kuidagi koondumine ühte seadmesse, sellist asja me ju ei näinud. Praeguse Aifon 10 väljatulekuga. Nojah, siin ongi tegelikult kõige olulisem küsimus, millele sa viitasid, et mida me lõpuks siis tahame, mida me tahame muutuks, mis, mis asi see on, mida me nii väga ootame. Nii Appleilt või ükskõik kellelt, kes siis seda tehnoloogiat meedia pakub või annab, et noh, neid noh, seesama, eks ole, noh nüüd ta saab natuke paremini laadida nüüd see ekraani ja selle nii-öelda kere suhe on natukene teistmoodi ja see üks nupp on sealt alt ära kaotatud ja, ja Ekraan on ägedam ja, ja ma ei tea, kirkam ja jälle teeb natuke paremaid pilte kui varem, et see kõik on nagu tore niisugune areng, see evolutsioon, mitte revolutsioon. Aga tegelikkuses kui nagu seda pilti vaadata, Ta ei ole üldisemalt, siis me ju näemegi, et see kõik on nagu evolutsioon. Ega enne Apple'it oli ka telefone, mis üritasid, noh, põhimõtteliselt sama asja teha, enne kui Aifon välja tuli, oli nutitelefone või siis telefone, mis olid mõeldud noh, kasutamaks siis igasuguseid selliseid, mida me tänapäeval mõistame nuti-nutitelefoni funktsioonidele, noh kõike seda arendati juba siis oli firmasid, kes olid teinud siukse sarnase suure ekraaniga telefone, oli neid, kes olid selle ammu juba internetiga ühendanud ja nii edasi ja nii edasi. Et see, mis selle nii-öelda revolutsioonilise muudatuse inimeste käitumisharjumustest kaasa tõi, oli see, et lõpuks ometi siis oli see tehnoloogia piisavalt küps, et me saime sellise seadme teha. Seal oli ka nagu palju asju selles juures oli paljuski juba läbiproovitud nähtuda, okei, nii me päris ei saa teha, meil on vaja inimestele pakkuda midagi natuke teistmoodi. Ja Apple ongi tegelikult olnud läbi ajaloo selles küllaltki tugev, et nad vaatavad, mida teised teevad. Ja siis noh, oli see siis suuresti on see, mida siis stiivitšopsile nagu omistatakse, et tema on seal visionäär, kes ütleb ära, see on see, mida tavakasutaja tahab, tema tahab sellist lähenemist, tema tahab sellist lihtsus astet, tema tahab sellist disaini. Meie pakume talle seda, et tal on kuidagi see visioon läbi suruda see täpselt nii nagu tema seda ette näeb ja see juhtumisi kuidagi väga hästi läks kokku tarbijaharjumuste ja vaadata tahtmisega. Ja loomulikult mõtlesime marketing, see võrratu ilus seade, mis on parem kui kunagi varem ja ainus asi, mida me ei leiutanud uuesti, on tähestik ja kõik need nii-öelda see, see marketing seal taga on endal super olnud, et noh, see, see revolutsioon tegelikult tuli selle ümber sõduri käitumisharjumustest see seade ise noh, tagantjärgi vaadates võib-olla on revolutsiooniline. Ilmselt, kui me vaatame seda ettekannet, siis me kõik ütlesime vau, et noh, niisugune asi tehti ära. Aga täna vaatame seda natuke läbi roosade prillide, eriti kuna see esimene Aifon ei olnud teab mis kaamera ei olda läppe, ei olnud tal noh, nagu väga palju asju, mida me täna tegelikult selle noh, ta oli ikkagi esimene versioon. Tähestikku Apple tõepoolest ei teinud ümber, aga keelt nad uuendasid küll Aifon 10-ga, sest et nüüd esimest korda ajaloos on inimesel võimalus rääkida sõbraga niimoodi, et ta nägu on kaka. Võib näha seda väikse sammuna inimsuhtluse ajaloos, võib näha seda ka suure sammune, võib-olla tagantjärele tarkus aitab meid. Aga sellised asjad nagu animatulid ka siis ühe sellise funktsionaalse sõna juurde. Ehk siis, et ema otsisid, me kõik teame oma igapäevases internetisuhtluses sõnumivahetuses neid kasutama igasuguseid naerunägusid ja keel suust väljas, üks silm kinni, teine silm punnis nägu, mille puhul päriselus ei oskaks öelda, mis emotsiooni see tegelikult peaks väljendama. Aga tunnetuslikult millegipärast on alati teada, millal seda emotsid näidata, anim otsi siis on selline moosi, kes teeb sinu miimikat järele. Ta teeb, ta näeb, mismoodi sinu nägu liigub ja siis seesama temaatika on, kes on ekraanil, olgu ta siis kakajunn või olgu ta kana või rebane liigutab oma näolihaseid täpselt nii, nagu sina seda tegid ja siis sa saad saata oma sellise miimika b justkui siis kas kana või rebase või kakana või seal on kindlasti veel miljoneid erinevaid nägusid või emotsisid saad saata siis teisele inimesele. Aga jaa, muidugi, sul on õigused. Esimene Aifoun, noh, ühesõnaga ei tulnud mingist tühjast kohast, et tõepoolest see tehnoloogia oli selleks hetkeks küps. Ja marketing on Apple'il muidugi väga-väga tugev. Reklaamiosakond on alati meil olnud, on teinud tublit tööd, aga muidugi, kui sa näed aasta aasta järel kogu aeg ühte ja sama sõnastust, et iga kord nad lubavad, et see on suurim samm edasi, mis üldse eales on tehtud ja et see nüüd ongi revolutsioon, et daamid ja härrad, palju õnne teile, te olete siin Te kogete praegu midagi ajaloolist, kui sa iga aasta kuuled sedasama juttu ja siis tõmmatakse suhteliselt samasugune Toode lõpuks välja sealt lina alt, siis need sõnad kuluvad, mis on muidugi noh, see ei ole midagi erakordselt, sest reklaaminduses lööklausete peal ainult toimibki. Et vahel võib ära petta, et tehakse midagi eriliste tõesti hakkadki uskuma. Praegu toimub mingi revolutsioon, aga noh, kui sulle ikkagi mingi toote plakati peal öeldakse, et see siin on revolutsioon, siis sa ju tead, et, Et see on lihtsalt praegu noh, seal müük toimub müük, et revolutsiooniga ei ole siin mingit pistmist. Aga seda, et me kogu aeg midagi uut ihaleme ja pidevalt vaatame tuleviku poole, eks see käib ilmselt kaasas inimloomusega kogu aeg, tahame, et midagi oleks veel parem. Veel mugavam, veel tervislikum, veel ägedam ja tehnoloogiast me ootame tänapäeval ikka meeletult palju, sest et nii palju ägedat on juba toimunud, eks ole, need ootused on ka ikkagi meeletult kõrged, eks ole, et kui nüüd järgmisele keegi nagu Telepordiga just välja ei tule mingi Telepordi seadeldisega, siis, siis igal juhul me pettume põhimõtteliselt kui mingil määral. Aga muusika puhul ma pean ütlema, tuleb neid pettumusi kõige vähem. Ei, ma tahaksin sulle täna tutvustada sellist suurepärast albumit nagu Flaurboy. Kui me vaatasime Apple'i uute telefonide avaüritust või siukest esitlusüritust, siis seal ühel hetkel võeti lahti ka aidsiuns ja oli näha seal suurelt ilutsemas ekraani peal Tyler öödekvjueeri albumil Flaurboy albumi kaanekujundust. Mis on veel eraldi tore asi, mille peale mõelda, et huvitav, kas Apple müüb plaadifirmadele seda sporti. Tänavu Me esitleme jälle uut taifuuni, kas teie tahate nagu mingit oma artisti sinna? Noh, Aidjunzi menüüsse näiteks see, see ei ole üldse mingisugune väikese vaadatavusega üritus ja ja oleks rumal uskuda, et see jäetakse kuidagi juhuse hooleks, et kellelegi lihtsalt meeldis Tyleri albumist mõttes, eks ta heade paneks temaga kaanekujunduse sinna. No see selleks, aga igal juhul Flaurboy puhul on tegu kindlasti minu jaoks sellise selle aasta saundiga. Et see sound on selline, mida ma mis ühest küljest tekitab äratundmist, mis natuke meenutab mulle ka kõike, mida Tyler on varem teinud, aga samas taastub ikkagi mingisuguse sammu edasi, et tunnetuslikult ma tunnen, et see on see, kuidas 2017 kõlab ja see natuke kõlab nagu, nagu, nagu järgmine samm. Räpiska kõlab. Et ilma pikema sissejuhatuseta, sest see juhataja siis. Ilma pikema järel sissejuhatuseta iva, siin on sulle selline lugu ja kõigile kuulajatele ka loomulikult Yvon, pöördun sinu poole eraldi sellepärast et ma tean, et sul on kerge tõrge Tyleri vastu. Minu eesmärk täna siin on murdase tõrge. Nii Hudet poeg. Vaata, me oleme sellest plaadist varem ka rääkinud paar korda siin saates ja siis ma nagu jah, tunnistasin, et see pole, pole nagu päris minu stiilis hip Tyleri dekreidur ei ole nagu minu sti stiil, hiphopi, mida ma väga armastan. Samas ma olen paar korda seda plaati nüüd pärast seda veel kuulanud, niimoodi noh, püüdnud natuke rohkem sisse minna, kuna see ikka soovitasid, et see on ikka nii hea ja noh, nagu sa tänagi ütlesite, ütlesin seal aasta saun. Aga just naljakal kombel sa selleks esimeseks looks valisid sellise loo, mis mulle võib-olla siit albumilt kõige vähem meeldib. Et see on selline võib-olla, eks agressiivsemaid lugusid siin plaadil ja selline noh ma olen varemgi öelnud, eks ole, agressiivne hip Pole, päris minu teema, aga mul on küsimus sulle, sest siin loos, nagu ma aru saan, teeb kaasa selline artist nagu Eyesseipiir rocki, eks ole, ASAP Rocky. Kas ta on tulnud hiljem, kui EIS saab plokk, kes on üks mu lemmik, hip Poppareid, et kes, kes kumb võttis teiselt nime maha või kuidagi neid Asapeediaaessope ja asju on jube palju tekkinud dollarimärk on muidugi väga oluline seal s-i asemel. Ma ei tea täpselt, aga mu teooria on see, et kas sa kunagi Digimane vaatasid? Jah, ikka kunagi oli nii, et enne kooliminekut tuli just Digimon televiisorist ja siis siis oli aeg kooli minna. Et ma arvan, et seal on mingi digimuutumise sündmus toimunud vahepeal. Nagu sama tegelane plokk ja, ja ASAP Rocky. Jah, just, just just ma seal minu teooria, okei, kui ma eksin, kirjutage meile popkulturistid, Gmail punkom, kuidas asjad tegelikult on, samamoodi kui keegi ekspert kuulab, võiks meid harida selle koha pealt, et kas päriselt siis Apple müüb oma esitlustel neid esitlus artistidele, et kui avaldatakse uus Aifon või uus aipad, Aitjunud lahti võetakse, siis kes otsustab ja mis tingimustel, mis album lõpuks seal ilutseb kõigi nende miljonite vaatajate silme ees. Aga see lugu? Ma aimasin, et see sulle ei pruugi meeldida, see, mida ma tahtsin sulle lastaali see, see saund ikkagi, eks ole, et, et ma tean, et Tyleri puhul ta ongi natukene niisugune nagu käre ja okkaline, eks ole. See on see inglisekeelne prakkeile. Reisiv just nimelt, et ta nagu kraabib, eks ole, natuke nagu nagu kukuks ratta pealt maha ja kraabiks põlve ära krahviks põlve marraskil seal selle asfaldikonarused peal või kruusa peal, et nii ta sageli on ja selle poolest tegelikult sai kuulsaks. Tema esimesed, sellised kuulsamad lood ikkagi sõitsid pigem selle selle vaiba pealt või olid nagu selles registris, et kogu see agressioon ja sihuke nagu ärklemine, see tundus ka mulle esialgu natuke tüütu, aga kuna mulle ta hääl, hääletämber liini väga meeldib. Ta on lihtsalt nagu noh, seda häält ma lihtsalt kuulaks ja kuulaks ja kuulaks, see on nii sügav ja nii ja nii sihuke jällegi niisugune niisugune kruusane ja kare, eks ole. Et see lihtsalt see kannab vägagi. Ja, ja kuna ma nägin kohe ka tema videoid, sest et ta on ikkagi selline tõeline multitalent, et ta mitte ainult ei räpi, vaid reaalselt ise näiteks produtseeris terve selle albumi ja nii on ka varem juhtunud, et ta ikkagi ise produtseerib oma muusikat kat, kuigi ta teeb ka tihti koostööprojekte. Ta ise kujundab sageli oma albumikaaned ja tema räppi kängu Haatjutcher on samuti ikkagi väga selgelt kuidagi nende sihuke visuaalne keel või siuke stilistika on väga selgelt mõjutatud ikkagi sellisest Tyleri taktikepist või tema visioonist. Playboy puhul see Huudad poi on mõnes mõttes nagu sihuke. Ta on pigem see vana Tyler, aga ta on selles suhtes siin albumil pigem erandlik, et üldjoontes album tervikuna on palju mahedam, palju õhulisem, kergem ja isegi võiks öelda, et selline nagu hingestatud südamlikum kui Tyleri varasem kraam ja sellepärast on ka nii pagana huvitav. Jõuame saates veel kuulata teise lugusid ja, ja siis saan sulle pajatada, miks sa ikkagi peaksid väärtustama seda albumit kui ühte paremat 2000 seitsmeteistkümnenda aasta albumit. Aga praegu lähme tagasi Apple'i juurde, sa, Sa ise nagu oled ju Apple'i kasutaja, sul on Aifon olemas, aga mis on sinu nagu päris ootus, kui me peaksime nüüd olema isened visionäritsete Steve Jobs, eks ole, nagu oli see, kes näitas suunda, noh, me kõik, kes vähegi on Apple'i ajalugu uurinud või kes vähegi on süvenenud, teavad, et Steve Jobs on niisugune nagu pooljumal, eks ole, siiamaani happelised, isegi kui säply üritus algas, nüüd Aifon 10 esitlusel, siis manati suurelt või noh, mis manati projektorigalastiaga ütlevad, manati sinna suurele ekraanile hiiglaslik Steve Jobsi pilte siis Tim Cook, praegune Apple'i juht tuli lavale ja rääkis Steve peaks praegu olema siin, et seda kõike näha ja ja et seda kõike nagu seda au nagu enda peale võtta, eks ole. Ja siis pühkis Tim Cook lausa pisara silma, aga samal ajal kui sihuke meeletu hiiglaslik Steve Jobs oli tema taga. Aga kui meie peaksime olema nüüd need Steve Jobsi, et siin ütleme, et okei, areng on loomulikult sihuke järk-järguline, eks ole, on tobe oodata revolutsiooni igal aastal siis mis võiks olla see uus revolutsioon tegelikult, et mis, mis, mis, mis funktsionaalsust veel igatsema, mis mis peaks juhtuma järgmise Apple'i tootega või mitte, ainult appeli, mis, mis võiks olla see järgmine suur asi tehnoloogias, mis päriselt paneks pikali kukkuma? No vaata, need ongi need miljoni dollari küsimused või isegi kohati miljardite dollarite küsimus, et kui sa seda teaksid ja suudaksid ka nagu ära teha, et siis sina oledki see järgmine revolutsionäär, et et noh, siin on, muidugi sa suudad ära teha, moment on isegi veel olulisem, et eks ole, neid ideesid on ju väga lihtne genereerida, ideid on kõigil ja need võivad olla väga head ideed võivad olla väga halvad ideed, aga kui sul ei ole nagu võimekust seda ära teha, siis ei ole revolutsiooni ja natukenene olnud selliseid, sellist ärategemise võimetust kõikide nende asjadega, mida me oleme oodanud, et see ongi nüüd see järgmine revolutsioon. Kui, kui Aifaun oli nüüd juba mõnda aega väljas olnud, hakati rääkima nutikelladest, et miks meile see telefon, kui meil võiks asi ka käe peal olla ja noh, ütleme siin puhul siis kõik need kõla kõlab, hakkad ja kuulujutud sellest, et Apple on ka tegema sama nutikella sundisid teisi nagu ka kuidagi väga vara oma esimeste katsetustega välja tulema ja oli selliseid päris varajasi mängijaid nagu Apple ja teised, kes siis kohe nagu tulid välja, et näete, see ongi nüüd see järgmine seade, see, see asi, mis võib olla üks hetk, asendab meie telefonid ja siin ta on see järgmine revolutsioon ja tuli ka Apple välja oma kellaga, mida kõik jubedus. Et noh, see oli selline seadet. Kui ma, kui ma ei eksi, siis see aasta, millal Apple tuli välja oma oma nutikellaga. Ma apluwatchiga, ma tahan kogu aeg-ajalt aju otsida, kas on Apple Watch, eks ole siis selle aasta alguses olnud kand Electronic Show või siis nagu selle tarbijaelektroonikamessil oli meeletu hulk erinevaid firmasid, kes kõik siis tahtsid näidata oma nutikella ära, enne kui Apple selleni jõuab, et, et noh, nüüd õhus oli kogu aeg tunda, et see on nüüd selline revolutsioon. Ja siis tuli Apple Watch tuli terve hunnik, võib-olla isegi paremaid nutikellasid, kuigi noh, vaata, see on jällegi, et mis on kellelegi parem. Aga eriti midagi ei muutunud. Need inimesed, kes tahtsid nutikell, Anu, ma olen nagu Nutiga lasknud, mõni ostab veel omale mingeid siukseid seadmeid, aga suures osas on ta täitnud mingi väga kitsa niši, mis enamuste inimeste jaoks on see spordi sporditegemise andur või jälgimisseade ja Apple teab seda väga hästi, kogu nende selle aasta üritus selle Apple Watch kolme puhul oli suunatud täpselt sinnapoole, et see on nüüd see kell, mille sa võtad jooksma kaasa sa jooksed mäe otsa või, või hulbid keset avamerd mingisuguse väikese surfilaua peal ja nüüd sa saad kõigile helistada sellest hoolimata, et sul telefon jäi maha. Et siin on nüüd sisseehitatud see helistamise võimekus, aga lõpuks ta on lihtsalt jällegi üks nutikell ja nutikell ei olnud see revolutsioon. Samamoodi võib tuua näiteks Google'i oma nende Google'i prillidega, eks ole, et mingi hetk tuli välja oligi vist Google Glasses oli selle seadme nimi kõik rääkisid, et nüüd noh, see, see nii-öelda kantava tehnoloogia võidukäik on tulemas. Ja noh, muidugi tulid need prillid, inimesed olid kuidagi väga, kes olid siis ääretult entusiastlikud, mina olin natuke nende seas, kes mõttes oh, see nii äge idee, ma tahaks neid õudselt omale ja siis oli terve kari inimesi, kes ütlesid, et ei, see on nagu täiesti mõttetu asi ja siis oli veel veel täitsa tugev, tugev ja vokaalne grupp, oli ka need, kes ütlesid, et inimesed panevad omale kaameraid, pähequid igal pool kaameraga ringi, käimas on nii meeletult õudne gripi, et me ei tohiks üldse seda lubada ja noh, ütleme kogu see segadus ja, ja inimeste nagu arusaamatus selle seadme suhtes, mida noh, keegi ei suutnud selgitada, neile rikkus selle revolutsiooni nagu selles hetkes ära ja noh, olgem ausad, lihtsalt see aeg ei olnud veel valmis, see tehnoloogia ei olnud veel valmis, me teame, et on väga palju asju selle kantava tehnoloogia juures, et kas on siis nüüd see Kelvin prillid või need on hoopis mingid läätsed või mingi kiip meie ajus, mis meile seda infot annab. Aga me teame, et üks hetk, me ise oleme järjest nagu lähedamalt seos seoses selle tehnoloogiaga ja noh, tõenäoliselt kuidagi sellest suunast tuleb see järgmine nii-öelda revolutsiooniline samm, kui see tehnoloogia on valmis, kui need arengud aeglaselt, mis on toimunud nagu tehnoloogias endas jõuavad sinna tasemele, et keegi saab tuua välja sellise seadme, mis tõesti klikib nii paljudele inimestele, et sellest saab see järgmine nutitelefon, sellest saab järgmine seade, mis kõigil peab olema, see on see järgmine teleteleviisor maid, järgmine raadio, järgmine kaasaskantav muusikamängija või kassett või CD-plaat või, või mis iganes, et see on see järgmine seade, mis on kõigil kodus olemas, sellepärast et see on nüüd see viis, kuidas me maailmaga suhestume, see viis, kuidas maailma kogeme ja ja, ja elu elame. Kui ma vaatan, et mismoodi arvutitehnika on arenenud ajas, siis see areng liigub pidevalt sellise Kiirema suutlikkuse poole või nagu võimsuse poole ja samas ka väiksema füüsilise suuruse poole, ehk siis kompaktsus poole, kui kunagi oli arvuti mingisugune selline seadeldis, mis, mille jaoks oli vaja eraldi tuba. Sest et see oligi toa suurune ja siis sealt edasi liiguti üha kompaktsemaks, kuni oli olemas selline asi nagu pressionalkam tüür, eks ole, et iga inimene sai lõpuks endale koju hoopis siukse väikse tööjaama ja siis sai sealt veel minna väiksemaks, eks ole, hakkasid tekkima laptopid. Tekkisid esimesed sellised pihuarvutid, eks ole olnud tahvelarvutid, pihuarvutid mis ka kuidagi vaevaliselt nagu püüdsid murda läbi sellisesse mainstreami, aga ikkagi lõpuks, kui mu mälu mind ei peta, siis nad ei olnud populaarsed ikkagi nad olid sellised nishitooted, mida ostsid ainult inimesed, kellel oli raha üle ja kes, kes niikuinii ostavad kõike uut tehnikat, mis, mis turule tuleb, et ta nagu laiatarbekaubaks ei saanud nii nagu tahvelarvutit. Aga igal juhul ka interneti puhul oli ju mingi hetk internet ainult selline militaartehnika juurde käiv tehnikum militaartehnika juurde käiv tehnika siis mingil hetkel see läks tavainimeste kätte, eks ole, siis sa pead ikka minema mingisse spetsiaalsesse kohta, kus on internet, siis sul tuli modem koju ja nii edasi ja kuni kuni selleni välja, et nüüd me istume siin meil on mõlemal olemas niisugune pisike peopessa mahtuv väike nelinurkne asi on ju, mis on korraga kõik need asjad, mida ma eelpool nimetasin ja mis on kogu aeg igal pool ühenduses, eks ole. Ja nüüd, kui seda loogikat vaadata seda arengut, siis see järgmine loogiline samm siit edasi tundubki olevat see, et me lähme seadme vabaks üleüldse noh, muidugi kuskil peab mingisugune protsessor jääma või mingisugune mingisugune nupuke, mis mõtleb, aga kokkuvõttes Google, lääs, mida sa mainisid, tegelikult oligi ju juba mõnes mõttes samm selles suunas, et meil on liitreaalsus ja me põhimõtteliselt ei vajagi mingisugust extra seadeldist veel juurde vaid kõik info, mida me praegu nagu vajame mingisuguseid tekstid, mida me võib-olla tahame toimetada parasjagu mingid kirjad, mida me tahame kirjutada, nad võivadki olla meil silme ees, ilma et meil oleks vaja eraldi monitori, ilma, et neil oleks vaja eraldi mingit klaviatuuri, isegi et võib olla võib igast tasapinnast saada klaviatuur vajaduse korral, eks ole, kui sinnagi. Me kiirgama sinna peale need nupud, seade saab aru, kuhu peab vajutama, et oleks r-täht, kuhu ta kujutleb, et oleks A-täht ja nii see ongi, et siuke seadme vaba elu. Mõnes mõttes jah, minu kõhutunne, mina panen oma raha selle peale, et ikkagi et Google klaasi tüüpi tehnoloogia tuleb millalgi tagasi, sest VR tehnoloogia praegu mõnes mõttes jätkab seda, mis jäi kuhugi klassiga pooleli, justkui ma ei tea, kas siis ikka on õige öelda, et midagi jäi pooleli, sest alati need ideed ju kanduvad edasi ja tegelikult. Ka klassis on ju veel ikka põhimõtteliselt olemas, nüüd küll tööstuse poole suunatud. Pigem jah, et need, need ajud, need suured ajud, kes seda. Arendavad, kes ta tehnikat meieni toovad, eks nad ju omavahel suhtlevad väga palju ja ja inimesed lähevad ühest firmast töölt ära ja palgatakse teised. Et see nõu hau liigub niikuinii selles tööstuses ju väga orgaaniliselt ringi, et midagi ei katke, kõik kandub kogu aeg edasi. Aga tõesti jah. Ma arvan, et see järgmine samm võiks olla punkt, kus me ei vajagi mingisugust siukest suurt füüsilist objekti, vaid meil on kõik vajalik endaga kaasas. Niimoodi, et me lihtsalt näeme seda, mida on vaja näha. Ja seda, mida ei ole vaja näha, seda ei näe. Kusjuures liitreaalsus on ka minu nägemusel täiesti selline, noh, selge, ma ei tea, kas järgmine või ülejärgmine või, või ma ei tea, mitmes samm, aga ta tuleb kindlasti ja, ja me kõik näeme selle kasu mingil määral noh, tööstuses ammu juba tegeletakse sellega. Ja mis on minu jaoks veel huvitavam. Tegelikult kuidas me hakkame selle infomüraga toime tulema, tänapäeval me räägime meie kahekesi oleme rääkinud mitu korda, kuidas nutitelefon tungib meie eraellu, kui me need kujutaks ette Facebook. Aga nii, et see on seotud selle maailmaga, mis sind ümbritseb, eks ole, et sul on neid noh, ma ei tea, kellel on, kellel ei ole neid tuhandeid pro kes pidevalt peavad ennast väljendama, postitama ja infot jagama ja, ja see ma ei tea, seal on reklaamid ja poliitreklaamid, mis iganes. Ja nüüd kannase üle nagu veel, nii, nii et on nagu pandud meie reaalsuse peale, ehk siis me kõnnime mööda linna, meie sõber on jätnud mingisuguse kritselduse siia seinale, meile teadmiseks, kuhugi on paigutatud nii-öelda sponsoreeritud sõnum ühe maja seina peal, eks ole. Mind kohe huvitab, et kuidas selle digitaalse Grapitiga saab olema, et kui on muinsuskaitse all hoone, et kas sinna siis virtuaalset graffitit tohib teha, et kas hakkab muinsuskaitse siis ka meie virtuaalselt avalikku ruumi kaitsma, et kui me kõnnime mööda linna ja tahaksime võib-olla mingit ilusat hoonet vaadata, et kas me saame kontrollida seda, et sinna peale just näiteks ei tule mõni pop-up reklaam. Et noh, võib-olla sõbra jagatud sisu saad sa öelda, et ma ei taha seda siin näha. Aga kas seda nii-öelda sponsoreeritud sõnumit, mis sinna peale siis nii-öelda ei ole mitte küll provotseeritud, aga noh, ütleme liitreaalsusega paigutatud, et kas seda siis saab ära võtta, et see on nagu ääretult huvitav maailm, mis on, selles on nagunii palju lahedaid võimalusi, noh tõesti sa saadki jätta sõbrale sõnum, et kuule, mine siia, pitsabaari siin on väga hea pitsa tellijust, seda käisin siin eile. Aga samas sa saad ka noh, meeletu hulga infot inimestele niimoodi maailmalt panna. Mulle väga meeldib see, mida sa kirjeldad, Ivo, mulle väga meeldib see, see kõlab just nagu ulmefilmis, aga samas on täiesti mõeldav, et sellised asjad toimuvad veel meie eluajal, sest et see tehnika on ju kõik tegelikult juba olemas, see on juba olemas, lihtsalt ei ole läinud massidesse. Ja siin ongi küsimus ainult selles, et millal koguneb kriitiline mass erinevaid ressursse selleks, et see tehnoloogia muutuks taskukohaseks kõigile ja, ja millal tekib sinna ka piisavalt suur kasutajabaas. Päriselt saakski muutuda selliseks normaalseks igapäevasuhtluse osaks. Et see ei oleks jällegi mingisugune nishi eksperiment. See, mida sa kirjeldasid, on ju videomängusõpradele ammu tuttav, sest et erinevates mängudes selle funktsionaalsus on täiesti olemas, näiteks kuna mängisin viu peal sellist mänginud zombi ju siis oli üks väheseid siukseid nagu ressurss on õudusmänge, uju platvormil, sest Nintendo ju muidu on teada-tuntud selline peresõbralik konsoolitootja ja mängutarkvara tootja. Zombi jõu puhul oli siis võimalus käia ringi mööda Londonit, mis on niisugune, oli selline postapokalüptiline mis tähendab seda, et kõik olid zombid, peale sinu jooksis seal oma seljakotiga ringi ja kurikaga kriketikurikaga, kusjuures tegu oli ikkagi ju Londoniga brittidega briti zombide ja Briti ellu ja ka et siis seal oli võimalus jätta seintele Londoni majade seintele tunnelites sõnumeid teistele mängijatele, kui sa sattusid seda mängima onlainis näiteks ja see oli väga-väga vahva, teine selline mänguhiiu peal, meenub, on seal ta wind köhaadee näiteks, kus oli võimalik siis selliseid noh, hoopis teistsuguse tonaalsusega mäng muidugi supernunnu, hästi värviline, sobilik ka. Ma ei tea, nelja aastastele. Üliarmas mängija, seal oli võimalik siis minna oma väikse purjekaga näiteks merele ja, ja visata räsis pudeli sees kirjakesi või siis joonistusi, sest et uju peal teatavasti sai ka selle pisikese pliiatsiga joonistada, võisid käsitsi mingi sõnumi sinna siis kritseldada ja panna selle sinna pudelisse visata ja siis sa teadsid, et keegi kuskil maailmas, olgu ta siis Uus-Meremaal, Bulgaarias, kus iganes Antarktikas leiad selle sõnumi ühel hetkel võib-olla vastab sulle, see oli nii armas, aga et päriselus seda niimoodi teha tänavatel, bussides, mina oleksin valmis, see tundub lihtsalt väga-väga äge. Tead, milleks me valmis oleme? Ütle mulle, ei, ma olen, ma olen valmis v läheks Daile. Okei, sa oled saanud ennast koguda. Hästi, ma seda lugu ei juhata üldse sisse, ma lihtsalt panen selle mängima, lasen muusikal enda eest kõnelda ja siis vaatame, mis saab Ivo Kanšeed Tyleri albumilt Laurboe. Nii nii, nii see meeldis mulle palju rohkem. Tegelikult ma ütleks, et see on nagu ikka päris päris minu stiilis lugu, et mulle väga meeldis selline väga chill algus, selline väga mõnus pehme taust, millele peale pandud selliseid tähelepanu tõmbavaid elemente, nagu me mitu korda maininud kulmud olid lool olemas, eks ole, kulmud olid peale maalitud, need häälest ära süntesaatorid, mis meenutavad neid lastele müüdud, et noh, ütleme neid lastesüntesaatorid, millel on lihtsalt mingid nupud, Jääle ta teeb midagi, mis meenutab nooti. Et see oli seal olemas muidugi seal loo lõpupoole või siis seal vahekohas oli selline minu jaoks väga palju nostalgilise mälestusi tagasi too hetk, kus oli selline justkui garaažibändi salvestus, kuidas keegi mängib oma mingit esimest punklugu ja ja sealt tuli siis sellise Mõnusa lõuga osa selle loo lõppu, kus siis. Tyleri enda riimidega kaasas käivad rütmid väga hästi, nagu selle trummilöökidega vaheldusid ja tekitasid sellise väga kihvti kaasa vedava rütmi. Ühesõnaga mul mul said sõnad otsa ja see oli nii kihvt. Väga hea, see, mida sa räägid seal muusika mu kõrvadele pärast seda vapustavat muusikapala, mida me kuulasime, ma ei tea, kui palju sa jõudsid jälgida selle loo sõnu mitte eriti siis las ma räägin sulle seda, kui varem võib-olla ärritaski paljusid, just selle oma agressiivse tooniga oma agressiivsete sõnadega, kui, kui vaadata tema live näiteks kas Youtube'ist, siis on näha, et need sarnanevad natuke kohati isegi mingitele sellistele slipp tee Livedele, kus lihtsalt sa näed, et selline möll käib, et ma ei tea, kas see on päris nagu tervislik. Et kas need inimesed seal laval terveks jäävad ja kas, kas kuulajad terveks jäävad, et see kõik tundus nagu selline meeletu nagu hormoonide möll, lihtsalt sihuke nooruslik Testruktiivsus lihtsalt, mis on meile kõigile täiesti arusaadav, tuttav kui mitte enda pealt, niipalju siis vähemalt me oleme seda kõike nagu näinud kõrvalt on ju, oleneb, mis temperamendiga keegi on, aga ikkagi võib tekkida küsimus, et milleks see kõik veel, mille vastu või mida sa tõmbled mida hüppad. Noh, mõnele meeldib, mõnele ei meeldi, aga selle Klaur poja albumi puhul võibki vist öelda, et Tyler on siin natukene maha rahunenud, ta on natuke tõmmanud seda kõva kesta enda pealt ära ja natuke avanud ennast või isegi väga palju avanud ennast tegelikult, sest et kui varasemalt ta sai ka vahel süüdistusi, et ta on homofoobiat, ta ikkagi ütleb mingisuguseid siukseid ambivalentse natuke nagu kuidagi halvustavalt, justkui räägib geidest või kuidagi laksib nende pihta niimoodi, et võiks arvata, et, et tal on mingi probleem. Ja sellele ta vist eelmisel albumil vastas kuidagi niimoodi, et noh, et kuidas saate mind nimetada homofoobiks, kui mul laulab Prancation siin mitme loo peal albumil, eks ole. Francoushen on popmaailmas praegu üks paremaid, üks, üks vapustavamaid arenbiyardist kellega Taylon sõber ja nad teevad tihti koostööd, aga sellise Tyleri vastu põhimõtteliselt nagu loomingu oma loomingus, et ei noh, miks te mind peate, homofoob oma hobiks, kui mul on siin oma homosõber stuudios kohe kõrval ja valvureid. Et siin loos kandsched Tyleri räpib. Et ta pidi ennast kunagi peitma sellises aiamajakeses aiahüvitise kandžijaid, eks ole, ja see on metafoor siis sellele, et eluaeg on kandnud endas mingisuguseid tundeid, millele ta ei ole leidnud kohta ja ta ei ole saanud sellest rääkida oma sõpradele ega mitte kellelegi, et see niisugune kohatu ja ta on alati arvanud, et see läheb üle ühel hetkel, aga nüüd ta nagu saab aru, et see on osa temast ja see, millele ta viitab, ongi otseselt see, et ta armub või armastab ka oma soost inimesi. Ja see sellest väga palju, mingit vahtu ei olegi keerutatud, vähemalt ma ei ole seda nagu. Ma ei ole näinud, et see ise kuidagi pinnale kerkiks, ma olen siin-seal näinud kohe mingisuguseid pealkirju ained? O nimelt need Tyler on nüüd nagu kuidagi heitnud valgust oma seksuaalsusele ja mis see kõik võib tähendada ja nii edasi, sest et ega ta on ju väga palju rääkinud ka sellest, kuidas ta tüdrukutega magada käest on hooletu ja kuidas ta on sihuke möllu möllumees, eks ole, aga lihtsalt et seda tüüpi artist mingi sellise sõnumiga nii avalikult välja tuleb, on jällegi minu jaoks täielik, sihuke samm edasi, kui ma varem arvasin, et hailon väga huvitav ja väga sihuke keerub keerukas garander muusikuna ja artistina üleüldse. Et siis nüüd see kõik läks veel põnevamaks minu jaoks isiklikult, et kõik, et siiani tulnud sisse mingisugune siuke huvitavam seksuaalsuse teema, mingisugune niisugune, üleüldse me oleme rääkinud, et mida mis on räpis lubatud ja mis ei ole või kust see kultuur on kõik nagu tulnud, kuidas see areng on olnud, millised on rats tarid olnud kaheksakümnendatel, millised need olid üheksakümnendatel null nullindatel ja millised nad on nüüd? Mulle tundub, et Hayley on ideaalne näide sellest, milline on üks selline y-põlvkonna hipopart dist, et ta ongi nagu sihuke, et sa näed seal kõiki neid mõjutusi varasemast popkultuurist, sa näed, kui, kui vabalt selle kõigega ümber käib, kuidas ta mängibki fantaseerin samastama saund noh, ongi, et tema saund on korraga niisugune nostalgiline ja samas nagu väga uus ja ka ja ka oma Persona koha pealt on tal võimalus astuda samm veel kaugemale, ehk siis astuda nagu väga otsustav samm kaugemale sellisest nagu macho-mehe kultuuris mille, millega võis teda varem kuidagi rohkem üks-ühele seostada, näed siin jälle üks tüüp, kes agressiivne, saadab kõik. Kuu peale. Ja. Ja noh, saad aru küll, eks ole, et et see kõik on jube põnev. Ja kui sa seda noh, ütleme selle loo sisu niimoodi avad, et see on tõesti noh, need argumendid, et, aga mul on sõpru, mul on sõpru, argumendid on alati väga tüüpilised sellised noh, et, et ma ei saa ju olla kellelegi vihkaja, mul on selliseid sõpru, et noh, me kuuleme neid nii tihti ebasiiralt, et, et see on kuidagi väga raske on neid tõsiselt võtta tihtilugu. Aga, aga noh, tõesti avada ennast läbi oma loomingu, rääkida nendest küsimustest, mis seal võib olla, endal on enda kohta olnud üldse maailma kohta enda ümber, see on ääretult huvitav. Ja, ja eriti just selliste artistide puhul nagu sa rääkisid, et nad on varem ääretult kinnised olnud. Nad on kuidagi ehitanud end ümber mingisugusel väga tugeva kesta. Ja nüüd nad kuidagi mingi hetk oma karjääris mingi hetk oma loomingus nad näevad, et okei, nüüd on see aeg, kui ma tunnen, et ma tahan nagu rääkida päriselt. Ma tahan mingeid asju, mis on minu sees kuidagi läbi oma loomingu teistmoodi välja elada, niimoodi, et ma olen kuidagi paljam. Ma näitan seda, kes ma tegelikult olen, lasen selle läbipaistvus, on, see on huvitav, see on niisugune tegelikult noh, ütleme popprodutsendile väga hea marketing strateegiat. Inimese, kellest me teeme tähe alguses, Me muudame ta kuidagi nii salapäraseks kättesaamatuks ja siis niimoodi ajapikku hakkamatelt avama, et see on lahe narratiiv, ma ei tea, kas seda on tehtud, ma ei ole. Hoolimata saatejuhi tiitlist popkultuurist, ei olema väga süviti analüüsinud kultuuriajalugu. Kindlasti on tehtud selliseid narratiive. Aga sa oled aus ja ausus on pool või pool võitu ja ausus, käid ka popkultuuri juurde, vahel. Nagu ka igasugune ebapädevus. Sihuke eputamine ja teesklemine, valetamine, kõik käib sinna need, ära karda. Iva ühesõnaga, kõik on hästi. Ma võin sulle niipalju öelda, et mina usun, et ta, et keegi teda niimoodi nagu sundinud ei ole, või? Marketingi onu ei ole tal. Kuulake nüüd ennast. Aga. Tead, mis ma mõtlesin selle loo ajal või? No ma mõtlesin, et peaks mingi äpi juba ära tegema või ära patenteerima, kõik meie kuulajad muidugi kuulevad seda, seda äppi kirjeldust, aga kujutad ette, kui meil ongi kõigil, kas need liitreaalsus, prillid või läätsed või mis iganes asjad ja sa rääkisid sellest wind vaikalist, kuidas sa saad neid pudelikirju, kujutad ette, et sa lähed üks hetke mere äärde jalutama ja sinu üllatuseks sinu liitreaalsuse prillide läbi ulbib sinu pooleks pudel kirjaga vaata sängi sätma, ma saan öelda, et ma saadan Jimmyle kirja, aga see jõuab temani ainult siis, kui ta läheb üks päev mere äärde jalutama ja see tuleb talle nagu sealt vee kohalt, ta näeb juba kaugelt. Oi, näed, seal on mulle pudel ja, ja siis ta saab selle nii-öelda noh, mitte kätte võtta, aga ta saab seal avada ja näha, mis sõnum jumala kallale siis jätan. Ja see, see on, see on lahe idee, ma arvan, ma tegelikult väga ootan seda tulevikku. Mina ootan ka ja tulevikus nädala pärast ootab meid ka järgmine popp kuldristide saade, tänasel saatel tõmbame otsad kokku. Ivo, kust saavad kuulajad meiega ühendust võtta? Veel? Ma arvan, et kõige lihtsam on kirjutada oma lemmiksotsiaalmeedia kanalisse, on see seltsis Facebook, Instagram, Twitter otsingusse popkulturistid ja sealt meid leiategi muidugi, kes on nagu vana kooli inimene, et võib kirjutada ka lihtsalt wwwoop kulturistid pom ja leida meie veebilehe, milles siin meie lingid sellest, kuidas saateid hiljem järgi kuulata, pidevalt uuenevad, kuniks need võimalused tekivad, aga kuulake meid, raadio kahe rakendusest, kuulake meid meie koduleheküljel olevatelt linkidelt ja otsige meid sotsiaalmeediast. Meie saadet jääb lõpetama hair looga November ja Kiwa, kui sa ütlesid, et, et see on väga eriline, kui artist avab ennast, kui ta näitab ennast õrnemast küljest, siis siin loos ta väga selgelt räägibki sellest, mis, mis kripeldus, et tal selle kõigega seoses on, mida ta üldse siin albumil on üritanud teha ja mida ta on välja öelnud ja muuhulgas ütleb ka seda, et mis siis, kui nüüd seitsmest rääkinud on minu karjääri lõpp põhimõtteliselt, mis siis, kui ma tegin vea, et ma ennast avasin. Ühesõnaga november kõik saavad mõelda, mis nende jaoks. November, aitäh juba kohtume nädala pärast siinsamas, aitäh kuulamast. Armas kuulaja. Seal deklareeri albumint, klaver, poi, no vem.