Ma olen nüüd valmis alustama sinuga seda rännakut siin väga mõnus ja mul on hea meel, et sa õige hiire üles leidsid. Tere, minu nimi on Ivo krustak. Tere, mina olen Jim Ashilevi ja te kuulate saadet nimega nimega popkultuur riis. Sti seda Esseri kindlasti päris valus kuulata. Läbi sellise natukene vähesema passiga ja rohkem selliste kõrgete helidega raadio, mis sisisesse tõsises niimoodi, et, et köögis nõud hakkasid värisema, arvestades, et harilikul inimesel ei ole kodus korraliku helisüsteemi ja kõlarid, pigem annavad neid kõrgeid sagedusi kui madalamaid või Siskonna madalamaid ka siis kuidagi tasakaalust väljas, kõike on selline tummine, tummine nagu vahele ainult madal ots on mats jah, et, et siis tõepoolest see võis olla valus. Vabandan kõigi ees, kellel oli valus, kui ma ütlesin, meie saate nime, popkulturistid, see on korralikult popkulturistid. Meil on juba kolmas saade raadios ja, ja see täiesti üllatab mind, et kuidas see kõik nagu seni on toiminud, et me olemegi suutnud siia tulla iga nädal teha, salvestada saate ette, siis minna koju hiljem kuulata mina. Mul on nagu küllaltki raske olnud neid saateid kuulased esimesest ma tundsin, et me kuidagi olime natuke liiga kohmetud ja kuidagi see algus ei sujunud, aga teine juba läks päris hästi isegi vist nii hästi, et ma lõpuks enam ei viitsinud väga kuulata need pühapäeval või siis või noh, eelmisel pühapäeval ja, ja pigem siis koristasin ja käisin pesus sellel ajal, nii et aga see on täpselt selline allakäigumärk, tegelikult see on ohumärk, kui sa tunned, et kõik on nagunii hästi, et ma ei hakka enam isegi tegema mingeid lisapingutusi, et asju üle kontrollida ja vaadata, kas ikka on hästi niisugune kerge kahtlus ja ebakindlus ja paranoia käivad tegelikult sellise nagu perfektselt hea perfektsionismi juurde. Et kui on niisugune asi olemas nagu hea perfektsionism. Kindlasti see on või noh, ütleme ikkagi ju Shutwordes taoliselt listilbriitilistus ka või midagi sellist, et tulijaid tulista tähtede poole nagu üks korralik lõunaosariiklane Ameerikas, et võta oma relv kätte, hakka kõmmutama ja seda mõtlesid, see on tegelikult päris ootali taevasse tulistada, tükikesed kuulitavad kuskile alla kukkuma, aga see, see ei ole hea, kui nad kukuvad, seal pole väga ohtlikud, aga kui nad sellise ballistilise trajektooriga jäävad lendama, et on, on, ma ei tea, kui palju nendest on sellised müüdid minu arust isegi müüdi murdetes, seda katsetati ja uuriti, aga aga ta on juhtunud, et kus keegi inimene tulistab niisama oma arust noh, ma ei tea, üle veekogu või mida iganes, aga et kuul on, on jäänud ballistilise trajektooriga ja siis kellelegi pihta läinud, nii et ärge tulistage nagu otseses mõttes tähtede poole. Aga see on selline kõnekäänd. Haasem kõnekäänd ei mõelnud seda, et peaks tulistama nagu kõmmutama hakkama tähtede suunas kindlasti mitte üheski suunas otseselt terve kõmmutama. Arvasin, et seal propageerib siin ikkagi siukest. Aga noh, ütleme niimoodi, et ega mugavustsooni pole ju tekkinud lihtsalt, et ma ei tea miks, aga nüüd, kui mul ei ole enam kohustust neid saateid, noh, ütleme selle montaaži pärast üle kuulata, siis ma pole nii väga nii väga seda teinud, kuidagi sellist mugavustunnet pole jõudnud küll raadioeetris seal tekkida ja raadios ka mitte. Ma just siin ükspäev tegin suure fopaaja ja kirjutasin tänu Autocorrektile väga ebaviisaka kirja raadio kahe hääletöötajana. Ma väga vabandan, ma kirjutasin hiljem, et seal päris minu süü ka, aga ma ikkagi tunnen ennast halvasti. Noh, väga hea, et siis vähemalt midagi kripeldab jah, et ei ole nii, et lepase reega siin lased R2 stuudios, hea tehnika on käes ja eetriaeg on käes ja nüüd nagu ei peagi pingutama kuidagi ära, ära ära on meie tuju vajunud. Ma just tundsin siin enne, kui me enne kui me stuudiosse tulime, me rääkisime sellest, kui, kui ikka selline raske ja keeruline on ja kui palju teha on kõike ja, ja, ja see tundus nagu ääretult halb teema, mida, mida saatesse tuua. Mõtlesime hoopis, et noh, mida inimesed teevad, eks ole selleks, et et tuju parandada või mis see nagu see klassikaline stamp. Janet, sa teed oma selle raske töönädala ära. Issa läheb peole, eks ole, reede õhtul peoõhtu, lähed, käid klubis või käid kontserdil ja kui ma vaatan neid siin täna, kuidas me riides olema, kuidas me välja näeme? Mul on tunne, et me oleme vist rohkem kontserdi kui klubi inimesed või, või sinu puhul võiks teistmoodi öelda? Ei, täpselt nii ongi, ja ma mäletan, et ma ei tea, kas ma olen nagu äkki, kas me üle kolme korra olen niimoodi klubis käin teadlikud, lähme klubi või ma ei kujuta, et selles suhtes on täiesti mööda läinud selline eluviis minust muidugi igal juhul kontserdid on need, kuhu ma olen alati tahtnud minna kontserdile on nagu mingisugune mõte, ma ei ole hea lehes, eales ei ole elanud seda elu. Reede reede on käes, jeedee nädal on möödas, lähen panen oma mingi kõige parema mingisuguse särgi selga ja sõidan sõpradega taksoga grupia tellin jooke ja teen välja ja loodan, et juhtub midagi põnevat, et nagu täiesti nagu mingi teine elu. Aga ma ei igatse seda ka, mul ei ole nagu kahju. Sest et kontserdid on paremad kui random klubiõhtud ja ma ei ole, noh, nüüd sa ütled, kolm korda mul, ma üritasin täna meenutada, kuna eks mu töökaaslane Est hommikul rääkis, et nädalavahetusel sai korra klubis käidud. Püüdsin meenutada, kas ma olen üldse kunagi klubis käinud, et on täiesti võimalik, et ma olen seal käinud mingi kontserdi raames, et ikka tuleb ette neid klubikontserte nii-öelda. Aga mul isegi ma ei suutnud isegi seda meenutada, et, et kas siis on olnud selliseid asju minu elus, et minu nägemus klubides tuleneb vist peamiselt Vaiko Epliku loost. Pidu saab otsa valimistel kunagi selline lugu, kus ta kirjeldas, et, et muusika on jube vali ja hästi palju rahvast on ju kuidagi tihe, kellelegagi rääkida ei saa vetsujärjekorrast pikalt seisma, et minu jaoks on ta alati sellise küllaltki negatiivse tähendusega olnud. Samas kontserdil käia olen ma pigem suur olnud, et ma mäletan väga eredalt seda, kuidas kui ma olin, kui ma olin küllaltki noor, ma ei mäleta, kui vana ma siis võisin olla, kui ma esimest korda nagu suvel läksin tööle, ma võisin siis mingi 10 aastane või 11 aastane olla, et sain ka siis selle suvetööviisid. Ekspress tellinud, töötasin ühes teises kohas. Aga, aga siis seal nagu seda selle palgaraha, mis ma sain selle, see oli nagu juba ette planeeritud teema, et ma lähen tööle sellepärast, et siis septembrikuus sügisel sõita Soome Iron Meideni kontserdile, et see oli nagu minu selline põhiasi, see tuli saavutada, selle saavutasin siis ma käisingi ära esimest korda elus siukse suurel areeni kontserdil, kus siis oligi suur metal bänd, mõistusin küllaltki kaugel sellest kahjuks, aga, aga see kogemus jäi nagu väga pikalt minuga ja pärast seda hakkas tulema, aga järjest rohkem Eestisse mingi periood oli, kus käisid kõik siuksed, vana kooli rokitähed käisid Eestis, seal oli Harry ämm. Mingi hetk oli tyypropale eurie Hiip Alice Cooper on mitu korda Eestis käinud. Airomeedian ise tuli Eestisse, neid ma veel lisaks sellele Soomes mitu korda käisin vaatamas, et tegelikult mingi hetk ma käisin nendel kontserditel hästi palju. Ja, ja siis tekkis selline, ma ei oskagi öelda selline üleküllus, et ma hakkasin nagu tundma, et mis, mis mõte sellel on. Ma istusin seal kontserdipublikus, ma vaatasin, et see on kuidagi niisugune massipsühhoosi, see käitumine, kõik kargama siin kaasa, vehime kätega karjume iga kord, kui bänd nagu käsib ja see ma ei tea, see hakkas mind millegipärast häirima ja, ja noh, eriti häiris mind muidugi see heli ja kõik, mis noh, ütleme Saku Suurhallis nendel suurtel metal kontserditel vist viimane, kus ma seal käisin, oli kui käis siin. Käis mul juudas riist ja iga kord, kui Halphart karjus, siis kogu süsteem läks nagu ülepingesse, need kõlarid hakkasid moonutama ja mul oli kõrvadel valus pärast mitu päeva. Nii et täna isegi ma võin öelda, et ma pole suuremasse kontserdimeeski, et nüüd ma ei tea, mis ma teen, kus ma käin siis õhtut, kus sinagi sa käid kontserdil? Ma ei käi mitte kuskil enam, see on, see on ka hea lahendus ja. Ma käin, käin sinuga siin saadetega vas vahel seal minu kontsert, sihuke hea vaikne rahulik muusikat kuulata normaalse valjudes astmega. Aga klubidest rääkides, kui ma mainisin, et ma olen võib-olla kolm korda käinud, siis nüüd kui ma mõtlen, et mis need kolm korda võisid olla, esimese asjana meenus see, kuidas ma alaealisena käisin olümpia hotellis klubis Bonnie slaid, kus olid vist pühapäeviti sellised klubi ei saa isegi öelda, et õhtut, vaid pigem nagu klubi pärast lõunat alaealistele hoial siin-seal ma käisin küll klassivendadega. Tõesti täpselt selles lootuses panen oma kõige parema T-särgi selga, lähen sõpradega sinna, äkki juhtub midagi põnevat ja see põnev asi, mis võis juhtuda, oligi siis loomulikult, et võib-olla mõni kaunis neiu tuli näiteks tantsima. Võib-olla tuli laudagi istuma, meiega vist korra isegi juhtus nii. Et noh, need olid sihuksed, meeleolukad, sündmused, aga sealt nagu väga nagu arenema ei hakanud midagi, et ma ei saa öelda, et, et, et oleksin leidnud oma esimese korraliku suhte näiteks sealt alaealisena, et seda nagu ei olnud, oli lihtsalt sihuke suur lootus, et äkki aga mulle tundub, et klubid ongi siuksed, unist. Klubid on need kohad, kuhu unistused lähevad surema, kas ei ole mitte nii, ma mõtlen unistuste surnuaeda, korralik klubi, mul, mul pole nagunii palju kogemust, aga nii naljakas, kas sa seda praegu rääkisid, mulle meenus, et loomulikult olen ka mina ju käinud Bonnie ja Clyde'i laste discal novot lasteni, viskan, need olidki jah. Ja, ja minu minu mälestus sellest on, on see, et, et seal klubi vetsus pakuti mulle mingit tabletti, kes pakub, ma ei tea, mingi väike poiss, väike poiss, teistele väiksele poiss, ma, ma olen päris kindel, et ta isegi ei teadnud, mida ta mulle pakub või tegi mingit lolli nalja või arvas, et ta on lahe, kui ta seda teeb. Mina muidugi ei tahtnud seda, sest ma veel vähem sain aru, mis toimub. Ja siis kuna me olime läinud minu sõbra, tema õe ja õe sõbrannaga, siis, siis siis me nagu korra nagu natuke nendega tantsisime. Aga kuna see õe sõbranna ütles, et ma näen välja nagu mitte Salzberg vaid Simpsonitesse Nelson, Nelson Mands et siis mulle mulle nagu jättis kogu see kogemus väga negatiivse mulje ja ja võib-olla see ongi nagu see lapsepõlvetrauma, mistõttu ma enam ei ole kluppi sattunud näed kuule mingit kasu ka sellest muljetamisest, et sa said tegelikult jälile millelegi väga olulisele ja sind isiksusena mõjutanud, mis on muutnud sinu igapäevaseid harjumusi, iganädalasi, sihukseid otsuseid tegelikult, et kus on sinu kohta, kus ei ole, on ju väga huvitav. Aga kontserdid ikkagi ju, noh, mul on kahju iva, et sa oled nagu kaugenenud nüüd sellest kontserti maailmast käest, et mina, minul noh, kuigi ma ei käi kuskil, ei tee midagi, et siis ikkagi ma, ma igatsen tegelikult kontsert. Hiljuti mul oli hea võimalus käia yksiksi kontserdil, mis toimus rock Cafes, see oli väga-väga hea, väga hea saund, väga ülev meeleolu, väga hea, et kõik oli väga-väga hea. Ja, ja enne seda meenub platseebokontsert näiteks siis oli Tallinna lauluväljakul kas kaks suve tagasi midagi sellist, see oli väga fantastiline. Enda arust ma laulusõnu ei suuda meelde jätta, aga seal ma avastasin, et ma laul järsku jalid jah, laulsin peaaegu kõiki laule kaasa, sest et tõesti nagu teismeeast peale olen neid neid albumeid käijanud järjest ja ju nad kuskile nagu alateadvuses see on kinni jäänud, et et, et väga palju häid kontserte on olnud ja väga-väga-väga tahan minna veel, et millest see tõrge nüüd sul tulenes siis täpselt et juude Spristil Läks helisüsteem nagu kuumenes üle, kõik oli liiga vali ja vastik ja, ja mis seal siis nüüd soovid. Mis oleks ideaalne kontsert, kuhu oleksid nüüd valmis minema? See ongi nii naljakas, et mille järgi me seda tegelikult valime, et pärast juuda Spriist olen ma käinud mitmel kontserdil ka mitmel siuksel suuremal kontserdil ja, ja see on täpselt selline kuidagi mingi arusaamad, mitu lahenemineta, mingid bändid, mille kontserdil ma justkui nagu tunnen, et ma pean käima sellepärast et noh, see on niisugune bänd, et ma pean nad ära nägema, et kui kui, kui tuleks Eestisse noh, neid artiste siin mõni andmeid tuleks, David Gilmore või või, või mark, Noklar on need käinud küll paar korda kohtades, kuhu ma kuhu ma nagu läheks või oleksin võinud minna, aga, aga ei ole jõudnud, et võib-olla mark Noklarit läheks ka veel korra kuulama või kui tuisu Zapad oleks Zapableis sappa või kuidas iganes nad ennast tänapäeval erinevate koht case'ide tõttu kutsuvad. Et nende kontserdile läheks ka, aga, aga mul oligi nüüd siin just lõppenud või päevas suvel. Lõppeval suvel oli Fufaythers Riias ja see oli täpselt selline hetk, kus ma teadsin, et okei, Fufaytherist tuleb siia ja ma teadsin, et see päev, kui need piletid müüki tulevad, Mostandad ära ja ma pean sellele kontserdile minema. Sest Fufaythers, minu jaoks on tõesti selline bänd, mida ma pean kuulama minema. Ja, ja just siuksel heal kombel on Fufaytersilist tulnud välja ka uus plaat mida ma nüüd olen natuke jõudnud kuulata ja ma kohe mõtlesin, et kogu see, kogu see kontserdite asi teema tuligi sellest, et Fuffeutherson on jällegi kuidagi teemas. Ja ma tahtsin teiega jagada seda muusikat, et siis ma kohe-kohe mõtlesin, et ma panengi ühe loo peale ja siis räägime edasi, räägime sellest kontserdist ja räägime sellest plaadist. Nii sina ei ole seda lugu vist varem kuulnud? Olen, olen, ma olen seda vist kaks korda kuulnud, kui sa mainisid, et sa tahad sellest albumist rääkida siis juhtumisi ma olin ka pannud näpu peale sellele just enne seda ja mõeldud, et okei, ma pean seda kuulama, sest Fufaythers on ansambel, mille vastu mul mõõtmatu respekt. Ma olen jälginud nende puhul kogu nende niisugust ajalugu, nende arengut, et kõiki neid taustalugusid, miks see bänd on selline, nagu ta on? Mis see kõik üldse tähendab ja nii edasi ja see kõik on ainult suurendanud minu austust nende vastu, nii et ükskõik, mida nad ka ei teeks, mind alati huvitab. Puhvetis on üks selline bänd ja selle albumi puhul on seega kummaline, et mulle tundus, et neil just tuli album välja, kuidas nad juba mulle see tuli nagu välk selgest taevast minu jaoks uus album, konkviitan could. Ja kui ma hakkasin asja uurima, siis kohe nägin, et ei Sonic haju ees nende eelmine album aastal 2014 välja praegu on 2017, kolm aastat, noh, see on nagu päris pikaaegse laeva peal ei ole igasuguse keebee ka. Jah, jah, oli väga Seebeegaa, eks otseselt keegi vist ei oodanud küll nagu uut Fufatherisse plaati, enne kui su singel Rann välja tuli, et see kuidagi see singel tuli küll täiesti nagu välk selgest taevast. Mul vist jäi see märkamata, aga no igal juhul ma nüüd sain kuulata korralikult, ehk siis heade kõlaritega siin stuudios praegu ja, ja, ja mõnus mõnusalt niimoodi valjult, nii et mõnes mõttes jah, ma kuulsin seda praegu esimest korda, aitäh, Ivo. See on siis selle plaadi, mis teine singel, ega ma 100 protsenti kindel ei ole, aga see on nüüd jah siis see, see lugu, millele ka muusikavideo tehti. Kui ma seda muusikavideo nägin, minul hakkas kohe peas nagu peas mängima mingi x valsi teema, et nad olid selle, need olid Dawkro lendu tütred mängisid seal, nad olid kuskil mingisuguses sihukses nagu niukses metsamajakeses ja seal toimus igast siukest värki, mida nagu Exfalzist tavaliselt toimus ja ei, no ma kohe nagu hakkasingi neid sõnu uurimat loo nimel, siis ta skaalast. Mulle kohe tundus, et ja et et võib-olla siin ongi mingi sihuke suur ufotemaatika, et, et noh, et, et meil on terve naabruskond siin taevas, aga ma hakkasin lugema, mida teil krool isasele kohta rääkisid, siis see oli tegelikult veel palju huvitavam. Sellepärast, et me oleme ka siin paar korda rääkinud, kuidas noh, sellised inimesed nagu Niilde kraest haisson on hästi, siuksed sümpaatsed ja, ja nendel on alati huvitav kuulata, kuidas nad räägivad sellest, kuidas me suhestume kosmosega ja krool oli siis ka ühte tema videot vaadanud, kus ta rääkis siis sellest, kuidas me kõik tulenema tähtedest see selline tüüpiline nii-öelda naasev bürool meediastaar Stephen heast kui mitte justkui, vaid kohe päriselt kõik need elemendid, mis meie keha moodustavad, kõik see materjal, see tuleneb kosmosest tähtede plahvatustest, mis on siis niimoodi meieni koondunud ja siia jõudnud, et me, me nagu olemegi sealt ja, ja sellest see lugu nagu alguse saigi, et evali vaadanud taevast vaadanud tähti ja ja siis see mõte oli talle pähe tulnud ja, ja oligi kirjutanud siukse kihvti laulu, et see on minu meelest üks selline väga väga lahe viis läheneda laulu kirjutamisel, et ma olen ise ka nagu püüdnud rohkem sellist teadusmaailma tuua, kui ma mõne loo kirjutada on nad siis nagu tuues sinna juurde siukest nagu seda teadusmaailma poolt, aga seda ääretult raske teha, sest ühest küljest see võib tunduda nagu hästi suurt pingutamine, et sa nagu meelega surud seda sinna sisse ja teisest küljest noh, need, need on sõnad, mida tihti ei ole harjutud üldse nagu loo kontekstis kuulmine, nad võivad seal väga veidrad olla, aga aga see lugu, et Skye, see on, siis on see nagu see on piisavalt poeetiline, aga, aga kui sa seda nagu lugu seal taga tead, siis piisavalt sügav ka. Lisaks kõigele väga tantsukes lugu või siuke niisugune rokilugu, mis kohe tõesti võtab kaasa hüppamat, valjult kuulata. Nõus sinuga ja et kui sa tahad mingisugust teaduslikku teemat või üleüldse mingit oma eriala-spetsiifilist teemat panna laulu sisse, sest et laulud ju meediumina kuidagi väga kergesti võtavad omaks selliseid armastuse teemasid ja igav igatsus ja mingisuguseid siukseid nagu hea tuju teemasid, aga kui sa tahad millestki spetsiifilisest rääkida laulu sees, siis on väga raske seda teha, nii et ei kukuks välja kuidagi õpetavalt millegina kooli papalikutelt nagu koolipapa, haaras kitarri ja mõtles, et teeb õpilastele mingi motiveeriva õpetlikku laulu sellest, kui tore on matemaatika näiteks või, või noh, midagi sellist, et et kuidas ühendada sealse poeetilisus ja siuke. See tarkus seal taga või see mingisugune niisugune spetsiifilisust mingi mingi teema spetsiifilises see on omaette trikk, aga ma ei teadnud seda taustalugu. Et seal on astrofüüsik, Niil asjani mõjutus sees ja nii edasi, et et seda oli väga lahe kuulda muidugi, aga loomulikult see album ongi sihuke vali et seal see on mõeldud paljult kuulamiseks ja, ja noh, niipalju ma olen aimu saanud jah, et on niisugune, et ta kisub tantsule, ta kisub nagu needi rokkima, seda kuulates tekib kohe selline tunne, et seda ei saa kuulata mingite väikeste kõlaritega või väikeste kõrvaklappidega, et inimesed, kes siis praegu sattusid seda kuulama siin saates näiteks väikeste nööpkuularite ka siis väga soovitan ikkagi leida mingisuguseid suured kõlarid kuskil suures saalis kus täielikult kuidagi tuut materjaliga, minge kuskile võimlasse, seal võtke üle käia, mida siis saab ülevalt Ta ega sa võid ju ka väikeste heade kõlaritega teda kodus kuulata, kui sul nad on olla ja siis sõbrale külla ka võimalus, see on kusjuures asi selle pealt küll tagasi tooma meie kultuuri, et tuleb nagu sõpradel külas käia, plaate kuulamas, lähed sõpra sõbra juurde, istute koos laua taha maha, panete plaadi peale, kuulate plaadi otsast lõpuni läbi, siis arutate omavahel. Me oleme sissetulek küll tagasi, see on nagu meie kultuuris ei ole seda vist aga tagasi tuua, kust siis, sest et ma ei mäleta enda jalust ühtegi sellist ei juhtu juhtumit. Varasem, ma ei tea, minu isa ikka väga-väga suure heldimusega räägib meenutamine on küll nagu alati roosilisem, aga kuidas ikka kõik see plaatide vahetamine ja sõpradega kuulamine eriti öösel kuulamine ei olnud ju kõiki kõiki plaate üldse nagu ei tohtinudgi et saada ja siis kui keegi kuskilt midagi sai, siis sa toodi jah, kellelegi juurde keelasin minu isal näiteks lintmakk. Et siis see kindlasti salvestati selle öö jooksul lintmakile ümber, et siis hommikul tagasi anda ja ja muidugi oli, see oli palju kollektiivsem, et noh, näiteks plaadimäed on nüüd nagu tagasi toodud, ma ei tea, kui palju siin nagu noh, ilmselt meie põlvkonna esindajatel on seal selline nišivärk. Aga ma ei tea, ma jala vinüülplaate siis mitte ainult noh, üldse igasugust muusikat võib ju plaadimäel müüa kassette või seedeplaate või kuidas iganes, aga aga noh, vaata kui sõitsid plaadimäed, siis ma kohe kujutasin ette, et inimesed, kellel on kodus nii palju plaate Mägija plaat, plaadimäed, need on mingi, see on siis selle plaadi turgiast. Nii see pärineb ja nüüd on uus mõiste minu jaoks, see on see minu ajaloo nagu tunnetus selles osas, kuna mina ei ole piisavalt vana, et väga nendel nendel käia, et kas oli äkki Harju mägi ja neid kindlasti keegi parandab mind kui ta, kui ta kindlasti teab paremini, kirjutab meile. Aga et saadi siis kokku, see lekib pühapäevane päev vist, kui siis plaadimäel kohtuti ja siis müüdi ja vahetati plaate. Et see on nüüd siis tagasi toodud vist sinilinnus, viimati need üritused toimusid, kus siis ka pühapäevane päev tullakse kokku, müüakse, vahetatakse plaate. Siis on ka toimunud selliseid üritusi, seal isegi olen käinud. No vot siis ei ole päris uus termin, aga, aga seda nimetati kuidagi teisiti. Lihtsalt plaadi turgel. Võib-olla ma ei tea, nüüd ma nüüd ma tunnen, et ma olen nagu kaotanud selle järje ära, aga aga iseenesest nagu see, see nagu muusika kuulamine muusika pärast ja, ja selle nagu tegemine läbi kogu oma oma keha ja mõttega ongi ju nagu üks sihuke kontserdipoint või noh, vähemalt minu jaoks on kontsertitel võib olla erinevaid point, et kas sa lähedki sinna lihtsalt sõpradega meelt lahutama tama või sa lähed sinna seda melu nautima või siis tõesti sa lähedki seda muusikat kuulama ja kuna minu jaoks on see nii väga olnud alati see muusika ja selle bändi nagu nägemine siis mingi hetk mul muutusidki, need kontserdid kuidagi väga häirivaks tihtilugu, eriti kui sa käid siuksel suurtel rokk-kontserditel on see heli sihuke kehvapoolne, õieti kuule, mis toimub, seda rahvast on jube palju, nii et noh, seal on, tunned seda karjumist, röökimist juba palju ei saa seda nagu nautida. Ja noh, ütleme lavastama kõige lähemal ajal on olnud ilmselt vist Aironeidenil Soomes viimati, kus ma siis olin sihuke paar meetrit lavast ja noh, seal nagu enam-vähem näeb, aga kui sa juba nagu kaugemale jääd ja mida suurem kontsert, seda vähem sa tegelikult näed ka seda, mis laval toimub. Fufathers oligi niisugune teadlik otseselt seda bändi ma tahan nii väga näha, et see, see autosõit Riiga või Riiasse liiga liiga ja, ja see nii-öelda kontserdil olemine ja, ja see nii-öelda poole öö ajal tagasi jõudmine kõik see nagu see, see meelatu räsimine on seda väärt, et ma nüüd kuulen seda bändi. Ja mul tulid seal kontserdil olles meelde kõik need asjad, miks mulle ei meeldi kontserditel käia üldiselt nüüd aga teisalt jällegi see oli seda väärt, sest näiteks seesama lugu Sky Neybrahutusele esimene kord, kui ma seda kuulsin, oligi just seal kontserdil. Ja ta on, ta on tõesti sihuke kontserdilugu, eks ole, kusjuures sellel lool teeb, teeb kaasa ka sellise bändi, nagu ta Gils vokalist Alisson, mozzart, kes juhtumisi ka oli seal kontserdil olemas, et ta kyll soojendas, oli üks soojendajatest sufathersile ja tuli ka lavale siis sellel hooajal seda laulma. Ja no tõesti vägev tunne, et isegi isegi kõik need asjad, mis, mis meil muidu nagu väga häirisid, et see püsti seismine Fufathers mängis kolm tundi järjest ja enne seda oli kolm tundi veel soojendajaid. Nii et selleks hetkeks noh, kõigepealt ma olin autos, aga pikalt istunud niimoodi, et jalad olid kangeks jäänud ja siis seisnud väga pikalt, et selg juba valutas ja inimesed minu ümber suitsetasid, mis, ma ei tea, kas see on, kas see on nagu Eestis ka praegu nagu teemad kontserditel suitsetavad, aga tundub, et Riiast siis oli. Ja, ja kogu see värk nagu pidevalt püüdis mind sellest kogemusest välja vedada, sest ma tundsin, et noh, kas need nii palju häirivaid faktoreid. Aga see, see bändi nagu nägemine ja seal kontserdil olemine kuidagi ületas selle, see keeras mingi hetk selle nupu peast kuule, et ma mõtlen liiga palju selle peale, et mis mind siin häirib, selle asemel nagu nautida seda. Ja mul on niisugune tunne, et tänapäeval selleks, et minna kontserdile. Mul peabki see bänd ja see muusika olema nii nagu mõjutav või, või nii nagu tugev minu jaoks. Et ta tõesti keerab selle nupu väljas, ütleb vahet ei ole, vahet ei ole, kõik see nagu muu jura siin, aga see praegu on, on oluline, et sa istud ja naudid seda bändi. Selline kontsert minu elus on olnud Theftound, kui nad käisid rock Cafes mis aastas võis olla kas 2006 mingi selline, et nemad ikkagi tegid ka sellise kontserdi seal, kus kõik oli väga mürarohke, aga kõik oli nii meeldiv selle juures, et tegelikult see ei olnud meeldiv keskkond, kus olla nii-öelda seal nagu mugav, seal oli väga palju inimeseks, olid üksteise vastu pressitud, seal oli väga kuum inimesed olid siuksed, higist, Ligased põhimõtteliselt on niisugune tunne, tekkis nagu inimeste t-särgid oleksid mingisugune sihuke grillahjus, vate kanal, tuleb nahk lahti kuidagi keha küljest võttes tundus et me kõik olime nagu mingis grillahjus ja need p-särgid, mis meil seljas olid täiesti läbimärjad ja bändvel viskas vett peale meile. Et siis me olime varem nagu nahk hakkaks maha tulema, kõigil olime siuksed nagu siukses ühes siukses mülkas kõik koos, aga see oli tohutult nauditav ja, ja see ei tundunud isegi ohtlik mitte, kuigi seal käis sihuke nagu kerge rüselus ka. Sellega midagi seal nagu oli, et see bänd oli nii sõbralik ise tegelikult ja, ja see ja see muusikali nii võimas ja tõesti nagunii võimas, et ma isegi enam otseselt ei mäleta juba pärast kontserti ma enam nagu otseselt ei mäletanud, et mida nad seal mängisid, seal oli nad mängisid paljugi siukest varasemat kraami mis on minu jaoks jäänud nagu natuke kaugeks testamendi puhul kõike muud. Ma olen tõesti nagu tõesti nagu lõhki kuulanud ja kuulan endiselt, aga ikkagi see emotsioon, mis sellest jäi, oli tohutult positiivne. Kuigi võiks ju öelda, et seal samamoodi nagu heliga ei olnud tegelikult hästi liiga vali ja nii edasi. Ja samas, kui ma käisin mässivat äkki kuulamas Saku Suurhallis ja neid ma olen ka Riias käinud, olen sõitnud riigat neid kuulata, ema magasin rannas seal klassivenna ja tema vennaga, väga lahe oli, et, et siukse elamusena, see oli väga lahe. Aga kui nad olid Saku Suurhallis mõnda aega hiljem, siis seal jällegi oli heli väga sihuke tasane, hästi selline selge. Ja see oli jälle teistmoodi, meeletult nauditav, keegi ei tõmmelnud, keegi ei vehkinud ja, ja tõesti, heli oli nii klaar, et ma kuulsin nagu kõik nüansid sealt välja. Ja et noh, kontserdid võivad olla nagunii erinevad ja see sõltub nii palju tegelikult sellest sinu enda ootusest, sinu teekonnast sinna, eks ole, et mida see kõik üleüldse tähendab, mis punktis oma elus oled, kui sa sinna kontserdile satud. Ja see ongi nii põnev tegelikult teatris ka, et noh, teatrit tehes laval olles näiteks mina isiklikult ka vahel mõtlen selle peale, et et see on huvitav, et mina lähen teen oma tööd. Noh, ma tean täpselt, mis siin etenduses juhtuma hakkab, vähemalt mis me oleme omavahel kokkuleppele, et mis siin näidendis sünnile, kuidas keegi näitleb ja nii edasi. Aga kuidas terve saalitäis inimesi tegelikult kõik on siin täiesti eri põhjustel, kes võeti lihtsalt kogemata kaasa või pool juhuslikult, kes kehtuse kelle jaoks see on võib-olla mingisugune kohting, mis muudab tema edasist elukäiku sõna otseses mõttes. Kelle jaoks see on järjekordne teatriõhtu, sest et ta lihtsalt on harjunud aega veetma teatrites. Kelle jaoks on võib-olla esimene etendus, mida te üldse elus näed millest sõltub natuke see, et kas ta järgnevatel aastatel veel tahab minna teatrisse kunagi või mitte. Et see on nii huvitav ja tegelikult sa ei saa mitte iial nendele ootustele vastu tulla ja samamoodi bändid. Noh, see oli väga sarnane olukord, tegelikult bändid, kontserte andmas, näitlejad etendusi andmas, et õhtust õhtusse saab põhimõtteliselt kordad sedasama asja, aga see ei ole ühelgi õhtul sama. Ja lõpuks, mida sa saad teha igal õhtul, lihtsalt olla ise hetkes, anda endast parim ja loota, et see muudab kellegi elu selleks üheks õhtuks, kas või paremaks. Kas sa oled ise ka laval olnud, nagu bändiga olen, olen küll, jah. See on küll, olen bändi teinud ja ma olen ka osalenud lavastustes, kus me oleme bändiga laval, nii et jah, mitmel korral räägime sellest, aga kuulame kõigepealt veel ühe loo mida ka minu teada ei nüüd tähendab isegi jah, täiesti kindlasti mängiti siis, kui Fuforiters Riias esines. See on ka sellel uuel plaadil olemas laadida. See oli nüüd hoopis Fankim ja hoopis teistsuguse lugu, kuigi samamoodi sihuke küllaltki raju veel rajum, isegi kui see näib rõhud, aga aga mulle nii meeldib selle loo Rützee, kuidas trumm on sihuke täiesti sünko sünkopeeritud või selle nii-öelda põhiloogiat kuidagi taob sinna vahele ja siis, kui tuleb refrään, siis läheb kohe nagu täiesti crazy'ks kätte ära ja nõus kõik on väga avar, vali, mõnus, vägev ja need rütmid. Meloodiakäigud on nii tuttavlikku Nifaidlevislikud, aga jällegi selle vähese, sellel lühikese tutvuse pinnalt otsustades, mis mul seal albumiga on. Praeguseks hetkeks ma võin ikkagi öelda, et ta, et et sama vana Fufayd rüsaga kõla poolest on see album midagi sellist, mida ma ei ole neilt varem kuulnud. Et ta on tõesti nii Award, on nagu mingisugune. Et toast saab järsku kontserdisaal või siis ka niisugune tohutu nagu angaar justkui, kui seda korralikult niimoodi valjult kuulata. Väga mõnus. See plaat on selline veider, veider nagu nähtus sufathersi mõttes, et see konkritan could, eks ole, ta ta tõesti nagu kui võisting lait oli, tähendab, siiamaani on minu jaoks nagu selline ideaalne Fufaythersi plaat, et kuidas nagu kõik on kokku tulnud, siis see on selline huvitav nähtus, kus nad nagu liiguvad teisi rada pidi radasid pidi, et nad nagu otsivad seda, seda midagi uut ja proovivad ja julgevad katsetada. Ja nende asjadega on alati see, et noh, ma ei, ma ei tea täna öelda, et oi, see on tõesti mu lemmikplaati, iga lugusid tegelikult on noh, nagu lihtsalt võrratu jääma kuulaks seda lõputut, ta on midagi hoopis sügavamad sellest, et ongi nagu selline otsing ja selline selline katsetamine, proovimine ja need plaadid on alati kuidagi keerukamad, et ma olen selle plaadi võib-olla nüüd kaks korda algusest lõpuni läbi kuulanud ja, ja ma nagu ei ole taga veel päris tutvust teinud, et ta on selline, selline teistmoodi ja, ja üks põhjus oleks kindlasti, on ka selle plaadi produtsent Don kreek, krostin kes on tegelikult rohkem tuntud ja ta on tõesti tuntud produtsent. Selliste artistide puhul nagu Adeele, kelle singli hellõu tema siis aitas valmistada siia eks ole, ma ei tea, sinul veel pink ja, ja Lily Allen ja noh, ütleme sellised nimed, keda sa nagu tihti ei samasta just Fufaythersiga, eks ole. Aga, aga väga super hästi hakkama saanud, et on üks väga armas video internetis animeeritud video, kus siis teie krool on, seletab, kuidas nad selle produtsendiga üldse kohtusid. Ta oli puhkusel Havais ja nägi, nägi seda, seda produtsenti kuskil laua taga, tali, nagu teda varem juba kuulnud, teda varem uurinud oli hull fänn. Nii et ta siis nagu, kui ta nägi kuskil seal nagu õhtusöögilaua juures, siis nägista produtsenti seal Havail puhkamas, siis ta ütles ta jooksist öelda, nagu fänn paiga Resouma ei kao, toome ka, et ma olen sinu nii suur fänn, ma olen nii suur fänn kõigele, mida sa teed. Ma väga vabandan, et ma segan siin praegu õhtusöögi juures, eks Deiw krooli ja praegu ei kujuta ette, et ma olen nii suur fänn ja siis nad olid tundide tundide viisi seal Havail rääkinud muusikast ja, ja hiljem siis ta nagu mingi hetk tagasi jõudis, ta nagu nägi, kui ta selle kõik need plaadid, mis, mis ta oli teinud nagu said nii suureks, nii võimsaks ja kõik need singli asjad tulid välja, siis ta mingi hetkeks mõtlema. Et on aeg-ajalt ka Fufaythers, teeb temaga plaadi ja nende mänedžer oli öelnud, et ei, ei, et see, seda meest ei saa ta nii pisida tallandi, kuid, ja kuid ja aastaid võib-olla need järjekorrad meestunud Sokey fain ja juhtimise järgmine kord Havail olles ta jälle kohtus temaga seal ja siis kuidagi rääkis, et jah, mõtlesime isegi, et kutsume sind produtseerima plaatiaga. Näed, mänedžer ütles, menetlus on võimatu. Teeme ära. Et, et selline huvitav kombinatsioon ja sellel plaadil on nagu kõiki neid nii-öelda neid vanakooli vana kooli Rihve ja, ja sellist huvitavat feelingut, et hästi palju on siin see speech poisi, eriti sellest Pet Shop Boysi aegadesse, on pink Floydi, siin on biitleid. Paul McCartney mängib siin ühel lol trumme ja, ja Justin Timberlake juhtumisi laulis seal ka hällol la laasi taha, et aga väga huvitav kompott on see väga kirev seltskond, soovitan võtta ja kuulata läbi, aga me jäime oma oma diskussiooniga kuidagi sinna seisma, et et sa oled nagu ise bändina ka või nagu bändimehena laval olnud, et kas sulle nagu meeldib pigem kontserti anda või siis noh, võib-olla ka siis siia juurde võtta, sellele etendust anda või meeldib sulle minna kuulama teisi? Mulle meeldib etendust anda rohkem kui kontserti anda. Sest et kõik need korrad, kui ma eludes üritasin bändi teha siis see lõppes alati selle halva tundega, et mulle lihtsalt ei meeldi kuulda ennast laulmas ja pillimängu oskust mul ka eriti ei ole, mul ei ole seda kannatust, et päriselt tehnikat arendada ja ja see kõik oli lihtsalt ärritab, lõppkokkuvõttes mu jaoks, aga etendusel väga naudin. Aga tead selle, selle selle Fufaidlusi albumi puhul, mida me praegu siin järk-järgult avastame, ma ise tunnen ka, et, et äkki see album on pigem selline. Ta ongi selline nagu nishi album fännidele. Ma ei kujuta ette nende kahe loo puhul näiteks, et see album võiks olla kellegi jaoks see hetk, kus ta avastab enda jaoks Vufaljusi. No kindlasti keegi kuskil on ja seda kuulavad miljonid kümned miljonid inimesed üle maailma, eks ole. Kellelegi ju ikka läheb korda ja keegi ikka avastab, aga kui ma mõtlen selle peale, et minu jaoks oli Fufaydusi algpunkt näiteks selline lugu nagu evelong siis vaat see on minu jaoks nagu Fufaitusi olemus või see, kus see kõik nagu kuidagi seal on see, see essents kõige tajutavalt olemas, see on see lugu, mis siiamaani kuidagi paneb mulle, et kõik seest värisema, hingekeeled, kõik värisevad, vibreerivad kuidagi see, see Fufaidluslik sihuke nendesse signatuur, meloodia, mis pean seda kirjeldama siis siis see on korraga selline humoorikas ja kurblik. See ongi see kuidagi, milline see bänd on ka minu arust nad on nagu väga selline nagu sõbralik rokkbänd. Et nad on niisugune siuksed nagu üdini nalja lehedaksid nagu natuke siuksed, lahedad naljamehed ja samas on sealjuures mingisugune, et see on kuskil murtud nali, et seal on ka mingisugune niisugune imelik kurbus on nagu alati kuidagi ka juures. Näiteks long on täpselt selline lugu, kus, kus saund või vabandust, saund, vaid, vaid vaid see meloodia tüüpi meloodia võti on täpselt täpselt niimoodi olemas. Et tõesti praegusele konkriten Gold albumi puhul tundub, et siin mida on põnev avastada, ongi just see kogu see kompott, mida sa kirjeldasid. Et kuhu nad nüüd omadega jõudnud on, miks nad läksid seda rada pidi, mida see nende jaoks võiks tähendada, ehk siis sihuke nagu sihuke triivi ja album. Et sa saad seda nende kulgu nagu kuidagi edasi jälgida, sest et juba nende eelmine album oli ju väga otsinguline talligi oma olemuselt siuke otsing, et nad otsisid oma juuri, nad otsisid üleüldse rokkmuusika ja üleüldse nagu ameerika popmuusika juuri, eks alanud, rändasid terve, terve Ameerika läbimine on peaaegu terve Ameerika Beatlesid sellistes võtmeosariikides võtmelinnades tutvusid seal kohaliku muusikaajalooga, tutvudes kohalike muusikutega ja igas linnas siis kirjutasid ja salvestasid ühe loo. Ja nendest lugudest kokku sai album Sonic hajueises. Sellest albumi saamisloost on ka väga võrratu doksari olemas, eks ole, kus siis igas episoodis nad jõuavad lõpuks selle loo salvestamise, nii et, et noh, seda lugu. Seda tausta teades, see album muutus nagu väga vägevaks, aga huvitaval kombel ma olin, ma olin nii veendun, et jah ja nüüd jooksen poodi, ostan selle albumi nii kaua aega CD-sid osta, ma lähen ja ostan selle CD. Ja sari sai vaadatud ja Ma ei ostnud seda, mul oli lihtsalt see läks mööda ja see lugu oli nagu see taustalugu oli huvitavam, kui see album lõppkokkuvõttes hoiaks ja mulle tundub, konkritan kuulda, et minna minu jaoks nagu sama teed. Jah, see ongi nii huvitav, et see plaat millest sa rääkisid mulle lõpuks nagu endale ei meeldinud, nii väga, ma ei ole teda nagu uuesti tagasi kuulama läinud, aga seda sarja oled sa näinud osa ainult osaliselt mingeid osasid, et noh, ta on nagu tore niisugune muusikalooliselt kihvt ja, ja võib-olla nagu bändi juures ka kihvt, aga ma lihtsalt nagu ei kõnetanud nii väga, et võib-olla me üks hetk avastan ta, vaatan seda sarja, siis hakkan seda plaati meeletut kuulama. Aga aga jah, et kui, kui sa nagu kirjeldasid seda nii-öelda Fufaythersliku meloodiat, kus on nii seda, seda hüperaktiivset rõõmu ja energiat kui kas siis seda nagu seda natukene hapukat nooti, et siis võib-olla võistinglit oligi selline selle Fufaythersi nagu selline ideaalne väljendus ja see plaat oli kindlasti nende seas, mis panevad inimesed selle bändi seda bänd üldse kuulama, et ta oli selline plaatidelt kuulata läbimatuid. Oh nüüd mulle meeldib Vufathers, see plaat on natukene natukene keerukam, see konkurent on could ja. Ma tõesti soovitan teil võtta see plaat ette kuulata niimoodi vähemalt korra läbi nagu testida, kas ta üldse meeldib, ta ei pruugi ja ma olen internetist lugenud, sest me oleme korduvalt rääkinud seda, kuidas ma pean ikkagi oma tunnetele seda kinnitust leidma teiste arvamuste seast. Et mida inimesed üldse arvavad ja need kuidagi kipuvadki niimoodi pooleks minema, kes arvab, et see on huvitav, kes arvab, et see on nagu kift, kes arvab, et nad ei läinud ikkagi piisavalt kaugele või kes arvab, et see pole enam mingi rokk, et noh, neid arvamusi on nagu jube palju. Aga nii ongi ju igal pool täpselt sihuke valim. Erinevaid arvamusi on ju iga albumi puhul, kas ei ole? On küll, või tuleb sulle meelde mõni album, mis on kuidagi rohkem ei tea polariseeriv, et seal on kuidagi teravamad servad mõlemas äärmused või nende, mida kuulsam plaat, seda teravamad vist lõpuks servad on. Kuigi ma ei tea. Saatchientak press Lonely Hearts klappenud on selline plaat, mida nagu pigem vist armastatakse, aga kuigi eks seal on ka väga ekstreemsed ekstreemsed arvamus ja see oli nii ammu ka, et sellel ei olegi enam väga mitte mingit tähtsust. See plaat on praegu päris raju saade, jäi meil kuidagi seekord just muusikaliselt väga niisugune rock n roll. Aga ma ei tea, eelmine oli jällegi niisugune hiphop, mida võiks nimetada tänapäeva tänapäeva rock n rolliks või, või see annab rokkareid? Noh, et nimerullimäega ja siin ei olegi nagu midagi häbeneda selles suhteliselt olümpia hotelli Bonnie ja Clyde'i lastediskotööst välja kasvanud. Kutid, eks ole, teisiti nagu ei saakski. Siuke nime rullime, rullime, kas sa lased mulle natukene Velfaitaksid, kas ma ütlen inimestele, kus nad saavad meid jälgida, kas ma ütlen neile, et popkulturistid, punkt, komm on see, kus me elame? Kas ma ütlen neile, et neid saab jälgida Instagramis Twitteris ja Facebookis ät popkulturistid, kas ma ütlen neile, et popkulturistid Gmail punkt com on see aadress, kuhu saab meile kirjutada? Kas ma ütlen neile, et endiselt me tegeleme sellega, et meie feed, boot kastis feed hakkaks tööle, asi ei seisa meie taga, vaid kuna oleme uues stuudios uues jaamas uues olukorras võtab natuke aega ja me vabandame, kas ma ütlen seda kõike? Pole mõtet. Jah? Jah, on see vastus, aga enam pole vaja, nii et aitäh sulle, Chim. Ja lõpetama jääb plaadi nimilugu, konkritan God aitäh. Ivo. Aitäh kuulamast. Kallid kuulajad.