Ühel mädakuu lõpu neljapäeval sai muumitroll kätte väikese lohemao sellest suurest pruunika veega lombist, mis asus isa võrkkiige puust paremal. Ta polnud muidugi mitte lohe madude püüdmise peal väljas. Ta oli vaid proovinud saada oma kõiki neid pisiloomakesi kelledest põhjamuda kubises sest ta tahtis uurida, kuidas nad ujudes jalgu liigutavad ja et kas nad tõepoolest tagurpidi ujuvad. Aga kui ta klaaspurgi jälle üles tõmbas, oli selles hoopis midagi muud. Ta hoidis purki mõlemate käppadega ega saanud muud teha kui vahtida. Lohemadu ei olnud tikutopsist suurem ja ta ujus liigutades naljakalt oma läbipaistvaid tiibu, mis olid kauni kujuga nagu kuldkala uimed. Kuid ükski kuldkala ei võinud olla nii toredalt kuldne, kui see pisitilluke lohemadu. See sätendas päikesepaistel. Tal oli kulda seljas otse mügaratena. Väike pea oli heleroheline ja silmad kollased nagu sidrun. Iga tema kuue kuldjala otsas oli väike roheline kätt, saba muutus otsa pool rohekaks. Ta oli täiesti imetaoline. Muumitroll keeras kaane kinni, selles olid õhuaugud ja asetas purgi ettevaatlikult samblasele maapinnale. Siis heitis ta kõhuli lohemadu lähedalt uurima. Toojus klaasseina juurde ja avas oma väikesed lõuad, mis olid pisitillukesi valgeid hambaid täis. Ta on vihane, mõtles muumitroll. Ta on vihane, kuigi on ise nii hirmus pisike. Mis peaksin ma tegema, et talle meeldida, et ta mind armastama hakkaks? Ja mida ta sööb? Mida sööb lohemadu? Murelikult järevil tõstis ta purgimaast üles ja hakkas kodu poole kõndima ettevaatlikult, et lohemadu mitte klaasseina vastu loksutada. Ta oli ju nii pisike ja habras. Ma hoian sind ja armastan sind, sosistas muumitroll. Võid öösel magada minu padjal ja kui sa suuremaks kasvavad ja hakkad mind armastama, võid koos minuga meres ujuda. Muumipapa oli just tubakamaad kaevamas. Muidugi oleks talle võinud lohemadu näidata, kuid siiski mitte veel mitte paremal, hoida teda mõni päev üksi ainult enda päralt, nii et omahoidjaga harjuks ja hoida teda salajas kogu ootamisaja jooksul. Seni, kui saabuks kõige toredam moment, kui võiks lohemadu nutik muikamile näidata. Muumitroll surus purgi tugevasti enda vastu ja läks tagaukse poole, nii ükskõikse näoga kui iganes võis. Teised olid kuskil rõdu ees. Ent just siis, kui muumitroll sisse puges, pistise väike, müü oma pea veetünni tagant välja ja hüüdis uudishimulikult. Mis sul seal on? Ei midagi, vastas muumitroll. Sul on mingi purk, ütles müüja, sirutas kaela ja mis selles on, miks sa seda peidad? Muumitroll tormas trepist üles oma tuppa. Ta laskis purgi lauale, vesi loksus ägedalt ja lohemadu oli oma tiivad pea ümber keeranud ning kerasse tõmbunud. Nüüd ajas ta end aeglaselt sirgu ja näitas hambaid. Seda ei juhtu enam kunagi, tõotas muumitroll. Andesta. Ta kruvis kaane lahti, et lohemadu võiks ringi vaadata ja läks siis ust triivi panema. Müü peale, ei võinud kunagi kindel olla. Kui muumitroll tagasi tuli, oli lohemadu veest välja roninud ja istus purgiserval. Muumitroll sirutas ettevaatlikult käpa välja, et teda silitada, dada aga siis avas lohemadu suu ja puhus suust väikese suitsupilve. Ta punane keel välkus välja kui tuleleek ja tõmbus niisama kiiresti jälle tagasi. Ai. Hüüdis muumitroll, sest ta oli kõrvetada saanud mitte palju, kuid siiski lohemadu meeldis talle nüüd rohkem kui kunagi varem. Kas sa oled vihane? Kuule, küsis ta tasa. Kas oled hirmus? Kole ja julm ja tige ja hirmuäratav, mis? Uh, sind väikest armsakest tibi-tibi-tibi lohemadu turtsatas. Muumitroll ronis voodi alla ja otsis välja oma ö moona karbi. Selles olid mõned natuke kõveraks tõmbunud pannkoogid, poolik võileib ja õun. Ta lõikas sellest kõigest väikesi raasukesi ja seadis need lauale lohemao ümber. Tool nuusutas neid veidi, vaatas siis halvustavalt muumitrolliotsa ja sööstis äkki uskumatu kiirusega aknalauale suurel lihava augustikuu kärbse kallale. Kärbes lakkas sumisemast ja pistis selle asemel hoopis virisema. Lohemadu oli oma väikeste roheliste käppadega tema turjast kinni haaranud ja puhus talle nüüd suitsu vastu silmi. Siis ainult yks naps ja väikesed valged hambad haarasid saagist, lõuad avanesid ja kärbes oli kadunud. Lohemadu kugistas ja neelas Nilpsas keelt, kratsis kõrvatagust ja vaatas teise silmaga pilklikult. Muumitroll. Sina aga oskad, rõõmustas muumitroll. Uh, somu väiketilli, Lillyllik. Samas kõmistas muumimamma alumisel korrusel kongi, sest oli hommikuheinaega. Oota mind nüüd ilusti, ütles muumitroll. Tulen tagasi nii ruttu, kui vähegi saab. Ta seisatas silmapilgu ja vaatas, igatsevad pilgul lohemao poole, kellele hellitused sugugi ei meeldinud ja sosistas mu väikes sõbra. Siis jooksis ta kiiresti trepist alla rõdule. Müüja ei olnud veel lusikad pudru sisse panna jõudnud, kui ta juba alustas. Mõned peidavad saladusi purkidesse, suu kinni, ütles muumitroll. Võiks arvata, et mõned koguvad kaanepuruvanakesi või isegi väga suuri tuhatjalgseid, kes paljunevad minuti jooksul sajakordseks, jätkas meil. Ema, ütles muumitroll. Sina ju tead, et kui ma kord saaksin endale mingi väikese loomakese, kes hakkaks mind väga hoidma, siis oleksin minule loll möll, puristus, väike, müü piimaga oma klaasis. Mis küsis isa ajalehest üles vaadates. Muumitroll on leidnud uue loomakese Tase ema. Kas ta hammustab? Ta on nii väike, ta ei suudagi nõnda hammustada, tunda oleks, pomises poeg. Kui ruttu ta kasvab? Küsis memmel. Millal teda näha saab, kas ta rääkida oskab? Muumitroll ei vastanud. Nüüd oli siis jälle kõikuma, hakkas, peaks olema nõnda. Esiti hoiad oma saladuse peidus, siis aga üllatad sellega teenisi. Aga kui elatakse perekonnas, ei tule saladusest ega üllatusest midagi välja. Juba algusest peale on teistele kõik teada ja siis ei ole miski enam tore. Kavatsen minna jõele toitu hankima, ütles muumitroll aeglaselt ja üleolevalt, üleolevalt nagu lohemadu. Ütle neile ema, et nad ei tohi minu tuppa minna. Ma ei vastuta tagajärgede eest. Hea küll. Vastase ema ja heitis pilgu menüüle. Ükski elav hing ei tohi tematuks, panin. Muumitroll sõi väärikalt oma putru. Siis läks ta läbi aia silla poole. Nutika muikama istus oma telgi ees ja värvis õngekorki. Muumitroll vaatas teda ja kohe täitis teda uuesti rõõm lohemao üle. Õhkas ta küll, aga perekond on mõnikord tülikas asi. Nutik muica mühatas midagi möönvalt, ilma et oleks piipu suust võtnud. Silmapilgu aega istusid nad vaikselt meheliku ja sõbraliku, üksteisest arusaamise õhkkonnas. Muide, kuule, ütles muumitroll Läti. Kas oled maailmas ringi rännates mõnikord juhtunud nägema ka lohemadu? Sa ei mõtle siis mitte salamandrit, sisaliku ega krokodilli? Küsis nutik muikam pärast pikka vaikust. Sa mõtled just lohemadu? Ei, nad on otsa lõppenud. Aga võib-olla, ütles muumitroll pikkamööda. Võib-olla siiski on veel üks järelejäänud üks killi keegion purki kinni püüdnud. Nutik muikam tõstis pea uulist teraselt ja märkas, et troll on otse lõhkemas põnevusest ja heameelest. Seepärast ta ütleski vaid tõrjuvalt. Seda ma ei usu. Aga võib-olla, et see poletikku doosistki suurem jääta purskab tuld, ütles muumitroll haigutades. Võimatu, vastas Muttika, kes teadis, kuidas üllatust ettevalmistada tuleb. Ta sõber vaatas üles õhku ja lausus. Päris ehtne kuldne lohemadu, kellel on pisitillukesed, rohelised käpad ja kes on võimeline kellessegi tohutult kiinduma ja alati tema kannul käima. Siis aga hüppas muumitroll püsti ja hüüdis. Mina leidsin sellise, leidsin endale päris oma lohemao. Kui nad on aja poole kõndisid, näitas nutika muica muumid rollile igasuguseid meeleolusid. Kord kahtles kurd hämmastus, kord imetles. Tal tuli see hästi välja. Nad ronisid trepist üles, avasid ettevaatlikult ukse ja astusid ärklituppa. Papa. Veeburg seisis ikka veel laual, aga lohemadu oli kadunud. Muumitroll otsis teda voodi alt ja kummuti tagant. Ta roomas mööda põrandat, otsis ja meelitas. Väike sõbrake, väike illikuku tillu. Väike armas, kulla. Kuule, ütles nutika muikam. Ta istub akna eesriide peal ja lohemadu istus tõepoolest kardinapuu peal, otse lae all. Kuidas ta sinna sai, hüüatas muumitrolli hirmunult, kui ta alla kukub. Kuule, täitsa paigal. Oota natuke. Ära räägi. Ta kiskus oma sängist kõik magamisriided ja laotas need akna alla. Siis võttis ta Hemuli vana liblikapüüdmise võrgu ja hoidis seda lohemao nina ees. Hüppa. Tasakis sho hirmutata minema, ütles nutika muigama. Lohemadu avas lõuad ja Suhises. Ta lõi hambad liblikavõrku ja pistis surisema nagu väikemoos. Tor äkida, sööstis kardinapuult minema ja hakkas mööda laealust lendama. Ta lendab. Ta lendab, hüüdis muumitroll. Lohemadu lendab. Muidugi, ütles nutikam huikab ära kargle niiviisi oli täiesti vagusi. Nüüd peatus lohemadu keset tuba lae all ja ta tiivad värelesid ägedasti nagu ööliblikal. Äkki sööstis ta alla, hammustas muumitrollikõrvas Nietzsche karjatada, tas lendas siis minema ja seadis end nutika muikami õlale istuma. Ta nihutas end otsesele kõrva juurde ja silmad kinni. Hakkas nurru lööma. Raik lontrus ütles nutika muikam täielikus hämmastuses don taris kuu. Mis ta teeb? Sa meeldid talle, ütles muumitroll. Niisku neiu oli väikese müü vanaema juures külas olnud. Õhtupoolikul tuli ta koju ja sai muidugi kohe kuulda, et muumitroll oli lohemao leidnud. Too istus kohvilauas nutika muikami tassi kõrval ja lakkus oma käpi. Ta oli hammustanud kõiki peale nutik muikami ja kui ta vihaseks sai, kuidas ta iga kord kuhugi augu. Kohutavalt armas, ütles niisku neiu. Mis ta nimi on? Tal ei ole mingit erilist nime, ütles muumitroll. Ta on lihtsalt lohemadu. Ta libistas oma käpa ettevaatlikult mööda laudlina nii kaugele, et see lohemao väikest kuldset jalga puudutas. Juhti pööras lohemadu, endal teise otsa turtsus ja puhus suust väikese suitsupilve. Uhku ja armas, hüüdis niisku neiu. Lohemadu tõmbus nutika muikamile lähemale ja nuusutas tema piipu. Sellel kohal, aga, kus ta oli istunud, oli laudlina sees pruun ümmargune auk. Ta võib vahest isegi vahariide sisse augu põletada, arvas muumitrolliema. Aga muidugi kinnitas väike müüd. Kui ta veidi kasvanud on, põletab ta kogu maja maha. Küllap saate näha ta kahmas endale koogitükki. Aga samas lendas lohemadu nagu kuldne raevu haljas talle kallale ja hammustas teda käpast. Säärane põrguline karjus, müü haiglas lohemadu salvrätiga. Ära kiru. Nõnda hakkas Mümmel kohe oma õdenoomimalt, aga muumitroll katkestas teda hüüatades ägedalt. See polnud lohemao süü, ta arvasid, sa kavatsed selle kärbse ära süüa, kes koogi tükilistus. Sind ja sinu lohemadu küll kihvatasin, kellel oli päris tõsiselt valus olnud. Ja pealegi pole see sinu, vaid nutika muikami oma. Näed ju isegi, et ta ei hooli kellestki teisest peale. Tema. Tekkis hetkeline vaikus. Mida krants lobiseb, ütles nutika muikamine tõusis üles. Küllap ta paari tunni pärast teab, kes ta peremees on. No mine siit minema, lenda oma peremehe juurde. Aga lohemadu, kes nutika muikami õlal oli lennanud, klammerdub kõigi oma kuuekäpaga temast kinni ja vurises nagu õmblusmasinad. Nutik muica mõtis eluka näppude vahele ja lükkas ta kohvikannusoojendaja alla. Siis avasta klaasukse ja läks aeda. Ta lämbub seal ära, ütles muumitrolle, kergitas veidi kohvikannusoojendajad. Välgukiirusel sööstis lohemadu selle alt välja, lendas aknale, surus oma käpad vastu ruumi too ja vaatas nutika muikamine järele. Natukese aja pärast hakkas lohemadu vinguma ja ta kullavärvi keha muutus kuni sabaotsani halliks. Lohemaod kadusid täielikult umbes 70 aastat tagasi, ütles muumipapa, järsku. Vaatasin entsüklopeediast. Kõige kauem säilis niinimetatud tundeline liin intensiivselt põletavate omadustega. See liik on eriti põikpäine ega muuda kunagi meelt. Tänan kohvi eest, ütles muumitrolle tõusis. Lähen oma tuppa. Kallis kas laseme lohemaol rõdule jääda küsisema, võtad selle kaasa? Muumitrolli ei lausunud midagi. Ta läks ja avas ukse. Lohemadu, kuidas see välja, niiet sädemete juga järel ja niiskuneiufüllatas. Ei, nüüd ei saa teda enam kunagi tagasi. Miks sa tegid nii? Mina polnud teda jõudnud veel õigesti vaadatagi. Võid minna nutika muikami juurde vaatama, ütles muumitroll pingutatud toonil. Küllap ta istub juba selle õlal. Mu kallis, ütles ema kurvalt. MUU väiketrollike. Nutika muikam oli vaevalt jõudnud õnge vette visata, kui lohemadu juba lennates tulija tema põlvel asus ta otse väeles suurest rõõmust olla jälle siin. Kas käiminema? Mine koju, ütles nutik muica. Kuid ta teadis, et sõnasiat lohemadu ei lähe kunagi minema. Ja nagu talle meenus, võib säärane loom isegi 100 aastaseks elada. Nutik muikam vaatas murelikult väikest läikivat olendit, kes tegi kõik, et talle meeldida. Küll oled sa ilus, ütles ta. Ja küll oleks tore sind endale jätta. Aga sa ju mõistad, et muumitroll lohemadu haigutas, lendas tema kübarale ja tõmbasin selle räbaldunud servale kerasse, et magama jääda. Nutik muikam ohkas ja heitis õnge jõkke. Uus kork ütles läiklevalt ja helepunaselt lainetes. Nutik muikam, teadised, muumid rollil täna õngitsemisisu pole. Võtaks küll kõiki neid hädasid. Tunnid möödusid. Väike loomake käis mõnd kärbest haaramas ja tuli tagasi kübaraäärele magama. Nutika muikam tõmbas välja viis särge ja ühe angerja, mille taga tagasi jõkke laskis, kuna tooni kangesti rabeles. Õhtu eel tuli paat jõge mööda, Allar, selles sõudis keegi noor emul. Kas näkkab, küsis ta keskmist, Moody vastas nutika muikam. Kas sa kavatsed kaugele sõita? Üsna kaugele, vastas Hemul. Viska köis siia rannale, annan sulle veidi kalu kaasa, ütles nutika mi mässinud märja ajalehe sisse ja suitseta lõkke peal, siis neist tuleb maitsev roog. Mis on nende eest tahad? Küsis emul, kes polnud harjunud kingitusi saama. Nutik Molcam naeris, võttis peast kübara ja ühtlasi selle serval magava lohemaa. Kuule nüüd, ütles ta. Vii see elukas nii kaugele, kui saad ja lase lahti kusagil mõnusas kohas, kus on palju kärbseid kübar, keera pesa moodi kokku ja pane see õige mõne põõsa alla, et lohemadu saaks rahus olla. Kas on lohemadu? Küsis emul kõhklevalt. Kas ta hammustab, kui tihti ta süüa saama peab? Nutika muikam läks oma telki ja tuli sealt kohvikannuga tagasi. Ta pistis kannu põhja veidi heinu ja asetas magava lohemao ettevaatlikult nende peale. Siis sulges ta kaane ja ütles. Pista kannu tilast kärbseid sisse ja vahetevahel tilguta sinna mõni sorts vett. Ära tee sellest väljagi, kui kann kuumaks läheb. Ja näe, siit saad, mis sulle lubasin? Paari päeva pärast toiminud nõnda nagu sulle seletasin. Küll on TÖÖ viie säri eest kurises emul hapuna näoga kerides köit paati tagasi. Paat hakkas pärivoolu alla libisema. Ära unustamist sulekübara kohta rääkisin, hüüdis nutik muikam üle jõe. Talle meeldib väga minu kübar. Ja jah jaa, vastase emul jõekääru taha kadudes näpistada. Saag ta küll kindlasti mõtles nutika muica. Ja õigupoolest on ta selle äragi teeninud. Muumitroll ei läinud sealt enne mööda, kui pärast päikeseloojangut. Hüüdis nutik muikale. Hey hey vastas muumitroll. Kas kala said? Üsna väe. Sai tule istuma, kuhu läksin, vaid nii sumasid mööda, pomises muumitroll. Järgnes vaikus. Aga see oli isemoodi vaikus, piinav ja ebaloomulik. Lõpus küsis muumitroll nagu muuseas. Kas ta pimedas hiilgab. Kes? Lohemadu muidugi. Mõtlesin, et oleks naljakas teada, kas selline elukas pimedas hiilgab. Seda maad pooles tõitja, ütles nutika muitav. Mine koju vaatama. Kuid ma lasksin ta välja, hüüdis muumitroll. Kas ta sinu juurde ei tulnud? Vastas nutik, muikami süütas piibu. Säärased väikesed lohemaod teevad seda, mis neile pähe kargab. Kord nii, kord naa ja kui ette juhtub rasvane kärbes, unustavad nad kõik, mis nad on tundnud ja keda väga hoidnud. Vot sellised lohemaad ei maksa neist hoolida. Muumitroll oli jälle tüki aega vait, sisistuste murule ja ütles. Sul võib õigus olla. See on ju ükspuha, kas ta läks oma teed või ei? Olgu, võib-olla oligi nõnda kõigeparem. Kuule, see sinu uus kurk paistab ees väga tore, punane. Õige kena ja möönis nutika muical. Teen sulle niisamasuguse, eks ole, homme saju tuled ongi tema. Muidugi ütles muumitroll iseendast mõista.