Tere, kuidas võtta kokku jutu mõtet tuuma, räägime tänases saates, sest lähenemas on kokkuvõtte kirjutamise võistlus tuum, kas twiterda Teil on kergem või raskem kokkuvõtet kirjutada, muuhulgas ka seda, küsin võistluse korraldusmeeskonna esindajalt Tartu Ülikooli õppejõud Tiit Hennostet. Tere. Tere. Mina olen saate toimetaja Piret Kriivan juba kuuendat korda, tegelikult toimub see keelevõistlus tuum, kus siis igaüks saab panna proovile oma oskuse suurt ja pikka ja mahukat teksti. Kui võtta, kas siis Tiit Hennoste ei ole veel ära õpitud, kas ei ole, see lõpeb kunagise õppimise protsess. Ei ole, ma arvan, et see ei lõpe mitte kunagi sellepärast et, et just eelmine aasta tegin nii-öelda 500 noh, et viis aastat ja tegin kokkuvõtte, et kokkuvõttest ja siis selgus, et noh, need probleemid või vead või muud sellised asjad, et need on kogu aeg ühed ja needsamad aina korduvad, järelikult siis vist ei ole ära õpitud veel, aga noh, pole ka veel kuigi palju õppida aega olnud. Viis aastat ilmselt meie tänases jutuajamises need vead ikkagi üle vaatame, aga alustame sellest otsast. Kuidas žürii tegutseb ja mille alusel žürii artikli või essee valib. Žürii tegutseb lihtsalt zürii tuleb kõigepealt kokku, Juku istub maha ja siis vaatab üksteisele otsa ja seejärel siis otsustab üheskoos, missugune igaühe pakutud artiklitest võiks kõige parem olla, aga kuidas me neid valime, see on natukene udune, aga natuke selge kõigepealt, et, et see oleks selline üldhariv ja puudutaks mingisugust sellist noh, olulist teemat, kultuuri või, või rahvuslust või valetamist ja mis meil siin on olnud. Ja siis, et ta annaks inimesele ka midagi juurde, et me ei ole tahtnud võtta lihtsalt sellist suvalist teksti, et kui ta ikka selle läbi loeb ja mitmed on otse öelnud, et nad hakkasid sellepärast tegema, et neid see asi puudu. Ja noh, ta ei tohiks ka olla mingisugune selline väga teaduslik tekst, ehk siis me otsime neid ikkagi ajalehtedest, tavalistest ajalehtedest, päevalehtedest ja me püüame valida selliseid, mis ei oleks liiga selge. Ühesõnaga, tegelikult on see muidugi natukene absurdne, sellepärast et teeks, peaks olema võimalikult loogiliselt ja selgelt kirjutatud, aga siis on teda kokku võtta võib-olla liiga lihtne. Meenutame kiiresti eelmisi artikleid või esseid, kumb on tegelikult ülekaalus või, või mis vahe nendel on artikkel või essee? Ja küsimus minu arvates on, meil ei ole palju vahet, kui ajakirjandusest rääkida. Kui rääkida teadusest, siis on väga suur vahe, sellepärast et see ei ole üldse teaduslik žanr. Aga eks ta piir läheb umbes sellest, et see on selline, mis viskab probleeme õhku. Ja pakub lahendusi, pakub hüpoteese, aga ta ei tõesta niimoodi loogiliselt ja järjekindlalt. Noh, artikkel, eriti kui tal on teadusi Carti, mis seal siis siis otsib järjekindlalt tõestusi oma asjadele. Ja ESC tavaliselt ongi selline, mis räägib, võib-olla mitmest teemast, läheb ühelt teemalt sujuvalt ja assotsiatiivselt teisele arvutile, kellel on ikka selline, et mul on üks selge point ja üks selge punkt ja ma siis seda ta on kogu aeg. Minu arust, need on ikka ennekõike esseed olnud, meil oli, esimene oli Ilmar Raagi kultuuritust ei ole olemas siis oli Jaak Urmeti minevikku käes vangis, siis kolmandal korral võtsime hoopiski intervjuu. Kätlin Konstabeli edukas valetamine on väga keeruline. See tekitas inimestes palju probleeme ja, ja edasi, me läksime jälle esseede peale, siis oli Martin Ehala väike Eesti ja Suur-Eesti ja eelmisel aastal Eli Emmases liini. Mul on Eestisse lootusrikas usk. Kas see oli tõlkide? Ta oli minu arust, ta oli tõlgitud ja tabeli selle ühe esseevõistluse võit. Võitja tekst. Et ma tahan nagu uurida maad praegu, et mis võiks sel aastal tulla, et kui lai see ampluaa on, et mille hulgast valitakse? Ei, ampluaa lai, tegelikkuses on häda selles, et ega neid tekste ei ole nii kerge leida. Kõigepealt suur hulk tekste on liiga lühikesed ja, ja need, mis on, on pikad noh, me püüame vältida nagu kahte sorti asju. Üks Me püüame vältida selliseid liiga emotsionaalseid teemasid. Me ütleme, et praegu me näiteks laulupeo teema peale ei läheks mitte mingil juhul. Ja me püüame vältida ka selliseid päris poliitikute tekste, et need inimesed, kes siin on kirjutanud, on kas kirjanikud või lide raadid või muud seda tüüpi inimesed mitte siis poliitikud. Ja siis ei jäägi nagu noh, nii väga-väga palju üle. Ja, aga me vaatame läbi kõikvõimalikud erinevad ajalehed ja siis igaüks otsib sealt midagi ja siis lõpuks teeme ja valime ühe välja. Et väga tundliku teema peale ei lähe, aga eestlusest on ometi on ülekaalus, on eestlus. Natukene on jah, kui ma vaatan neid viite siin aga see on olnud niisugune, see ei ole võib-olla nii tundlik teema, võib-olla Jaak Urmet oli näiteks niisugune vägagi tundlik noh, sel hetkel, et eestlastel on liiga palju rahvustunnet ja noh, see on niisugune väga selge, niisugune tundlik, tundlik asi. Aga selle tundliku teemaga lihtsalt see häda, et kui kokkuvõte peaks ikkagi olema niisugune objektiivne ja süsteemne tekstis siis tundliku teema puhul hakatakse põhiliselt oma tundeid väljendama seal ja, ja meid, see nagu väga ei huvita, et see on rohkem niisuguse sotsiaalmeedia teema, neid huvitab see, et, et inimene teeks ikkagi sellise ratsionaalse ja loogilise kokkuvõte mis aitab tal endal ka tegelikult muidugi noh, nii-öelda tunnetest üle olla ja tunnetest natukene lahti saada ja vaadata, et kas selle, kas tema tunnete taga ikkagi on midagi muud ka peale tunnete. No vot, ma ei tea nüüd, kas on liiga tundlikud teemad, kui mina pakuksin teile sinna žüriisse, et Marju Lepajõe intervjuud, see oli intervjuu vormis. Priit Pulleritsu kokkuvõte pealkirjas oli rahvuslikus tuleb jaotada ja selle üle uhke olla. Ja teine võib-olla ma pakuksin Toomas Kiho artikli essee vaim ja võim ja meie, kellel on õigus kõnelda Eesti nimel. Seal on tundlik rail Baltic. Seal on Rail Baltic sees jah, mis kindlasti tekitab otsekohe, ühesõnaga vaata Rail Balticuga ka veel selline häda või noh, kui tuua, see on hea näide selles mõttes, et seal on ainult kaks valikut, kas Rail Baltic on või ei ole. Et kui keegi küsib liiga palju või liiga vähe rahvustunnet, et siis noh, see on selline skaala. Ma võin arutleda ka selle üle, et miski asi on keskmine, aga, aga kõik sellised asjad, kus on ainult kaks valikut, on, ei ole. Neid on nagu, mitte kõige parem valida, sellepärast et sotsiaalmeedia minu arvates on nagunii loonud selle mustvalge maailma, kus kus enam pooltoone ja niisuguseid üleminekut, kuid praktiliselt ei ole. Kas oled minu sõber või ei ole minu sõber? Tähendab teil selle alusteksti valimisel on ka niisugune õpetamise ja kasvatamisega. Kasvatamise mõtet ei ole, aga, aga õpetamise mõte natukene on, sellepärast et noh, me, kes, kes ju neid võiksid seal kirjutada, siis igasugused, aga, aga üks seltskond, keda me kindlasti tahame, et nad kokkuvõtteid kirjutaksid, seal on kooliõpilased. Ja nende jaoks võiks seal jah, natukene niisugust õpetavat mõtet olla. Te nimetasite artikleid, valite lehtedest ajalehtedest, aga pikki artikleid nagu eriti ei olegi, Postimees on siin domineerinud viiel, eelmisel aastal on ka Eesti päevalehest ja Eesti ekspressist üks. Aga, kus on sirp ja müürileht? Peavoolu meedia võtate, jah, ei. Noh, ma ei tea, sirp on kindlasti peavoolu meedia veel kuigi liigub vaikselt nagu alternatiivsus poole müürilehte ei ole peavoolu meedia, seal ei ole näiteks maalehest, mis on väga selgelt peavoolu meedia. Kas see on natukene nagu juhuslik asi tegelikult, aga sirbiga on juhtunud küll niimoodi, et sealt me oleme püüdnud neid kogu aeg otsida, otsisime algusajakirjadest näiteks loomingust. Aga liiga spetsiifilised on enamasti need asjad liiga spetsiifilised või siis sellised, mis on liiga meie arvates liiga keerukad, näiteks ühele koolilapsele. Aga kokkuvõtet ei saa teha, kui asjast aru ei saa, kui seal liiga palju võõraid mõisteid, kus ja nõuab liiga palju eelteadmisi. Selliste pärinevad Ta ei taha. Alternatiivmeedia noh, sealt võib ju, võib ju midagi midagi võtta ka iseenesest. Aga siiamaani ei ole jah ette sattunud, me ei tee nagu sellist vahet otsides, et mis meedias on igaüks otsib sealt, kus ta, kus ta arvab leidvat. Nii tänapäeval ühest küljest on ju nii, et kokkuvõtet on nagu keeruline kirjutada ka teisest küljest suur hulk inimesi sotsiaalmeediasse tegelebki selle kokkuvõtte kirjutamisega või hästi lühidalt asjade kokkuvõtmisega, see on nii Facebookis kui ka päris, kas nendel on kergem või raskem seda kokkuvõtet kirjutada. Raskem asi on nüüd selles, et siin on nüüd kaks erinevat asja minu, minu mõistuse järgi kokkuvõtteid peavad absoluutselt kõik tegema, noh tegelikult meie elu koosnebki kokkuvõtetest alates sellest, et ma koolis vastan tunnis mingisugust, ükskõik üles tükkimis. Kokkuvõte sellest, mis ma olen lugenud ja, ja lõpetades sellega, et õppejõud peab loengut või siis noh, ma ei tea. Poliitik esitab mingisuguse kokkuvõtte oma partei seisukohtadest või, või noh, kõik parlamendikõned on tegelikult kokkuvõtted mingisugustest asjadest. Et kokkuvõte selles mõttes on see, et mul on mingisugune pikem tekst, mul on pikem arutlus ja ma üritan seda lühidalt selgelt loogiliselt, et ära ära öelda. Nüüd Twitteri taga minu arvates ei ole enamasti mitte pikemat teksti, vaid oskus ja tahtmine leida üks selline pläraka, niukene pauk naelapea pihta mis ei ole mitte kokkuvõte millestki suuremast ja Facebookis kehtib natuke pikemal kujul, aga sama siis üks asi, mis minu arvates teeb tegelikult raskemaks nendele inimestele, kes nii mõtlevad ja teine asi on see, et minu mõistuse järgi koosnevad sealsed tekstid ennekõike emotsioonidest, karjatustest isegi sõimust või tühjast paadist, sest ja noh, hüüumärkidest ja muudest sellistest asjadest. Et see on nagu kokkuvõte puhul pikema teksti kokkuvõtte puhul täiesti välistatud asi. Kokkuvõtte tähendab ikkagi sellist ratsionaalset, neutraalset teksti, mitte oma arvamusi millegi kohta, nii et selles mõttes ma arvan, et jah, need, kes on harjunud mõtlema nendes kategooriates sel viisil, nagu, nagu mõeldakse Twitteris või Facebookis, nendel on, on raskem. Aga samas ma olen jälle ka just seda meelt, et need inimesed võiksid õppida natukene ratsionaalsust. Soomes kuuldavasti on twitteris moes kirjandusteoste kokkuvõtmine kahe kolme lausega. Ja, ja mulle meenus selle juures, et kui tuum algas viis aastat tagasi kuus aastat tagasi, siis enne esimest võistlust tehti ka kokkuvõtte Tammsaare tõest ja õigusest. Mina püüdsin teha nüüd siis Twitteri kokkuvõte. Andres ja Krõõt läksid vargamäele elama. Andrese lapsed ei tahtnud vargamäel elada, aga Indrek läks lõpuks ikkagi vargamäele tagasi. Hoia kas ma peaksin seda analüüsima, et see on niisugune hoiakuline kokkuvõte esiteks ja teiseks indeks läks lõpuks ikka vargamäelt minema. Viimane osa lõppeb minu mälu pidi sellega, aga noh, see selleks mulle tuleb sellega seoses hoopis meelde, et Monty Pythoni loniks gets kunagi vist kõige esimesest sarjast, kus oli trusti kadunud aega otsimas kokkuvõtte tegemise võistlus. Et ma olen soovitanud kõigil vaadata seda see on natuke pikem veel kui Tammsaare tõde. Ja see oli suuline kokkuvõte võistluse. Jah, kirjandusteosega on see häda, et seda ilmselt ei saa noh, niimoodi kokku võtta, kuigi Tammsaare ise võttis oma asja täiesti titterlikult kuju esimene köide, võitlus maaga, see kõlbab Twitterisse väga hästi suurepäraselt. Nii et Tammsaare oleks võib-olla Twitteris läbi löönud. Suuliselt. Kõne juurde tulles, kas on võimalik, et võtate, pakute välja suuliseks esitamiseks mõeldud kõnet, mis on pärast lehes avaldatud? Ja arvata nähtavasti on siin mõni nendest olnud, tähendab, ma ei ole päris kindel näiteks minu arust, kas, kui palju Martin Ehala jutt oli enne suuline, aga miks mitte ja sellepärast, et ma siin on nüüd kaks asja, üks on see, et kui ta selle teeb kirjalikuks tekstiks kui see on tõesti suuline ja teeb selle kirjalikuks tekstiks, siis noh, ei ole nagu vahet täpselt samuti ei ole vahet ka sellel, kui see on enne valmis kirjutatud kõne ja noh, nii nagu need Postimehe aastapäev või selle Postimehe arvamusliidrite lõunal. Need kõned on enne valmis kirjutatud ja tekstid lähevad nagu nagu avaldamisele, iseasi et kõneleja ei pruugi ju alata täpselt kinni pidada sellest, mis ta, mis ta kirjutas. Aga kui te peate silmas seda, et, et kas põlgemaks päris suuline, kas nii-öelda siis see on ausalt öeldes hea idee, mille peale me ei ole mõelnud, et ma mõtlesin päris seda, et panen suulise teksti ülesse, inimene kuulab seda ja siis püüab sellest kokkuvõtet teha, see on järgmine etapp võistlusel ja see oleks palju keerukam tegelikult. Kuulata saab kas või mitu korda ju, aga, aga ikkagi aulamis harjumus on ka selline asi, mida tuleb tänapäeval ju ja, ja uuesti õppida ja sellepärast, et loenguid enam ei konspekteerita. Ütleme, konspekteerimine oli ju teatud mõttes kokkuvõtte tegemine, kui ma konspekteerisin loengute ülikooli ajal. Aga kuna tänapäeval noh, mõni paneb diktofoni käima ja, ja mõni kirjutab natuke märkmeid slaidil serva peale ja nii edasi. Ega seda oskust nagu enam ei ole. Te nimetasite, et tahaksite, et kooliõpilased võtaksid agaralt võistlusest osa, et kas olete teinud uurimust, kui palju, kes on osa võtnud ja kas selles mõttes žürii ootused täitunud? Žürii ootused on järjest enam täituda, vot päris täpselt ei saa teada, kui palju on kooliõpilasi, aga seal on ikkagi iga aasta järjest enam ja enam nii-öelda nooremaid inimesi, noh, seal on lihtsalt häda selles, et kes on näiteks 19 või 20, me ei tea, kas ta on kooliõpilane. Et me ei küsi, nagu kastan kooli õpilane või mitte. Aga vanust me oleme püüdnud kirja saada ja neid nooremaid on igal aastal järjest juurde tulnud ja keskmine vanus on kõikunud umbes niisuguse 25 30 vahel. Nii et see on, on küllalt noored inimesed, kes seal, kes seal osalevad. Aga tegelikult me tahaks muidugi koolilapsi kogu aeg järjest juurde ja juurde ja juurde saada, sellepärast et kokkuvõtet tuleb õppida, tegema ja harjutada ikkagi nagu nooremas eas, kuigi meil on ka kaheksakümneaastased osalenud. Kuidas neil on läinud keskmise etteotsa, ei ole keegi tuld, aga vot ma nüüd ei võtnud paberit kaasa, aga minu arvates mingi auhinna on vähemalt üks kord saanud küll inimene, kes oli noh, nii-öelda pensioniealine Nii, aga nüüd on siis aeg meelde tuletada, et mis on need põhimõtted, mida kokkuvõtte tegemisel arvestada. No kõige esimene põhimõte on see, et lugeda see tekst hakatuseks läbi. Kui ma neid kokkuvõtteid loen, siis mõnigi kord ma saan nii-öelda vana õppejõuna perfektselt aru, et inimene ana hakanud kohe kokkuvõtet kirjutama. Kui ta ei ole seda enne läbi lugenud, siis on kindel, et sealt seda tuuma üles ei leita. Ja teiseks on üsna tavaline teksti algusosast on väga põhjalik kokkuvõte ja lõpuosa on ära kadunud. Nii et esimene asi lugeda läbi otsida ikkagi see tuum üles see keskne teema, see keskne idee, see keskne väide, mis seal sees on ja see tuleb kõigepealt endale ära sõnastada, see on ükskõik millise quote puhul niimoodi või sellise lühikese teksti puhul olgu see siis Tammsaare või, või uurimisprojekt. Kui seda tuuma ei ole, siis noh, nii-öelda zürii edasi ei loe siis läbikukkunud nüüd teine asi, mis on, on just see, et vaadata, siis tuleb otsida üles noh, niisugused nii-öelda allteesid all väited või teised vähem tähtsad asjad, mis seal sees on ja siis need välja kirjutada endale. See on nagu teine oluline asi. Kui sealt näiteks midagi on veidikene puudu, siis on juba väiksem probleem nüüd kolmas, oluline asi on see, et kokkuvõte ei, ei peaks sisaldama pikka sissejuhatust, kokkuvõta sellesse. Et mul on ikka meeles, kui Martin Ehala, see väike Eesti ja Suur-Eesti tekst oli siis seal tema loosta kirjutas alguses sellest, kuidas ta käis Londonis Välis-Eesti emakeeleõpetajate kokkusaamisel ja mis seal tehti ja nii edasi. Ja siis mitmed kokkuvõtted rääkisid ka pool aega sellest, kuidas Martin Ehala Londonis käis. Et see ei olnud nagu nagu asja point. Ja siis järgmine asi, mis on, on väga oluline, on see, et see kokkuvõte peab olema ise ka terviklik, sest ehk siis kokkuvõte on niisugune, et kui mina seda loen, siis ma saan aru, mida out tor öelda tahtis. Ta on siis natukene üldisem alati, ta ei ole nii detailne kui see, mida autor öelda tahtis, sinna ei mahu tihti näiteid või mahub väga vähe näiteid. Aga ma saan aru, mida autor on öelnud, missugune on tema, et viis missugune on tema loogika, mida ta on tahtnud nagu selle tekstiga ütelda. Ja mõnikord nad kipuvad lagunema killukest, eks lihtsalt. Ehk siis kasulik on anda enne töö ärasaatmist vikerraadiosse sõbrale või kellelegi. Ja teisele lugeda, läbi lugeda ja just nimelt, et kas ta saab aru, milles on asi? See oleks väga kasulik mõte, sellepärast et kui ma ise olen mitu korda seda teksti lugenud, noh, niimoodi siis minu kuklas tiksuvad selle algteksti, et ma kirjutan lause ja ma saan sellest lausest aru, kokkuvõte lausest sellepärast et mul on kuklasse allteksti mõte kusagil mälus, aga, aga kui nüüd see loeb, kes pole algteksti lugenud, siis temal seda tausta ei ole. Ja noh, viimane asi, ma kordaks uuesti üle sellesama asja, mis juba siin alguses oli, et kokkuvõte on ikkagi nagu neutraalne tekst. Kui keegi tahab sellesama asja kohta mingisuguseid hinnanguid või arvamusi või muid asju lisada, siis need on niisugune eraldi eraldi teema ja, ja eraldi asi selle juures. Täiesti, aga need on niisugused põhilised põhilised asjad, mis, mis tuleb meeles pidada. Mul on siin välja võetud ka eelmise aasta võidu kokku. Aljona karbochin on selle kirjutanud, ma loen esimese lause ette. Emma, naastes Prantsusmaa reisilt Eestisse, leiab postkastist muude kirjade hulgast immigratsioonivastase Pam Fleti mis tekitab temas kui soome immigrandis vähemusrahvuse esindajas ja kirjanikust nördimust. Sellise võõraviha retoorika mujalt Euroopast Eestisse levimise pärast. Mis ma küsida tahan, on see, et kas stiil peab säilima, kui kokkuvõtet kirjutada ja kas lauseehitus ja kõik sellised asjad peavad säilima. Ei, see oli nüüd hirmuäratavalt pikk laud. Mina soovitaksin alatiivse lühjemaid lahusid kirjutada, aga samas kui ma seda lauset kuulasid ja siis ma sain sellest lausest päris hästi aru, ehk siis ta oli tahtnud sinna kokku panna võimalikult palju mõtteid, umbes nii nagu uudise esimesse lausesse. Mina ise soovitan lühikesi ja lihtsamaid lauseid. Aga me ei hinda seda, kas see on stiililt kaunis või midagi muud sellist. Aga see, mida me taunime või see, mis žüriile ei meeldi, on see, kui lause on segane. Kui seal on argikeelsusi, kui seal on lihtsalt vääraid sõnu, sest osa inimesi kasutab tänapäeval sõnu niimoodi, nagu eesti keeles ei kasutata, vaata kui seal on, noh, ütleme netikeelejooni järsku üha enam tuleb sisse ilma öeldiseta lauseid, mis on netikeeles, aga ei ole eesti kirjakeeles. Ühesõnaga, see oleks nagu tavaline kirjakeel. Üks asi veel võib-olla siia otsa. Minu arvates on oluline öelda, et ega me kunagi ei ole ideaalset teksti leidnud. Me oleme valinud selle, mis on kõige parem sel aastal. Kui eeldada, et te võtate raske algteksti, siis kas kokkuvõte võib olla kirjutatud selgimas keeles, kui algallikas? Ja, ja loomulikult loomulikult ta võikski olla selgemast keeles, tihti on ju kokkuvõtted need noh, vähemalt teaduselus on niimoodi, et paljud sellised väga kuulsad teadusartiklid on nii segased, et mitte keegi ei saa aru, mis seal on ja siis ajapikku õpikukirjutajad leiavad neist, et selge tuuma üles ja pärast loevad kõik neid kokkuvõtteid. Igal juhul ta ei tohiks järgida autori segasus. Nii nüüd on aeg rääkida, kuidas see asi ja millal see asi kõik toimub. Sel aastal toimub siis juba järgmise nädala lõpus järgmise nädala, siis reedel ja laupäeval hommikul täpselt ei ole veel paigale pandud, mis kell avatakse siis vikerraadio koduleheküljel, see tekst ja laupäeva õhtul tuleb tema siis kõige viimasena ära saata, ehk teisisõnu inimene võib sealt selle teksti kopeerida, sellega toimetada seda nii, nagu tema ise tahab ja pärast ainult oma kokkuvõtte sinna sõnastada. Et ta ei pea mingil juhul istuma seal taga ja ahvikiirusel seda seda kokkuvõtet tegema. Ja osaleda võivad absoluutselt kõik inimesed, ükskõik mis kell võib alustada, peaasi, et on enne lõpu ära saadetud, aga ma soovitan küll ühte asja, et saata ära ikkagi näiteks natukene varem kui päris lõpus, sest mõne inimesega on juhtunud niimoodi, et nad on kurvalt kirjutanud, et no viimasel hetkel tulin ja kui jõudsin kohale, siis oli juba kinni. Ega masin ei mõtle, masin paneb selle augu lihtsalt lihtsalt kinni ja osalema, me ootame absoluutselt kõiki kooliõpilastest, kuni noh, ajakirjanikke, nii parlamendisaadikut, tutteni, valitsuse liikmeteni, ülikooli õppejõudude, nii üks kõikeleni Poliitikud, kes enne valimisi võiksid ennast selgelt ja kokkuvõtlikult väljendada. Oya Nad võiksid harjutada, siis on neil päris hea minna natukene hiljem ja, ja siis suudavad ehk mingi selge mõttega suust välja öelda. Aga kõik toimub ikkagi masinas, ümbriku kirja ei ole mõtet saata. Ei, ainult aga ma ütlen, et inimene saab kopeerida sealt masinast enda arvutisse selle teksti või kasvõi paberile siis selle valmis teha ja, ja uuesti siis sinna nii-öelda masinasse panna, kes on harjunud paberile kirjutama ja, ja ei ole keelatud abi kasutamine, võib üksi osaleda või võistkonnana või istuda kodus ja kasutada kõiki raamatuid mis vähegi vaja on, ma isegi soovitan, et kui näiteks ei saa ikka mõnest sõnast aru või, või tundub, et seal on näiteks noh, ma ei tea teinekord olnud näiteks mingi lühend. Et siis siis tasub ikkagi rahulikult otsida, otsida abi Nende tegemiseks ja minu soovitus ausalt öeldes on ka selline, et näiteks teha reedel tekst valmis, siis panna laupäevani seisma ja vaadata laupäeval veel üle, et kas siis ka hea tundub. Siis on vahepeal olnud mõtlemise aega ja värske pilguga vaadata värske pilk ja, ja siis on see algtekst natukene ka purunenud ja, ja vaatad oma teksti sihukese pilguga, et kes selle jama nüüd on kirjutanud, kirjutad uue võistkonnana oleks tõepoolest, võib olla huvitav osaleda, sest siis tekib võib olla suur arutelu nende teemade üle ja saab endale üks või teine asi selgemaks ja, ja, ja noh meil on olnud ikkagi mitukümmend võistkonda, iga kord, ega ma ei tea, kuidas nad oma rolle on jaotanud, aga näiteks mõned õpetajad on rääkinud, et et kes on lasknud seda teha koolitunnis näiteks Abanud näiteks mõne klassi osalema, et, et nad ei lase üksi teha, vaid just nimelt panevad mitu inimest kokku annavad sõnaraamatuid ja muud asjad kätte ja siis tekib vaidlusi, tekib arutlus ja ja tulemus on, on kindlasti parem ja inimesed mõtlevad ja arutlevad selle üle, et mis selle asja point nüüd võiks olla ja kuidas seda oleks kõige parem ütelda. Auhinnad on ka, millega inimesi meelitada, on? Raha, anname, oo, ohohoo raha anname täpselt auhinnad seal praegu ei ole veel kirja pandud, me paneme need nüüd järgmise nädala alguses kirja. Esimene auhind antakse igal juhul välja see on meie põhimõte, see tähendab, et, et ka see, kui kõik žüriiliikmed ei ole päris rahul selle tööga, mis on kõige parem, siis me anname igal juhul esimese auhinna välja. Me ei ütle kunagi niimoodi, nagu, nagu ilukirjanduses mõnikord öeldakse. Kuna esimese auhinnaväärilisi töid ei olnud ja nii edasi, aga teisi ja kolmandaid auhindu, siis me jagame küll niimoodi, et me vaatame siis näiteks need järgmised tööd sealt, mis on, ja siis vaatame, kui palju nad sellest esimesest tööst alla jäävad ja, ja kui palju on, meie arvavad S1 tasemega töid ja siis ja anname need auhinnad sealt välja. Ja siis paremale võistkonnale on eraldi auhind, parimale kooliõpilasele on eraldi auhind ja lisaks sellele siis saadame veel ploomi, mille saab välja printida ja seina peale panna. Ja on igale osavõtjale on osavõtja diplom ja siis 25-le paremale on siis diplomit, vaat nad on saanud seal kas siis esimese, teise või kolmanda koha või jõudnud 25 parema sekka. Selge aitäh, Tartu Ülikooli õppejõud Tiit Hennoste ja, ja ei midagi muud, kui julgelt kõik proovima ja kaasa mõtlema ja, ja mina ootan põnevusega seda, missugune essee välja valitakse. Julgelt proovima võib öelda ka veel, noh, niimoodi, et kui te saate auhinna, siis on raha ja au, aga kui te auhinda ei saa, siis ei saa mitte keegi teada, et te seal olete olnud, sellepärast et meie näeme ainult numbrikoode ja nimesid, me näeme ainult nendel inimestel, kes auhinnale tulevad. Suur tänu, Tiit Hennoste, palun.