Tere kuulama keelesaadet eesti keele lauseõpetuse raamatust, mis on kolmas Eesti keele varamu sarja keeleraamatutest ja kannab pealkirja süntaks. Raamatu on kirjutanud Tartu Ülikooli teadlased ja keelesaatesse palusin emeriitprofessor Mati Erelt kes kolleegide sõnul on selle suure töö hakatuse teinud ja suurem osa tööst ka. Tere päevast. Mina olen saatejuht Piret Kriivan ja võib-olla kõigepealt tutvustate, palun, mis raamat see selline on? Eesti keele arengukavas, mille koostas Eesti keelenõukogu ja võeti vastu 2010. aastal valitsuses oli siis ette nähtud kaheksa eesti keele tervikkäsitluse koostamine. Tänapäeva eesti keelt hõlmasid neist tervikesid ütlustest siis viis eesti keele hääldus eesti keele sõnamoodustusvormiõpetus ehk morfoloogia, sõnamoodustuse süntaks või lausa õpetus. Kaks neist on siis juba varem ilmunud, see on eesti keele hääldus ja ja sõnamoodustus. Ja siis tänavu kevadel ilmus meie paks Eesti keele lauseõpetus ja loodetavasti selle aasta jooksul veel ilmub eesti keele morfoloogia ja suuline eesti keel. Millega siis õieti tegemist on? See on siis raamat, millega tahetakse anda võimalikult täielik teaduslik pilt eesti keele lauseehituses selle praeguse seisuga? See ei ole päris igameheraamat või, või rahvaraamat, vaid pigem asjatundjatele mõeldud raamat. Seda hakkavad kasutama eesti keeleuurijad, sest mingi üksikprobleemi lahendamiseks on vaja tunda laiemat tausta. Praegu on seda laiemat tausta väga raske saada, sest kogu info on pillatud laiali üksikutes artiklitesse, millest siis paljud on ilmunud ka välismaal ja kirjutatud tavaliselt siis inglise keeles. Seda raamatut hakkavad tõenäoliselt kasutama ja loodetavasti kasutama õppejõud oma loengute koostamisel üliõpilased, kes kirjutavad bakalaureuse ja magistritöid, keelekorraldajat, kes koostavad keele käsiraamatuid. Aga miks ka mitte ka lihtsalt asjahuvilised. Ma rõhutaksin veel, et tegemist on kirjeldava ehk deskriptiivse käsitlusega. Selles esitatakse asju nii, nagu nad tegelikult esinevad, mitte nii, nagu nad peaksid esinema. See ei tähenda muidugi seda, et, et me täielikult hoiduksime kas või märkuste korras keelekorralduslike hinnangute andmisest. Aga lihtsalt see ei ole meie raamatu põhieesmärk. Laiemale kasutajaskonnale mõeldud keele käsiraamatuid on muidugi äärmiselt vajalikud. Ma olen neid ka ise koostanud näiteks seal eesti keele käsiraamat või lause, õigekeelsuse ja mitmed muud asjad. Aga need on omaette asjad, mis erinevad siis nendest deskriptiivse, sest käsitlustest mitte üksnes sisult, vaid ka üldarusaadava esituslaadi poolest. Aga mis nüüd sellesse deskriptiivse esse tervikkäsitluses puutub, siis seda tüüpi käsitlusi, nagu see kõnealune süntaks ja teisedki varamu sarja tervikkäsitlused. Selliseid raamatuid oleks vaja koostada perioodiliselt, sest eesti keele uurimine areneb edasi, areneb ka või muutub ka keel ise. Viimane terviklik, selline normatiivne deskriptiivse tervikkäsitlus ilmus veerand sajandit tagasi. See oli keele ja Kirjanduse Instituudis praeguses Eesti keele instituudis koostatud selle grammatikasektoris täpsemalt koostatud kaheosaline eesti keele grammatika süntaksikäsitlusele teine osa ja see ilmus 1993. aastal. Olin selle grammatika peatoimetaja. Aga üheksakümnendatel aastatel toimus eesti keele lauseehituse uurimises väga suur areng, nagu üldse keele uurimises. Juurde tuli palju uusi uurijaid, tihenesid sidemed lääne teadlastega hakati tegelema uute suundadega nagu süntaktiline, tüpoloogia ja, ja nii edasi. Avaldati rohkesti artiklit ja teiselt poolt tol ajal ju arenes väga kiiresti arvutustehnika mis võimaldas luua mahukaid keele korpusi ja kus ta oli siis võimalik saada üsna kiiresti lihtsal viisil vajalikke andmeid nähtuste esimese kohta, eriti nende esinemissageduse kohta. Seetõttu oli vajadus sellise kokkuvõtva tervikkäsitluse järele eriti suur. Aga muidugi see keeleteadus areneb edasi ja keel areneb edasi. Ja ilmselt paarikümne aasta pärast on taaskord vaja koostada midagi taolist, nagu see eesti keele süntaks. Aga et kuulajatele oleks arusaadav, millest selles raamatus kirjutatakse, siis kõigepealt peab vist alustama A-st ja B-st mis on. Lause ja üldse lausel on antud sadu definitsioone näiteks lause sõnadega väljendatud mõte, see on nagu üks äärmus, teine äärmus on lause on tekstilõik kahe punkti vahel või, või, või siis punkti mingi teise märgi vahel. Aga kui piirduda nüüd kirjaliku keelega, nagu nagu selles meie süntaks, siis tehtud on, siis peame lause all silmas kindla struktuuriga konstruktsioone, mis tähistavat sündmust või olukorda täidavad kindlaid suhtluseesmärke ja näitavad edastatava infosuhet kontekstiga. No selline on näiteks lause, see poiss lõpetas möödunud kevadel Tartu Ülikooli. Mis väljendab ülikooli lõpetamise sündmust, on suhtluseesmärgil väide, mitte küsimus või käsk ja seob uue info, mis on siis see, et lõpetas möödunud kevadel Tartu Ülikooli kontekstist või kõne olukorrast tuntuga ja selleks on siis see poiss väidab midagi selle poisi kohta Koolitarkusest tuleb meelde, et eestikeelses lauses peab olema öeldis teiste liikmete, et ta saab hakkama aluseta sihitis ja määrus, et ta saab hakkama ka öeldis peab olema, et millest koosneb eesti keele lause? Ja tüüpiline lause sisaldab tõesti sellist isikulist verbivormi jookseb teed, mis on siis selle lause kese? Ja üht või mitut niisugust osa, mille keskmeks on käändsõna või määrsõna või kaassõna. No näiteks lause minu poeg toob oma lapsed varsti pärast lõunat meie juurde, minu poeg toob oma lapsed varsti pärast lõunat meie juurde. See lause sisaldab, verbivormid toob ja sellega seostuvaid fraase. Keel valib lauses verbi laiendavate fraaside hulgast välja kõige tähtsama kõige aktiivsemat osalist väljendava fraasi meie näiteks näiteks minu poeg. Aga mis veelgi olulisem, sellele tähtsale fraasile antakse nihukesed, olulised süntaktilised omadused. See fraas naerab ära vaat selle öeldisverbi vormid isiku ja arvu vormi. Just. Mina söön, sina sööd, meie sööme, eks ole, need söön, sööd meie või siis sööme, need on määratud, olenevad sellest alusest. Nii et jah, sellist kõige tähtsamat fraasi nimetatakse lause aluseks ehk subjektiks. Teine väga oluline element lauses on sihitis. No selles meie lauses oma lapsed need alus sihitis on siis lauseliikmed, nimetatakse lauseliikmed, näiteks need on siis kindlad desüntaktilist ülesannetega laused, nagu ma ütlesin, määra palus verbivormi ja nii edasi ka sihitisena oma süntaktilised ülesanded. Lause liikmeteks peetaksegi määrust, aga määrus on pigem jääkliige, siis ma mõtlen selliseid asju, mis väljendavad kohta või aega või vahendit või midagi muud. Vaat nende vormi määrab tõesti see roll selles sündmuses mitte mitte niivõrd mingi eriline süntaktiline esile tõstetud. Ja lauseliikmeteks peetaksegi täiendid, see on nimisõnalaiendit näiteks minu poeg, oma lapsed. Ja muidugi lause liigega öeldis, ise seejuures keskne liige, millest oleneb nii tema laiendite tähendus, tüüp aga sageli vorm. Öeldisverb kannab tavaliselt isiku aia, kõneviisi ja tegumoetunnuseid. Seega öeldisverbivormide abil saab väljendada lausega väljendatud sündmuse suhet kõnesituatsiooniosalistega seal siis kõneleja kuulajaga sündmuse toimumise aega, olevik, minevik, tulevik, suhtluseesmärki, näiteks käskiva kõneviisi abil käsku kaudse kõneviisi abil teate allikakaudsust ta olevat haige tegumoe abil näiteks seda, kas tegija on määratud või määramata isik. Naised müüvad siin lilli, aga siin müüakse lilli. Öeldisverbi juurde kuuluvad sageli mitmesuguseid abisõnad millega saab täpsustada üldise tähendust. Eks klaas läks ümber ümber. Poiss jooksis ära ära. Üldiselt väga vormi ja funktsioonirohke lauseliige ja meie süntaks, siis moodustab tema kirjeldus väga suure osa, tervelt 150 lehekülge ainuüksi öeldisest. Raamat ise on üks paras tellis, nagu öeldakse. Muide, selle kirjastuse Tartu Ülikooli Kirjastus peatoimetaja Ivo Volt ütleski et ma panen nüüd selle tellise trükipeale lauseliikmete lausetes sageli ka mitte lauseliikmelisi elemente, millega väljendatakse näiteks suhtluseesmärke nagu partiklit, kas või, ega kas sa süüa tahad? Ega sa süüa ei taha, seotakse lauseliikmeid või lausid omavahel näiteks sidesõnad ja, ning poiss ja tüdruk. Väike, aga tubli. Peale morfoloogiliste tunnuste abisõnade on lauses kasutatavaid vahendeid, ka sõnajärge. Eesti keele kohta on tavaliselt öeldud nii, et eesti keel keele sõnajärg on suhteliselt vaba. See tähendab seda, et positsioon lauses ei kuulu lauseliikme oluliste tunnuste hulka. Näiteks kuigi alus on tavaliselt lause algul, ei pruugi ta seal tingimata olla. Näiteks sügisel lähevad lehed kollaseks, eks ole, siin on hoopis sügisel lause algul mitte aluslehed. Nagu juba öeldud, eristatakse sõnajärje abil seda, mille kohta midagi öeldakse, mis on see, mida millegi kohta öeldakse. Tegelikult aga on sõnajärjeallika infostruktuurist sõltumatuid sõnajärjepiiranguid. Seejuures fraasi liikmetel on need piirangud tavaliselt suuremad kui Lauson tervik, kuna näiteks ei saa ju öelda poeg minu, vaid öeldakse ikka minu poeg. Tuleb jälle meelde koolitarkusest üks lauset Tatjana sõitis Kalessis üles tõstetud taguotsaga. Puškini romaanist Jevgeni kui keegi ei mäleta seda tegelast, aga aga sellega sai nalja palju. Nii ta on. Aga missugune on siis eesti keele tüüpiline lause? No ikkagi sedasama öeldisverbiga lause on tüüpiline lause, aga siiski ainult tüüpiline, et mitte ainuvõimalik. Sest leidub ka mõningaid verbita lauseid, mida võib käsitleda verbiga lauset välja jätteliste variantidena ehk elliptiliste variantidena. Näiteks rindlause järelasendis osalauses võib ära jätta korduva verbi. Mina sõitsin Tartusse aga Mart Võrru, selle asemel, et öelda, aga Mart sõitis Võru eks ole, siin võib see korduva öeldis ära jääda. Ära jäetakse sageli olema-verb näiteks vaja uurida, mis seal juhtus. Selle asemel, et öelda, on vaja uurida, mis seal juhtus. Või kõrvallauses. Kui töö valmis, läks ta koju. Kui töö on valmis. Sama hea on öelda, kui töö valmis ta koju. Need on sellised süsteemsed, ellipsi juhtumid, mida süntaksist kõrvale jätta ei ole vaja. Kas lause vastab alati reeglitele nõuetele? Suuline lause ilmselt. Mitte jah, vaat siin on tegemist kokkulepe küsimusega, mida lauseks pidada. Nagu ma tegelikult juba ütlesin, et siinses käsitluses on lausesüsteemi üksus kindla struktuuriga üksus, mille keskmeks on verbivorm. Kõnes aga võivad suhtlusfunktsiooni tõepoolest väga edukalt täita mitte lausalised moodustised mis kirjaliku keele lause nõuetele ei vasta näiteks fraasid ja sõnad, mitmesugused häälitsused. Kulla, Maire, Ah-o. Ah sa pagan, nägemist, need on kõik suhtlusüksused. Aga neil puudub siis niisugune tüüpiline lause struktuur. Ja meid praegune süntaks ei käsitle, küll aga 1993. aasta EKG süntaksi osas on selliseid lausungeid käsitletud ja nimetatud vaeglauseteks. Aga osalt oli see tingitud sellest, et tollal suulist keelt veel eraldi uuritud. Ja seda vähest, mis suulise keele kohta oli teada, kirjeldati koos päris lausetega. Praegu on aga suulise keele uurimine väga heal järjel. Ja, ja Tiit Hennoste on meie põhilisel suulise keeleuurijal, siis on valmimas ka suulise keele tervikkäsitlus, kus siis selliseid lausungeid kirjeldatakse. Kui palju on eestilauset muudetud ajaloo jooksul, kui palju lauseehitus on muutunud ja mis on seda muutnud, kas näiteks keelekorraldajad on seda teadlikult kuhugi tahtnud suunata või teised keeled? Kui me räägime teiste keelte mõjudest, siis me esimese asjana mõtleme sõnavara peale, et see on kõige käegakatsutavam, kui palju on saksa keelest sõnu meile tulnud ja kui palju praegu inglise keeles tuleb. Aga kas need keelekontaktid on siis ka muutnud meie lause ülesehitust, inglise keel näiteks? Ja meie eesti kirjakeel sai enam-vähem tänapäevase kuju möödunud sajandi kolmandal aastakümnel ja seda siis väga intensiivse keelekorralduse tulemusena. Tõepoolest, muutused toimusid ennekõike sõnavaras ning sõnamuutmises ja sõna moodustuses. Aga üht-teist korraldati ka lauseehituses. Seda eriti Johannes Aavik. Enamiku ettepanekute mõju ma mõtlen just lauseehituse kohta tehtud ettepanekuid oli, oli küll suhteliselt lühiaegne, sest nii keerulise asja, nagu seda on lauseehitus selliseks teadlikuks suunamiseks tolleaegne keeleteadus lihtsalt ei pakkunud erilist tuge. Aga Aaviku uuendused vähemalt alguses ikkagi said üsna laia leviku hiljem jah, tõesti, paljud neist taandusid. Aavik tahtis muuta niipealause kui ka kõrvallause sõnajärge. Enne Aavikuid domineeris pealauses või siis lihtlauses germaani keeltele omane niinimetatud v2 ehk Berg, teisel kohal sõnajärg sõnajärg, mille kohaselt öeldisverb lauses alati lause esimese liikme järel. Näiteks lauses lapsed lähevad sügisel kooli, on üldise aluse lapsed järel. Kui tõsta sõna sügisel lause algusesse, siis V, kaks reegli kohaselt nihkub öeldisverb sõna lapsed. Et see on ikka teisele positsioonile, näiteks sügisel lähevad lapsed kooli sügisel lapsed lähevad kooli, Aavik tahtis aga, et öeldakse tõepoolest sügisel lapsed lähevad kooli. Nagu soome keeles on mõnevõrra tõesti see saksapärane v2 järjestus vähenes aga siiski võrdlemisi vähe ja praegu ei saa küll öelda, seda vähe kasutatakse siin uurimuste kohaselt üheksa Protsenti lausetes, V2-reegel kehtib edasi. Nüüd kõrvallauses soovitas Aavik vältida samuti saksapärast verbi lõpulist sõnajärge. Näiteks et kui Arno oma isaga koolimajja jõudis, olid tunnid juba alanud siis jõudis, on selle kõrvallause lõpus vaid tuleks Aaviku järgi öelda, kui Arno jõudis oma isaga koolimajja, olid tunnid juba alanud. Aaviku soovitust võeti väga tõsiselt, nii et Aavik pidi hiljem lausa manitsema toimetajaid. Kuulge, ärge ärge siis nüüd üle ka pakkuge, et võtke seda kui ühte võimalust. Ja, ja tegelikult oli see niipealause v2 järjestus kui ka see kõrvallause verbilõpulise ska murretes olemas. Ja kuigi saksa mõju tõesti võimendas tendents, ei olnud tegemist siiski eesti keele arenguvastase tendentsiga mis totaalsuse Partsiaalsuse täis- ja osasihitise ja alus ja öeldistäite vastandusse puutub, siis eesti keeles toimus ühelt poolt osastava käände laienemine sihitise käändena ja teiselt poolt osastava vähenemine, alus ja öeldistäitekäänd. Või teisiti öeldes, totaalse Partsiaalse vastandus oli nõrgenenud, Aavik üritas seda soome keele eeskujul taastada. Ja ta soovitas siis vähendada osasihitisekasutust, aga samas laiendada osa aluse kasutust ja osa öeldistäite kasutust ja läbi läks noh näiteks niisugune kasutus nagu. Ta on oma ala suurimaid teadlasi. Aavik soovitas kõrvallausete asemel kasutada rohkem infiniit konstruktsioon, teonime, konstruktsioon, siits kõrvallause vahel näiteks Watconstruktsiooni. Ta ütles, et ka teised nii tegevat, mitte, ta ütles, et ka teised teevad nii. Ja üks oluline soovitus oli või uuendus oli maks, konstruktsiooni kasutuselevõtt. No see oli tõesti üks paremaid Aaviku uuendusi ja see tuli kuuekümnendatel aastatel käibel, algul ta isegi ei ei läinud käima nii-öelda, aga, aga vene ajal kuuekümnendatel aastatel hakkas ta väga levima ja isegi isegi nii palju et tuli tuli taltsutada. Neid kasutajaid, kes elas ülemäära, seda kasutasid. Üks oluline soovitus oli veel analüütiliste, see on siis abisõnaliste verbi ja käensana konstruktsioonide vähendamine. Aavik eelistas kaassõnade asemel toda nimisõnade käändevorme. Ja samuti ühend ja väljendverbide siis jooksis ära. Näiteks asemel lihtverbe. Aga paraku need soovitused ei olnud kuigi õnnestunud, sellepärast et eesti keeles toimib pigem tendents analüütilise poole havi sõnade suurema kasutuse poole, kui, kui, siis vastupidine tendents nende asendamise poole käändevormidega. Nüüd muutusin keele lauseehitus ikka mõnevõrra toimunud, aga üks niisugune muutusterohke suhteliselt muutusterohke periood oli, oli 90.-te aastate algusest alata. Siis suurenes toimetamata tekstide arv ja ka soome ja inglise mõju. Oli oli tugevam, kui, kui see varem oli. No öeldisverbiga seotud muutusi on näiteks liitaegade täis- ja enneminevikku kasutuse kahanemine. No see on küll nüüd selline muutus, mis on toimunud juba väga pikka aega, terve sajandi peaaegu täis minek asemel kasutatakse tihtipeale lihtmineviku, see tähendab jäetakse täisminevikule omane oleviku seisund väljendamata. Ta väljendatakse üksnes minevikku, tegevust. Näiteks olen lõpetanud Tartu Ülikooli asemel lõpetasin Tartu Ülikooli. Ta on elanud siin juba 10 aastat asemel öeldakse aga sageli hoopis olevikus. Ta elab siin juba 10 aastat. Oleviku kasutatakse siis, kui tahetakse näidata, et tegevus jätkub kõnehetkele. Enneminevikku asemel kasutatakse sageli lihtminevikku. Näiteks juhtuski see, mida juba kaua aega oli aimatud ja oodatud asemel Öeldakse. Juhtuski see, mida juba kaua aega aimati ja oodati. Sellist muutust toetas suuresti vene keele mõju, kus teatavasti liitaegu ei ole. Aga samas see kahanemistendents jätkus ka üheksakümnendatel aastatel, see on ju siis keelekasutajatel oli niiviisi lihtsam ja mis parata, enne minevikust rääkimata, ta peaaegu ei mäletagi. Uuematest öeldisverbiga seotud muutustest võiks nimetada veel Maspormi Massformi laienemist tegevuse kestmise väljendamiseks. Nagu inglise keeles või nüüd siis ka soome keeles. Parem kasutati Masformi ainult mingi protsessi kestmise parajasti toimimise väljendamisel. Näiteks kuritegevus on vähenemas, väheneb tasapisi või siis kestvuseta protsessi või tegevuse peatsele algusele viitamisel. Näiteks pomm plahvatamas, õige pea plahvatab, külalised on lahkumas, külalised lahkuvad varsti. Aga aktiivse tegevuse puhul seda eriti ei kasutatud. Nüüd on Masformi hakatud kasutama ka aktiivse tegevuse parajasti toimumise väljendamiseks. Näiteks riigikogu on arutamas kooseluseadust. Niisugused laused on tegelikult kaheti tõlgendatavad. Et need riigikogulased arutavad parajasti kooseluseadust või riigikogulased hakkavad varsti arutama kooseluseadust. Seetõttu ei ole niisugune muud tus sugugi mitte hea, kuna ta tekitab sellist kahemõttelisust. Nüüd muudest muutustest, on üks viimaste aastakümnete silmatorkava maid olnud kohakäänded, järgarvu asendamine nimetavas käändes põhiarvuga. Nüüd öeldakse peaaegu ainuvõimalikult. Seminar on 12, jaanuar. Mitte 12. jaanuaril. Seda haigust, eriti ajaväljenduste puhul. Aga aja puhul kasutatakse muidki nimetatud vastavas käändes väljendid juba ammusest ajast, tegelikult nagu eelmine nädal olin ma haige, viimane kord oli tema haige või midagi nii. Üks kindlat juurdunud muudatus puudutab hulga sõnul. Üheksakümnendatel aastatel toimus muutus sõnade osa ja enamik kasutusel. Kui enne öeldi nimetavas käändes osa inimesi ja enamik inimesi, see tähendab puudus nii arvu kui ikka käände ühildumine teistes käänetes, siis ka osale inimestele enamikule inimestele siis teistes käänetes käände ühildumine küll oli, aga osa ja enamik jäid ainsuses arvu ühinemist ei olnud enam. Nüüd öeldakse siis osad inimesed ja enamikud inimesed osadele inimestele ja enamikele inimestele see tähendab, on nii käände kui ka arvu ühildumine. Ja niisugused hulga sõnad hakkavad siis käituma nii nagu omadussõnad, nagu head inimesed headele inimestele. Nii ka siis osad inimesed osadele inimestele. Aga tegelikult on sellist ühildama hakkamist toimunud ka varem näiteks palju inimesi asemel räägitakse tihtipeale paljud inimesed, mittu inimeste asemel räägitakse mitmed inimesed. Sellise muutumise üks põhjusi on, on soov edasi anda, mitte niivõrd kogust kui sellist kogust üldse. Kuivõrd osutada määratud hulgale osad inimesed, siis teatud inimesed, mitte suvaline kogus inimesi. Nii et selline muutus on teatud määral põhjendatud. Ja veel, ma nimetaksin ühtede Muutust nimelt päris nimelise lisandi mist nimetavas käändesse omastav käände asemel sellistes ühendites nagu Samsung, teler, Jan Uuspõldšõu, vaal galerii, aga mitte siis enam Samsungi teler, Jaanus Põllušõu, vaala galerii ja nii edasi. Selline muutus on toimunud eelkõige asutuste firmade, kaupade ürituste nimedes ja ilmselt seda tagasi keerata. Meil ei õnnestunud. Aga mis on eesti keele lause juures teie jaoks kõige põnevam või kõige ilusam ja mis on teistpidi, hoopis võiks olemata olla. Ega ma ei oska öelda, mis eesti keele lause juures kõige põnevam kõige ilusam on, minu jaoks on see emakeel ja seal on kõik Kiievis, aga aga erilist põnevust mul enam selle keele suhtes ei ole. Ma arvan, et seda oskavad hinnata paremini need, kelle jaoks eesti keel on võõrkeel aga ma, mis on liiga keeruline? Võõrale on kindlasti keeruline kaks asja näiteks vahetegemine maa ja da-tegevusnime vahel näiteks venelasele ning sihitise käändevalik näiteks paljud venelased, kes eesti keelt muidu suurepäraselt valdavad, näiteks kas või Olga Ivanova, kes praegu telekas palju räägib. Suurepäraselt räägib eesti keelt, aga eksib sihitise käänete kasutuses, see on täiesti lootusetu, selleks, ma ei tea. Selleks peab olema ikka väga hea keelevaistuga ja väga kaua seda keelt kasutanud inimene, kes selle sihitise hakkama saab, sellega hakkama saavad. Ja ega, ega need sihitise käänded ei ole eesti eestlasele kerged. Siin on palju selliseid juhtumeid, kus võib öelda nii ja naa. Aga eestlane on niisugune inimene, kes kes alati küsib. Aga ikkagi, kumb on õige, kas osta pudeli piima, joosta pudel piima? Mine seleta talle, et, Võimalik tema jaoks peab ikka olema üks õige. Selles raamatus ei ole kirjavahemärkide kohta, kas kirjavahemärkide kohta tuleb eraldi raamat ja mis on üldse edasised plaanid. Jah, kilo vähem märgid on, on tegelikult normatiivse, mitte deskriptiivse keeleõpetuse objekt ja sellepärast aga siiski selles meie lauseõpetuse osas ei. Aga nüüd, mis puutub Meie edasistes kavadesse, siis järgmine ülesanne on meil koostada tervikkäsitluste põhjal eesti keele grammatika, kus oleks siis tervikkäsitluste põhiline info esitatud kompaktsemalt ja märksa lihtsamalt. See oleks midagi 93. aasta EKG taolist ehk mõnevõrra lihtsamgi. Ja selle kasutajaskond oleks kindlasti tunduvalt laiem. Ehkki võib-olla siiski suures osas filoloogiline. Selle grammatika prospekt on, on juba ilmunud ja koostamine käib ning Eesti vabariigi juubeliaastaks aastal peaks ilmuma tööd jätkub teil kõvasti? Jah, paraku nii on jõududel aitäh. Eesti keele varamu kolmandast raamatust eesti keele süntaks ja eesti keelelausest ja tema arengust rääkis Wiedemanni auhinna laureaat, Tartu Ülikooli emeriitprofessor Matti Erelt. Keele saate arhiivis on ka saated sarja kahest esimesest raamatust sõnamoodustusest ja eesti keele hääldusest. Head kuulamist ja kohtumiseni.