Tere Tartu ülikool ja eesti keel on keelesaate märksõnad. Veenija, legendi loengud ehk mõtteloo professuuri proovi loengud, mille eest, nagu Eesti keelenõukogu esimese koosseisu avalikus pöördumises on öeldud, on rahvusülikool unustanud ära sõna Eesti. Ajakirjanduses on nii suuliselt kui ka kirjalikult sellel teemal poolt ja vastu sõna võetud palju. Ja küsimus on, miks peavad Tartu Ülikoolis mõtteloo professoriks kandideerijad oma kandideerimise eelduseks oleva veenia legendi loengu inglise keeles pidama? Saates on Eesti keelenõukogu toonane ja praegune liige, Tartu Ülikooli professor Birute Klaas-Lang. Tere päevast. Tere päevast. Minu nimi on Piret Kriivan ja võib-olla alustame sellest, mis sel nädalal toimus veenia legendi loengud Tartu Ülikoolis. Jah, ma käisin ise ka eile kuulamas Jaan Unduski loengute, kui nüüd rääkida sellest veenia legendist laiemalt. Jevgenia legendi on, on ju mõeldud selleks, et et ülikool saaks hinnata professori kohale kandideerijate õppejõupädevusi oskusi, seda, kuidas ta oma ainesisu tunneb ja kuidas ta oskab seda kõike edasi anda ja kuidas ta sobitub nii-öelda ülikoolikeskkonda. See on tegelikult, et päris unikaalne juhtum, harukordne juhtum Tartu Ülikoolis, et Edwenja legendid korraldatakse inglise keeles. Sest siiamaani on ainult sellistel puhkudel, kui kandideerija on välismaalane, kes ei oska eesti keelt ükskõik, mis erialal võtame, võtame loodusteadused, meditsiini, sotsiaalteadused. Mitte kunagi ei ole olnud veenialegendisid võõrkeeles Tartu Ülikoolis, kui kandideerijad on eesti emakeelega teadlased, õppejõud, nii et see oli see, see oli äärmiselt märgiline, et te nüüd äkki peeti vajalikuks. Et venia legendi on inglise keeles. Jaa, ja, ja ma tõepoolest läksin huvi ka siis kuulame, vaatame, kahjuks mul ajakavasse ei sobitu teiste kandidaatide loengute kuulamine, aga eile õhtu oli mul just pärast seminari vaba ja, ja pean ütlema, et saal oli rahvast täis. Väliseksperte küll kohal ei olnud. Aga ega see ei ole ka rahvusvaheline praktika, et väliseksperdid hindaksid, veenia, legendid, teine legendid hindavad ikkagi kohapealsed koha peale valimiskomisjon sest väliseksperdid annavad soovitused ikkagi, ainult et me siis inimese CV ja tema, teaduspublikatsioonide ja ja muu põhjal, mida, mida kandidaadid paberi peal esitavad, et, et see oli ka teine asi, mille üle tõepoolest peaks imestust tundma, et miks üks nii oli vaja korral. Ma olin kuulajatele öelda, et mul on silmad imestusest pärani, sellepärast et see oli üks oluline põhjendus, miks pidi veeniale inglisekeelne olema, sellepärast et väliseksperdid saaksid meie teadlast hinnata, kuulata ja pärast saaks arutada. Ja et professoriks kandideerija saaks näidata oma arutlusoskust. Jah, pean küll tunnistama seda, et need vähemalt enne loend lindistati, salvestati kohal oli ülikooli televisioon ja küllap need eksperdid saavad ka vaadata nii seda loengut kui ka diskussiooni, sest sest eksperdid olid ka saatnud ette küsimused, aga see on jälle see, et need küsimused ei käinud ju selle loengu kohta, vaid küsimused olid üldised. Jaa, jaa. Ja mulle tundus, et suhteliselt ebaadekvaatselt, kui me räägime ikkagi Eesti mõtteloo professuuri, st ja sisuliselt see professuur eesti ühtelugu või, või nii nagu ta nüüd on ilmasele eestita, et lihtsalt mõttelugu on ju rahvusprofessuur ja mõeldud ikkagi eesti ideede ajaloo uurimiseks ja mõtestamiseks ja ja tõepoolest Euroopa kontekstis. Aga ausalt öeldes ma ei kujuta küll ette, et ükski eriala siin Tartu Ülikoolis saaks oma eriala ka seoses teha teadustööd äärmiselt nii kitsalt, et ta ei mahutaks selle laiemasse konteksti ja nii nagu Jaan Unduski eile oma loengus ka väga huvitavalt võrdles, et, et Eesti on nagu selline mikrokosmos, mille kaudu siis on võimalik näha kogu maailma või ka kui, mille kaudu on võimalik näha siis ideede, peegelduste ajas ja ruumis. Et eilsel loengul jah-meelne loeng oli väga huvitav. Aga aga jah, et, et mul on ka siiamaani arusaamatu, miks see kõik pidi olema inglise keeles, sest et otsest vajadust selleks ei olnud. Kui, siis põhjus ei ole ikkagi see, et see professor hakkab töötama instituudis, kus ei ole enam eestikeelset magistriõpet üleüldse see tähendab filosoofia semiootika instituudis. Et meil on nüüd olukord tõesti selline kurioosne, et et ei ole võimalik Eestis õppida magistritasemel filosoofiat ja ei ole võimalik õppida semiootika eesti keele eesti keeles ja et need on ainult bakalaureuse tasemel õpingud. Nii see on ja kui otsida neid põhjusi, et miks miks professuuri, taotlejate, veenia, legendid või enda tutvustavad loengud, sest kahel inimesel ei ole kahel kandidaadil ei ole vaja pidada venia legendid, sest nad juba töötavad Tartu Ülikoolis õppejõudu täna või on olnud enne professorid siis Nende jaoks on enne tutvustavad loengud, et üks põhjus ilmselt on see, et, et see professuur istutatakse ingliskeelsesse keskkonda. Ja siis tekib minul jälle järgmine küsimus, et aga miks siis nüüd rahvusprofessuur, et meil on Tartu Ülikoolis hulgaliselt profess suure, mis tegelevad ka Eestiga, aga, aga samas rahvusprofessuuri üle ülesanne on ikkagi tõepoolest oma eriala edendamine ka eestikeelses tekstis, et ei piisa ainult sellest, et olla nii-öelda rahvusvaheliste võrgustikega seotud ja see on, see on äärmiselt oluline, aga, aga on vaja siiski edendada sedasama ideede lugu ka eestikeelsena, edendada terminoloogia arendust, oskussõnavara arendust, edendada ka seda, et uurimistöid kirjutatakse eesti keeles. Väidetavalt. Ta on rahvusvahelised eksperdid soovitanud Tartu ülikoolil seda teha, et vaadata laiemalt Euroopa kontekstis Eesti lugu. Aga mina, ma, ma pean teiega kaasa rääkida selles mõttes, et et no ma ei usu, et Eesti ajalugu õpetatakse Tartu Ülikoolis kuidagi eraldi, väljaspool mingit konteksti ei ole võimeline, seda ei ole võimalik teha ja kui ma mõtlen näiteks oma teise saate peale Eesti ajaloo saate peale, no loomulikult me räägime kontekstis, mis kontekstis sündmused Eestis on toimunud, aga see ei tähenda, et ma võtaksin oma saate nimelt Eesti eest ära, et jääb ainult lugu järgi. Nii see on, et kõik erialad on siiski need, mis on seotud Eestiga ja ka rahvusprofessuurid erialad on ikkagi sellised, et et ühelt poolt on ta tugev seos eesti keele kultuuriajaloo uurimise mõtestamise õpetamisega, aga teiselt poolt on see ka eestikeelsus on seal äärmiselt oluline ja just seda rahvusülikoolis. Aga noh, kui rääkida üldse laiemalt Eesti keelsusest ja, ja sellest, et mis, mis meil kõrghariduses praegu keelepoliitikas toimub ja ka sellest, et kuidas on suhe näiteks eestikeelsete õppekavade ingliskeelsete õppekavade vahel, siis siis peab ütlema seda, et Tartu Ülikoolis näiteks on ingliskeelset õpet ingliskeelsetel õppekavadel nüüd ligi 600 üliõpilast. Aga kurioosum on seal see, et 35 protsenti nendest on hoopiski eestist pärit. See tähendab, me oleme oma ingliskeelsete õppekavade arendusega läinud seda teed, et, et on suletud eestikeelsed õppekavad ja Eesti tudengil ei ole tegelikult võimalike magistritasemel seda eriala teistmoodi õppida. Kant inglise keeles. Mis on, mis on ausalt öeldes üsna hukatuslik kogu kõrgharidus tervikuna silmas pidades. Kui veel teisest kurioossumist rääkida, siis teatavasti meil on eestikeelne kõrgharidus tasuta. Ja ülikoolidel on võimalik küsida õppemaksu ingliskeelsetel, õppekavadel õppivatelt üliõpilastelt ja osa selliseid õppekavu tõepoolest nii-öelda toimivadki. Sellel põhimõttel, et üliõpilased tulevad ja maksavad näiteks arstiteaduskonnas ei ole ühtegi üliõpilast, need, kes ei maksaks, kui ta õpiks ingliskeelsel õppekaval. Kuid sellest kogu inglisekeelsest õppest on ainult üks kolmandik. Neid üliõpilasi, kes maksavad oma õppemaksu, see tähendab, me finantseerime, rahastame ingliskeelset õpet eestikeelse õppe arvelt mida rahvusülikool tegema peaks. Aga see on väga raske küsimus, sellepärast et lihtsaid lahendusi siin ei ole, sest ega siis inglise keelses ei ole tulnud ka lihtsalt, et et me, me nüüd otsustame vahetada keelt ja et eks see tingitud on ikkagi sellest, et et neid üliõpilasi, kes eesti keeles õpiksid, on mõned üksikud. Aga sealt välismaalt ei tule ka rohkem kui mõned üksikud. Ja kui me tahame, et välismaalt tuleks rohkem üliõpilasi, siis me peame pakkuma neile tasuta õpet. See tähendab seda, et kui me soovime peol oleks auditooriumitäis üliõpilasi või siis vähemalt vähemalt kümmegi kasvõi 10 üliõpilast magistriõppes teatud erialal mõnel erialal, siis siis ongi, et pakutakse tasuta õpet ja, ja loomulikult eriti Euroopa Liidust väljaspool olevate maade noortel on ikkagi väga hea võimalus saada poolt väga kvaliteetset haridust ja teiselt poolt tasuta haridust ja kolmas asi saada veel ka Euroopa liitu. Aga miks meil neid siis vaja on ja kui me neile tasuta haridust peame, on ja ega mina ei oska öelda seda ega vastust ei tea, sest sest Eesti ülikoolide üks üks põhiroll on ikkagi kooli, aga Eesti ühiskonna jaoks kõrgharitud spetsialiste intellektuaale. Aga kui me vaatame seda, et tihti ülikooli roll hakkab muutuma selliseks läbisõidu hooviks, et et me siis koolitame inglise keeles kusagilt teistest riikidest, aga ka Eestist tulnud tudengeid, et ja siis nad vaatavad, kus nad siis tööd leiavad. Ja, ja see töökoha otsimine Eestis, kui ei osata üldse eesti keelt, võib-olla ka päris keeruline. Telo professuuri juurde tagasi tulla, siis mitu professoreid, siis valitakse üks professor, valitakse nendest. Nendest aitaks üks professor, jah tõepoolest. Ja ja missuguse eriala tudengite siis õpetama hakkab ja kuidas see õpe toimuma? Hakkab keeles neil seda öelda praegu, sest et professori ülesanne on ikkagi õpetada põhiliselt magistri- ja doktoritasandile, kui magistritasand ei ole magistritaseme, õppe ei ole meil eestikeelne, siis järelikult hakkab õpetama inglise keeles. Olen nõutult vait ja see on, see on keeruline, keeruline probleem ja, ja kui see ütleme, siis rahvusprofessuuri loomine ja see, mis kirjutati ülikooli seadusesse Tartu ülikooli seadusesse sisse, oli ikkagi. Mõte oli siiski luua sellised professuurid, mis on eesti keele, kultuuri ja ajaloo kirjanduse uurimisega tihedalt seotud ja siiski ka tagavad nende erialade jätkusuutlikkusega või kestlikkusega eesti keeles. Sest tõepoolest, ega ega ei ole ju väga palju pillasid neid ütleme siis ei ole ka Eesti riigil võib olla vaja iga aasta 15 20 magistritasemel folkloristid välja lasta Tartu ülikoolist, aga mõned oleksid ikkagi vajalikud. Ja täpselt samamoodi ma arvan ka selle mõtelovoga veega filosoofiaga, eks mis see mõttelugu siis muu on kui, kui filosoofia, et filosoofiat, et siiski filosoof selliseid kabinette, mille sildil oleks filosoof või, või semiootik, ei ole, aga samas selle eriala pädevaid eksperte on ikkagi Eestis ja, ja on vaja, et nad suudaksid kaasa rääkida ikkagi nii-öelda eestikeelses diskursuses. Kõigepealt kõigepealt just, aga mida, milles nende töö seisneks, kus nad tööle hakkaksid, mõtteloo eksperdid? Raske öelda, jah, akadeemilises elus kindlasti. Samas ma arvan, meil on üleüldse aeg mõelda selle peale, et avalikus sektoris ja riigisektoris võiksid olla ka ministeeriumide kõrgemad ametnikud kindlasti doktorikraadiga ja, ja, ja sellise ettevalmistusega, mis lubab neil seda maailma palju laiemalt näha. Doktorikraad näiteks tänapäeval on ikkagi noh, ütleme siis sellised sellipaberid, et, et see ei ole enam see, mis oli 40 aastat tagasi või isegi 30 aastat tagasi. Doktorikraad näitab või nii-öelda inimese suutlikkust iseseisva teadlasena töötada tema analüüsi ja sünteesivõimet. Ja ma arvan, selliseid pädevaid analüüsi, sünteesivõimelisi isikuid vajad, meie avalik sektor vajab riigisektor. Ma arvan, et ka ka filosoofia eriala lõpetanu oleks küll leida rakendust filosoofia eriala, et mis vahe on filosoofia erialal ja mõtteloo erialal, oleks mul on väga raske vastata sellele küsimusele, ega, ega mina ei ole ka sellest päriselt aru saanud, et mis vahe seal on, teil ei avanud oma loengus püüdis ka sõnastada, mis asi see mõttelugu või nii nagu inglise keeles Alints elektroahist sai. Et kuhu see siis nüüd lõppude lõpuks kuulub ja ta tõi huvitavaid näiteid euroop, et et need professuurid on avatud väga erinevates instituutides teaduskondades. Õigus, majanduspoliitikauuringud, rahvusvahelised suhted, ajalugu, filosoofia, keeleteadus, kirjandus. Et tegemist on, on tõepoolest äärmiselt sellise mulje ja, või transdistsiplinaarse teadusega, mis sobituks väga hästi ka kultuuriteaduste instituuti, aga noh, hetkel on ta filosoofia semiootika instituudis, et küllap ta siis peaks olema rohkem seotud just sellise ideede ajalooga ja, ja võib-olla vähem siis sellise nii-öelda läbi kirjandusteoste ajaloo interpluateerimisega doktoritööd juba sai nimetatud siin jutu sees, kuidas siin vahekord on, inglise ja eesti keelel? See vahekord on nüüd väga tugevalt inglise keele kasuks läinud, et kui veel kümmekond aastat tagasi me rääkisime sellest, et et humanitaarteadustes on siiski rohkem eestikeelseid doktoritöid, siis siis praegu just et veel neli aastat tagasi oli Eestis tervikuna umbes 20 protsenti doktoritöödest, mis kaitsti arvake ära, kummas keeles, kas eesti või inglise keeles kaitsti eesti keeles 20 protsenti doktoritöödest eesti keeles ja me olime samas seisus nagu Soome näiteks kus oli ka soomekeelseid töid siis 20 protsenti ja 80 protsenti inglisekeelseid. Et nüüd viimase nelja aastaga on toimunud siin ka väga tugev muutused, et aastal 2016 Eestis kaitstud töödest oli seitse protsenti eestikeelseid, ülejäänud kõik olid ingliskeelsed ja on kõrgkoolid, kus ei ole juba aastaid kaitstud ühtegi eestikeelset doktoritööd. Eesti kõrgkoolid, Eesti kõrgkoolide nagu Tallinna tehnikaülikool, Eesti maaülikool, Tartu Ülikoolis on eestikeelseid doktoritöid ikkagi igal aastal kaitstud. Aga Ma ei, ma ei, ma ei dramatiseeriks seda seika, aga nüüd üle, sest et nagu ma siin ka ennist juba ütlesin, doktoritööealised üks teadustöödest. Üldiselt ülikoolid on vastu võtnud ka akadeemiliste kraadide kaitsmise korrad, kus on ka doktoritöödele ette nähtud võõrkeelsetele doktoritöödel eestikeelne kokkuvõte. Iseküsimus on nüüd, et kui sügavalt ja kui põhjalikult selles kokku võtta Ühes eestikeelses doktoritöökokkuvõttes siis leiavad kajastamist selle nii-öelda süvauurimise uurimuse terminid. Oskussõnavara, mida, mida on vaja luua, et kui see kokkuvõte jääbki ühe, kahe lehekülje vastuseks siis, siis ma ei ole päris kindel, kas, kas nüüd ammendav doktorid kui võtta, et kunagi Eesti keelenõukogu soovitus oli, nii, sai kirjaga eesti keele arengukavasse see kui kõrge see doktoritöö kokkuvõtet. Peaks olema ammendav, mis tähendas seda, et ta võiks olla selle eriala teadusartikli ulatuses. Kui näiteks teoreetiline matemaatika selles valdkonnas teadusartikkel ongi näiteks kolm, neli lehekülge siis ma kujutan ette, et humanitaar- ja sotsiaalteadustes me räägime ikkagi 10 12 leheküljelist test artiklitest. Et sellised nii-öelda formaalsed nõuded on küll olemas, et peaks doktoritöö sisaldama ammendavat eestikeelset kokkuvõtet, aga, aga noh, eks formaalsus on formaalsus. Doktoritöö kaitsmine käib siis ka inglise keeles, aga loomulikult, aga siin on põhjuseks ka see, et ülikoolide kaitsmisnõuetes on kirjas, et redelid peavad olema välisülikoolidest mis teeb väga raskeks leida selliseid pretsedente, kes oleksid võimelised tööd lugema ka eesti keeles ja kes oleksid selle, seda kitsama valdkonna head spetsialistid. Aga ma siiski arvan, et ei pea tähtsustama seda üle, seda, seda doktoritöö keelt, see on tõepoolest üks väga märgiline näitaja, aga samas on ikkagi ainult üks nendest näitajatest. Ja mis on Tartu Ülikoolis? Ma arvan, doktoritööde puhul äärmiselt oluline selline nii-öelda populaarteaduslik väljund see tähendab seda, et kõikide doktoritööd torite avad koostama just sellise ühe kahe leheküljelise populaarse kokkuvõtte oma tööst, nagu me naerame, et selline kokkuvõte, kus ka vanaema saab aru, millega lapselaps tegeleb. Selline oma eriala nähtavuse suurendamine oma erialast avalikkusega rääkimine, mis ei kasuta ainult nii-öelda seda väga spetsiifilist terminoloogiat, vaid suudab arusaadavaks teha selle väga teadusliku uurimusega, noh, ütleme siis selle rohujuure tasandil samale vanaemale ja vanaisale, onule ja tädile, et millega see lapsuke siis ülikoolis tegeleb, et ma arvan, et see on väga hea, kas neid kukuvad, Teid on jälgitud ja uuritud selle pilguga, et kas on vaadatud, kas vastavat vanaema tasemele, neid kokkuvõtteid vaatab kindlasti ka ülikooli keeletoimetaja üle, need on toimetatud kokkuvõtted, neid on ka veebis võimalik lugeda. Siis Eestis on selline riiklik programm nagu terminoloogia arendamise programm ja, ja sealne komisjon valib välja eestikeelsete, mitte nende populaarteaduslike, aga, aga nende eestikeelsete doktoritööde kokkuvõtete põhjal vaata parimad ja, ja annab meile ka väikese preemia selle töö eest. Ülikoolil on oma keeletoimetaja, ülikoolil oli mõni aasta tagasi oli keeletoimetajad, nii eesti keeletoimetaja kui ka inglise keele toimet, siis otsustati, et eesti keeletoimetuse võiks osta sisse vajaduse korral ja ja praegu on ülikool jälle selle selleni jõudnud, et järgmisest aastast taotletakse uuesti eesti keeletoimetaja koha avamist, sest sest toimetatavaid tekst on nii palju, et nende selle toimetuste sisseostmine ilmselt ei tasu ennast ära ja pealegi on võimalik palju kiiremini saada toimetust kui keeletoimetajal majas ja ma arvan, et see on jällegi väga hea ja väga märgiline, et ülikool väärtustab korrektset õiget emakeelt ja paneb rõhku ka eesti keelele keele toimetamises. See on hea eeskuju ka teistele, ma arvan, kindlasti. Kui nüüd selle veenia legendi juurde tagasi tulla, kui Sloveenia legendi on peetud, nüüd on nad inglise keeles peetud. Kui pikaks ajaks professor valitakse? Mis edasi saab, professor valitakse viieks aastaks ja kuna on nüüd kõrgkoolides on tähtajatud töölepingud siis professorit atesteeritakse enam ei ole sellist asja, et iga viie aasta tagant kulutatakse kohta avatuks ja, ja siis kõik jällegi igalt poolt kandideerivad ja toimub selline pikk ja vaevaline valimisprotsesse. Et ülikoolis valitud professorid, korralised professorid, siis näidates tellitakse iga viie aasta tagant. Järgmine loeng. On professoril, kes need professoriks juba saanud on, on ametisse astumise loeng. Mis keeles toimub? Inauguratsiooniloeng on välja kuulutatud, et seal tuleb eesti keeles, nii et siis me võime ülikooli aulasse minna kuulama ka selle valitud professori eestikeelset loengut. Tartu Ülikooli ajalehest netiväljaandest leidsin, leidsin niisuguse vaate ajaloole. Nimelt et 1905. aastal olla Jaan Tõnisson, põrutanud rusikaga lauale, nii nagu Konstantin Päts, hiljem aga Jaan Tõnisson olla põrutanud lauale, et see on meie, mitte teie ülikool, siis vene tudengitele. Kahe aasta pärast möödub 100 aastat sellest päevast, kui Tartu ülikoolist sai emakeelne rahvusülikool. Et kuhu me siis liigume? Globaliseeruvas maailmas? Raske öelda? On kõigepealt on muidugi väga hea, et välisüliõpilased on leidnud üles Tartu Ülikooli. Et meil on väga väga toredaid motiveerituid, tudengeid, väga palju toredaid tudengeid, kes tulevad vahetusprogrammidega Tartu Ülikooli Erasmus programmiga üheksa meistriks ja see on selge, et neile Erasmus vahetus tudengitele on vaja pakkuda ka piisavalt tegemist ja, ja Jana Ülikool peab arenema mõlemas suunas. On vaja arendada eestikeelset lõpet, aga on vaja arendada, aga ingliskeelset õpet, see on päris selge. Mis teeb rõõmu, on see, et, et viis protsenti välistudengitest õpibki eestikeelses õppes, see tähendab, kui me juba eeldame seda, et välistudengile tuleb anda inglisekeelset õpet, et nad kõik tulevadki siia ainult eestikeelses õppes õppima, siis see on täiesti vale eeldus. Meile tuleb palju tudengeid ja need on väga hea tudengid, väga motiveeritud. Tudengid, kes on õppinud 30. erinevas välisülikoolis eesti keelt näiteks või on ka iseseisvalt pinud, tulevad ettevalmistusaastale, õpivad siin eesti keelt ja jätkavad oma õpingud eesti keeles. Mingil teisel eriala ja sugugi mitte eesti keeles, aga on ka ka keeleteadust, ka lennuKristikat õppivaid tudengeid. Tahaks rääkida, eile oli peale selle veenia legendi. Mul on veel üks väga huvitav kogemus. Palun nimelt keeleteaduslik magistriseminar, meie õppekava, üliõpp, inimesed, kes õpivad eesti ja soome-ugri keeleteadust tulid kokku ja, ja meile, et seminarid on, rühmad on jaotatud kaheks ja selles rühmas, mida siis juhendame, professor Renate Pajusaluga, meie kahekesi oli siis eile kohal 10 tudengit ja sellest 10-st tudengist diviisorid, emakeelsed eestlased ja viis olid siis mitte-eesti emakeelega. Oli tudeng, kes oli pärit Itaaliast, oli Bulgaariast, oli Venemaalt, oli Hollandist araabia taustaga tudeng, kes rääkis suurepärast eesti keelt. Ja Eestist pärit tudeng, kelle emakeel on vene keel. Nii et pool sellest seltskonnast oli siis mitte-eesti emakeelega tudengid. Ja kõik nad tegelevad siis keeleteaduslike uurimistöödega ja peab ütlema, et nende eesti keel oli väga hea. Meie õppekeel on eesti keel, seal. See on uskumatu, natukene nii rõõmustav, aga see on rõõmustav, just, see on rõõmustav ja, ja mina ei kannaks seda eesti keelt sugugi maha ja ja ei ole vaja rusikaga laua peale põrutada ja küsida, et noh, et kelle ülikool see on, loomulikult meie ülikoolis on eesti ülikool, aga eesti ülikooli mahub palju keeli. Aga see keel, mis Eesti ülikoolis peab jääma, on, on kindlasti eesti keel, et, et see on see, mille eest me peame seisma. Kindlasti ei tasu mõelda niimoodi, et me peame säilitama ta täielikult eestikeelsed õppekavad kõikidel erialadel ja tõrjuma siis kõik need õppejõud ja üliõpilased eemale, kes, kes eesti keelt ei oska, kõik on teretulnud, aga me peaksime siiski väga hoolega jälgima, et ükski eriala täielikult ei võõrkeeles tuks. See tähendab seda, et, et kui meil on keskkonnateadused, et on võimalik seda, mida nii-öelda teatud aspektist inglise keeles aga on võimalik õppida keskkonnateadust Eestis kusagil ka eesti keeles see on see põhimõte, mida näiteks rakendatakse Soomes. Et peavad jääma siiski erialade puhul ka soomekeelsed õppekavad, noh, soomlastel on üldse oluliselt keerulisem hoida oma mõlemat riigikeelt ülikoolis õppekeelena, et näiteks Helsingi ülikool on kuulutanud välja selliseid keelepõhimõtted, mida nimetatakse paralleelgeelsuseks, mis peab tagama selle, et et kõik kolm keelt oleksid ülikoolis esindatud nii ütleme siis korralduslikul tasemel ja tasandil kui ka õppetasandil, rootsi keelega on neil seal kõige keerulisem, sest ega siis neid rootsikeelseid professuur ega väga palju ei ole. Aga siiski on noh, näiteks Helsingi ülikoolis magistritasemel võimalik soome keeles õppida sedasama filosoofiat ja on võimalik mida ka lausa mitmes õppekavas ja mitmes teaduskonnas, et et noh, mina ei, ma ei, ma ei kannaks seda eesti keelt meie teadvuses siiski maha, et ja kõrghariduses. Et küsimus on palju ka meie enda nii öelda hoiakutes ja nägemustes, et kindlasti riik saab siin väga palju ka ära teha, suunajana aga riik ja ülikoolid koos, et et ka siin on selliseid murettekitavaid tendentse sellise killustatuse pragmenteerituse osas, et ka ministeeriumide poole pealt, et et noh, praegu on ette valmistanud tamisel uus eesti keele arengukava praegu kehtiv lõpeb siis aastaga 2017 ja see ettevalmistusperiood ei ole olnud sugugi lihtne ja roosiline, sest kõigepealt keelenõukogu koosseisu on muudetud keelenõukogu on muutunud väga väikeseks ja seda laia akadeemilist potentsiaali, mida keelenõukogu eelmine koosseis omas ja laia nähtavust on kõvasti kärbitud. Ja ei ole mina sellest aru saanud, et miks see vajalik on olnud. Ja uus eesti keele arengukava, kui ta tõepoolest sellisel moel kinnitatakse saab olema oluliselt kitsam kui eelmine ja näiteks ei tegele üldse õppekeeleküsimusega. Kui eelmises on sees, et kõrghariduse punkt, et kõrgharidus peab ka toetama muuhulgas eesti erialakeele ja akadeemilise väljendusoskuse õpetamist, siis see nüüd kaob ära. Sellega ei tegelda seal ja et viisakalt öeldes ei tegeleda. Ja põhjus on ka see, et ka ministeeriumis on eraldi osakonnad ja keeleosakonna seisukoht. Vähemalt selle uue arengukava ettevalmistamisel on see, et et kõrgharidusega tegeleb kõrgharidusosakond ja teadusega, tegeleb teadusosakond. Aga keel on ju tegelikult alates põhiseadusest keeleseadusest midagi, mis läbib kõike kõiki eluvaldkondi ja minu meelest ei ole võimalik, kui rääkida enam eesti keele arengukavast või ka eesti keelestrateegiast, kui me ei vaata kõiki eluvaldkond. Sest muutused on toimunud, et siin ka näiteks kõrghariduse strateegiaid vaadates. Kui veel eelmine kõrgharidusstrateegia rääkis ka eesti keeles kõrghariduses, siis viimane, praegu kehtiv, on sellest mööda läinud täiesti, et räägitakse rahvusvahelistumisest ja selle olulisusest, aga eesti keelest eesti keele säilimisest õpetuskeelena ei ole sõnagi. Keel on üsna kõrvaline ka elukestva õppe strateegias. Need on nüüd need strateegiad, mis tegelevad just kõrgharidusega. Et kui keelestrateegia tegeleb ainult keelega keele õpetusega või siis ütleme siis keele maineküsimustega, kui me räägime keeletalgutest või Wiedemanni preemiast ja, ja me arvame, et keele mainet tõstetakse ainult sellega, et et televisioonis näidatakse mingeid reklaamklippe siis ma arvan, see on väga lühinägelik, et tõesti keel on see, mis Meid ümbritseb ja keele säilimise ja ja kestlikkuse puhul on kõige olulisem tema kasutamine. Ja kui mõni keele valdkond või ütleme, mõni eluvaldkond jääb eesti keelest ilma see toob kaasa teatud sellise lumepalli efekti, millest on ka õnneks viimasel ajal hakatud järjest rohkem ja rohkem rääkima. Näiteks kevadel oli Riigikogus selline ümarlaud, mille organiseeris riigikogu kultuurikomisjon, et väga soojad tervitused Barbi Pilvre-le, kes oli selle organiseerimise taga selle korraldamise taga, kus poliitikud ja keeleinimesed siis arutasid just kõrgkooli õppekeele küsimusi. Tookord oli küll jutt, et, et see ei ole mitte esimene ja viimane kord, kui me räägime sellest, et ma küll väga loodan, et et nii nagu oli kavas, et, et see teema tuleb riiklikult olulise küsimusena ka Riigikogus taotlusele. Et nii see ka ikkagi juhtub. Ka mõnikord tundub, et eesti keel on meie jaoks niisugune iseenesest mõistetav nähtus. Et nagu te ütlesite, et on meie ümber igal pool, et ei olegi nagu sellist tunnet, et teda peaks kuidagi kaitsma või. Ütlema, et ta on niikuinii on olnud ja jääb jah. Kui vaadata sellist bioloogilist mitmekesisust, siis see, kuidas niimoodi liigid hävivad, nad on ka kõigepealt on, on olnud ja siis on neid vähem ja siis nad lõpuks kaovad. Keelte puhul me räägime ju ka, niiet keeli on maailmas 7000 ringis, iga paari kuu tagant ju mõni keel sureb, kaob et eesti keelt muidugi see ei, see selline saatus hetkel ei ähvarda, aga aga samas kui keel kaotab mõne väga olulise kasutusvaldkonna Ta nii-öelda kukub oma staatuse poolest alla poole, et näiteks ei ole see keel enam kõrghariduse keel siis järgmine järgmine küsimus tuleb vanemate ja ja gümnaasiuminoorte poolt, et aga milleks me peame siis eesti keelt õppima? Milleks me peame eesti keeles õppima, kui ma tahan minna ülikooli ja Eesti ülikool pakub õpet ainult inglise keeles? Muidugi, siis võib olla ka see küsimus, et miks ta üldse peab Eesti ülikoolis, viimane võiks ju minna hoopiski kuskile mujale õppima, et et Eesti, Eesti unikaalsus on ikkagi seesama eestikeelne kõrghariduseta, tihti noorel on võimalik saada õpet alates alusharidusest, lõpetades doktoriõppega, et on võimalik ikkagi saada eesti keeles. Ja kui rääkida iseseisva Eesti või Eesti 100 aasta suurimatest saavutustest, siis ma arvan kultuurivaldkonnas. Aga teadus on ju ka kultuur. Kultuurivaldkonnas on just see, et, et meil on emakeelne kõrgharidus ja emakeelne teadvus olemas. Et ma ei vihkaks seda niisama lihtsalt prügikasti. Just tegelikult me võime. Hirm on ju tegelikult see, need, kes mõtlevad selle peale muretsevad, et, et me ise oma keele taandame kuhugi kaugemale luuletajast tsiteerida, siis kööki, eks ole. Et seda on nimetatud ka enesekolonisatsiooniks, et me ise võtame vabatahtlikult inglise keele, praegu. Eks ole ja no näiteks vene koolinoored on tunnistanud seda, et nad üsna sageli kasutavad eesti noortega suhtlemisel hoopis inglise keelt. Et seda ei kohta ei leedusega, siis seda ei kohta ka Soomes, et näiteks eestlased Soomes soomlastega suhtleksid inglise keeles. Aga noh, eesti ja soome keel, lähedased sugulaskeeled, seal ei ole see nüüd nii keeruline. Aga enesekolonisatsiooni või enesepiiramine või, või seda on paraku näha siin näiteks Tallinna valimisliitudest hakkas silma või puutus kõrva valist, Jüri Mõisa seisukohad olid sellised, et et oh, et egas eesti keel ju kuskile ka küllap sünnipäeva lauas räägime ikka eesti keeles edasi. Just selles osas, et, et on päriselt väljapääs sünnipäevalauda ja, ja et et on olemas väärtuslikumaid keeli ja seda, et et on tõepoolest odavam tõenäoliselt minna üle inglisekeelsele kõrgkooli peale. See võib olla tulemuslikum majanduslikult, see võib võib tuua kaasa tõepoolest selle et ongi ainult see sünnipäevalaud lähemad paarkümmend aastat, siis et kus on veel kellega rääkida eesti keeles. Aga kui noorel inimesel puudub motivatsioon siiski kõrgkooli näol, siis, siis noh, mõtleme ka meie vene emakeelega noortele, et kui praegu vähemalt on ikkagi väga palju neid erialasid, mida ei ole võimalik pida siiski teisiti kui ainult eesti keeles, siis see loob motivatsiooniga noorele õppida selgeks eestikeelsel tasemel, et on võimalik edasi õppida jälle Tartaga jutuajamistes vene noortega jutamistes just koorub välja seesama pragmaatiline aspekt, et ma tahan edasi õppida, ma tahan head töökohta Eestis, aga kui seda enam ei ole, siis siis mis motiveerib vene noort õppima eesti keelt, kui inglise keele väärtus on palju kõrgem kui inglise keelega, saab palju rohkem asju tehtud. Ja noh, miks ta, miks ta üldse peakski Eestis õppima ka väljaspoole minna? Kui kuidas, kuidas see tasakaal siis leida, et üks on ju selge, et me elame avatud maailmas ja me tegelikult tahame ka olla avatud aga kus, kus see tasakaal leida, et kuidas olla avatud ja hoida isendit? Kinni kõigepealt peab asjadest rääkima, nii nagu nad on, et räägime siiski lahti ka sellesama on kõrgharidus ja keeleküsimused. Räägime lahti, tähendab tasuta kõrgharidus eestikeelsetel õppekavadel ja tunnistama ka seda, et tasuta kõrgharidus ehk Eesti maksumaksja maksab kinni ingliskeelsele haridusele. Kas meil on vaja koolitada ta umbkeelseid kõrgharitud spetsialiste, kes ei saa hakkama Eestis ja kes lähevadki minema, saades siit kõigepealt selle tasuta ja kvaliteetse kõrghariduse ja, ja lähevad sellega kuhu iganes? Ma arvan, et on vaja siiski selliseid poliitilisel tasemel riiklikul tasemel otsuseid. Et rääkida läbi ka need teemad, mitte niimoodi, et kõrgharidusstrateegia tegeleb ainult kõrgharidusega, jätab kõrvale keele ja keelestrateegia, tegeleb ainult keelega, jättes kõrvale kõrgharidused. Et tuleme välja sellest kapseldumisest killustatusest. Et räägime lahti riigikeele põhimõtted, töötame need välja ja mõtleme, mis on siis selle Eesti riigi eesmärk ja Eesti riigi eesmärk ka kultuuri poole pealt. Et alustaks võib-olla sellest ja räägiks ausalt ja avameelselt. Kõigest aitäh. Palun. Mina olen saate toimetaja Piret Kriivan ja lõpetan Eesti keelenõukogu liikme professor Birute Klaas-Langi sõnadega. Keel on see, mis seob riiki Kuulmiseni nädala pärast.