Jaanuari lõpul oli meil külas Juliet Greco Need, kes teda siis kuulsid, räägivad temast veel tänagi. Kuid kuulis ju ainult kolm saalitäit tallinlasi ning need, kes olid toona Tallinnas ja Estonia kontserdisaali pääsesid. Muidugi, teda tasub ka näha tema kunstist vahetult osa saada, kuid nüüd pole see enam võimalik ja kes teab, kui kauaks ajaks. Meile jäi aga tema muusika heliplaadid ja need tahame teiega jagada nii nendega, kes Chil hetkel kood on juba kuulnud, kui nendega, kes teda täna esimest korda kuulevad. Ajakirjanduses on suled koostunud palju juttu, me ei hakka kordama tema elulugu. Tuletame vaid meelde, et prantsuse šansoone lauljate vägagi arvukas peres ondoni publikule kui autoritele kui kolleegidele, armastatumaid ja hinnatavamaid esindajaid. Me ei tuleta enam meelde tema okupatsiooniaja vanglapäevi, tema menu ega auhindu. Me isegi ei püüa kirjeldada tema kunstnikunatuuri suurust, selle omapära. Usume, et isegi kui teie vastuvõtja tehnilised omadused teid ei rahulda osutub meiepoolne krikov kiitmine tarbetuks. Me palusime sul hetkel kool pisut tutvustada iseendast ja prantslase shans tsoonist mis on šansoone. See on laul, millega tingimata tahetakse midagi ära öelda. Likvideerimine on raske väita, kumb, kas muusika või sõnad on shansoonist tähtsamad. Nad peavad tingimata koos olema. Siin mul on tohutult vedanud, et ma töötan koos väljapaistvate kirjanike ja poeetidega. Alustasin 50.-te aastatega. Shansoonis kajastusid need aastad täpselt samuti nagu tolleaegses kirjanduseski. Teisest maailmasõjast oli möödunud vaid viis-kuus aastat. Viis-kuus aastat oli möödunud ka minu lapsepõlvest ning ma olen selle ajastu laps. Sellepärast küllap ongi tolleaegne stiil jäänud minule väga lähedaseks. Eks seitsmeteistkümne aastaselt. See oli minu kui shansooni lauljatee alguses laulsin ma ainult kitsale ringkonnale. Need on mu laulud muutunud rahvalikeks ning ma pean seda väga oluliseks oma arengut. Tapale kehomine saalsega. Hületcrecov kinkis meile reama heliplaate, palusime tal endal välja valida mõned laulud ja neist ka pisut kõnelda. Siin nad on. Akordion Sers käensbuur, ta nii helilooja kui poeet, kelle vanemad muide pärinevad Venemaalt. Pean teda geniaalseks shansoonide loojaks. Peale selle teeta edukalt fil džässmuusikat, kuid veel peale selle, on ta ka, kujutab kunstnik. Käensbur pole veel 40 aastanegi. Elu, miks ülekohut teed sa tänavamuusikutele? Ta kunst pole kõrge. Kuid kes teda aitab? Ei mina, ei teie, ei tema. Ta üksik on maailmas ainus sõber, tall, akordion. Aidake siiski teda. Et muusikat võiks ta teha. Kas akutrelli vana? See on väga tugev, vihane ja lõbus elufilosoofiline laus? Külm matsu tagumikku annaksin ma nendel vanadel, kes noortel Ainawatravad, et elada, vaid maksab siis kui aastaid ainult 15 pluss viis. Kui aga juba rohkem oled ät. Küll annaks võmme nendele, kes ahnusest veel varastaksid, endal töö kes arulagedalt vaid minevikku tolmu hoiavad ning neile tohletanud vrakkidele, kes igavusest aina magavad. Noored, kuulge, et rõõmu elus diale ei kaoks. Ma jätan osa õnne vanaduse jaoks. Kui hea prellorieni EL-i lauljat väga õrn laul kahest noorest inimesest, nende pärast sõda puhkenud armastusest. Kus toimus see pall? Pole meeles. Äsja oli möödunud sõda. Nii hea oli tantsida sinuga koos. Kõik olid õnnelikud, armunud seal. Kuigi see saal oli must ja kõle. Tants oli hoogne ja laulsime koos. Kus toimusse, pall? Pole meeles, kuid see polegi tähtis. Hea on see, et tantsisin sinuga, tulin õnnelik. See oli hea. No noori peale PVD südasuvi see kilosed võõras mure. No vead löödi nooli pääle, peri sünoosunast suvi see kilosed üles ore. Looselmessiiviad tinooli pääle Pedeli Sõroosunassovi. Teol three on üks suurimaid sanktsioonide loojaid Prantsusmaal. Tema laulud nagu väike kaunitar, pärisi kanalid, iludus ja teised on ülemaaväga populaarsed. Väike kaunitar on kirjutatud tegelikult arv koos kuid see on väga ilus, poeetiline Argo. Selles kuues ja kootud sallis, sa nagu haldjas heljud siin. Su õnn aga asub keldris ja süda katusel. Surips meil anud tihti pisar. Nii sageli püsiitseni. Arm kaua su juures ei püsi? Liiga palju vist nõuatsadalt väike kaunitar. Saatsid riimi sõnadele õnn. Kuid kust seda leida? Lydia Su pisarad nagu sügis, udu, mis raagus okstele jäänud. Sa ise nagu leht, mille sügis läbi tumeda öö kaasa viinud. Väike kaunitar. Jätkalake seanseraar pursuva Jerileeri laul. Edan kaks noort pikakasvulised väga ilusat noormeest, viljakad autorid, kes kirjutavad palju ja hästi. See laul, linnuke ja kalake on poeetiline sügava filosoofilise sisuga. Samas aga liigutav. Armus linnukesesse. Oli väike linnuke. Armus galakesesse. Näib petega muinasjutt täide, grillile. Galakene vajab vett. Õhku. Linnuke. Ning lõpuks me küsisime süledge koolt, et kui tal tuleks laulda ainult üks laul milliseda, siis valiks ja miks? Millist lauluma laulaksin, oleneb päevast. See võiks olla laul. Kas sa kujutad ette? Sest too on mu esimene ning kannab endas samu mõtteid elust, mis minagi. Või kui see päev oleks õrn, melanhoolne, laulaksin ma hoopiski laulu surnud puu. Issi kiiret.