Tänase saate sündmused on aastast 1976 niisiis 10 aastat tagasi. Just neil päevil, märtsikuu lõpupoole toimus Eesti NSV Heliloojate Liidu pleenum, muusika ja noorus. Tookordne pleenum kujunes kõige elavaks muusikapeoks ja diskussioonidega selle üle, missugune muusika on just noorte muusika. Üritust valmistas ette ka kirjutiste seeria sel teemal ajalehes sirp ja vasar kus meie muusikategelased said oma arvamused välja ütelda. Pleenumil kaasnesid mitmed kontserdid, kus oli kavas meie nooremate heliloojate uudislooming. Tollele ette kantud teostest on mängurepertuaari jäänud üsna mitmedki. Edukalt esines sellel muusika pleenumil Mati kuulberg. Esiettekandele tuli tema sonaat kahele klaverile, mille oli tellinud klaveri tuua näettalisa kos ja Toivo teaske. Kuni sinnamaani polnud helilooja oma loomingus õieti klaverimuusikat. Veel puudutanudki sümpaatia oli kiskunud rohkem kunagise eriala pilli viiuli poole. Sõnad kahele klaverile aga õnnestus. Iga kriitika hindas teost soodsalt. Samuti anti sellele teosele muusikaalane aastapreemia. Pleenumi külalisi. Moskva muusikateadlane Allan Bogudaanova kirjutas ajakirjas musikaalne siis et selle sonaadi muusika köidab ereda kujundlikkusega aga samuti traditsiooniliste vahendite taba ja leidliku käsi tusega. Matti kuulderg, kes siiani tihtipeale oli püüdnud kirjutada kaelamurdvat tehniliste üllatustega sellega rabada. Nii kuulajad kui interpreedi pööras sonaadis hoopis romantilise laadi väljendusvahendite poole. Mõjus just kujundi löövuse ja iluga. See ei tähenda, et ta ka selles teoses oleks tehnilistest leiutistest loobunud. Need kuuluvad lahutamatult tema kõlapildi juurde. Kuulene Matti kuulbergi 1976.-st aastast pärinevat sonaati kahele klaverile Natali sakuse ja Toivo teask esituses. 1976. aastal kirjutas Mati Kuulber veel soolosonaadi viiulile number kaks ja soolosonaadi klaarnetile kuuest kavandatud soolo sonaadist viiulile lemma. Rendi ettepanekul on tänini valmis saanud neli. Loodetavasti täidab helilooja selle oma kaugele. Ettekavatsetud plaani. Kasulosonaadis number kaks on tehniline külg taandunud kõla ilu, laulvuse ja meloodilise sees. Eriti on see märgatav keskmises osas. Uusromantismilaine on sel aastal Mati Kulbergi märgatavalt mõjutanud. Edaspidi saavad selle suuna ilmingud veelgi tugevamaks nii kuulbergi kui ka kogu eesti muusikas. Pleenumi kontserdil kõlalust pälvis täit tunnustust veel Raimo Kangro klaverikontsert oopus üheksa mille loomisaastaks samuti 1976. Esiettekandel oli solistiks Rein Rannap, kes mängis teost ka üleliidulisel noorte loomingu pleenumil Moskvas. Üsna pea pärast Tallinna ettekannet. Raimo Kangro oli selleks ajaks juba kirjutanud kaks kontserti. Need olid kontsert viiulile ja kontsert flöödi kammerorkestrile. Kui eelnimetatu Is kirjutab Kangro enam-vähem kontserti, nii nagu seda ikka oli tehtud tsüklises vormis, vastandades soliste, orkestrile, handest, solistile rohkesti mänguvõimalusi. Virtoostust. Klaverikontserdiga aga näitas noor autor esmakordselt eesti muusikas uutmoodi kontserdižanri käsitlust. Teos algab ja lõpeb ühe ja sama väga jõulise erksa kujundiga klaveriorkestri energilise teemaga. Seda võib tõlgendada kui peateema. Olgu kihedan võrreldes klassikalise kontserdi peateemaga hoopis uues funktsioonis ja uuel kohal. Ta on ere ja meeldejääv ning võitnud kogu teose osas juhtpositsiooni. Teine tähtsam, kujundan lüüriline, vaatamata suure ulatusega meloodiakäikudele heakõlaline ja plastiline Nende kahepolaarse kujundi vahel arenebki kogu teose konflikt. Nii Kangro meloodika kui ka tema rütmika on täiesti omanäolised ja uudsed eesti muusikas. Impulsid võib-olla pärinevad tõepoolest olustiku muusikast kajak Stravinski ja Prokofjevi partituuridest. Kuid siiski on läbinisti Kangrolikud. Siinkohal polegi kohane analüüsida, millistest vormeli dist nad just täpselt koosnevad. Kokkuvõtvalt võiks öelda, et tegemist on kiiresti muutuvate taktimõõtude rütmijoonistega sagedase ostinaatsusega. Muidugi on rütmikujund lahutamatult seotud meloodilise joonisega millel samuti äärmiselt liikuv ja nõtke iseloom. Raimo Kangro muusika rütmisfääri vabahingust võis märgata juba tema ooperiimelugu puhul. Seos viitja rokkmuusikaga on ju vaid üks uuendamise külgi. 20. sajandi heliloomingus on teravdatud tähelepanu üldse rütmiliselt küljel ja rütmivõtete rikastumine on saanud iseloomulikuks paljudele selle sajandi autoritele. 1976. aastal valmis Raimo Kangrot vel tsükkel leelo laulud vokaal, inteetile ja instrumentaalansamblile, mille tellis heliloojalt vanamuusika ansambel Hortus Musicus kuskil siis, kui ta veel kõrvuti vana muusikaga ka Eesti ja teiste rahvaste uuemat muusikat esitas. Leelo laulud on kahtlemata helilooja loometeel üks tema tähtteoseid kuid oma äärmiselt kõrge, professionaalse ja tehnilisi nõudlikkuse poolest on ta siiski jäänud käiberepertuaarist nagu kõrvale. Teose aluseks on leelo tungla värsid, kogust õitseb kuristik. Siit siis ka Pealkiri leelo laulud mitte segi ajada Leelotamise lauludega, mis ka mõnikord juhtunud. Need laulud on armastusest. Esimene osa ootus, teine ja kolmas osa käis joobumuste kirge. Neljas osa, helge rõõm ja vaimustus. Instrumentaalkoosseis pole traditsiooniline. Sellesse kuuluvad keelpillikvartett, Sagot, klaver ja löökpillid. Et ettekandjad olid vanamuusika tegijad, on helilooja sedagi silmas pidanud. Vanamuusika eeskujudega seovad teost süüdilikus ja vokaal ning instrumentaalosade vaheldumine. Samast aastast on Kangro veel kolmas klaverisõnad ja muusika kahele klaverile. Viimase oli tellinud meie pianistid Natali sakos ja Toivo Peäske. Kuid huvitav on meenutada, et just sellest loost sai alguse koostöö ka Läti klaveriduo Noora Novikas Yarafi harationianniga. Nimelt kui Moskvas üleliidulisel noorte muusikapleenumil mängiti Raimo Kangro klaverikontserti Opus üheksa, oli publiku hulgas ka see Lätti tuua. Neile oli see esmatutvus Raimo Kangro muusikaga. Et kontsert meeldis, tunti huvi, kas heliloojal ka midagi kahele klaverile pole loodud. Ja oligi. Peale muusika ettekandmist tellis rahvi haradianian Raimo Kangrot kontserdi kahele klaverile aga sellest edaspidi. 1976. aasta kevad-suvi oli täis tihedalt muusikasündmusi. Juuni hakul sõitis Ladzigisse rahvusvahelisele vahi konkursile Rein Rannap ja tõi kaasa diplomi. Et see nüüd meie pianisti Kalle Randalu hilisemate hiigelsaavutuste taustal tagasihoidliku autasuna tundub. Küll aga ei maksa unustada, et keegi meie Eesti pianistidest pole siiani rohkem tähelepanu pühendanud Bachi muusikale ja ka nimetatud Klaizzigi konkursist osa võtnud ega sinna pääseda püüdnud. Ka mitte helilooja juubeliaastal. Juunikuu lõpus peeti Tallinnas viies vabariikidevaheline interpreetide konkurss. Osa võtsid peale meie vabariigi Moldaavia, Valgevene, Leedu ja Läti interpreedid. Võisteldi mitmel alal. Meil olid võidurikkamad pianistid. Kalle Randalu jagas esimest preemiat leedu pianisti muusa rubadžkiitega. Ivo Sillamaa sai teise preemia. Heliloomingus oli sündmuseks kindlasti Veljo Tormise autorikontsert Moskvas konservatooriumi suures saalis. Eesti raadio ja televisiooni segakoor dirigendid Ants Üleoja ja Tõnu Kangron esitasid Tormise varasemast loomingust kantaadis Lenini sõnad isurjepase kolm laulu, epasest rauaneedmise Eino Tambergi ballett, Joanna Dentaata. Aga reisis Estonia balletitrupiga Soome festivalile. Kuopio tantsib ja mängib see aasta Eino Tambergile küllalt üks õnnelikumaid. Teisel juulil esietendus Estonias tema ooper Syranoogude Pežürak. Nüüd enne aga veel jätame Eino Tambergi ooperi saate viimaseks muusikaks. Nimetaksin veel olulisemaid teoseid sellest aastast 1976. Anud sõbral valmis kontsert orelile ja sümfooniaorkestrile. Eugen Kapp kirjutas suve jooksul kontserti flöödi ja kammerorkestrile Jaan Õuna esiettekandmiseks. Samuti meeskori tsükli Manivald kesamaa ja Vladimir Beekmanni sõnadele inimene ja meri ning Tiit kuusikule tema 65.-ks sünnipäevaks kolm soololaulu, kalda männid ja päikese loojak Aira Kaalu tekstidele ja mees ja kajakas Manivald kesamaa sõnadele. Aarne männikul valmis kontsert metsasarvel sümfooniaorkestrile kammermuusikast veel kelsaarne orelisonaat Lepo Sumera klinket puhkpillidele Jaan Räätsa sonaat number kuus klaverile ja teisi teoseid. Tulles nüüd tagasi Eino Tambergi juurde, võtame kõigepealt ooperi Syranoodi perse rakkava lehe. Libreto on loonud Edmund prostani värssdraama järgi Jaan Kross kes ka selle teose eesti keelde tõlkis. Oopereid lavale dirigendid Eri Klas ja Peeter Lilje. Lavastaja Udo Väljaots, kunstnik Lembit roosa. Esietendusel laulsid Teo Maiste, Anukaalia Hendrik Krumm, nendega ka täna kuulatav heliülesvõtte. Muide, Eino Tambergi ooper on minu teada ainukene eesti nüüdisooper, mis heliplaadile salvestatud ja kahe plaadilises komplektis ilmunud. Ajaloolised ja samal ajal ka kirjanduslikult tugevad algmaterjalid on Eino Tambergi lavaloomingut alati inspireerinud. Juba teose tõlkimise käigus oli Jaan Kross Tambergile teinud ettepaneku sellele süžee-le muusikaline lavateos luua. Et aga pärast moment alles märksa hiljem saabus, selle kohta räägib Eino Tamberg ise. Mina legaalne atentaat kui ma olin väga väsinud selle aine niiskusest tugevast dramatismist oli mul vaja leida mingit ainet, mis mis võimaldaks mul ennast nagu lõdvestada, selekteerinud pingest ja kasutada teistlaadi värve, teistsugust emotsionaalset toonust. Ka selles mõttes, et üldiselt muusikas ma viimasel ajal nagu olen tahtnud hakata kasutama natuke lihtsamaid vahendeid natukene rohkem meloodiat, natuke rohkem ilu anda muusikas, kui ma vahepeal seda tegin. Ja mul tunne just, et see Aine oleks täpselt sobiv minu meeleoludele. See on jälle tunnistus eesti muusikasse, saabuvast uusromantismi hoovusest ilutunde eelistamine, konflikt seile seisundile, tehnilistelt vahenditelt, üleküllastatud muusikale. Syranoodi perserakis pöördub helilooja nii aines kui muusikalistest väljendusvahendites varaste ajastute muusika poole. Kui näiteks tema eelmises ooperis raudne kodu oli esiplaanil muusikaline draama kasutatud rohkesti kõne intonatsioone siis Syrano on otsekui enne Klucky reformiaegne ooper. Muidugi mitte nii sõna-sõnalt ta helikeel on täiesti tänapäeva lik, aga seoseid on näiteks vormilises ülesehituses. Igale tegelasele on antud oma aaria või mõni muu laululine number. Ka kehtib niinimetatud numbri ooperipõhimõte, rohkesti on kasutatud koloratuure. Tamberg arvab, et iga aine, iga uus teema peab sünnitama oma väljendusvahendid. Ja see seitsmeteistkümnendast sajandist pärit aine ka niisugust stilisatsiooni lubas. Saatusi suudame muidugi tervet ooperit esitada. Näitame teile täna selle tähtsamaid tegelasi. Kristjan, välimuselt ilus, kuid vaimu ja hinge poolest vaene kadett puruloll, nagu ütlevad ta kaaslased on armunud kaunisse Roczani. Roksoonilgi on see kena noormees silma hakanud. Jama nõbu ja sõbra Syrano kaudu saadab talle teate, et ootab temalt tähelepanu kirja. Kristjan tõsiselt kohkunud, ta teab, kui nõudlik Laamanroksaar ta ütleb. Ja kuigi mul on raas lihtsõduriku vaimu, siis kõnest naistega mul pole üldse aimu. Sest et nende ees võin mängida vaid tumma. Mul pole sõnu. Ka helilooja on suutnud Kristjani kuju muusikas luua väga kaunite, kuid üsnagi primitiivsete joontega hoopis Berinevatega kui Syrano puhul. Syrano teatavasti ajalooline kuju. Rostaam on oma värssdraamast küll paljugi välja mõelnud kuid signaal on eelkõige elegantne ja tunde peen poeet ja hulljulge mõõgakangelane. Tema suurim puudus, mille üle ta väga kannatab, on temainetus. Suur nina. Syrano tundeskaala ulatub säravast kuumikast sügava traagikani. Temas on uhkust võimukandjate ees ja kompromissitu oma tõekspidamiste kaitsmised. Samas on ta ääretult ohvrimeelsust. Draamas viidatakse sellele, et mul jäär varastas tema näidendist peaaegu kõik omas Kathani kelmuste jaoks. Tal polnud sellest kahju. Niisugust auahnuse puudumist enese mina allasurumist ja siirast ohvrimeelsust väljendub ka armastuses Roczani vastu. Syrano oli laenunud Kristjanile kett teda abistada oma sõnad. Sõnad, milles oli ääretult puhas ja suur tunneroczani vastu. Kuuleme palkuni stseeni. Kristjani katseilmas yrano sõnadeta hakkama saada oli lõppenud nurgimisega. Proxanil oli niisuguse austajaga igav. Olukorra päästis Syrano, keda pimeduse varjus Roxanne pidas Kristjaniks. Harjusse. Loo. Ojaa Seltseeni räätiseeniuna viidi Sõitmine. Sõrmes. Armastan on küll sellest kõigest üle. No. Vot. Siis. Noorenenud. Mul sõbral account. Ema, kuid oma ajul sovhoos jaanis Ethaauunima araabia, nii. Nagu nii Areeni joovad. Mis sa arvad? Igaviku või kuulaksimeesi kui ka oni Oskvela milles soone lille, Maidur. A. Tõele otsa, aga ma. On on. Rull pühakas. Nüüd kuulake ma ka helilõik arhiivist vestlusest pärast ooperilavale tulekut tegijatega Teo Maiste. See muusika, kõik on väga vokaalne, väga meloodiline, väga sisukas viib endaga kaasa nende tegelaste maailma, et lihtsalt ei saa jääda erapooletuks. Ja tundub, et see kandub ka saali. Seda on tunda publiku suurepärast vastuvõtust ja, ja tõepoolest soovida et see ooper ja mitte ainult Eesti rahva jaoks ja et see rändab ka kaugemale. See hakkab kõlama paljudel Nõukogude Liidu lavadel. Jaga. Anu Kaal. Mis puutub Roczani, siis, On niivõrd rikka ja samal ajal niivõrd lihtne selles mõttes, et ta on nii ürgselt naiselik kõigi oma vooruste ja nõrkustega. Et teda on ühest küljest kerge mõista aga teisest küljest küllaltki raske mängida. Eri Klas. Käesolev ooper on väga küps küpse meistritöö ning väga heas mõttes populaarne oopereid, populariseeriv. Hästi mõistetav nii kuulajale kui ka lauljaile ja võib-olla märkamatud kuulajale ja võib-olla ka endale heliloojale rütmilised mittegi. Suured raskused on siiski peidus vahelduvatest akti mõõtudes, aga nad on niivõrd loogilised ja niivõrd arusaadavad ja toovad selle sisu nii mõistetavalt muusikalise sisu. Koos selle tehti suurepärase teose endaga kuulajani, et ma arvan, et see teos saab kaunistama mitte ainult Estonia teatri, vaid paljude paljude maailmateatrite ooperiteatrite repertuaari. Hooajal 1982. 83. tõigi Eino Tambergi ooperis yranoodi perserakk lavale. Gala moodsi teater Tšehhoslovakkias, kus Cooper läks suure menuga. Tänase saate lõpetame aga ooperi epiluugiga. Syrano tuleb hüvasti jätma Roxaniga. Seejuures ei oma abi. Jaaguid minu. Uudiseid. Viimane. Tapeti Uubakuga nõbu. Eks täna masina peagi leiutama. Ei, mitte tool, ilma. Mind ärge toetage. Ja et alla ja nii ka on, kuid võitlen ikkagi.