Tere õhtust, luuleruumi kutsub toimetaja Pille-Riin Purje. Lauri Sommeri raamatus Lugusid lõunast on kaante vahel tosin ehedat erineva tonaalsusega lugu, mis lõunaeesti nurgakest kogutud ja salvestatud kassett diktofonile seega tulvil diktofoni šamanismi. Too maagiline liitsõna oli kord ühe Sommeri essee Pealkiri. Täna kuulame Lauri Sommeri raamatust Lugusid lõunast pajatust pealkirjaga lugemisülem. Selle loo valis välja ja loeb ette Erni Kask. Muusikaline kujundus Kago plaatidelt. Teatavasti on Kago Lauri Sommeri muusiku nimi. See oli mõned head aastad pärast esimest ilmasõda, kui meie riik oli vabaks saanud ja muidugi rõõmustas sellest nagu talulaps uue purilennukimudeli puhul. Ja ega asi iseenesest ei juhtunud, iseenesest on siin ilma peal ainult orjus. Haritud mees oli välja mõelnud, kuidas see käia võiks. Istunud rahvuse ideel nagu jaanalind oma munal ja selle välja haudunud. Siis tuli sõjaväli ja terad eraldati sõkaldest nagu piibliraamatuski seletatud. Lihtne mees oli julgenud selle ideest oma elu kaalule panna ja vaprat lihtsat meest ka tänati. Ohneid Vabaduse Risti kavalere ja rahvuslasi kõnekoosolekuid igas vallas soomusrongisangareid, kellest paljud muutusid vapsikuteks. Mõni läks ülemäära uhkeks ka, jõi oma kangelaste napsi maha. Aga ikka kui võtta näiteks lihtsalt üks lihtne mees, nagu mu sõber kapral naesteni volle, kes sai vabadusristi talenti, asuniku talu ja selle nimeks ta pani võidutalu. Seal seal Kärstna pool Siukese võiduka tundega on väikese rahva pojad väga harva elanud. See on eriline tundmus, mis siin suurte mängu sellist ei kordu. Ja seal riigimehed aitasid, et põllumehed said oma asju ajada ja müüa. Kõik need masinatarvitajate ühistud ja villavabrikud ja piima, ühisused ja veskid, need elasid härraga küllalt kõrvalistest kohtades. Ja see põllumajanduse eksport, see toimis ilusti ja riik sellele aitas kaasa. Osad riigiametnike väljamõeldised olid ka vähe imelikud. Aga eks imelikest asjadest võib vahel kasu olla. Tookord visati mind koolist laaberdamise tundidesse, mitte tulemise ja modellidega vallatlemise. No tegelikult just selle kunstniku elu elamise pärast välja. Ma tahtsin ikka e konsiile ja Plauerreiteri meeste moodi olla, aga aga oli niisugune häda, et kunste jõudnud trollidele kuidagi järele. Ja siis Vabe nende sakslastega seal arutasid ja võtsid sona mehe, minu asemel et sina siin laia tühja tuulega ka tema, tema vaene mees, aga näe, temal on annet, õpetame hoopis teda. Sina kobi tagasi oma isa linapõllule ja mõtle, mis mees sa tegelikult oled või olla tahad. Siis ma olin muidugi väga tige, ütlesin neile vandesõnu järele, kui jokkis päi tänaval kohtama juhtusin. Aga pärast sain aru, et õieti tegid. Me oleme nii väike rahvas, nii palju on andnud neid sõdu ja rändeid, et meie andeid tuleb hoida nagu peopesal ja. Minu vanemad muidugi pahandasid ja raha enam ei saatnud. Aga mina ei tahtnud linnast ära tulla. Ja siis ma olingi pool näljas ja tööta. Vaatasin kohvikus vedelevad päevalehte, lugesin sealt kuulutust ja läksin sinna kultuuriasjade osakonda seal haa Minnis, kus käisse noor intelligentsi, meie santlaagriga hamba kokkukutsumine rakendada püüdmine. Laenasin tädi käest rongi raha ja sõitsin kilulinna vaatama. Juhatati mind teisele korrusele ühe härra juurde, kellel olid kaunis pikad vuntsid ja hanesulg käes. Ametnik siis vaatas oma kirjaridadelt ülesse küsima, et tööotsija ja paber on ühes. Toomas taig lappe tukkumalt, noh, kena, kus see külan. Ahah, masina pole, pole saanud. No mis ta siis ära olete ka teinud, noormees, mina, et ega ma päris maavillane ka ei ole natikesele Pallases õppinud mu sõbratavat praegu mürtse näitusi, see ei kõlba teie maalikunstnikest sõpru, me oleme juba võtnud ja viinud neid kokku igasuguste ninadega, kirjastajate ja Taskaga ja teiste töösturitega. Mõned suunati kaubandusgraafika peale ka, nii et seal on kohad kõik täis ja patriootliku kunstiosakonnas ka. Aga kas teile raamatud meeldivad? No miks ei meeldi, siis karjapõlves juba sai teisi loetud ja eks ole hiljem mõnede kirjanikega Tamula peal Võhandul ja pärlijõel lausa kalal käidud. Ühele rehkendasin isegi raamatule linoollõikega pildid sisse. Vot vot kena, kena. Ainult et praegu proovime kuidagi ilma piltideta. Nii ei saa, et kõik ratsutavad kultuurkapitali toel Pegasustel ringi, aga hein läheb raisku ja lehmad jäävad lüpsemata. Meil on tegusaid inimesi kah vaja. Nimelt puudub selline ametnik nagu Vana-Liivimaa piirkonna lugemisülem. Mis loom see veel on? Vaadake, meil on ühed sõiduk. Kas te vankrit oskate juhtida Seitsmeaastasest peale? Ja siis saate bussiga hakkama küll seda ka peavad, hobuse jõud, meil käivad selle ameti juurde automobiili, mehhanisti kursused. Oh sa poiss, need nõndanimetatud ränd raamatulad sõidavad mööda külasid, muidugi seal, kus tee kannab, uus teedeatlas just ilmus, seal on kõik näha. Suure poriga on siis väiksemad ringid plaanis. Puhkus on meil siin kõigil, kesksuvetöötajad saaksid kodus talutöid teha, ühesõnaga võtame Eesti jaoks palgale kolm motoristi, kes sõidavad kohale, et lugejad saaks kirjavara kätega seal äärmistel ääremaadel. Teie peate bussi sooja hoidma ja raamatuid välja andma, mis muud teha, see on juba oma valik. Peaasi, et auto järgmiseks hommikuks sõidukorras oleks, ei raamatu alles. Seda väikest asja ikka saab. Inimesed on praegu küll vaesed, aga kui oma riik midagi annab, ma küll arvan, et nad ei hakka rahva vara niisama hõlmama. Seda loodame meiega. No aga tulge siis homme tondimootorijaama kursustele. Ma olin noor poiss, pikkade läikima hõõrutud säärikutega. Olin kataloogidest puturistide pilte näinud ja teadsin kõiki viimaseid lööklaule enam-vähem peast. Elult oli pagana palju tahta läikiva nokaga sohvri mütsi, ma sain veel pealekauba. Selle kuu elasin noorte meeste kristliku ühingu varjualuses. Lobi oli riigi poolt. Kui sohvri kutse hakkas juba käppa saama, siis juhatati mind roosikrantsi tänavale kirjastusühisuse kesklattu, kust üks väga ilus linalakk. No ma päris raamatute hingel andis üle minu bussieksemplarid, kolm lõvi tiitellehel templiga ühisabi, kaugele kodule ja kaane siseküljel kasutusjuhend, nagu kõigil avalikel raamatutel tookord. Palju neid ei olnud kokku ehk umbes 50 60 tükki kõigi kolme eksemplari, et kui kellelegi meeldib, siis saaksid sõbrad ka samal ajal lugeda. No mis seal oli? Mingeid lendavaid sigasid ei olnud ikka selline maa kirjandus, Adamsoni Hatsoni luuletused, Jaigi Bombi lood ja Võrumaa jutud. Vahtriaani, laanekurus ja minu noorusmaa, Ermanni Karla õngelatiga möödav rumad, hulk Lutsu asju. Barjuja, tsemendivabrik Alutaguse metsades, tooli Georgi Puka piimahabemed, ühisus, vallakubeda epilla, pardi ja lambavarga napsi lood. Õngotoli ja Rohti Jaaennot. No kõiki ma ka ei mäleta. Välja omadest olid minu meelest ainult homseni Maa õnnistus ja Juhani Aho laastude kaks annet. Õnn kaasa teele, ütles linale kindel ja naeratas seal päikeselises, aga mitte palavas toas. Surus pehmelt mu kätt, kui saatelehe üle andis. Aken oli Paukil, laual olid suured valged, floksid. Tema naeratus saatis mind päris mitu aastat. Talle kirjutasin ka, aga ta ei vastanud kunagi. Kuid ometi tundsin iga kord iseendas, kuidas ta teise juures olev süda kirja kätte saades võpatas. See mälestus andis sooja ja valgust, kuid pimedatel rännuteedel parem esituli läbi põles või mõnda muda hauda sisse jäin ja tuli läbi külma vihma minna, lähimasse talusse hobuseid otsima, et välja saada. Nende jamadega. Ma ei olnud arvestanud, nagu noor inimene tavaliselt üldse millegiga ei arvesta, mis tulevikus ees seisab. Aga külarahvas olid abistajaid igal pool. Meil ja Läti pool samamoodi. Peale vabadussõda peeti kaugemaltnurga mehi natukese rohkem omaks rahvaks. Ja kusagil järgmisel kevadel ma mõtlesin, et kui ma selle tüdrukuga oleks käinud kinos uisuteel tantsingul ja voodis või altari ettegi läinud lapsed taga siis mul oleks küll olnud hulk muuteni, aga ei oleks olnud seda naeratust. Et teda ma kohtasin siin elus just selleks, et näha seda plikalikult, kaardus, roosakat, suud põse, lohkusid tõsiseid ja põuahalle õrnalt kõõrdi nägu imet otsivat silmi ja heledaid juukseid, mis koondusid mu mälestustes. Nagu mingiks kiireks kuulda seda ühte lauset ja minna ta juhatatud teed pidi. Vaat niisugune oli tema amet minu elus. Aga siis peale ühte saunaskäiku unustasin ühtegi ära, mis nägu tal oligi? Ei, ei olnud mingit naist mängus, lihtsalt kõva leil, kadakane viht, jääaugus käisime ka Albiusas. Et kunas, kes mäletaks, kes kokku loeks. Ega ma enne ka liiga ei lootnud ega pärast muretsenud. Mõned asjad lihtsalt lõpevad, ära lase aga lahti. Muidu jääb nagu konks kala lõpustesse, no kellele seda vaja on. Ja pärast. Aga olgu sellega. Üks nupumees mehaanik oli mingi fordi koolibussi kupeetoaks ümber ehitanud all seina ääres krambiga kinni käivad raamatukapid ja pehmed toolid, mis olid kahes reas kõrvuti keset kupeed vaatega aknast välja. Kummalgi pool toole olid suured, no vasikapea suurused valguse lambid. Nii et kõik, mis siis loeti, oli täiesti täht-tähelt. Kuigi generaatori tehtud valgus polnud päris ühtlane. Jahedate ilmade vastu oli ka väike ahi, mis rippus seal tagapool õhus sihukese katusest välja minema, korstna otsas. Ikka mootoriste toolidest võimalikult kaugele, et tuleohutus oleks kupee puuliistudega seinad olid millegagi tihendatud ja see pidas päris hästi, soojajuhil oli selline üsna mugav, metallist ja purjeriidest kabiin seal ees. Laes ümmargune luuk, mille võis pealt ära lükata nagu pajakaane kooli väheke tuult juustesse vaja. Mulle anti autokuurist kaasa pikad uhked mootor, ristikindad, mida kulus puterdades. Palju baare ja tolmuprillid, millega poriste teede peal midagi teha ei olnud. Panime vahel nalja pärast poisikeste ehmatamiseks pähe. Mootor oli sel masinal suht korralik, kaks ratast vedasid, sõitis sirgel teel lausa 30 miili tunnis ja sai metsas ikka roopast läbi ratta mantidelitel paksemat pandud, kui tavalised. Ainult oli pikk masin järsult käänata ei saanud. Selle asja pidi juba kaarti vaadates ette ära uurima, et kas pääseb ja läks käima ka, kui vänt tantsin, ei kartnud külmemaid ilmu ja selle bussiga ma siis sõitsin tõesti väiksemaid kolkakesi pidi, sest linnadele olevitel olid oma raamatukogud olemas ja väiksemates külades rajati raamatut, tarvitajate seltse oli inimestel aga seda tahtmist. Mõnel pool kümmekonna talu noored panid rahad kokku ja tegidki juba nelja 50 krooni eest saineid raamatu kesi, noor eestiltes juurult looduselt igalt poolt terve patsaka soodushinnaga tellida ja panna kellegi rehetarre ahju kõrvale riiulisse, kus enne oli olnud ainult piibel, paar maarahvakalendrit või ainult turult toidu ümbrisena tulnud leheräbal, mille peal oli jaanalinnu või neegrikuninga pilt. Ja kui oli selline riiul, siis olid noored seal ümber summas võtjad, hindajad ja ootajad. Siis sai tulla, lugeda ja edasi anda. Ja see oli auasi, et keegi ei venitanud isegi siis, kui väga meeldis. Teised ka tahtsid ju meil lapedukmel. Ta oli ühe kenakese musta patsiga pöörmanni miili juures, just niisugune raamatutarvitajate selts ja tolle tüdruku punased põsed tegid asja nagu veel natuke huvitavamaks. Ja olid ettelugemisõhtud, mis olid õige teened, üritused peenemad, isegi kui teatritegemine. Ma olen mitmel pool sellistel käinud ja ühel isegi ilulugemisega esinenud. See oli meie kandis piigandis. Ma olin eelmisel õhtul Kippastu lelle juures külas ja anti teada, et sääne asi on tulekul. Lellepoeg tundis ka huvi ja viis mind sinna vankriga. Tee loksutas ja no see nende hobulalikat täielik kroonuimed meie veel teda ei pidanud ohelikust vedama ja tagant tõukama, kui mõni kühm ette sattus. Aga see loksumine tasus ennast ära. Mõned talutüdrukud tahtsid sellistel pidudel olla ikka eriti märkimisväärsed. Tookord oli üks nuustakul Modma sell ennast salaja Valguta mõisa aias vastu roosi õisi hõõrnud lehikas imelikult ja tal olid kätele veel need okkakriimud ka peale verd küll ei tulnud. No siis oleks juba Martüürium olnud, mitte ilulugemine. Ühesõnaga, kõik olid riides nagu läheksid kirikusse, istusid algul kangete selgadega, sest nii pidada tegema saksad mõisas ja kultuurilised inimesed linnas. Seal oli see vana paks raamat, Eesti luuleilm puha kõige haledamaid tundeid täis, need püsi aga paigal, kui muretse kaasa ja ära mõtlegi teise refrääni ajal pushu lasta. Aga siis tuli minu kord. Ma lugesin ühe Kivilombi Intsu naljajuttu, endal kaasas olnud lehesabast õhkleks kihina täis. Poisid hakkasid tüdrukuid pudistama ja seelikutest kiskuma. Üks pikk kolge tõusis, võttis põuest saleda valgest klaasist napsupudeli ja ise ja ulatas mullegi. Oota, Ma loen tüki lõpuni sõna siin mina ja võtsin omad lonksud siis kui lugu otsa oli saanud ja naer lobinaks muutunud. Ja pärast toodi naabri juurest grammafoola tehti tantsu, kisute tuvakut ja nii edasi. Äge. Aia bussisõidust rääkisin, ma vahel viisin neid laadale ka, kui tee kusagilt väga laane tagant linna poole läks. Teate, kui hea on see tunne, kui sind kusagil oodatakse? Nendes kõige kaugemates külades oli veel inimesi, kellel elu oli kümneid, sügisel talvi õhtuti selline üksluine pool pimedus olnud. Kui väljatööde ajad olid läbi, kalale minekut polnud ja metsaga parajasti tehtud, siis see kaugkülade rahvas mõistsid väga, tahtsid lugeda. Ja mul olid päris pikad risti-rästi tiirud heinastest VanaLaitsnast Bodmozzani teine serv oli kombekant. Mõnes kohas elaski ainult kaks-kolm inimest, aga ka nende pärast ma käisin. Siis paari aasta pärast seda marsruuti muudeti, sest oli tulnud veel kirju metsavahitaludest ja kust, et et miks te meie juurde ei tule? No vot, ma jõudsin oma autoga kohale, kuna jõudsin ja tol päeval või õhtul oli siis lugemistuba lahti, nii kaua kui soe oli ja lugejaid leidus. Mul oli üks suur siniste kaantega glade, kuhu nad oma nimed kirja panid või panin ma ise. Hooaja aruannete jaoks oli vaja. Vahel nüüd loen nende ammu surnute kadunud külade nimesid ja nutan heldimusest. Kuna ma olin koolis ka natuke Fotograafiat nuusutanud, siis mul oli bussi peal kaaslaseks Leica kaamera ja kui oli huvitavaid nägusid, siis ma neid ka pildile nuiasid. Enamus tulidki. Neid albumeid oli mul suisa kaks tükki, teine pole sõjas Tartu kesklinna pommitamise käigus ära. Ja aga üks album on ka kingitus. Sest no vaadake ise, no kasvõi seda. No vot seda. No on memmed ja taadid, oh sina raamatuaasta riigivanema auhind, vähemalt see tüdruk. Ja tema oli küll päris glasuuri kompaq. Kõik nad meeldisid mulle väga, ei lobisenud, ei sodinud raamatu sisse, vaid neelasid neid jutte, naersid ja uhkasid vahepeal. Meil oli mobiilis omad rahva pealt tulev elekter palju heledam, muidugi kui külades kuskil. Neil oli ylda õdagul, heal juhul selline seasilma valgus. Krassoni lambid, mida palju ei raisatud, sest Grassinali vähe, mõnel lausa pilak veel tuppa jäänud. Mis siis koldes paistesse paistis, pime lugu, kõik pidi toimuma iseenese pea sees või juttu puhudes. Vahel juhtus lugemisõhtul olema kuupaiste. Vaat siis oli see buss ka ikka ilus. Kord püüdsime sõbraga seal lähedal jões pirandiga kala ja vaatasin, et küll on ikka imetegu keset külase valgus Valgust tundmatus kohas kus seda nagu ei saaks ega tohiks olla. Ja kui need vanakesed oma pimedatest hütidest sinna bussi tulid, siis olid neil näod peas, nagu oleks taevas lisaks jõulukinki. Selliseid nägusid ma pole enne ega pärast näinud. Nii tänulik. Need suured pirnid põlesid, trahvo ümises, laud seina taga laulda ja valgusel üsna muutlik, aga see oli ka ainus valgus nendes laane gurudes mägedes-orgudes või rannaäärtes. Kuigi ma tookord vajalike kirusin seda, et linna ei saa ja mingit oma elu ei ole said need väikesed kandid väga armsaks. Mõnes kohas tundus, et see oli nende jaoks nagu mingisugune teenistus. Et alguses oli sõna ja sõna on nüüd siin meie külas, kuhu ta tuli neljal mantlis rattal ja ei ollut võim nende üle sugugi väike. Seal oli ikka ise äralisi pidupäevi. Kui oli mõni raamat, mida selle külarahvas oli kuulu järgi kaua aega oodanud, aga polnud enne kätte saanud siis pandi kõige selgemalt kõvema häälega inimene seda ette lugema. Hea ilmaga istusid teised akna taga ümber kabiini ja kuulasid võtsid viina või eetrit ja tanguvorstivaagen käis ka pealevõtuks ringi. Ahjusooja leiba murdsid perenaise käte vahelt peale. Mul oli mõni päev puhkus ka vahel ette nähtud ja kui rahvas väga palus, siis olin siin ja seal siis ka kaks päeva jutti said need järjed ja sarjad ka läbi loetud. Mõni Erraklikum, vanapoiss viis ka ausõna peale koju oma laenutuse ja tuli sellega järgmisel päeval tagasi. Ta ikka ei tahtnud teiste ees lugeda. Vahest seepärast, et seal istus nii mitu vana pruuti ja bussi juures lõunat süües ma siis kuulsin, kuidas nad omavahel kõva häälega arutasid, mis keegi lugenud vaidlesid, kiitsid, põhjasid ja nad jutustasid neid lugusid oma videvikupidamistel edasi ja ilmselt panid veel pool juurdegi. Suhted olid minul nendega üsna soojad. Joogi pakkumisega muutusin ise varsti ettevaatlikuks, sest ei tahtnud haige peaga sõita. Üks mu kolleeg, kes oma bussi-Virumaad pidi kärutas lastigi joomise pärast lahti. Aga Alutagusega pold nalja tead ja asemele võeti miski palved Entaktist. Aga see jälle vallandati peagi missioneerimise pärast. Järgmiseks võeti parimbak, kes selles ametis teenis kuni sõjani. Tema oli just õige parajuslane. Aga tervitusnapsud ja loomulikult, kelle juures käid, nende kombeid ei hakka ju rikkuma. Ja kui oli mõni ilus veel kosimata peretütar, siis mõni neist andis pärast lugemistasuks musi, vahel või saia kaasa. Ma noormees ja kube käras oleks muidugi rohkemat tahta, aga peab siis raamatu lugemise eest kohe. Noja ta tegelikult paar korda ikka sai ka. Metsa vahel on ju naised kiimas. Aga need vanakesed, need lugesid ja jäid lõpuks sinna, kui ma käed süles, raamatut põrandal, tiivad laiali, endal näod pehmed nagu kassidel Leso peal. Ja ma ei hakanud neid segama. Panin ahju siibri kinni, lasin juhistne vedelaks ja keerasin tekkide sisse magama. Hommikuks olid need enamasti kõik ära läinud ja lugemispoolis oli ukse juures polkale virnas kiriku lauluraamatut. Ja pärast võid veel midagi süüa. Ja sõitsin edasi. Lehvitasid ja kõik. Ja siis juba sõda, teate küll. Heldeke kus olid ajad ja olid raamatud. Erni Kask luges loo pealkirjaga lugemisülem Lauri Sommeri raamatust Lugusid, lõunast kõlas muusika Kago plaatidelt Magellaani raadiokutsung plaadilt Pili paio. Tuul laulis Ernst Enno sõnadele ja kohtumine plaadilt piimas Tõnger jõnks. Muusikaline kujundaja Erni Kask, helirežissöör Külliki Valdma. Raadioteater 2017.