Kõik 1977. aasta tähtsamad muusikasündmused olid pühendatud suure oktoobri võidu 60.-le aastapäevale. Kevadhooaega jäid üleliiduline kammermuusika festival seekord eriti ulatuslik. Tartus toimus üheksa ja Tallinnas 13 kontserti. Suvel peeti koolinoorte laulu- ja tantsupidu ja toimusid suurejoonelise maid kirjanduse ja kunstidekaadi. Külas olid kirjanduse ja muusikarahvas Vene NFSV-st kõigile hästi tuntud nimed, nagu dirigendid Gennadi Rordezdrenski, Jevgeni sätlanov, ansambel baroko, lauljad Ljudmila söökina alla Pugatšova, Eduard Hill ja palju palju teisi soliste ja kollektiive. Aasta lõpus koondusmuusika avalikkuse tähelepanu aga meie heliloojate pleenumile muusikakriitika ja sotsioloogia ning sellega kaasnevatele kontsertidele. Ettekandele tuli ühtekokku 28 uut teost, neist 13 suurvormi Soopust. Oktoobrijuubeliks oli loodud kaalukaid teoseid nii partituuri mahult kui kunstilise väärtuse poolest. Eugen Kapp pühendas sellele sündmusele oratooriumi Ernst Helmann. Ta kirjutab oma teose saateks, et teda on alati köitnud nende inimeste traagiline elukäik, kes andsid oma veendumuste ja vaadete eest kõige kallima elu. Eugen Kapp meenutab, kuis rõõmustas Ta vabastatud Eestisse naasnuna kohtumise üle poeet Johan Sütistega. Ent fašismi vangla oli Sütiste tervise hävitanud ja luuletaja suri. Sütiste elu ja tema luule said aluseks Eugen Kapi ooperile Vabaduse laulik. Mõneti on Ernst Helmanni saatus lähedane Sütiste omale. Oratooriumi loomist alustas helilooja üsna peatselt pärast ooperi Rembrandt lõpetamist. Eugen Kapp tutvus saksa rahvakangelast puudutava materjaliga. Stsenaariumi tellis Manivald kesamaalt. Muusika loomine kestis ligikaudu aasta. Oratooriumi esiettekanne toimus suure oktoobri 60. aastapäeva aktusel. Estonia kontserdisaalis juhatas Roman Matsov lühidalt oratooriumist. Oratooriumi esimene osa Saksamaale sünnib poeg on kui hällilaul. Selle intonatsioonid on aga ideaalist kaugel. Pigem ennustavad sündinule kangelaslike võitlus aastaid. Energiline ja karge ilmeline, teine osa võitluste tules sega koorilt kõneleb Helmani sünnilinnast Hamburgist ja Helmanist, kes asus juhtima töölisliikumist. Järgnev orkestri intermeedium kujutab sõjaeelset pinevat vaikust. Kolmas osa on esimene maailmasõda, mees koorilt ja passilt. Neljas osa barrikaadidel kõneleb 1923. aasta ülestõusust Hamburgis ja selle lüüasaamisest. Viies osa fašismi Haagrist fašismi tekkimisest Saksamaal. Kuues osa vanglas. Delman vangistatud seitsmes osa su laubale, isa, nüüd surume suud. Soprani ja metsasoprani soolo on peakangelase naise ja tütre mõtisklus. Orkestri intermeedium peegeldab puhenwaldi vanglakoledusi. Järgnevad osad Wuhan valgi lein, Nõukogude sõduri laul meeskorilt ja Marsi taoline orkestri episoodiga lõppev, ta jääb sega koorilt kujutavad sõja lõpupäevi viimased osad. Nüüd kuivata pisarad ema lastekoolilt, hapati hoos. Pea meeles maailm, kus osalevad segakoor, poistekoor kolm solisti, orkester ja orel on hümn teel mani mälestuseks. Meenutame seda oratooriumi täna eelviimase osaga. Nüüd kuivata pisarad, ema. Vokaalsümfoonilisi suurvormidest valmisid sel aastal veel Raimo Kangro oratoorium segakoorile ja sümfooniaorkestrile kreedo. Olev Sauganud tahad solistile, segakoorile ja sümfooniaorkestrile laul punastest küttidest huga angervaksa tekstile. Raimo Kangro võttis teksti aluseks kommunismiehitaja moraalikoodeksi. Niisuguseid dokumentaalsele materjalile loodud muusikateoseid on Eestis varemgi tehtud. Meenutame kasvõi Veljo Tormise Lenini sõnu. Kreedo on eriti suurejooneline muusikaline fresko. Juba tekst annab plakatikut, lööb maa päike, taevas, linnad, lehtivad puud kõigile kõigile linnud, lilled, laevad, kaugustes sinine tuul kõigile kõigile käsi, naeratus, au, südamaailmaruum kõigile kõigile. Töövabadus, laul, eluaegade tuum kõigile kõigile. Helilooja on vahendid valinud üsnagi suurejoonelised. Nagu suur orkestri koosseis, segakoor, solistid, lisaks elektrikitarr orel. Oratooriumis demonstreerib helilooja muusikaliste väljendusvahendite ja võtete rikkust. Kasutatud on näiteks viie oktavi ulatusega klastreid, vaskpillide helikõrgused, ta mängu, need külalised, vahendid on aga kooskõlas eesmärgiga. Kuuleme nüüd oratooriumi kreedo. Heliülesvõte on avalikult kontserdilt 15. detsembril 1977. aastal. 1977. aastal valminud sümfoonilisesse loomingusse kuuluvad Matic ulbergi sümfoonia number kaks Heino Jüri Salumetsakontsert, Harri Otsa kontsert klaverile ja orkestrile Boriss Parsadanjani kontsert, sümfoonia number kuus Villem Reimani sümfonietta Helmut Rosenvaldi klassikaline sümfooniakeelpilliorkestrile Timpanitele Jaan Räätsa viiulikontsert oopus 59 Lepo Sumera muusika kammerorkestrile Eino Tambergi pidulik avamäng, Oktoobri Falfaarid. Vahest kõige rohkem on loetelust kontserdisaalides eluõiguse saanud Boris Parsadanjani kuues sümfoonia, mis ette kantud nii Tallinnas kui ka teistes linnades. Sama võib öelda Lepo Sumera muusika kammerorkestri kohta, mida on mängitud mitmel pool Nõukogude liidus ja ka Soomes. Lepo Sumera oli end hiilgavalt tutvustanud juba 1973. aastal. Konservatooriumi lõputööga kin memooriam oma õpetaja Heino Elleri mälestuseks Neil aastail, mis järgnesid konservatooriumile esineski Lepo Sumera oma teostega väga harva. Sinnamaani oli valminud veel kantaat elust ja surmast mäng puhkpillidele ja veel mõni väiksem pala. Sumera suuremad saavutused on aga ees juba seal, 1977. aastal on käsil tal esimene lavaline suurvorm ballett. Nüüd aga muusika. Kammerorkestrile esitab riikliku akadeemilise teatri Estonia kammerorkester Eri Klasi juhatusel. Saate ülejäänud osa pühendame seal 1977. aastal valminud klaverimuusikale. Ja juttu tuleb kahest heliloojast Jaan rätsast ja Kuldar singist. Pealekasvava noore põlvkonna ees. Eriti seitsmekümnendatel aastatel meie muusikasse astunud heliloojad Põldmäe, kuulbergi, Kangro ja Sumera kõrval on just nende eelmise põlvkonna heliloojate looming üldises eesti muusikapildis kuidagi teise koha omandanud. Oli saabunud väärtuste ümberhindamise aeg kõigi nende omal ajal alanga realistideks peetud heliloojate loomingusse. Kes kuuekümnendatel aastatel meie muusikaelu nii palju uut ja harjumatult tõid. Peab ütlema, et 70.-te aastate noorte heliloojate tulek oli märksa rahulikum. Nende vastu oldi ka märksa hea sooblikumad. Nende saabumist oldi nagu oodatud ja neid võeti vastu lausa juubeldavalt. Mõningasi kriisi märke kandsid sel ajal aga just eelmise põlvkonna heliloojad. Sealdus neis mitmete pikka aega kestnud vaikimisega. Jaan Rääts küll kirjutas pidevalt, aga neil aastail ilmub temal ka teoseid, mis kontserdi repertuaari püsima ei jää. Kallis oopus 60 24 prelüüdi folkloori tsitaatidega näitab taas mõningast uut kvaliteeti. Helilooja loometeel. Ka eesti rahva pisi kasutamise poolest on see uus rad saabus Eesti muusikas tähtis. Nimelt eelneb igale preliidile autentne rahvaviis. Selle võib esitada kas rahvalaulik või mängida klaveril. Esimene moodus on seni rohkem kasutusel olnud. Mõneti analoogilist võtet on leedu muusikas kasutanud Guttaviksus. Rääts on maininud, et selle teosega tahtis ta välja selgitada oma suhet eesti rahvaviisi Takas rahabisile, olulisemad tähelepanu pöörama juba oma 24. prelüüdis koopas 33. Sellise järjekindlusega asub ta rahva riisi uurima alles antud teoses. Ta võtab rahva pisist, selle, mis talle tundub olevat huvitav ja vajalik. See tuleneb ka sellest, et instrumentaalmuusikat kirjutades on lähenemine rahvaviisile sootuks teine kui vokaalmuusikat luues, nagu näiteks tormise puhul. Sest rahvaviisi sõnad ette kanda maneeri üle kanda otseselt instrumentaalsesse keelde pole ju võimalik. Et tabada rahvuslikku karakterit, tuleb leida instrumendi just neid armoonilisi tämbrealisi elemente, mis asotseeruksid rahvalauluga. Küllaltki põneva kombinatsiooni tekitab niisuguste rahvamuusikast pärit elementide sattumine kõrvuti helilooja neoklassitsistliku põhilaadiga muusikaga. Oma hobus 60 tsükli aluseks võttis helilooja Herbert Tampere koostatud kogumikud Eesti rahvalaule viisidega. Kõige olulisemad on räätsa jaoks rahvaviisidest, intervalli lised suhted tempodes ja meeleoludesse suhtuda küllaltki meelevaldselt. Nii juhtub, et üsnagi jõulise energilise karakteriga viis saab hoopis lüürilise prelüüdi aluseks ja vastupidi. Preliidid on reastatud Kromaatilise Heljastmiku järgi, kusjuures silmas on peetud ainult lähteheli konkreetseid helistiku tunnuseid. Net preliidid ei sisalda. Kuldar Sink on üks põnevamaid nähtusi omapärasema ande laadiga, heliloojaid üldse eesti muusikas. Ta on ka üldse kõige nooremalt tunnustuse võitnud heliloojaid. Repertuaari on jäänud tema 17 18 aastaselt loodud teoseid. Esimesel 10-l aastal suutis taanda täiesti arvestatava ühe helilooja elutöö oma stiili etappidega pideva arenguprotsessiga. See muusika sisaldab väärtusi, millest võiks koosneda kasvõi näiteks nädalase muusikaprogrammi mõningat aega ripuski õhus tunne, et Kuldar Sink on kõik öelnud. Ta on loomingust loobunud, muusikamaailmale kadunud, kuigi helilooja oli siis vaid 20 seitsmene. Viga vaikimisperioodi lõpetas 1977. aastal alanud uus periood ja selle esimeseks teoseks sai klaveri sonaatide triloogia. Mäed ja inimesed. Kuigi vaikimisperiood oli pikk, Kuldar sinki siiski ei unustatud. Tema esimese aastakümne loomingu kiirgus oli niivõrd tugev. Siin ei mõjunud ka näiteks niisugune formaalsus enamasti muidugi täiesti põhjendatud nagu kõrgema muusikaõppeasutuse diplom heliloojate liitu vastuvõtmisel. Kuldar Sink on sellegipoolest meie erudeeritumaid ja muusikatehnoloogiat suurepäraselt tundev helilooja. Siinkohal veidiga Kuldar singi varasemast loomingust ja loomingusse tule, kust ta sünniaasta on. 1942 14 aastaselt astus ta Tallinna muusikakooli õppima flööti ja muusikateooriat. Neil aastail tegutses muusikakoolis loomingu ring, mida juhendas Veljo Tormis. 1960. aastal lõpetas Kuldar Sink muusikakooli juba mitme teose autorina. Kõige varasemate aastanumbrit. 1959 kannavad kolm prelüüdi ja motoorne Burles klaverile ja kolm laulu ta kooresõnadele. Motoorne pur lesk on praegu näiteks salvestamisel heliplaadile Kalle Randalu ettekandes. Muusikakooli lõputööks oli kolm pala keelpilliorkestrile hapra ja tagasihoitud tundetooniga mediteerib muusika. Nende ja veel samal aastal valminud flöödikontserti innuga ühines Kuldar Sink neil aastail valitseva üldise neoklassitsistliku suunaga mida viljelisid temast palju vanemad heliloojad nagu Tamberg, Rääts ja teised. Tol perioodil huvitus Kuldar Sink eriti debiicii Abardaki loomingust. Kuid õieti oleks nii vähe öelda, keda huvitas kogu muusikaliteratuuri ja kaasautoritest, kuulas ta huviga kõike väärtuslikku. 60.-te aastate keskpaiku tutvusta põhjalikult niinimetatud Viini uue koolkonnaga eriti tähelepanelikult Veeberi muusikaga. Tehes läbi niinimetatud ortodoks saalsedodecafoonia treeningud, kasutas ta seda tehnikat loominguliselt mitmetes selle perioodi teostes võib-olla suurima eduga kantaadis aastaajad aga veel varem viies haigussopran Ille ja keelpillikvartetile ja kontrastides, klaverile ja kammerorkestrile. Sellele järgnesid teosed, mis loodud aliatuurilistel printsiipidel ja mis oma väljendus vahendilt ka sonaaristlikud. Kas siin katsetab ta niinimetatud instrumentaalteatri valdkonnas? Instrumentaalteater on nähtus, mis arvestab muusika esituses visuaalseid momente. Aitäh. Selle žanri rajajaks olid Jon geid. Kõiki sellel perioodil loodud teoseid nimetas Kuldar Sink muusikaliste sündmuste päevikuteks ja neid valmis talle ühtekokku neli täistundide viisi muusikat. Juba loomingu alguses näitas helilooja end kui andunud loodusearmastajad. Kui ta ka vahepeal muusikaelust loobus, siis loodusest pole ta loobunud. Kunagi. 1977. aastal oli aga Eestimaa asendunud kirgiisi jaga koolijärvega mis üle 1600 meetri kõrgusel ümber lumised mäetipud. Tollal tutvus helilooja mitmete ida rahvaste muusikaga. Süvenes sellesse juhendades kuulamiskogemust kogu maailma muusikast eri ajastutel ja perioodidel sündis tema enda uus muusika. Kuuleme saate lõpuks teist sonaati. Kuldar singi triloogiast. Mäed ja inimesed esitab Kalle Randalu.