Ükskord pahameelega ütles isa, sa oled eluks kõlbmatu. Ta ütles kaht viimast sõna rõhutades paus vahel ja see kõlas nii, nagu oleks otsuse teinud, kaua-kaua mal viinad uurinud ja siis otsuse teinud, mis oli nüüd lõplik ja mall viinaoskused. Isal on õigus. Talle endale tundus ka vahel nii. Muidugi oleks isa võinud kuidagi ilusamini öelda. Aga võib-olla see polnudki nii inetu, sest isa tarvitas tihtipeale säärast väljendit. Isa tahtis, et kõik oleks tip-top, korralik, täiuslik. Kui oli mingi asi, mis logises, siis pahandas ta ja ütles, see on ju täitsa kõlbmatu. Kui oli võimalik, siis parandas ta säärase asja ära ja oli siis rahul ja kiitis ennast. Aga viina oli nähtavasti parandamatu. Niikaua kui mall viina end mäletas, oli temaga kogu aeg tõreldud. Mitte nii nagu nende lastega, kes pahandust teevad, vaid ikka sellepärast, et ta midagi valesti tegi, millestki valesti aru sai. Liiga kohmakas oli. Ema ütles tema kohta sageli, kui ta veel väike oli, iga ta pahandust ei tee, ta on hea laps, tal lihtsalt juhtub nii. Ja alati just see lause lõpp, tal lihtsalt juhtub, nii, vajus väga murelikuks. Ükskord, kui ta oli päris väike, võib-olla kolme aastane, pidid ema ja tädi ta teatrisse viima. Tal oli kleit juba seljas, ilus punane villane lilletikandiga krae ja valged sukkpüksid jalas. Ja siis viimasel hetkel, kui kõik kiirustasid, astus ta valges sukk püksis jalaga otse pissipotti omaenda pissipoti, mis oli keset tuba ja veel välja kallamata ja ajas selle ümber. Ta ei mäleta midagi, mis juhtus pärast seda kas nad jõudsid teatrisse või temas püsib vaid pilt sellest saginast, karjatustest ja kõrelemisest tema ümber. Ja sellest, kuidas ta seal seisab, otsekui halvatud. Sest see kõik oli nii jube. See vist oligi õieti tema esimene mälestus oma elust. Võib-olla oleks muidu tollest varasemadki olnud, aga see pühkis mälust kõik eelnenud ja võib-olla ka osa hilisematest. See oli midagi, mis jäi teda igavesti saatma. Tunne, et ta võib ühe hetkega ära rikkuda kõik ilusa kuivaid ennast liigutab. Võib-olla seepärast talle ei meeldinudki end eriti liigutada. Kõige parem oli püsida vagusi, paigal, isegi hingata, vaid tasa, tasa tarduda. Tegelikult, kui uskuda tädi, et kõik on saatusest ette antud juba ette ära määratud siis hakkas peale juba tema sündimisega või nimepanekuga. Sest nimi mall viina ei sobinud, temal ju mitte põrmugi. Ema rääkis, et oli mõelnud, et kui tal sünnib tütar Panetta temale nimeks Mall viina sest lapsena oli ta kangesti armastasin lugu puunukk Buratiinost. Ja seal oli olnud too ilus baleriin Malviina. Ja ta oli igatsenud endale sellist nukku aga polnud kunagi saanud. Ja siis oli ta hakanud igatsema sellist tütart ilusat habrast kraatsilist. Aga tema, too tõeline mall viina oli kaugel, sellest ei olnud ilus, habras ega graatsiline. Balletikooli, teda ei võetudki vastu, sest ei olevat mingit lootust. Ta oli juba lapsena suur ja priske ja selliseks ta jäigi. Näos polnud tal ka ilu midagi. Lopergusem, põsed ja nina nagu kartul ja oleks siis veel nõnda. Paljud tüdrukud olid ümara põsised, ent siiski armsad, aga tema oli kuidagi teistmoodi. Tema pea oli juskui pikaks venitatud ovaalne ploomi või ehk isegi pirnikujuline. Tädi ütles, et emal oli olnud raske sünnitustang, sünnitus aga see ei paista sugugi välja, ei pea pisut. Loperkuna on eriti tüdruklapsel. Igasugu soenguid saab teha rohkem taha kuklasse. Võib-olla ei paistnudki see välja. Koolistada küll seepärast ei narritud. Aga ta ise nägi seda küll. Peegli ees ja kahe peegli vahele ennast keerates oli siiski ka midagi kena. Suured tumehallid, silmad ja kohevad kullakarva juuksed kullakarva, teised ütlesid nii. Tema meelest olid need lihtsalt heledad kollakad. Aga kui ema ja tädi vahel arutasid, et mis temas ka ilusat võiks olla, leidsid nad ikka, suured hallid silmad ja paksud kullakarva juuksed. Isegi isa oli nendega nõus nagu küpse nisuväli, ütles ta. Isa oli käinud vene ajal uudismaal ja rääkis ikka, et seal olid ulatunud nisuväljad silmapiirini. Just nagu kuldne, lainetab meri. Sellepärast oleks ta tahtnud veel korra Venemaal käia, oleks tahtnud seista selle kuldse mere ääres. Aga kes teab, kas ongi enam Venemaal säärased nisuväljasid? Kuulda on, et maa on seal kõik ära kurnatud. Uhtorgudest lõhestatud. Säärane kokkuvõte Venemaa ja tema nisuväljade kohta kõlas mail viina jaoks nagu ähvardus. Et midagi pole, jäävad kõik, hävib. Venemaa nisuväljad ja järelikult ka tema juuksed. Ja ega neist tegelikult praegugi midagi erilist polnud, sest paljudel tüdrukutel olid paksud juuksed ja värvida võis nüüd ükskõik mis karva. Tänapäeval polnud värvimine ja lokkimine üldse enam nii kahjulikud nagu vanasti. Ema värvis juuksed juba 10 aastat ja ütles, et aina tugevamaks lähevad. Isa ei värvinud ja oli peaaegu kiilakas. Ema ja tädi arutlesid mailina ilu üle siis kui nad arutasid kastaga kunagi mehele võib saada. Kas on mingit lootust, võimalust eelist. Tema meelest oli see nõme. Kui te nende arutlus selle peale sattus, pahandas ta, et selle üle muretsete 100 aastat tagasi isegi rohkem isegi 100 aasta eest suutsid naised juba iseseisvalt hakkama saada. Kuidas vanaema oli linna tööle läinud juba enne esimest maailmasõda. Praegu ei arutanud keegi enam nii. Aga üksinda vannitoas peegli ees vaatas ta ometi oma tumehallide silmade sügavusse ja mõtles, et ehk tuleb keegi, kes ei pane tähele tema nina ega põski ega lopsakaid kehavorme vaid upub neisse silmadesse. Tädi ütles, et oma võtab niikuinii. Tädi teadis ühte naist, kellel oli keset kontserti kõht lahti läinud talisaalist ummisjalu kempsu tormanud, aga kogemata meeste omasse istunud potile ja otse ühele mehele sülle ja teinud selle täis. Hiljem nad olidki abiellunud ja elanud terve elu õnnelikult. Kuidas see sai võimalik olla, et too naine ei märganud, et ta meeste kempsu sattus ja isegi seda mitte, et keegi potil ees istus ja mees pidi olema oma kabiini ukse rivist lahti unustanud? Tal pidi siis ka kõht lahti olema, et ta üldse kabiini läks. Meestel on ju Pisuaarid. Üldse oli selles loos uskumatult palju kokkusattumusi. Aga tädi ütles, et ta ise tunneb neid. Igatahes oli see lohutav jutt, mitte et mall viina oleks tingimata mehele tahtnud, sugugi mitte. Ta kartis üldse igasuguseid muutusi. Aga ta oleks tahtnud leida just seda, kedagi õiget, kedagi, kes oleks olnud eelkõige kes sõber, keegi, kes on üleni sõber, kellega saab kõigest rääkida, keda saab rohkem armastada kui iseennast. Ja kes teda armastaks? No vähemalt sama palju kui iseennast. Ta oli ju oma pika elu jooksul, aga aastaid oli tal juba mitu üle 20 olnud austajaid, nagu ema ja tädi selle kohta ütleksid. Aga need olid olnud säärased, kelle kohta öeldakse tümikas kohe täiesti tümikad. Kellega rääkida, palun millestki, kes märkasid ainult keha. Et tal on lopsakad vormid ja seksikas keha. Säärastega käies hakkas ta omaenda keha vihkama rohkem kui muidu muutus veel kohmakamaks tigedaks ja lõpuks jäi kõik katki. Nii et ta oli otsustanud, et ei hakkagi pingutama. Oli olnud kord üks kena poiss väga targa näoga, kes teda pikalt ja mõtlikult silmitses, nii et ta selgroos surinat tundis. Aga siis oli see puistalt küsinud. Kuule, eks sa nii imelik oled? Mismoodi imelik, oli ta imestunud. Ma ei tea, ütles poiss, säärane nagu kõnniksid unes, liigutab niimoodi aeglaselt, justkui magaksid. Seetõttu uskuski mall viina, isa otsust eluks kõlbmatu. Tegelikult oli too poiss ju enam-vähem sama öelnud. Huvitav, milline võiks olla keegi, kes temast mööda ei pääse. Võib-olla sama uimane. Malviina polnud enam kindel, kas ta tahtiski toda õiget leida. Võib-olla oleks siiski parem üksinda? Pealegi seda poleks küll tahtnud, sest nagu ema ütles, mida sina küll lapsega peale hakkaksid, unustaksid ta toita. Annil oli laps ja see oli päris kole. Nüüd enam mitte. Nüüd oli laps juba üle kahe aasta vana, enamasti päris mõistlik. Kujust kriiskama ei hakanud, jalgu ei trampinud, põrandale pikali visanud. Mõnikord tegi ta kõike seda korraga, aga kui ta veel mähkmetes oli. Alatasa juhtus nii, et kui mall viinaannile külla läks ja Anni hakkas kohvi üles panema, pistis laps röökima ja siis oli vaja teda süles hoida või tal mähkmeid vahetada või teda toita või kõike kolme korraga. Ja mall viinapidi ise kohvimasina käima panema ja jutuajamisest ei tulnud ka midagi välja. Pealegi oli lapsekisa jube läbi, lõikab nagu suitsuanduri sireen. Ega selle lapsega praegu ka kergem olnud. Ta võis kusagilt leida noa ja sellega ennast torgata või leida sendi või nööbi ja need alla neelata. Ta justkui valvas võimalust, kuidas end ära tappa. Sellised nad pididki olema, vähemalt niikaua, kuni kolmeaastaseks saavad. Nii seletas Anni. Ema arvas, et mõlvina lapsega hakkama ei saaks. Nähtavasti seepärast, et Liinal oli üks iseäralik tegevus. Õigemini tegevusetus, mis teda aina ahvatles. Ta tahtis lihtsalt olla, mitte midagi teha, vaid lihtsalt olla. Vaadata ühte punkti enese ees, midagi õieti nägemata, istuda vaikselt, liikumatult, kõike unustades tarduda, kui selle kohta võiks nii öelda. Ta ei leidnud selleks sobivamat sõna, kuigi ka see polnud sobiv. Sest tardumine seostub pigem kangestumisega. Aga see oli hoopis midagi muud. Võib-olla oleks paremini sobinud vaibumine, nii nagu suveõhtuti, tuul vaibub ja kogu loodusvakka jääb. Aga iseenda ja oma kehaoleku kohta see nagu ei sobinud. Ükskõik, aga nii oli hea. Niimoodi istudes läks hingamine tasaseks kohati väljahingamise lõppedes ununes sootuks. Ja kogu keha ülevalt kuklatipust kuni sõrme ja varbaotsteni täitis õnnelik surin. See õnnetunne surises selgroos ja küünarnokkides ja pea laes oleks juskui luuk avanenud luuk taevasse. See ei olnud üldse nii nagu kirjeldate joogaharjutusi. Ta oli vahel mõnest ajakirjast nende kohta lugenud. Seal oli öeldud, et tulebki keskenduda, hingata sisse, siis jäta see hingus kuhugi pea lakke pidama. Aga temale nii üleüldse ei sobinud. Talle ei meeldinud keskenduda ja sugugi ei sobinud talle sissehingamise pealt hinge kinni hoida. See kõik mõjus kuidagi vägivaldselt. Aga temale meeldis olla vabalt. Talle ei meeldinud ka palvetamine mitte. Ta oli lapsest saati käinud vahetevahel tädiga koos kirikus. Ema ütles, et temal pole selleks aega ja isa ei uskunud üldse jumalat. Isa ütles, et selles suhtes oli kommunistidele õigus, et usk on oopium rahvale. Aga tädi kirikus käimisi ta otse pahaks ei pannud, sedagi mitte, et tädi vahel mall viina kaasa võtma, kes ütles ainult et eks see üks tühi ajaraiskamine ole. Aga parem siiski, kui, et laps üksi ei tea, kus hulgub. Tädi luges viinale mõnikord koguni õhtupalvet. Seda küll ammu-ammu, kui main Liina oli olnud alles väikene ja tädi vahel teda õhtuti hoidnud. Kui ema ja isa kusagil väljas käisid. Õhtupalve polnud viinale enam meeles ja muid palveid ei suutnud ta ka lugeda. Ta oli ükskord ostnud endale väikese ilusa raamatu keldi palvetega minna oli talle soovitanud öelnud, et need on nii ilusad lugeda. Aga tema neid lugeda ei suutnud, sest teda segasid sõnad. Talle meeldis istuda ja olla nii, et oleksid kustunud kõik sõnad ja vaibunud kõik mõtted. Isa ütles selle kohta jälle, sa oled vahtima jäänud, ärka üles. Isa ei lubanud vahtima jääda. Võib-olla kartis isa, et ta võib niiviisi hulluks minna. Isa, ühel töökaaslasel oli olnud hästi andekas poeg, kes osanud lugeda juba kolmeaastaselt, lugenud kolmeaastaselt kalevipoega külalistele ette, aga siis umbes 15 aastaselt oli ta hakanud kõiges üha aeglasemaks ja aeglasemaks jääma. Hommikuti ennast tund aega riidesse pannud, lihtsalt istunud ja lõpuks polnud ta enam rääkinudki, oligi skisofreenik valmis. Seepärast suhtus Liina oma tardumistesse ettevaatusega. Hulluks ei tahtnud ta kohe sugugi minna. Selles oli ta isaga ühel nõul. Kuigi muret tegi talle ka see, kuidas ta aru saaks, kui ta on juba hulluks läinud või kas ta praegugi enam päris normaalne on. Pidi vist lihtsalt jälgima, mis mulje ta teistele jätab, kuni teda veel tööl peetakse. Praegu ta ju siiski püsis tööl, sai kuidagi hakkama, oli isegi tudengi saanud ja kuidagiviisi koguni teisele kursusele jõudnud. Siiski ei saanud öelda, et mall viinal oleks olnud raskusi enda riidesse panekuga ja tööle tormamisega kui kel kihutas hommikut ja edasi nagu pöörane, vähemalt kaks korda kiiremini kui tööpäeva lõpus. Hommikuti ta küll ei uskunud, et aeg liigub edasi kogu aeg ühel kiirusel aga ta suutis kuidagiviisi ajaga võistelda, tegevusi paralleelseks, viies korraga juukseid sabaks, seades keefiri uues nina puuderdades. Hommikuti tuli alustada keefiriga, see pidi aitama Distrikute vastu. Ja pealegi tegi see tükiks ajaks kõhu täis. Kohvi polnud vaja, kohvimasin tuli niikuinii töö üles seada. Ainult et kära tekitas see, kui ta rabeles köögi ja vannitoa vahet. Missat, rambid, kurjustas, isa trambib ringi nagu hobune, nagu nagu jõehobu. Astu ometi vaiksemalt, alt naabritel sajab lagi kaela, kõik ajad ülesse. Vaata mind, ma olen suur mees, aga astun vaikselt nagu kassipoeg. Jah. Isal võis ju olla õigus oma seisukohalt, sest tema nina ei läikinud niiviisi. Ei vajanud puudrit. Juukseid tal ka polnud vaja seada, polnud ju, mida seada. Ja õieti polnud mall viinale aega isa tõrdlemis tähele panna. Pealegi tegi see talle nalja, et isa väike pehme halli vöödiline kassipoeg kükitab hirmunult nurgas ja tema metsik jõehobud trambib ringi. Aga kus sa käid? Tasa nagu kassipoeg, kui kell niimodi edasi tormab. Sekundi asemel 10 korraga. Ega tööl poleks midagi juhtunud, kui ta olekski hiljaks jäänud. Õppejõud pidid õigeks ajaks loengusse jõudma, sest muidu laseksid tudengid jalga. Mõni tuleks veel kaebane, näe, temal ränka raha maksnud koolis käimise eest, aga õppejõud ei suvatse kohale ilmuda. Ent õppe jõudki võis veerand tundi hiljaks jääda. Kas aga üks sekretär jõuab kohale pool tundi varem või hiljem, selles pole kellelgi midagi, kui ta ka oma töö ära teeb. Kui poleks seda hirmsat. Anton rapsti. Kõigi muude jaburuse tipuks nõudis Praps, et kohvimasin sekretäride ruumis oleks laetud juba kell seitse 45 hommikul, et õppejõud, kes läheb hommikul esimesse loengusse, võiks saada kõigepealt tassi kanget aurat, espressot. See tähendas, et üks sekretäri test pidi jõudma tööle juba kell pool kaheksa. Enne propsti ei osanud keegi sellest undki näha. Varem tulid sekretärid alati kella üheksaks. Nüüd aga pidid nad tegema graafiku, kes tuleb teistest varem ja panen masina hakkama. Reeda meelest polnud see üldse paha mõte, tuled tööle, jood ise ka kohvi, pole vaja sellega hommikul kodus. Aga Reet oli juba nii vana, sai juba varsti 70. Temal ei seisnud uni enam peal. Mis viga oli temal tõusta hommikul kell kuus? Võib-olla tuleb kunagi aeg, kus kamalviinal enam hommikuti uni peale ei seisa, mis siis oleks viga elada kui keegi millegi üle pahandas, ütles reetika. Mis te virisete, tänage, õnne teil üldse töö on? Email viinapuul oli see muidugi täiesti õige. Pärast gümnaasiumi lõpetamist oli ta saatnud oma CV mitmesse setmesse kohta aga mitte iialgi ei vastatud talle. Ja kui ta luges tööpakkumiskuulutusi, siis taheti ikka, et oleks eelnev töökogemus. Aga kus sa saad selle eelneva kogemuse, kui kogemuseta sind kuhugi tööle ei võeta? Viimases hädas oli ta läinud turvafirmasse kursustele. Sinna võeti ta päris hea meelega vastu. Öeldi, et suur tugev tüdruk hirmutab pikanäpumehed ära. Seal oli tal ligi aasta töötada õnnestunud töö ei olnud raske, tuli poodi mööda ringi jalutada ja vaadata, et keegi midagi tasku ei pistaks. Muidu oleks see töö küll hea olnud, aga seal ei saanud üldse istuda, tuli kogu aeg ringi käia ja vahti pidada, mitte püsti seismine iseenesest oleks Malvinat väsitanud, aga teda masendav see, et niiviisi ei saanud üldse tarduda. Ta oli harjunud tarduma istudes. Eriti hästi oli see õnnestunud koolitundide ajal. Niimoodi võis muidugi teenida ühe või märkuse, aga tunnis, kui õpetaja seletas midagi igavat ja alati seletati ju midagi igavat sisse, lausa kutsus vahtima jääma. Lõpuks seal turvatüdrukuna õppis ta äraga seistes tarduma. Aga niimoodi avastati ta hetkel, kui üks pikanäpumees just tema silma all endale sproti karbikesi taskutesse toppis. Kuidas saab nii olla? Sinu silma all tehakse riiulit tühjaks ja sa ei liiguta sõrmegi, kas sa magad püstijalu või mis? Ma ei märganud, oli mall viina püüdnud seletada, aga see tegi asja veel hullemaks. Kahtlustati koguni kastas proti vargaga kokku ei mängi. Lõpuks lepiti sellega, et ta kirjutas omal soovil lahkumisavalduse. Vanemlik nõukogu, see on siis isa, ema ja tädi tõlgendas juhtunut nii, et kuhugi poodi müüjaks või panka telleriks teda küll saata ei saa. Sest kes teab, mis arveda seal kokku kirjutaks, unustaks ostjalt raha võtta ja nii läheks viimaks kõik palkkahjude hüvitamiseks. Küll ta oli väikesest peast hea laps, hädaldas ema. Mingit muret temaga polnud, ta võis tundide kaupa nurgas istuda ja nukkudega mängida. Vaheldal küll juhtus mõni äpardus, aga muret temaga polnud. Just nii osatas, isa siis ka muudkui istus niisama ja Vahtes enda ette. Aga nii kui käskisid midagi teha, nii mingi käki kokku keeras. Kusagil pidi talle leidma koha, kus oli võimalik lihtsalt vahtida. Vene ajal poleks keeruline olnud. Nende jutu järgi olid siis paljud kohad säärased, kus väikese palga eest võisid pooled päevad enam-vähem niisama istuda. Peaasi, kui oli keegi, kes oli nõus kohal istuma, kui teised traalisid defitsiidi jahil mööda poode. Aga nüüd taheti, et tööd ka teeksid, mitte lihtsalt ei istuks. Ja kus oli mõni lihtsam koht, see oli juba pensionäride poolt hõivatud. Seepärast oli lausa õnn, kui tädi kohtas oma vana Heatud tavat ülikooliajast reeta ja kurtis temale, et tal on hea, usin ja korralik õetütar. Arvutit tunneb keskkool läbi, aga kohta ei leia. Igal pool tahetakse töökogemust. Ja Reet ütles, et et ta vaatab, et võib-olla olekski talle vaja käealust kui ka tõesti arvutit tunneb, kui oskab Excelis tabeleid teha. Ja nüüd töötaski May'l viina juba kolmandat aastat õnnelikult Reeda käe all. Õnnelikult seepärast, et teda polnud veel lahti lastud.