Kui Alton props tuli väike poiss, kartis ta meeletult pimedust. Talle tundus, et pimedas kohe-kohe haarab keegi kinni ta käest või jalast ja kisub ta kuhugi. Ei tea kuhu, lihtsalt tühjusesse kuhugi, kus ei ole midagi muud peale selle meeletu hirmu. Igaveseks. Ega ta tegelikult pimedust ei kartnudki, näiteks õhtul hilja õue minna. Aga ta kartis pimedaid ruume. Neid ei kartnud ta mitte ainult kottpimedas, vaid hämaruseski. Neil oli õue peal puukuur lihtsalt laudadest kokku löödud, kus polnud elektrit. Ainult nii palju oli valgust, kui lahtisest uksest sisse paistis. Isa sundis teda sealt puid tooma. Ükskord pidi ta seda koguni õhtul pimedas tegema taskulambi valgel, sest ta oli unustanud päeval puid tuua, aga see oli tema ülesanne. Ja isa nõudis, et ta pidi alati oma ülesande täitma kas või südaööl voodist tõusma, kui oli oma ülesande päeval unustanud. Isa justkui üldse ei mõistnud, miks ta puu toomise vastu tõrkus. Sa jaksad küll sa oled juba suur poiss. See oli isa põhjendus. Isa meelest oli ta alati suur poiss ja ta pidi hakkama saama. Ja ega tal ei kõlvanudki ju öelda, et kardab ega ta tita ole. Ta õppis selle selgeks oli üks eriline nõks, tuli ennast välja lülitada nagu mingi aparaadi lülitada teisele lainele, justkui oleksid plõksud danud end robotiks. Ja hiljem oli sellest palju kasu igas olukorras, kui tal oli näiteks suurvooru loeng kell kaheksa hommikul üle 100 tudengi korraga kohal. Mõned teised käisid dispetšeritalituses läbi rääkimas, et neile ei pandaks esimesi tunde suureks loenguks. Aga tema ei käinud põhimõtteliselt, vaid ütles. Tuleb, mis tuleb ja peab hakkama saama. Tõusis kell kuus hommikul ja kell seitse, 50 mõtles. Nüüd lülitan enda sisse ja sai hakkama küll. Miks teised ei saanud? Nad olid lihtsalt pätakad. Hädapätakad ei suutnud end kokku võtta, tahe otsustas kõik. Seepärast oli ta oma isale tänulik. Muidu ta oleks ehk jäänudki hädapätakas kogu eluks. Ema poolest oleks jäänudki. Poistel peavad isad olema, nüüd kasvavad nad isadeta vähemalt pooled või umbes nii ja kasvavad lihtsalt naisteks või ei tea kelleks naiste lemmikloomadeks hellitatud lemmikloomadeks. Poistel on vaja isa eeskuju, isakuju, nii nagu temal oli. Ja tema võiksid olla. Jah, ta teab küll seda Oidipuse kompleksi ja selliseid asju küll ta pidas oma isaga ka sõda, aga see ongi asja tuum. Sealse tahe kasvabki, kui suudad isa ületada, tänapäeva poistel vähemalt pooltel pole kellegagi sõdida. Temal on ainult tütar. Muidugi ta oleks tahtnud rohkem lapsi, aga ega tänapäeva mehel palju midagi teha pole. Kui ikka naine ütleb, et see segab tema tööd, tema eneseteostust ja et temale aitab ühest väiksest tütrestki siis ei tee sina seal midagi. Tänapäeval on tegelikult nii, et naine otsustab kõik. See oli tõesti tore aeg, kui tütar oli veel väike. Kui päris aus olla, siis oli ta sellega rahul sellega, et rohkem lapsi polnud. Et oli just tütar. Vähemalt esialgu, kui tütar oli väike, tundus nii parem. Tüdruklaps oli nii ilus ja õrn, vähemalt nende oma ja väikesest peast. Ja tüdruku kooli muretu. Tema kasvatamine oli siiski ema ülesanne. Ei pidanud ju isa tüdruk lapsest aru saama, ei pidanud temaga sõdima, teda oma tahtele allutama, kuhugi pimedasse puukuuri saatma, karjuma ta peale, ole ometi mees rihmaga ähvardama. Jah, muidugi ekstüdruk vahel röökis või trampis jalgu, viskus põrandale või tegi kõike seda korraga. Aga siis võis teise tuppa kiirustada ja jätta naise olukorda lahendama, kuni päike pilve tagant välja tuli. Ja siis võis tüdruku kaasa võtta ja minna kuhugi jalutama. Alati võis minna loomaaeda, osta talle jäätist, öelda naisele nomissa, norid lapse kallal. Tüdrukuga oleks nagu kogu aeg pühapäev olnud. Nii kaua, kuni ta äkki suureks kasvas üle pea. Kui ta üksi väljas käima hakkas. Muidugi, ega ta praegugi õnneks päriselt Antoni pikkune ei olnud, aga emast hakkas ta juba pikemaks venima ja mis sest, et esialgu jäsemete veel üsna põdravasika moodi, aga juba ohtlikult paisuma, rindadest ja tagumikust. Ja mis veel siis, kui ta läheb isasse, kas võib tal mõne aasta pärast kael äkki turskeks minna nagu Antonil endal ja sääred jämedaks? Naine on tal ju kehalt ilus, pikk ja kuigi tugev, ometi sale. Aga silmad olid tal säärased kitsad ja pilukil nagu hiinlasel ja helehallid vaevalt paistsid näost välja. Antonil jälle olid ilusad suured sügavpruunid silmad. Miks ei võiks tüdruk võtta mõlemalt vanemalt ilusama poole? Aga praegu paistis, et lisaks suurtele tumedatele silmadele võtab taga isa Jäneda keha. Poisil poleks sellest midagi, oleks väga hea, võiks minna maadlustrenni, aga tüdrukul hääl oli tal juba praegu vali, kui ta vihastas, kui talle tema meelest ülekohut tehti. Kõitas solvumine paiskus siis esile nagu võimsast kõlakojast. Ja ega temaga ei saanudki üldse enam rääkida. Nii kui vähegi midagi ütlesid, ainult sus vastuseks. Kui sedagi. Aga kui valjemini kordasid, pistis kisama, et teda ahistatakse, sõimas isa psühhoterroristiks, kuigi asi oli hoopis vastupidi, Anton ainult vahel väheke tõstis häält kasvatuse mõttes, kui elu hoopis hulluks läks. Aga selle peale pistis tüdruk kohe kisama, et psühhoterrorist. Aga see polnud veel kõige hullem, temaga ei saanud enam üldse kontakti. Ta oli nagu võõras, äkki võõraks muutunud nagu vahetatud laps. Ajas mingeid oma asju aru ei andnud, iga nädalavahetus käis kuskil diskol ja tuli alles vastu hommikut. Ja kui pidutses kusagil mõne sõbranna juures, siis tuli koju alles teise päeva lõunaks. Anton küll omal ajal nii ei tohtinud, neil pidi olema kodus kell 11 õhtul punkt kell 11. Ja see ei tulnud tüdrukule üldse enam kõne alla, et isaga kuhugi välja minna. Isa ei kõlvanud kuhugi, isa tegi kõik valesti, isegi kui toas kogemata peeretada, kohe joosti teise tuppa. Isa pidi olema murust madalam. Aga ikkagi olid paremad need õhtut, kus ta kodus oli, kasvõi kamba käratsevate tüdrukutega oma toas. Kuidas nad küll sinna ära mahtusid? Või kui ta terroriseeris vanemaid teleka ees ja pulti oma valduses hoidis, võistus, klapid peas, nii et temaga üldse kontakti ei saanud. Siis oli ikkagi rahulik. Aga kui tüdruku tuba tühi oli kell 12 kell üks kell kaks öösel ja trepikojast ei kostnud samme, ei rakistatud võtmega. Eriti rasked olid pimedad, sügisõhtud, kui lõpmatult vihma tibutas. Anton ei sallinud hämaraid sügisvihmast tilkureid, päevi, õhtuid, öid, just seda, kui lõppematult tibutas peent vihma või kui õhtu mähkis end halli udu sisse. See ängistas, see pani südame valutama otseses mõttes. Ja kui siis veel tüdruk kusagil ringi hulkus Queen väljas tormas ja tuli paduvihma või kui oli tuisk ja pakane, siis oli justkui kergem ja rõõmsam. Aga peenhall uduvihm rõhus meelekohtadele justkui püüdi jutustada, mingit õudset painavat lugu, mis olnud või tulemas. Ja siis nendel öödel veel oodata. Kuidas naine nendel öödel küll magada sai. Täiesti ükskõikselt ütles, mis sa muretsed, kas sa pole ise noor olnud? Tal on takso jaoks raha antud. Kes neid takso juhtegi teab? Neidki on igasuguseid. Anton teadis, on üks inimene, kelle ta kõhklemata tapaks oma käega, ükskõik et läheks pärast vangi. See on see, kes tema tütrele liiga teeks. Ükskõik, tütar nüüd nagu võõras oli, temaga enam kontakti ei saanud. Kui Anton prots neljapäeva hommikul tööle jõudis, oli sekretäride ruumi uks lukus. Mis siis veel rääkida värskes kuumast Tasikesest kohvist. Andon ei olnud poole ööni magada saanud, olid hukkunud televiisori ees tugitoolis püüdnud sisendada endale, et ta ei karda, ei muretse, lihtsalt tahab tugitoolist tukkuda, vaadata poole silmaga Viasat istorist, midagi ei tea, mida. Ja kui tütar viimaks enda meelest vist hiirvaikselt korteri uksest sisse hiilis igavese koline müdinaga ei lubanud tema uhkus tal riidlema hakata sest siis oleks paistnud, nagu poleks ta tõesti hirmu pärast magada saanud. Naine saab, aga tema näe, ei saa. Ja nõnda ta lihtsalt teeskles tukkumist. Võib-olla see ei olnudki uhkus, tülpimus, ta oli tõesti liiga väsinud, et õiendama hakata. Ja samas ta imestas, ta oli arvanud, et tarvitseb vaid tütrel uksest sisse astuda ja ongi suurim õnn käes. Aga tütar tuli ja peale valgus hoopis mingi raske masendus. See oli alati nii. Alati uskus ta, et tütre tulek ja õnn käivad käsikäes. Aga alati käis selle õnneliku lahendusega kaasas rusuv masendus. Võib-olla tuli see tõesti lihtsalt väsimusest? Muidugi, ega ta poleks pruukinud täna üldse tööle tulla. Oleks võinud hommikul kauem magada, siis otse lennujaama sõita. Aga talle meeldis nii ikka kõigepealt töölt läbi käia ei jäta autokooli keldriparklasse ning siis taksoga lennujaama sõita. See oleks nagu teinud lennureisi lühemaks, vähem märgatavaks, justkui oleks ta sõitnud lennujaama kuidagi möödaminnes. Muidugi naine oleks ta võinud oma väikese põrnikaga lennujaama sõidutada, aga naisel oli ju alati kiire ja ta juhtis nii kohutavalt gaas ja pidur muudkui jõnks jõnks. Täitsa ime, et ta polnud veel ühtki avariid teinud, igatahes rahulikum oleks olnud Ameerika mägedel. Nii et parem sõita rahulikult tööle NSVL, istuda pöördtoolis, vaadata läbi meilid, jõugu task, head kanget, kuuma kohvi. Alati enne lennureisi tegi ta säärase ettevalmistuse just nagu saaks ta viimset korda oma kabinetis istuda. Aga täna täielik korralagedus, oli selge, et jälle oli selle hirmsa tüdruku mall viinakord kohvimasina eest hoolitseda. Antoni naine ei olnud ilus mitte näo poolest, aga naisel oli ilus, nõtke kuju ja ka näo oskas ta veetlevaks teha mingite oma naiste peegli esiste nippidega. Ja ta oli enesekindel, liikus ringi nagu mõni kuninganna. Vaata et alla ei jää. Aga see tüdruk mall viina, kes nüüd siin koridori mööda lähemale lörtsis. Tema oli igapidi lootusetult kole kohe sündinud, selline just nagu väljavenitatud, aga tagumikust lai ja säärase pika kitsa näoga nagu ploom või pirn ja kuidagi õnnetult loidus. Ja ta oli nii kohmakas, nii kohmakas. Kas ta enda meelest kiirustas. Ja nüüd hakkas ta veel kotis sobrama oma võtit otsima? Okson juba lahti, põrutas Anton ja püüdis kohe irooniline olla. Suvatseb ainult sisse astuda. Aga tüdruk justkui ei saanud irooniast aru. Ütles lihtsalt aitäh. Võib-olla ei saanudki. Kas ma peaksin teile kohvi tegema? Ette üles ärkaksid? Proovis Anton veidi teravamalt õnne tundes ise, kuidas tal kuklas surisema hakkab, kuidas öösel kogunenud masendus raevuks üle läheb ja meelekohtades tuksleb kael ja nägu punetama löövad. See oli tal lapsest saati säkk, viha, ta oleks tahtnud nõirata, kõik segamini peksta. See ei olnud tema süü. See tuli sellest, et ta tahtis korda, et kõik oleks nii, nagu peab, teda lihtsalt painas korralagedus. Külma teen, venitas tüdruk. See oli Antonile liig. Irooniaga polnud siin enam midagi teha. Iroonia suhtest puudus sellel olendil siin igasugune vastuvõtlikkus. Kas te ei tunne meie sisekorra eeskirju? Müristas Anton, ta keha kippus vaoshoidmisest vappuma. Kas te ei tea, et kohv peab olema kaheksaks valmis. Aga tüdruk vaatas talle pikalt otsa, ütles murelikult. Teie tervisele ei ole kasulik niiviisi ärrituda? See ei ole hea. See oli küll lausa irvitamine. Oleks olnud igal teisel normaalsel juhul, aga too tüdruk siin ei olnud normaalne, ta oli täiesti süüdimatu. Anton põgenes oma ruumi. Miks peavad elama sellised inimesed ja miks peab tema alalõpmata sellistega õiendama? See tüdruk oleks tulnud lahti lasta päevapealt. Ta oli seda kord juba Reedale öelnud. Agreeturi hakanud seletama, et ega tüdruk ei ole nii halb ega laisk, ainult uimane, aga oskab hästi Excelit ja pead tabelid ilusasti korras ja aitab kõiki ei vaidle vastu, jääb õhtuti kauemaks tööle kui vaja. Ühesõnaga, ta oli millegipärast Reeda lemmik. Ja nüüd tõid aga kohvitassi pool tundi hiljem Antoni kabinetti pani lauale, ütles ainult palun ja läks täiesti seletamatu olend. Ja, ja lisaks oli ta ju Antonile eksami võlgu. See on alati kole, kui mõni sekretär otsustab õppima hakata, siis muretse alati, kuidas sa paned kolleegile halva hinde. Kuigi ta neid just kolleegideks ei pidanud, need olid ju siiski kõigest sekretärid. Aga nemad kohe nagu loodavad sellele, et küll sa vastu tuled rahuldava ehk ikka välja venitad. Siiski, Antoni meelest oleks olnud põhimõttelage, kui ta oleks kohelnud neid tüdrukuid kuidagi paremini kui teisi tudengeid. Ja nüüdse tüdruk mall viina. Kas ta ei õppinud üldse või oli ta selline puupea? Talle lihtsalt ei kõlvanud isegi ühte panna? Ei, ta võis olla puupea, aga eelkõige oli ta siiski laisk mudalaisk. Muidu ei jääks ta krooniliselt hiljaks. See tüdruk oli rikkunud Antoni hommiku ja mitte ainult öö oli niikuinii rikutud ja nüüd seisis veel ees kaheksa tundi lendu või Es, mis kaheksa kõigepealt tuli jõuda lennujaama ja sealt vandase ja alles siis sai istuda Pekingi lennukile. Nii et üle 10 tonni logistikat mööda lennujaamu ja sellest kaheksa tundi järjest õhus rippuda, metallkastis surutud kitsale istmele nagu kanapuuri. Hea veel, et seekord ei pidanud pooles tööst lennuväljale minema, et sai enne töölt läbi käia korraks veel oma tooli istuda. Seda ei olnud võimalik mitte kellelegi rääkida. Nii nagu puukuuri pimedust, kartis ta paaniliselt ka lennukit mitte ainult seda, et lennuk vägivaldselt õhku tõstis vaid just toda tillukese puuritunnet autoga oli teistmoodi. Autot valitsesid sa ise ja autol olid suured aknad. Kõige rohkem oli talle meeldinud mootorratas, seal tundsid end tõesti vabalt, see oli nagu tõeline lendamine, seal ei olnud seda kokku kägardatuse tunnet, mis lennukis. Muidugi mootorrataste male enam ei sobinud ja Eesti kliimasse ka mitte. Ja ta polnud enam poisike. Sõitsid muidugi vanad mehed veel Harley-Davidsonide ka, aga mitte Eestis. Eestlased olid praktilised, just nagu tema ise. Kuigi armastasid kalleid autosid, nii Albid nad siiski ei olnud tema igal juhul mitte, et osta endale autost kallim, motikas. Lennukis hakkas ta kõigepealt higistama. See oli vastik, külm higi ja siis hakkasid turja mööda tõusma värinad, mis kuklasse vasardama ja suruma, asusid suruma, korraga kuklas ja küljes ja vasakut kätt hiilis närima tuim valu. Võib-olla see vasaku käenärimine oli lihtsalt kujutlus, sest ta teadis, et kui vasak käsi valutab, võib ähvardada infarkt. Naine oli kord öelnud, et infarkti on siis karta, kui vasak käsi hakkab valutama. Igatahes oli see Antonile niiviisi sobimatult meelde jäänud ja alati hakkas tal just lennukis vasak käsi valutama. Oleks pidanud selle unustama, magama jääma. Aga kus sa magad, niimodi, nii saab ainult nõrkade, mingisse poolteadvuseta olekusse. Ainus asi, mis natukene aitas, olin džinn toonikuga. Naine oli ükskord talle seda soovitanud just nimelt sind toonikuga, mitte midagi muud. Natuke aitas tõesti, aga ei saanud ju ennast purju juua. Miks ta sinna üldse sõidab? Kui hiinlased poleks kogu reisi kinni maksnud, siis ta muidugi ei sõidaks. Aga nii oleks ju olnud rumal mitte sõita, kui kõik kinni makstakse. Ja suhteid Hiinaga oli vaja hoida ja soojendada ja Hiina tudengid oli hädasti vaja. Hiina tudengeid oli kahte sorti. Ühed oskasid inglise keelt paremini, kui eestlased. Said kõigest aru, tegid kõik korralikult ära. Aga teised ei taibanud mitte midagi. Sõbrad käisid neil tõlgiks kaasas ja kodutöid püüdsid nad internetist kokku kopida. Maksid muidugi mõlemad.