Anton oli küll arvanud, et sellel lennureisil ta sureb, aga ei surnudki ei tapnud teda ka ajavahe. Ja põhja hiina toidud olid päris nagu Eestis. Võib-olla natuke lääged, aga sealihast pidasid väga lugu ja pirukaid keedeti searasvas, nii nagu vanaema oli mingeid pirukaid searasvas, keetnud moosipirukaid ja kohupiimapalle. Nii et see oli lapsepõlvelõhn, mis teda seal hiina restoranides saatis. Searasvas, keedetud pirukad ja õlu. See oli talle tõesti üllatus, et nad koguni pruulisid õlut. Ja õllevabrik töötas neil inglaste ajast saati läbi kodusõja ja kultuurirevolutsiooni. Ja kultuurirevolutsioon ise ja nende kommunism, need on ka, kuidas võtta nõnda öelda, kultuurirevolutsioone on neil olnud ju iga mõnesaja aasta tagant kui on raamatuid põletatud ja kedagi hävitatud ja siis on jälle keegi kusagilt past need vanad asjad üles kaevanud ja au sisse tõstnud. Ja Hiina müüri ehitamisel hukkus külvist rohkem rahvast kui kultuurirevolutsioonis. Ta teadis sellest üsna palju, mitte et ta oleks selles kusagil nimme lugenud, aga vahel öösiti teleka ees tukkudes meeldis talle vaadata Viasat Historit kes seda tiibetitki teab. Kunagi valitsesid Tiibeti laamad tervet Hiinat. Nüüd on jälle vastupidi, aga kes teab, mis tulevikus saab? Pik litsakas hollandlane, kes kogu aeg Antoni külje alla hoidis ja muudkui rääkis ja rääkis, seletas, kui saastunud on Hiina kõik see Hiina tööstuslike arenenud ida nende Emajõe suue, kus kaudu lääs kunagi oopiumi sõjaga sisse oli tunginud ja kustkaudu nüüd Hiina läänt vallutama suundub, lääne enda abiga Singapuri abiga. Kogu maailm püüab talle selles abiks olla. Lääs kõigepealt, sest Hiina ju maksab. Anton ise poleks osanud Janseni õhus midagi erilist tähele panna. Tema meelest oli ilmselge, hingata sai. Aga hollandlase jutu järgi märkas ta küll, et kuigi ilm oli selge ja pilvi justkui polnudki, ei olnud taevas ka mitte sinine või kui, siis ehk vaevumärgatavalt pigem siiski kollakas, hallikasvalge. Neil hiinlastel pole viimaks midagi muud peale hakata, kui budism jälle oma riigiusuks kuulutada, seletas hollandlane õhinal. Sest budism jutlustab vaesust õnne saavutamist loobumise kaudu ja seda on sellele rahvale vaja, et nad oma tarbimishulluses ei lämbuks. Tegelikult need hollandlase jutud olid tüütud. Tema inglise keelest oli raske aru saada sest hollandlased räägivad alati sosinal, just nagu oleks neil kuum pirukas suus. Antonile meeldis hoopis rohkem väike proua Macaost proua professor Lee. Ega Antonile hollandlase Judki eriti ei meeldinud. Kõik need jutud kokkuhoiust, looduskatastroofist. Nüüd ei ole isegi lapsi enam millegagi motiveerida. Seletad tüdrukule, et tuleb õppida, et muidu ei saa elus hakkama, on vaja diplomid, muidu ei saa korraliku kohta jääd näljarotiks ja tema nähtavalt vastu. Niikuinii tuleb maailma lõpp kohe võidukalt nähvad. Aastal 2012 tuleb niikuinii maailma lõpp, sest nii olevat kusagil inkade pühades ürikutes kirjas. Ja mis sa selle peale ütled? Siiski, Antoni küsis ükskord. Aga kui ei tulegi, mis siis saab, kuidas sa siis edasi elad? Selle peale ei osanud tüdruk midagi kosta. Jäi mõneks hetkeks vait. Võib-olla isegi püüdis midagi mõelda, aga siis ütles, ikka, tuleb, rahvast on nii palju, et niikuinii tuleb. Ja kui Anton talle vahele hüüdis, ole ometi inimene. Siis tema nähvas, nagu ta alati nähvas. Ma ei tahagi inimene olla. No mis sa selle peale ütled? Hiinlased vedasid neid mitmesse muuseumi kogu seda välismaa professorite punti. Ühes muuseumis oli klaaskappides vanaaegsed, riided siidist ja sametist peente tikanditega. Enamasti olid need lihtsalt riidepuudele riputatud. Aga mõned olid vahakujudele selga pandud. Oli vahakuju daam tillukeste jalakestega ja tõsine vahakuju, üliõpilane. Aga eraldi klaaskastis seisis uhkelt, üks turske sõdalane, kullatud soomusrüüs, käsi puusas, hambad paljad, juskui naeris või urises silmad suuremad kui muidu hiinlastel sügavad tumepruunid silmad. Kuidas said vahakujul nii ehtsad silmad olla? Need puurisid Antonile otse sisse, justkui oleksid teda näinud juskus, süstisid talle sisse mingi igatsuse, arusaamatu igatsuse mingi teistsuguse maailma järele kus kõik on selge ja loomulik. Mitte nii nagu siin sellise maailma, kus valitseb kindel kord ja valitsejal on õigus ja vaprust mõõdab vahe tera ja mõõgaga pannakse kõik asjad korda. Muuseumi õuel sai ta jutule väikese prouaga Macaost. Antonali proua liiga ennegi rääkinud. Proua liin oli väga selge, inglise keel. Oxford, Inglismillega Antonali harjunud. Lisaks oli proua liis veel midagi. Millegipärast tundus ta lihtne ja usaldusväärne, kuigi kollaka nahavärviga ja pilusilmadega ikka täitsa hiinlane. Võib-olla olid silmad siiski suuremad kui neil tavaliselt. Tegelikult ju kaunid tumedad mandlisilmad, kuigi pisut pilukil. Imeilus, ütles proua, oli kõik need riided tikandid. Anton ütles, et talle meeldib eriti see sõdalane, see kullatud soomusrüüs, sõdalane kus sõdalane oli, imestas provoli. Seal polnud mingit sõdalast. Muidugi oli, see oli väga ehtne vahakuju, hambad irevil ja sellised suured tumedad silmad ja kuldne soomusröövmõõk. Ahjaa, ütles praali, oli küll üks soomusrüü, aga see lihtsalt rippus seal, palun mingid vahakuju sees. Lihtsalt tühi soomusrüü. Ta vaatas natuke heitunut Antonile otsa, otse silma. Ta oli koju, tal olid ilusad suured tumedad silmad just nagu Anton sai sõnasabast kinni. Et oleks tahtnud öelda nagu minul mitte edevusest, lihtsalt selleks, et proua liin oleks olnud hea, selge vaadata, millised silmad. Aga ta taipas lennult, et see oleks ometi võinud kõlada edevalt. Seepärast suutis ta öelda minul asemel nagu teil. Ja äkki ta taipas, see kõik käis nii kiiresti, et ta polnud seda naist proua liid üldse varem tõeliselt märganud. Kui kaunistan, Väike-peene pihaline, habras graatsiline ju ometi ka ümar ja ta peaks olema hoopis teistmoodi riides mitte väikses mustas kleidikeses, vaid pikas siidrüüs. Ja kus on tema lehvik. Sest Anton märkas nüüd, et naine naeratas ja langetas korraks pilgu. Muidugi naine pidigi naeratama ja pilgu maha lööma, kui talle nii ilus kompliment öeldi, aga ta oleks pidanud ka lehviku näo ette tõstma. Kuid seda tal polnud. Anton ei saanud äkki enam millestki aru, ta tonnised armastavad seda naist on teda alati armastanud ammu enne seda, kui siina yhe jõe suudmes juhuslikult jälle kokku said. Aga ta ei saanud seda öelda, naine ei oleks sellest aru saanud, ta ise ka ei saanud sellest aru, nad olid juskui pandud mingisse võõrasse maailma tuhandete kilomeetrite kaugusele teineteisest täiesti vägivaldselt. Ja muidugi pidid sõitma koju. Ja mis oleks ta pidanud seal selle naisega peale hakkama oma vaesel külmal pimedal maal või mis oleks tema ise siin peale hakanud? See kõik oli nagu unes, aga ta ei saanud aru, mis oli uni. Oli talle tõesti ainult tundunud, et seal kuldse soomusrüü sees oli käsi, nägu, raevust, irevil, hambad põletavat, tumedad silmad oleks jõudnud ehk veel vaatama minna. Aga kõik läksid juba bussi peale. Neid taheti veel sõidutada ostutänavale. Kindlasti oli sel sõjamehel pea, käsi, silmad, see on selge, et naisterahvas ei pane tähele selliseid asju nagu soomusrüü. Neid lihtsalt ei huvita, hea, kui ta seal klaasi taga midagi läikimas märkas. Naised märkavad ju ainult mingeid väikseid läikivaid vidinaid, mida saab kõrva riputada või sõrme toppida. Ostutänav ei olnud üldse ostutänav turistidele, vaid hiinlastele endile jõukatele, hiinlastele. Poed olid läikivad klaasist kastid nagu Saksas või Rootsis või Ameerikas. Mitmekorruselised globaalselt kaubamajad uhkemalt kui Eestis, aga kõik needsamad kaubamärgid, Olivier Pier kardaan. Ta eksles siin koos rootslasega, kes oli veel paksem kui tema ja palju vanem ning oli palunud tema abi, et kui nad käiksid koos ja ta aitaks osta mingit särki võib-olla hiina kirjadega puuvillast. Aga midagi sellist nüüd ei leidnud, pealegi mitte ühtki särki, mis oleks võinud rootslasele selga mahtuda. Kogemata sattusid nad hoopis lasteosakond on mänguasjade sekka. Ehk see naeris, rootslane, peaks ehk ostma midagi hoopis tütrepojale, mingi mudelauto. Need on igal pool ühesugused. Ja seal riiulil nägi Anton äkki prooliid. Pikas rüüs lehvikuga paksud tsiklid, mustad juuksed, kõrgesse soengusse seatud hehe naeris rootslane. See on ju barbi hiina barbi, tõenäoliselt Jaapani. Oleks mul veel tütar, väike, siis selle madala ostaksin. Kuigi see siin on millegipärast nii kallis. Mul on tütar, kinnitas Anton. Aga juba tehnikas, see ei tähenda midagi teenikas, seletas rootslane. Teenikad mängivad küll veel Barbidega kauemgi veel niikaua kuni mehele lähevad. Ja kui tütre saavad, mängivad muudkui edasi. Nii rändas Anton kodu poole ja tema kohvris emand, liig. Kui mall viina esmaspäeva hommikul tööle jõudis, kuulis ta, et Anton props oli saanud infarkti. Õnneks oli see juhtunud lennukis teel Tallinna. Mis oleks olnud siis, kui ta oleks Hiinas haiglasse sattunud või surnukuuri, mis sest, et on kindlustus, ikka on keeruline kõik see kojutoimetamine ja üldse võõralt maalt. Aga seni juhtunud just seal pooletunnisel lennul vandaaž Tallinna. Ja kohe lennujaamas oli kiirabi vastas olnud, nii et ta on haiglas ja pole veel surnud või vähemalt ei ole teada, et oleks. Mis siis nüüd saab? Kõigepealt oli selge, et kedagi ei huvita enam, varahommikune kohv vähemalt mitte niipea. Küllap võtab ikka aega, kuni props haiglast välja saab. Kui üldse saab. Aga mall viinal oli Anton propsele eksam võlgu. Kui props ära sureb, kellele siis eksamit teha saab? Võib-olla kellelegi, kes on veel hullem, kui enam üldse hullemat olla saab. Propstile ei meeldinud korraldada kirjalikke eksameid. Ta ütles, et tahab inimest näha ja otse kuulda, mida see teab. Et kirjalik eksam on surnud eksam ja ega seal niikuinii ka spikerdamist ära ei hoia. Seepärast korraldas ta eksameid nii, et kutsus korraga sisse neli tudengit ja hakkas neid siis küsimustega pommitama. Kes ruttu ja õigesti vastasse viie kätte sai, kes vait oli, kukkus läbi, paljudele meeldis nii. Aga mall viina jaoks oli see nagu algkoolis, kui nad korrutustabelit pähe tuupisid. Enda meelest oli tal see koguni peas. Aga kui siis õpetaja klassi ees käratas neli korda üheksa ja osutas kellelegi pliiatsiga ja see, keegi pidi kohe vastuse hüüdma, siis istus mall viina nagu halvatud. Ainus, mis tal alati kohe meeles oli kuus korda kuus on 36. Ega tal praegu enam korrutustabelist muud meeles polnudki, aga nüüd polnud see enam ka oluline. Nüüd olid kõigil väikesed pihuarvutid, kelle üldse arutada vaja või oli arvuti mobla sees või lauaarvutis. Ei tea, kas praeguse aja lapsed üldse enam korrutustabelit õppisid? Ja kui siis propst, vehkis nende ninal käega ja pildus mõistatuslikke termineid nagu likviidsusrisk, intressirisk või tururisk ja käskis need siis kõik ühte investeerimisportfelli suruda. Ja email viina täiesti sõnatuks andis alla ega osanud mõelda muud, kui et kui paks portfell võiks olla ja mis värvi. Õnn oli, et harjutustunde ei andnud Troppist ise vaid tema assistent ja seepärast sai ka kontrolltöö, mis oli eksami eelduseks ja andis koguni 30 protsenti eksamihindest teha assistendile. Assistendile kõhn, väsinud naisterahvas, natuke kühmus, alati tusase näoga, aga ülesannete kallal laskis ta nokitseda palju, nad tahtsid. Poolteist tundi, mis oli ette nähtud ja pool tundi veel üle selle. Ja nii viimaks igaüks ka kuidagi eksamieelduse kätte sai. Kui need props ära sureks, eksami saaks assistendile teha, võiksid Mallviinal päris head väljavaated olla ülikoolis jätkamiseks. Selle üle rõõmustaksid kõik isa, ema ja eriti tädi. Võib-olla peaks tegema wuuduud ametlikult selle üle ainult naerdakse. Et see ei aita midagi. Aga ühest ajakirjast oli mall viina lugenud, et see polegi niisama lihtne. Kusagil seal lõunamere saartel pidi olema nii et kui külanõid näitab kellegi peale näpuga ja ütleb, sa oled homme hommikuks surnud, siis see, keegi läheb koju, heidan narile ja ongi järgmiseks hommikuks koonu valmis. See on sõnavõim ja mõttevõim. Ja kui inimesi saab hüpnoosiga mõjutada, milles ju keegi enam ei kahtle, siis miks ei saa seda teha kaude. Kui ma viina õhtul koju läks, otsustas ta, et peab nüüd tõsiselt keskenduma. Tõesti ei saa muudkui niimoodi tardude ja lasta elul lihtsalt minna. Peab mõtlema oma tulevikule, kas või vanemate pärast, sest nagu ema ütles, ma ei julge äragi surra, sest sa ei saa ju ise hakkama. Viina meelest oli see kole, ta oleks tahtnud neile öelda, et surge rahuliku külma hakkama saanud aga nii võinud öelda esiteks seepärast, et nad poleks seda niikuinii uskunud seda, et hakkama saada. Ja teiseks seepärast, et nad oleksid võinud äkki mõelda, et ta tõesti nende surma soovib. Tema ise, kui tal tuli vahel mõnes olukorras meelde, et ta võib surra kui teda see mõte äkki ootamatult tabas, tundis rõõmutulva midagi sellist nagu ilusal suvehommikul, esimesel puhkusepäeval aga veel palju suuremat pidulikku, õnnelikku ootusärevust. Aga ta teadis küll, et peab elama vähemalt niikaua, kuni isa ema tädi elus on, sest ta tundis, ükskõik, mis nad ka räägivad, et temaga nii palju muret on ja kõik sellist, et nad tegelikult armastavad teda ja oleksid väga õnnetud, kui temaga midagi juhtuks. Õnnetud, nagu linnuema, kes oma kadunud poega otsib. Kuidas ta nad küll maetud saab, kui nad ükskord surema hakkavad? Matuste korraldamine oleks veel jubedam kui propsti eksam. Parem sellele mitte mõelda. Kuigi nad mõtlesid sellele, Kaise tädi hoidis endal kogu aeg matuseraha alles ja arutlus vähemalt kord aastas, et matused lähevad muudkui kallimaks ja kallimaks ja kogu aeg tuleb püüda jälle kõrvale panna, et ikka korralik matuseraha varuks oleks. Nii ta rääkis, kommunaalmaksed tuleb igal juhul ära maksta ja matuseraha ei tohi puutuda, aga süüa võib ka viletsamalt. Mall viina tegi endale suure tassi teed, võttis kaasa kausi rosinatega ja läks oma tuppa isale emale ütles, et jääb järeleksamiks õppima. Peab lõpuks selle võla tehtud saama. Ta heitis diivanile ja võttiski ette investeeringute analüüsi. Kuigi selles polnud kasu. Polnud mingit mõtet õpiku peale viha kanda ja seda nõelaga torkida. Oleks tulnud teha nukk võimalikult propsti moodi ja sellele siis nõel südamesse torgata. Aga nuku teha oleks liiga keeruline. Esiteks võtaks liiga palju aega, praktilist võiks enne terveks saada, kui temal nukk valmis. Ja kui ta seda mitu päeva õmbleb ja ema talle peale satub, mis siis ema mõtleks, et on täitsa ära pööranud, mängib nukkudega, pidi saama kuidagi lihtsamalt.