Mall viina võttis ühe helebeeži kootud sõrmkinda tillukese sellise, mis justkui kellelegi kätte ei mahuks, aga tegelikult venis, ei tea, kui suureks. Ta toppis selle vatti täis ja oli rahul. Seda võis küll vaadata kui inimest, kaks kätt, kaks jalga ja pöial pea asemel. Kuigi käed ja jalad asetsesid järjestikku, mitte nii nagu inimesel. Aga võib ette kujutada, et see on külili heitnud inimene. Props oli ju ka praegu haiglavoodis külili või ehk siiski selili. Võiks ju mõelda, et Lily. Kindlasti oli nüüd sile, ümar ja pehme ja Mallviinal hakastast hale. Kuidas sa torkad sellist väikest abitut, kinnas suure terava nõelaga isegi kui tead, et kindale see midagi ei tähenda. Kinnas oli seda nägu, nagu tähendaks küll. Alina võttis kinda seest vatti välja, tõmbas kinda kätte. Ega see ikka inimese moodi ei olnud, aga kui käe rusikasse pigistasid peopesa ülespidi, siis olid keskmised sõrmelülid kõrvuti tihedalt üksteise vastas, nii nagu varasuvel herned kaunas. Tegelikult talle meeldisid just need suured Põldoa kaunad. Talle meeldis suvel, kui põld oad juba seemned lõid, võtta kaun lahte, jääda seda imetlema. Kauna sees olid Oakesed küll juba suured suuremad kui kuivanud peast kivi kõvadena aga ometi sai kohe aru, et nad olid alles beebid. Säärased pehmed, õrnad valkjasrohekad ja kaun oli seestpoolt vooderdatud valgete õrnade ebemetega nagu tee või udusulgedega. Talle meeldis mõelda, et kui jumal on tõepoolest olemas, siis hoiata neid inimesi just niisamuti, nagu oakaun hoiab oma seemnekesi hellalt pakituna udusulis sängikestesse. Muidugi oad Lüditi välja keedeti ja inimesed jäid haigeks ja surid. Vahel lõmastati neid autoõnnetustes vahel nad põlesid ära. Õnneks ei olnud mõlvina kirikuõpetaja, et oleks pidanud seda kellelegi seletama. Tema võis lihtsalt öelda iseendalegi, et ei tea. Vahel ajas teda küll nutma, kui ta nägi tee peal alla aetud kassi või tuvi, kes ei saanud peaaegu üldse enam käia ja seetõttu varsti ka enam elada mitte. Sest ta varbad olid mingi hulluhaiguse käes kõndistumas. Sellist huvi oli ta mitu korda näinud või kui ta nägi ratastoolis inimest pisikeste peente jäsemetega ja suure peaga, mida too vaevalt kanda jaksas või joomisest pundunud lillakaspunase näoga prügikolli. Siis ta nuttis enda sees. Ta oli õppinud nutma enda sees sest välja ei viinud seda teiste seas näidata eriti mitte seda, et tal on ratastooli inimesest hale. Viisakas oli mitte märgata teiste puudusi, teha rõõmus nägu, nagu sa ei märkagi mingit vahet. Ta sissepoole. Aga kauaks seda nuttu siiski ei jätkunud. Sest kõik need vead ja koledused ujusid juskui millegi sügavama pinnal. Ja sest sügavam tundus piiritu, põhjatu rahu, mille sisse sai vaibuda või vähemalt tarduda mõneks ajaks niimoodi rusikasse surutult peopesa ülespoole olid sõrmelülid nagu seemned kaunas kokku surutud seemnete moodi värskes hernekaunas. Aga Liinale tuli meelde põlduba sele vatist ümbrises soojas pehmes, nii nagu loode on ema kõhus, keras, põlved krõnksus, käed rinnal kõveras, pea kõhu poole kummargil. Nii ju inimestele meeldib magada. Mall viina jääb ikka niiviisi magama, külili, kerasse tõmbunult. Kas props on ka praegu niiviisi kõveras? Nagu Aakene kaunas? Nii õrn? Inimesed õisi Su Gatend riietega ja öösel tekiga aga kõigi tekkide riiete all olid nad ometi abitult alasti. Ja kui nad niimoodi öösel keras, tegijal magasid ega nad siis palju suuremad polnudki neist, kes veel ema kõhus enda meelest olid. Aga tegelikult olid nad ikka päris tillukesed. Niimoodi tundus mall viina endale praegu hiigelsuur pilvelõhkuja suurem taevasuurune ja propst voodis külili, nõnda tilluke, et ei saanud mõttessegi tulla teda nõelaga torgata. Võis ainult paitada tasakesi sõrmega siluda. Ei, sellest ei tule midagi välja, sai ta nüüd arumuudu, tundus täiesti mõttetu. Kõik see nõelaga torkimine, kellelegi hävitamine, ükskõik mille, kasvõi mingi palju tähtsam asja kui selle õnnetu hinde pärast ja tema ülikoolihariduse pärast tundus nii mõttetult tühine selle imelise rahu ja vaikust ja pehmet valgust täis pildi kõrval. Mis teha, ta otsustas, et tuleb siiski hakata õppima. Kui see props siiski terveks saada, tuleb vähemalt püüda talle eksam ära teha. Kui võib-olla asendada need definitsioonid mingite piltidega? Ehk jääks siis paremini meelde ja oleks natuke huvitavam? Milline võiks välja näha annuiteedi nüüdisväärtuse Disconto tegur. Oma pikas kolmekordsest nimest hoolimata tundub ta millegipärast väle sale, osav, kiire, tumedad läikivad juuksed Briantiiniga pealegi silutud siuke libe ja siuglev nüüdissuunduks justkui üles, aga diskonto libiseks alla maadligi ja Discontod tegur teeks juskui väleda hüppe. Alton prots teadis küll, et tema füüsisega on lood halvad. Et hirmus valu oli rinnakorraga justkui kokku pigistanud ja ühtaegu laiali surunud ning ajanud Kedasamas iiveldama. Ta oli mõelnud, et ükskõik mis, aga siia ta ei sure, et ta peab siit õhku riputatud kassist välja pääsema. Aga ta suutis tunda ka võidurõõmu, et tal oli ikkagi olnud õigus. Tal oli põhjust lendamist karta. Ent praegu ei olnud tähtis see, vaid hoopis. Ta oli pääsenud, oli kihutanud kiirabisireeni huilates uhkelt haiglasse. Õieti ta ei teadnudki, mis oli tähtsam. Kas see, et ta ikkagi oli pääsenud. Valju huilgamisega nii et kõik talle aupaklikult teed andsid. Nüüd ta mõistis, et see oli just asi, mida ta eluaeg oli igatsenud justkui mingit loomulikult temale kuuluvat privileegi. Ja nüüd oli aidanud vaid sellest kastis rippumisest, sellest, et tal seal pahakas ega pidanud olema ei president ega peaminister. Lõpuks oli aru saadud, et just tema oli selle eskordi välja teeninud aga siis hakkas tal ometi nii halb, et ta kõike seda, mis siin temaga või õieti tema välise kestaga toimus, ei suutnud enam tajuda. Ta polnud õieti kunagi varem mõelnud sellele, kas tema ise on midagi enamat kui tema füüsiline keha koos kõikide selle protsessidega ajutegevusega, südametegevusega ja nii edasi. Nüüd oli see ilmne, sest ta teadis, et tema kest lamab haiglas aheldatuna igasuguste voolikute külge. Aga tema ise on siiski hoopis midagi muud. Ja asub hoopis kusagil mujal, on nagu sellest kestast vabanenud, saab vabalt rännata. Kuigi ta ei saa päris hästi aru, kus kohas ta rändab kangesti udune, oli ümberringi justkui pilvedes. Aga õnneks viibis ta seal vabalt, mitte enam sellesse kitsasse tillukeste illuminaatoritega jäledalt müries jäävasse kasti pidistatuna vaid täitsa vabalt. Ja see on täiesti võimalik. Enam ei ole absoluutselt udune all voogavat küll udulaamad, aga ülal ja ümber on sügavsinine, särav, sinine, ühtaegu tume nagu kaevu põhi ja silmipimestavalt hele. Kuidas niimoodi saab olla? Sügav hiilgus just nagu päike säraks ümberringi, kuigi päikest näha pole. Ja kõik see on ühtaegu tema ümber ja kohal. Aga jalad on udu sees. Jalgade all on udu või pilved. Jalad vajuvad sinna natuke sisse, aga mitte palju pilvedest läbi ei vaju, kuigi all ei ole ka mingit tuntavat kõva pinnast alust. Kuigi minge seinu, müüre, tõkked ei ole, on ometi juuksed. Ümberringi on uksed hõredalt, võrdlemisi suurte korrapäraste vahedega täiesti tavalised valged uksed, mille tagant aeg-ajalt mõned pilved läbi sõuavad. Üle sügavsinise kanga ja uste tagant läbi. See tegite ta nõutuks. Esiteks tundus siin olevat loogikaviga. Sest kuidas said uksed asetseda, justkui selle kanga sisse lõigatud avades. Aga samal ajal sai tolle seina ja ukse vahelt pilv läbi sõuda. Seal pidi sisu siiski mingi õhuvahe olema. Ja teiseks, kaua ta siin pilvedes niiviisi tammub? See tuleks siiski välja selgitada. Tuleks lihtsalt mõnd ust paotada, siis saaks kohe näha, on seal taga midagi või on nad lihtsalt dekoratsioonid sinise kanga ees. Uksed olid kõik ühesugused ja korralikult suletud. Ta liikus ettevaatlikult ühe lähemal asuva poole. See ei olnud miraaž. Uks seisis kindlalt paigal, ei nihkunud kuhugi, eest ära ega hõljunud tühjuses täitis igati ukse aset. Anton vajutas linki ilusat vaskset või kuldset ukselinki. Küllap siiski vaskset, sest ehtsa kulla jaoks olid uksed isegi liiga lihtsad nagu tavalised Haapsalu uksetehase uksed. Ta vajutas linki, taotas ust. Uks ei olnud lukus. Õnn, et ta seda ainult ettevaatlikult taotas ukse taga varitses pimedus, tühi, tume ja küll just see, mida ta kogu aeg kartnud oli, milles tema lapsepõlvepuukuuri mahtus vaid killuke aimdust. Või oli see pigem udu, paks, tihe, tilkuv udu. Ta põrkas tagasi, lõi ukse kähku kinni. See siis oligi see, mida ta lapsest saati kartnud oli. Ja nüüdse varitses siin nagu tahtnuks teda endasse imeda, justkui pumbaga endasse tõmmata. Keegi seisis tema vasaku õla taga. See oli noormees, küllap vist mees ja nägi välja nagu assistent. Jah, millegi järgi tundis Anton ära, et see on assistent. Kuigi too end ei tutvustanud, vaid lihtsalt seisis naeratades ja ootas, näe, siis mõtles Anton. Kui hästi on siin korraldatud assistent, kes orienteeruda aitab. Ankaras oli ülikoolis just niiviisi korraldatud. Sulle anti kaasa noor assistent ja ta käis sul isegi tänaval saatjana kaasas sest seal ei osanud küll keegi peale ülikooli rahva inglise keelt. Ei midagi muud peale türgi. Eesti ülikoolid oleksid liiga vaesed, et seda endale lubada. Assistent külalistele saatjaks panna. Eestis olid lektorid selleks liiga tööga koormatud ja doktorandid niisamuti töötasid mitmel kohal. Läänes peetakse seda jälle liigseks raiskamiseks. Pead iseendaga hakkama saama. Aga Türgis peeti külalisest lugu üldse, talle meeldis Türgis, et seal on kord ja sõjavägi on au sees. Ega selle ukse taga ei ole jah midagi meeldivat, ütles noormees. Mis seal on, küsis Anton. Talle tundus, et kui ta teaks, mis seal on ükskõik kui kohutav, oleks see siiski parem kui täielik pilkane pimedus. Ei oska öelda, sõnas noormees kergelt õlgu kehitades, aga mitte üleolevalt, vaid tõesti, nii nagu ta ei teaks või ei oskaks öelda. Mõnda asja lihtsalt ei kannata näha. Sellest teadmisest Antonile küll abi ei olnud. Assistent ise ei seletanud seda ka kuigi veendunult kui ta mõistis, et noormees ei keerutanud ei põigelnud vastusest kõrvale vaid pigem püüdis vastavate just nii lihtsalt ja selgelt kui võimalik. Kuigi ta paistis kõike teadvat. Anton tundis, nii tundis, et teda võib täiesti usaldada. Ei olnud ta ei piltlikega üleolev, vaid väga mõistev, neutraalselt mõistev, ilma omapoolse hukka mõistuta. Kui ma oleksin kunagi varem midagi sellist tundnud, mõtles Anton kedagi, kes on täiesti sõber lihtsalt sõber, ei midagi muud. Või oli ta ehk siiski tundnud? Kui ta ülikooli tööle jäi pärast selle lõpetamist siis tema doktoritöö juhendaja professor mäng oli ju olnud just selline. Oli õpetanud teda artiklit kirjutama, oli kannatlikud, jooninud alla segased laused ja seletanud, miks neist aru ei saa leidnud artikli ülesehitusest kõik loogikavead. Ja sealjuures polnud ta kunagi piltlik. Üleolev. Anton oli talle selle eest alati tänulik. Mitte just teadlikult, vaid oma sisetundega. Sest ta kartis hirmsasti pilkamist. Isa ju muud kui pilkas ja näägutas, kui ta millegagi hakkama ei saanud. Ta mõistis küll, et pilkamine ja näägutamine esimesena ründamine. Need olid head relvad, millega läbi elu minna. Tänu isale oskas ta neid kasutada kohe esimesest klassist peale ja alati oli hea esimesena rünnata Ta mitte ootama jääda. Aga professor männi juures ta nagu puhkas Polnud vaja mõelda ründamiselega kaitsmisele, sest mänd oli alati mõistlik. Anton oli seda mitu korda näinud, kui professor oli isegi esitati ründavaid või solvavaid küsimusi, siis ei heitunute kunagi, ei võtnud mingeid hoiakuid, vaid mõtles järele ja püüdis ikka oma rahulikul kannatlikul viisis seletada, miks nii on hea ja teistmoodi ehk mitte nõnda hea. Proks silmitses nüüd assistenti terasemalt. Kas tal on midagi ühist kiilaspäise juhendajaga. Assistent oli veidi oma välimust muutnud. Tal olid nüüd pikad kuldsed lokid, kes juuksed ja tumeda ülikonna asemel ümber valge hõlst. Umbes selline nagu vanadel roomlastele või kreeklastel. Aga Anton ei leidnud selles midagi veidrat, sest kuldselt kiir ka vist päikese hiilgusega sobisid. Niisugused pikad lokid justkui oleks valgus ise kohevalt õlgadele langenud. Ja listi voldid sulasid kokku põrandavalges häbrulise pilvkattega. Aga silmad, silmad olid põhimõtteliselt samad nagu professoril heledad kas helesinised või hoopis värvita. Neis oli valus vaadata. Ei saanud vaadata, sest nad oleksid nagu läbi paistnud põhjatud, aga teistmoodi kui tihke pimedus seal ukse taga näisid küll niisama põhjatud, ent rõõmsad ja usaldusväärsed. Pikalt ei lastud tal selle üle mõelda, sest paremalt küljelt läänes veider käratses seltskond veidrad olid nad oma rõivaste poolest. Siin oli neid igasuguseid igast ajast ja kohast. Mõni oli vanaaegse puuderdatud parukaga kuld, dresside ja puhvpükstega, teine kandis lihtsat frentši või hoopis mingit mundrit või pika vaimulikurüüd. Aga midagi oli neis kõigis ühist. See oli üsna väike punt, aga selle poolest veider, et ta pidevalt justkui muutis oma koostist. Oli üks väike punt inimesi ja siis nagu vilksti oli see sama punt aga teiste nägudega ja teistmoodi riides inimesi. Ent hoolimata vaheldumisest oli neis kõigis midagi ühist. Nad paistsid hirmust tähtsad. Punt tähtsaid inimesi. Ja seal sõnas paistsid nad rahulolematud. Nad tunglesid ühe ukse taha justkui midagi nõudma. Antonile tundus, et nad nõuavad midagi. Ehmatusega märkas Anton teiste seas üht tuttavat professor kurge kes tema mäletamist mööda oli paar aastat tagasi insulti surnud. Anton mäletas seda väga selgesti. Tema surm oli tulnud kõigile ehmatusena, sest ta oli säärane kõrenud mitte sugugi ülekaalus ja polnud üldse kuigi vana. Ja kui ta liikus mööda koridori, siis nii tähtsalt, et surm oleks pidanud teda kartma. Anton ei saanud kunagi lahti tundest, et professor kurg suhtub isegi temasse üleolevalt. Ja siin oli ta just samasugune ülbe eit, purjetas Antonist mööda, tegemata tast väljagi ja ometi vaatas talle lausa otsa ja sealsamas nagu läbi. Nüüd märkas Anton, et see oli ühine kogu pundile. Nad justkui ei näinud kedagi, isegi mitte 11 kuigi suures Troppis ja ühe eesmärgiga liikusid nad justkui igaüks omaette. Teil on õigus, ütles assistent, nad nõuavad erikohtlemist. Neil olid maa peal tähtsad ametid ja nad ei taha sellega leppida, et siin sellist asja ei ole. Et siin ei loe see midagi, kes on maa peal, olid siin hoopis teised kriteeriumid. Siin ei loe see midagi. Mingid teised kriteeriumid siin. Anton ei osanudki mõelda sellele, et ta ei tundunud see oluline, mida mõtleb assistent sõnaga siin. Aga need nõudlikud tegelased kohutasid teda, mitte nemad ise, vaid just see, et siin olid hoopis teised kriteeriumid. Et siin midagi ei lugenud, ükskõik kui tähtis sa enda meelest olid. See oli ju nii, nagu oleksid sa äkki vanglasse sattunud. Antakse sulle ainult mari ja kauss ja lusikas kõigile ühtemoodi. Pole mingit vahet, mis sa elus oled saavutanud. Äkki on kõik tühiseks tehtud. Mis mõte siis üldse kõigel sellel elul on?