Anton märkas äkki, et üks tüüp teiste seast surub end temale liiga ligi. Too oli hoopis kummaliselt rõivastatud siin kerges õhulises ruumis mitte just raudrüüs, aga kuldses või kullatud sädeleva soomusrüüs. See mõjusin raskelt kohatult. Ta astus järsult trumpides otse Antoni poole ja samas justkui teda nägemata. Nagu vanglasse, küsis assistent, laskmata end Antoni kitsikuses segada, justkui märkas kiida seda sõdalast või nagu vabadusse ikka täielikumasse vabadusse. Siin pole ju midagi vaja, mitte midagi pole siin vaja, ei passi, ei ideid, tuleb lihtsalt lõdvaks lasta. Ei passi, riided ei nime. Anton seisis kahe vahel ühel pool, segadus, hämming, teisel pool, niisugune imelik, kerge tunne, mis oli talle täiesti uus. Justkui oleks ta olnud õhupall või seebimull ja oleks võinud, kui oleks tahtnud või julgenud tõepoolest anda jalgadega hoogu ja hõljuda üles kuhugi veel hoopis kõrgemale, kui ta praegu oli. Kui ta seda teeks, siis võiks ta ehk pääseda sellest soomusrüüs tegelasest, kes lähenes talle vääramatult nagu vedur või tank. Vaevalt, et too suudaks üles hüpata. Soomusrüü oleks liiga raske. Aga samas oli tal tunne, et siis peaks ta kõigest lahti laskma. Ja polekski enam üldse mingit kindlust. Poleks millelegi toetuda, millegagi võidelda, mingit raskust ei olnud, ei üheski mõistes, kuidas niimoodi saab. Pealegi oleks see olnud täiesti kergemeelne. Sõjamees oli nüüd otse tema vastas vaatas otse tema sisse nagu neelates teda oma tumeda pilguga ja ometi hoolimatult, justkui poleks teda Antonid olemaski. Ja sõitiski talle sisse või temast üle või õieti neelas ta alla, lihtsalt neelas enda sisse. Või oli äkki vahe nende vahel kadunud, sest hetkel oli ta nagu tema ise ainult mõõgamehe sees vangis. Hetketi oli ta ka mõõgamees, kelles põles ja koputas viha. Mõõgamees tõmbas nüüd lahti sellesama ukse, mida tema oli otsustanud vältida. Aga ta oli nagu mähitud mõõgane sisse. Need ei saanud õieti liigutadagi. Ukse taga ei olnud enam pimedus, vaid hall, läbipaistmatu tilkuv udu. Mingil määral paistsid uduses siiski sammaldunud kiviastmed. Ta tõmbas tupest lühikese kõvera mõõga ja astus üles mäkke mööda käänulist, kohati astmelist rada, kurbade longus puuokste all vett tilkuvate lehtede all. Seal üleval ootas teda vanamees lihtsalt istus ja ootas ja teda mõõgameest või Antonit ajas veel rohkem vihale, sest vanamees teadis ju küll, mis teda ees ootab. Aga ta lihtsalt istus ja veel koguni naeratas, justkui julgustades või õrritada või pilgates. See tegi teda veel tigedamaks. Missa irvitad. Ja vanamehe pea veeres mäest alla tendes nagu kõrvits ja veri, mis arteris purskas, koli, sädelev punane. Tegelikult see ei olnudki kõigest viha, vaid veel midagi. Kiskja vaimustus lüüa selt osavalt jõuliselt, nii et veri purskaks. Väikesest peast suvel maal vanaema juures püüdis ta kui vanaema valvsus vähegi uinus kätte saada, kõige teravama noa teravaks ihutud kööginoa, mida vanaema hoidis liha lõikamiseks ja muuks seesuguseks. Sellega püüdis ta vihinal maha niita võilillede kuldseid päid. Seda oli raske teha. Lüüa tuli järsku hooga, nuga pidi olema terav. Ta teadis küll, et ta ei tohi seda teha. See oli talle valjult keelatud. Tema arvates võilillede pärast. Alles hiljem, aastaid hiljem, said aru, et vanaema kartis, et ta võib endale noaga häda teha ja pealegi ei või nuga niisama närida. Siis tuli õnneks niitmine. Selle eest sai ta kiita. Vanaema ütles, et keegi ei oska nii hästi niita kui Anton. Ja kuidas ta küll lehma heina tehtud saaks, kui Antonit poleks. Antonile kiitus meeldis. Ja ega ta hakanud ka seletama, et temale pole tähtis lehmahein, vaid vikati pihil. Need olid kõige toredamad suved disai oma motikaga maale kihutada vanaema juurde ja seal niita. Siis vanaema suri ja heina polnud enam kellelegi vaja. Nüüd oli ainsaks vahelduseks kihutamine ja nõelumine teistest mööda teiste vahele, enamasti mööda Tallinna-Tartu maanteed. Ta teadis, küljed, nõelumine pole viisakas. Aga mis sa teed? Kuidagipidi ju ennast rahustama. Tal oli koguni väike salaarve kiiruse trahvide maksmiseks. Lõppude lõpuks on igalühel oma meelelahutus. See on ju siiski mõistlikum kui kasiino. Tomuukoli vastaline hakkas Anton assistendile äkki seletama peene vinguva häälega eneselegi võõra häälega, võib-olla sellisega, nagu ta isale vastu oli vaielnud, kui too teda õhtupimedas puukuuri sundis. Kuidagiviisi oli ta mõõgamehe seest välja vub, saanud sattunud jälle siiapoole ust ja endale märkamatult surunud assistendi tooga hõlma oma pihku. See munk õõnestus rahva mentaliteeti võõra usuga ise oli pealne vagur, aga tema vaguralt kõned hullutasid rahvast. Kui kõik oleksid hakanud niiviisi istuma ja vahtima, mis siis oleks saanud, kõik oleks lihtsalt laokile jäänud. Talle tundus ikka veel, et ta peab mõõgamehe tegu õigustama. Hull oli, et assistent ei vaielnud talle üldse vastu. Oli justkui pehme vaikne pill ja silmitses teda mõtlikult kaalutlevalt, mitte nagu inimest, vaid nagu mingid enda valmistatud asja või küpsetist. Assistent vis kogunenud naeratas, aga mitte inimese naeratust, vaid nii, nagu ilm oleks naeratanud. Tasa äraolevalt vaikse suveõhtuse ilma naeratus. See tegi olemise veel ebakindlamaks. Anton aimsed, see, mis siin just äsja oli toimunud, oli nagu mingi lõks, mingi eksam, kuhu ta vastu oma tahtmist oli meelitatud. Tegelikult ta tahtis ära tagasi. Ta oli siin liiga õhus, tal polnud siin millelegi toetuda, ta tahtis tunda jalgu kindlalt maa peal. Ja äkki märkas ta midagi veel hirmsamat. Et ta ei hõljugi täiesti vabalt pilvedes. Et temast läheb peenike hõbedane niit, et justkui nabanöör, aga imepeenike ja meeletult pikk kuhugi alla sinna, kus lebas tema keha, mille ta hoopis unustanud oli. Aga mida ta nüüd palavalt tagasi tahtis? Tal oli tunne, et kui see habras niit katkeb, siis on kõik, siis ta ei pääsegi enam tagasi ja arstidel, kes ta ümber askeldasid või mitte tema, vaid selle keha ümber. Neil pole siis teha enam midagi. Meil on siin väikesed raskused, seletas assistent kannatlikult naeratades justkui mõistes tema häda. Dispetšeriga ei saa ühendust mis ei saa ühendust, pahandas Anton kannatamatult. Ta sai aru küll, milles asi on. Sest ta nägi ei tea, kas nägi või tundis et tema kohal ja ümber on keegi miski. Või pigem siiski keegi on nagu ema, aga eriline ema justkui mitte ema isikus, vaid ema armastuses. Nagu polekski ema ennast, vaid üleni armastus. Mis, kes tahaks teda hoida, silitada, ravida aga ei pääse ligi. Miski on takistuseks, justkui mingi klaas või kile oleks vahel. Dispetšer peab vahendama, seletas assistent, muidu ei saa, keegi peab sealtpoolt vahendama. Miks ta siis ei vahenda torele Santon jälle keegi, kes ei täida oma ülesannet. Kui on nii, et keegi peab vahendama, siis peab ju ka see vahendaja olema ja oma ülesannet täitma, miks ta siis ei täida, mida ta teeb? Kogu oma elu on Anton pidanud sõdima inimestega, kes ei pea korda ega täida oma ülesannet. Vahendajad ei saa sundida. Ta peab seda ise soovima kõigest hingest. Ainult nii on see võimalik, seletas assistent kannatlikult. Aga tema isa, tal pole aega, ta peab ärirahandust õppima, tal tuleb selles järeleksam. Assistent ütles seda niisuguse au pakliku tooniga, justkui oleks järeleksam saatuslikul tähtis asi, mis kaalub üles elu ja surma. Antoni elu ja surma jaburus. Ja muidugi nüüd märkas anda. Asi oli jälle selles mall viinas. Mall viina oli kummardunud raamatu kohale ja püüdis kuidagi jagu saada Disconteerimis tegurist. Oh jumal küll, hüüdis Anton. Nii nagu tema vanaema oli viimases hädas, hüüdnud igasuguseid teiega määrate vahendajateks. Ega meie ei määra, seletas assistent pisut õnnetult. Igaüks peab ikka ise tahtma. Siin loeb ainult vaba tahe. Tema sunnib end praegu ärirahandust õppima. Ta arvab, et see on tähtsam ja me lihtsalt peame sellega leppima. See on nii, nagu oli Joonaga. Teate ju seda Joonast. Antoni polnud praegu aega mõelda mingite Joonaste peale, tal oli selge, kui see rumal tüdruk mall viina on otsustanud äri rahandusest jagu saada, pole temal mingit võimalust. Sinna ta jääbki, täiesti lootusetu ettevõtmine. Ma võin ta niisama läbi lasta, võin talle kasvõi viie ära panna, justkui see nii oleks tähtsam kui minu elu. Mõtlete seda ikka tõsiselt, küsis assistent lootusrikkalt. Nagu sõltus kõik vaid Antoni lubadusest. Tüdruk palvina oli tukkuma jäänud põsk vastu raamatut, et tegelikult ma viina enda meelest ei maganud, vaid liibis justkui mingi õndsuses sellises kohas või seisundis, kus pole muresid kus pole karme raamatuid, kus on ainult selge puhas armastus. Arvud on, aga armud on siin rõõmsad ja reastuvad helisedes igaühel oma heli nagu kellukesed. Ta teadis küll, et peaksin sellest õndsustundest lahti raputama ja jälle diskonteerimis teguri kallale asuma. Aga ei raatsinud. Nii hea oli olla nii õnnelik. Ja siis ta märkas südant, mis ta vastas, tuksus. Süda oli hele ja läikiv. Ja tema sisse suundusid sooned tumeda verega ja väljasooned helepunase verega. Ja kuigi ise üsna valkjas, ometi helendas ta punaselt ja oli imeilus, üldse mitte õudne nagu lihapoes, kõik need maksad ja südamed vaid nagu helepunane õis või tuleleek läbipaistva inimkeha sees. Mall viina puudutas seda õrnalt sõrmedega, sõrmed libisesid korraga südamepinnal ja selle sees läksid sellest läbi jätmata mingit vagu või H. Ta sõrmed ja peopesad silitasid ja hellitasid südant, nagu liikusid vabalt läbi keha, nagu oleks vaid õhk. Ta sai aru küll, et need käed, mis südant silitasid, polnud tema siinsed käed aga ometi olid need just tema tõelised käed. Ja talle tundus, et see süda, mida ta hellitab, on kõige tähtsam ja kõige armsam asi, et miski muu ei loe millelgi muul maailmas pole tähtsust. Armas-armas-armas kordas ta üha. Silmadest voolasid pisarad ja sõrmed surisesid ja ta oma süda läks kuumaks. Juskui hõõgus. Kui Anton silmad avas, oli tal tunne, et on jõudnud taevasse. Niisugune kerge tunne oli ja kuskil polnud valu ja kõik oli nii rõõmsalt helevalge. Ta mõtles, et kui taevas oleks selline puhas kerge valudeta võiks seal olla küll. Aga ta sai siiski kohe aru, et see polnud mingi taevas, vaid haiglapalat valge laega valgete kardinatega, tema voodi ümber ja voodi kõrval istusid naine ja tütar tundusid sellised väiksed ja murelikud. Ja midagi oli neis imelikku. Ta sai aru küll, et need on tema naine ja tütar aga nad tundusid temale juskui, võõrad või kauged. Ta ei saanud aru, mismoodi see oli juhtunud, et nad olid sattunud tema ellu, olid justkui osa tema elust ja ei olnud ka. Talle tundus, et ei ole ilus niiviisi mõelda. Ta püüdis neile julgustuseks naeratada nagu ikka tuttavatele inimestele. Aga see ei tahtnud hästi õnnestuda. Ta märkas, et tal on küljes palju voolikuid ja üleval mulksu veepudel. Justkui oleks ta voolikutega elu veepudeli külge kinnitatud. No tere siis ka, püüdis ta öelda reipalt, aga see kukkus välja õige tasa ja kähinal. Ent naine ja tütar paistsid sellegi häälitsuse üle väga rõõmustavat. Naeratasid mõlemad, justkui ta oleks neile midagi väga erilist teatanud. Naine hakkas talle kohe seletame, ta peab vaikselt lamama, ei pea neile midagi rääkima, ei pea ennast pingutama ja ütles lõpuks saa ikka terveks. Iga on üksi snuukri vaadata ja puhkes siis nutma, püüdes vaikselt Nuutsuda, mis polnud üldse tema moodi. Nad olid tõesti tihtipeale koos nukkerit vaadanud. Nad läksid seejuures tingimata tülli, aga see oli lõbus tülitsemine. Eriti kui nad teineris diivanipatjadega kloppima hakkasid. See lõppes alati voodis. Nisukesed tülid olid toredad. Tütar sikutas oma seljakotist või märsist sellisest lõksust kotist, mida ta vahel seljas, vahel üle õla kandis välja nuku. Kas sa tõid ta mulle noodist, tütar, kas mängid siis veel nukkudega? Aga kellele sa siis selle tõid? Neid pidi nüüd riiulitel hoitama. Just ma panen ta oma riiulisse ja talle võib veel igasuguseid riideid tellida. Ise ei saa nii peenelt õmmelda, aga internetis on nendega terved leheküljed erinevate nukkudega riietega, muist on portselannukud, jube kallid ja täiskasvanud inimesed kollektsioneerivad neid, seal pole üldse mingi laste mäng. Ta pole päris portselanist, aga väga ilus ameerika nukud pole üldse nii ilusad, ameerika nukud on kitš. Rohkem ta ei jaksanud rääkida. Ta vajus mingisse poolunne, oleks nagu olnud ärkvel siinsamas palatis, teadis küll, aga siinsamas oli ka väike habras emand oli, kes talle oma kuldse lehvikuga tasatuult lehvitas. Tööle jõudis Anton props alles kolm nädalat hiljem. Ta oleks võinud veelgi kodus olla, aga arstid ütlesid, et ega ei pea olema, kui enesetunne on hea. Ainult ärrituda ei maksa. Ja mis ta seal kodus pidi tegema. Niikuinii läks hommikul kella kuuest uni pealt. Tööle jõudis ta nagu vanastigi esimesena. Kõikide tubade ustel vilkusid punased tulukesed näitasid, et uksed on lukus. Nii see ju ei oleks pidanud olema. Sekretäride ukse ees oleks pidanud juba roheline tuluke põlema. Nii see on, oled natuke aega ära ja juba on kord käest. Aga millegipärast ei ajanud teda enam vihale. See justkui puudutanud teda. Või puudutas sama palju kui lõokest või kuldnokkade saabumine. Isegi see ärritanud teda, kui ta mõtles, et muidugi nähtavasti on jälle tolle unise tüdruku mall viinakord kohvi keeta. Kas ta oli veel liiga nõrk ärritumiseks või jääbki see nüüd nii? Äkkviha oli justkui kuhugi kadunud tema küljest maha pudenenud, võõraks muutunud. Kuidas ta suudab siis korda hoida? Lase kõik käest ära. Sealt tuli tüdruk Marju Liina pikki koridori tantsides. Enda meelest vis kiirustas. Anton vaatas, et ega ta polegi nii kole. Puusad on ehk veidi liiga laiad, aga muidu on ta päris sihvakas. Üsna äärika kallakuga. Ma kohe panen kohvi üles, ütles tüdruk. Ei ole kiiret selle kohviga, ütles Anton. Mina joon nüüd ainult teed. Anton märkas. Tüdrukul on ilusad silmad, suured sügavad hallid silmad. Anton tuletas meelde. Oli nagu mingi lubadus. Ta oleks juskui lubanud tüdrukule positiivse hinde panna. Koguni viie. Aga see oli võimatu, sest niisama hästi mäletas ta, et tüdruk oli äris, rahanduses tume nagu tükati pudel. Ja ei saa ju niimoodi positiivset hinnet panna. Kui ikka midagi ei tea. Kus tal üldse säärane mõte tuli? Võib-olla oli ta mingit segast und näinud? Võib-olla peaks, siiski, hakkame jälle kohvi jooma. Kohv teeb hommikul pea selgeks, aga tee jätab uimaseks.