Matta kui sind kaugused ei kutsuks, kui su süda rahva leituksuks kuidas elaksid? Harilik pühapäevane pärastlõunal võidu väljak Palazzy lumehangede ees kohtuvad õige erinevad inimesed ja ainukesena, keda me tunneme, on seltsimees Mesikäpp. Mis puhul te täna siia kokku olete tundnud ja kes need inimesed kõik on? Ei, see on kogunenud ja kogunema sihem, õpetaja, endised õpilased. Me tahame täna ehiselt minna külastama omaaegsed pedagoogi seltsimees aulast, kes alles hiljuti läks vanaduspensionile. Meie armastatud õpetajal on olnud tuhandeid õpilasi, kellesse tema tugev isiksus on jätnud kustumatut jäljed kogu eluks. Siinolijad on tema endised õpilased tema esimeselt töökohalt Adila küla väikesest neljaklassilises algkoolist, seltsimees Mesikäpp juba pisut tutvustus. Eesmärki täna siia kogunemise puhul. Kes teiega olete, teie nimed, palun saage tuttavaks. Reile, Linda Kohilast. Serbiina Salme Raplast Lainasa Tallinnast, vesi oli Green Tallinnast, Helmut Pikaro Tallinast. Johannes piirascoilas. Kiire tänav ja kümmekond last raputab lume õlgadelt ning lumeseguse liivajalgadel. Võta nüüd ära, palun astuge sisse, katsuge matta. Meie, kallis, kasvataja, esimene õpetaja, ära pane pahaks, ära võta, sa vihaksi. FC tulime tänama 1000 korda, tervitama köigile sinu õpilased. Kõiki meid kasvatasid. Ausateks meid harjutasid, tublid meid turgutasid, tee tegija, yks talletasid. Aitäh selle eest sinule. Kas mäletad meid kõiki? Plikad, käsi, põlvel, pikku poisikesi, kurje koerustegijaid, kes meist poleks tempe teinud, teised maha kirjutanud, tunnise ette sasistanud? Keeltki näidanud salaja, kui sai sinu käest kaheda. Seda kallis kasvataja, villameelne, õpetaja, emeid õppenud vaid lugema, harjutanud, kirjutama, Õppasid imet tegema. Saabussis kevade, kui Sult loame ellu saime. Pääsusilmad, pärgesime, kullerkupud, korjasime kimbuks, sulle põimasime, sinililli korjasime, teeme sinule, tegime klassist, gaasikume, lõime ja oli küll, ei tule jälle sinu lapsed, sinu lapse tädilaste, sinu eest siin lilledega. Ära siis meie õpetaja, meie kallis kasvataja, ära pane pahaks ega võta seal vihaks. Meiega, ärme päisel härmapäiselt korruskulmul otsime veel sinu ylesse, puistame Soes südameid, räägime sulle murest, rõõmust, lootustest ja unistustest. Õpeta meid ikka veel edasi. Põleksid ja valgustid läksid, valgustaksin, soojendaksid. Kaua meid veel meie eluteel. Kallid endised õpilased, tahaksin öelda täna, kallid lapsed. Olen alati mõelnud teile kõikidele, kes te siin olete. Olen mõelnud, et millised ei välja nüüdne ja neid nähes teid terve hulga oma juures. Mul on tõesti suur rõõm. Ma ei oskagi momendil seda oma rõõmu nii väljendada, nagu ma seda tahaksin. Kuid ma tunnen seda. Lugupeetud õpetaja, koolitööveteran, meie, teie endised õpilased, teie lapsed, oleme nüüd kõik täiskasvanud inimesed, kõik me töötame ühise eesmärgi uue ja helge ühiskonna ülesehitamise nimel. Lubage mul öelda, et elus on saabunud sügis, kuid see on ilus sügis, mis äratab kõigi hinges alati kevadet. Tänutäheks meie poolt, palun võtke meilt vastu mälestuse, see kool, kirjutanud need käed, keda te kord ise õpetasite maalima kirjatähti leiame. Liidame armsale õpetajale kolm korda elakuid, üks. Sel momendil saavad sõnad otsa, kuigi mul teie noomimiseks karistamiseks meil ikka päris ohtrasti vaideid lapsigi Loi teid lapsi küll. Palun võtke nüüd istet, kuidas keegi saab, katsuge, vastad ära. Tuhandeid kordi on tuttav see lause. Kas mäletad? Ja lapsepõlve koolipõlvemälestused hakkavad veerema. Ega ma ta tegi ka. Kellele see oli pressori ja sul oli ja ilus oleks meister, see oli, palun kolm-neli inimest teise tuppa. Tohib paluda, kas seltsimees aulasele oli keegi teist esimeseks õpilaseks? Mina. Mis aastal see oli, kui kaua tagasi? 28. aastal? Alles tuli, esimest aastat tuli hädile kooli, siis Mäelikkelil, sügisel päeval ka ema viis mind kooli, siis oli ka nii kena, võttis naeratades vastu kõiki neid mesi, väikesi tüdrukuid, kesi poisikesi, siin. Aga kui vallatultudenameenudki vastu võttis. Sarnane olid aga peaaegu kogu kooliaja, sest ükski käbi seda ykski lumesõda ei jäänud ilma temata ja ta kevadised lillepärjad kõik sai koosnilt, et teie olete hiljem tulnud kooli ja hiljem nii umbes tuleb 32. 34-l neljandal aastal. Aga miks kahe aastaste vahedega kooli võtta, see oli üle aasta yli aasta klassid, seal oli esimene, kolmas, teine, neljas külakooli, raske oli, esimene, kolmas, viies klass koos maa oli ruumikitsikus oli mul kirjutada, mis oli teiseks päevaks etteande kiita, pidi tahvlile ette kirjutas, ütleme siis õpilased kirjutasid sealt omale järgmise päevatööjõud, kõik pidi jõudma selle ühe tunniga ja esimesele ja teisele kolmanda klassile. Mul on meeles, neljandas klassis käisime, siis oli ju õpikute, kui oli väga raske üldse mingisugust õpikut, solid klassi peale oli seal kakskolm, õpikut näiteks aritmeetika, siis seal oli ka üks ainukene õpikut, klassi põle, siis kõik käis tahvli peale. Tahvli peale kirjutati ätja. See oli kodanliku perioodi viimased aastad, kui meie asusime algkooli esimesse klassi. Raskused esinesid õpetajal. Meile õige maailmavaate ja suuna andmisel. Küllap üldse on vist väga raske iseloomustada hea õpetajatööd ja ma usun, eks see ole ju raske olla seda nii üldse lühidalt väljendada sõnades sena. Seal on vaegniukseid juhuseid, kus seemnete üksivalt pilk ei ole näpuga näitamistega sõna ainult vaatab korra ainult ja jälgisime teda pidevalt iga tema tegevuste liigutust, mitte üksi sõna, vaid kogu tema nii-öelda isiklik eeskuju ja kõik see oli väga nii-öelda meeldejääv juba sellest ajast peale. Peab ütlema, nagu ta oli, nii, ta on ka meile täna ega me ei olnud ju paid, poisid, seda sa tead, see on tõesti, võib-olla ei olnud tõele au andma. Muidugi oma koerustükid ikkagi. Alkul lõpetatud Akeeris sisile veel Tallinnas käidud aga tema on kuidagi eriti meelde jäänud. Miks väga südamlikke, kui sinna sai mindud, siis oli alati ikkagi nii nagu oma kodu sai mind sinna ikka ta tulin, vasta ioni alati huvitatud kõigist ja küsis. Ta oli väga niisugune lihtne ja südamlik kõigi vastu ja üldiselt aeglased, alati leidis ikka lastele midagi seal ta ja midagi elulist rääkida. Nii hästi õpetlik elus ja tunnis. Seda peab teist, ütleme ka siis meil ei olnud kunagi, et õpetaja oleks näidud närviliseks, meiega riielnud ja nüüd muidugi edaspidi ta on ju väga suuri edusammusid teinud oma elus, oma tööalal tema on saanud keeleliseks õpetajaks. Tahan ülemnõukogu saadik. Ja muidugi, et nüüd me seda mõistame, miks on ta ilus nii suure edusammu, ta on tõesti selle ära teeninud, mis tal on osutatud. Võib-olla see inimene ka tuleb siin sellisena, et et see korjab endale siiski nii palju autoriteeti, et me sellistena siin täna oleme. Minu kätte rändab album. Kui paljude elukutsete esindajad on siia oma nime kirjutanud. Ükskõik kui kaugel oleme, kuid sinule mõtleme sind igaüks, kui ema kalliks peab. Oled nooruslik, nii lihtne ja nii südamlik. Meie esimene õpetaja hea. Kes on see nurme, leida on Adilast aulasse üks parim õpilane ja töötab praegult seal sammas, kolhoosis, raamatukoguhoidjana. Samas kolhoosis töötab kah aulas õpilane Arnold, kes praegult on kolhoosi esimeheks. Läki nüüd aga neid külastama. Eilsete laste tänast täiskasvanute tööde ja toimingute juurde. Niisugusteks oleme kasvanud. Raadiolaine toob praegu aadila, sood ja metsad, ligidalt. Rapla rajooni kolhoos. Tulevik. Nii et teeme nüüd väikese saanisõidu, jah, jah. Esimehele järele jah. Ega siin maal teisiti liikudes hobuse ja saaniga ega ei saa jah, õige esimees kunagi kontoris istuks õige esimees, istu kunagi Pavel juures ja. Kaugele meil nüüd minna tuleb hobusele no üks kilomeeter maad umbes umbes. Lund on ka ju nii palju, et. Eks põllumehel olegi hea, kui rohkesti lund sissepidavad. Viljakasv tuleb praegu vistras, mis peaaegu esimest tuleb. Mikrofoniga kohe tore. Niisiis esimees on kohal, eks teil ole siin hea seda majandit juhtida, tunnete igat põllulappi lapsepõlves? Seda küll. Seened kasvavad, siin koolis käid nii, olemegi jälle tagasi, siin kusse, hobune seisis kolhoosikeskuses. Praegu on kõige pingelisem periood just põllutööriistade remondiks selles osas meil on asi võib-olla rajali paremate hulgas meil üks ainukene traktor Comedie remontida ja see meil läheb täna remondi töökotta sisse. Kõik põldudel riistad ja traktorid kapitaalselt remonditud ja võib alustada kevad, külvasem. Aitüma teile. Paar sammu krudisema lumel ja nüüd olen raamatute keskel leida nurme, kui palju teil kolhoosi raamatukogus raamatuid on? 7000 ligi? Kas jätkub, jätkub sellel aastal veel väga palju lainutajaid, lään ainult 70 ringis, sellepärast siin elanikke ei ole ka väga palju on ainult siin 150 inimest, nii et pooled nendest on juba haaratud lugejaks laenutatakse ka, muidugi tuleb ikka hoolikalt soovitada ja päris iseendast ei lähe, sellepärast et siin varem ei ole raamatukogu olnud siin alles, nii päris värskelt siia üle toodud poolteist aastat inimest ei olegi nagu harjunud. Ja peale selle muidugi kino käib siin ja televiisoreid on niipea igas teises peres, selle tõttu muidugi laenutusi on vähem mida loetakse, kõige rohkem loetakse ilukirjandust ja samuti ka põllumajanduslikku kirjandust just peamiselt soovitamisel. Siin loomakasvatajad loevad oma erialast kirjandust. Veisekasvatajad, lüpsikarjatalitajad ja samuti on ka neid, kes loevad mesindust. Aiandust valmistuvad juba kevadeks. Niisugusteks oleme kasvanud. Rapla rajoonihaigla see nimetus isenesest haigla sunnib meid olema hästi vaikne, tasa astuma. Kuhu te meid nüüd siit viited, mitte haigeid segada? Palun astuge edasi arstituppa. Aga meil on käsil protseduuride teostamine. Mööl tõmmati välja ja süstal pannakse kõrvale. Teie sõlme Tšerdina? Eks näppude olema vist väga harjunud kõiki arstiriistu hästi ja otstarbekalt kasutada. No muidugi, selleks peab ka ikka olema natukene rohkem töötanud, kõik säästa, kui tekib juba kogemust, kui kaua teie olete meditsiinilise õena tööd teinud? Arstid juba 17 aastat, missugune on kõige suurem rõõm õele? Kõige suurem nailon siiski, kui äike pareneb ja kui kõik on läinud hästi, kui ta lahkub haigest ja nii sära silma lihtsalt ütleb, et Tätte kõik on hästi. Saabunu viimase vaatuse alustajad, palun kohtadena viimasemad, alustad palun kohtadele. Palun avan õiged valgused. Ongi poidid saalist valgus maha. Kui eesriie siia läks? Otseetenduse ajal kulisside taga ja teist Laine Mesikäpp SAISis näitleja? Jah, nagu näete. Ja ma arvan, et eks väikele osa Sist ist lasub õpetaja aulasel. Minu kõige esimene osa oli võõrastütre osa Tuhkatriinu ja minu kõige esimene lavastaja on õpetaja aulas aulas üldse suunas oma õpilasi. Ta käis kodus lastevanemate juures rääkimas hariduse vajadusest, tol ajal oli ju väga raske koolis käia, väga raske oli haridust omandada ja ma pean ütlema, et õpetaja aulas suunas ka minu Tallinna kooliõpetaja üles oli see, kes nyyd esimest korda tõi Tallinnasse, näitas mulle linna ja kes esimest korda elus viis mind Estonia teatrisse. Näitlejatöö on üks kord väga rahutu. Kui trell rahutum tundub olevat õil saadiku kohustused, kultuurikomisjoni esimees, tehke tegevust ja toimetas ja on väga palju, on ju nii, et vahetevahel mõtlen, et päev võiks olla kaks korda nii pikk, kui ta on need, siis vast suudaks nii mõndagi ära teha. Mikrofon rändas Fringi. Vahepeal on aga endised õpilased rääkinud. Õpetaja, kuulanud. Kast saunas lubate nüüd ka meil teie jutule tulla? Küllap te olete palju palju vaeva näinud kõikide meie kasvatamisega, kuidas seda eelda. Kui õpetaja läheneb oma teele nii-öelda siira otsekohesuse ka ja armastusega, siis seda siis ei, Vajev ei tulnudki vaevana vaid see on väga huvitav, kuna tegemist ei ole mitte paberitega, vaid elava inimestega lastega elava käratseva noorusega kelle hulgas inimene isegi ennast tunned, kaua ja kaua aastaid noorina. Ja tahab kaasa teha kõigi nende vallatustega ja mängudega vabal ajal. Ega te ju ei paistagi välja paari-kolme aasta jooksul, kui treial teeb valmis detailide, näeb seda kohe, näed kohe oma töö, vilja teiega, mina näen seda alles hulga aastate pärast, nii nagu tänagi täna mul oli võimalus näha neid inimesi täiskasvanutena ja seda millisteks, nad on õieti välja kujunenud. Alati tunned, et midagi on tegemata jäänud, midagi pidanud, paremini teha, midagi pidanud paremini tegema. Aga kui ma nüüd vaatan neid täiskasvanud inimesi, siis mul on rõõm nendest inimestest kunagi istunud kasvanud tõelised Nõukogude kodanikud, tõelised tööinimesed, head perekonnainimesed ja ma mõtlen, et mul on põhjus siiski rõõmu tunda nende inimestega. Lapsi nüüd juba täiskasvanud inimesi on teie käe alt niivõrd palju läbi käinud, et kõiki teie muidugi enam ei mäleta. Ta ei kahjuks mitte mudilast pärinevat noorsugu neid. Ma arvan, et ma tunneksin peaaegu kõiki, kui ma neid kohtakse. Kes rohkem meelde jäävad, kas poisid või tüdrukud? Tavaliselt jäävad rohkem meelde poisid, miks? Sellepärast, et nende kasvatamisega on ikka hoopis palju rohkem tegemist kui tüdrukute kasvatamisel. Ja kuhu sa oled rohkem töövaeva peitnud ja see on ka lähedased, jääb kauemaks jääd kavas läks meil täiesti õige. Täna ütles üks endisi õpilasi väga toredasti. Et võib-olla nüüd on teil aega rohkem enda jaoks seal ta muidugi õige rohkem külastada, teatrit, kino lugeda nii palju, kui mu viletsat silmad seda lubavad. Ja küllap teil tuleb vist veel palju-palju kordagi vastu võtta endiste õpilaste delegatsioone, sest 7000 hulgast võib ju delegatsioone väga palju, kui teha. See on mulle alati väga armas, kuningkülastavad mu endised õpilased, mille üle võib head meelt tunda. Palju, palju tänu teile. Ja niisugused me oleme. Tavaliselt teie endised esimese klassi lapsed. Aitäh teile. Meie esimese klassiõpet.